Postimees, 4. IX 1924, nr 238, lk 2 ja 5. IX 1924, nr 239, lk 5.
"Looming" I poolaasta 1924
1.
Kirjanikkude liidu esimene praktiline tagajärg
oli kirjanduslik kuukiri "Looming". "Loomingu" teise aastakäigu esimese
poolaasta numbrid on nüüd ammu juba lugemislaual. Neid numbreid
on kuus. Septembriga algab teine poolaasta, mis annab veel neli nummert seega kokku küe nummert
aastas.
Suhtumine "Loomingusse" võib olla väga
mitmekesine, kuid ühine on mitterahulolemine temaga. Seda mitterahulolemist
jagavad kirjanikud kui ka publikum.
Millest tuleb rahulolematus "Loominguga"?
Kõige pealt küll sellest, et "Looming"
on kirjanduslik parlament, kus ükski vool ei saa end panna maksma.
Seepärast ei saa "Looming" ka ühelegi ringkonnale südameasjaks.
"Loomingu" toimetaja on küll kõigile vastuvõetav kirjandusliku
parlamendi juht, ühendades osavalt paremat ning pahemat tiiba, tüürides
osavalt ning ettevaatlikult soodsas sõiduvees, et Eesti kroonu "Loomingut"
mitte ilma abirahata ei jätaks, kuid köita ühtki ringkonda
tihedalt kuukirjaga nõnda ei saa. Kuid siiski leiavad kirjanduslikud
parempoolsed, et kuukiri on keeleliselt raske lugeda ning sisuliselt moraalivastane;
pahempoolsele tiivale aga tundub kuukiri huvituseta, kahvatuna ning elevuseta,
hallina ning värvituna.
Sarnane on iga kirjandusliku parlamendi saatus,
et kaastöö on juhuslik, et ükski ringkond ei pea omaks kohuseks
hoolitseda selle mineku ega kaastöö eest. Seepärast oleks
kuukirjale ning ka kirjandusele kasulikum, et mõni ringkond kirjanikke
saaks domineerivaks, äratades elevust, vasturaiumist, minu pärast
kas või pahameelt või vihkamist. Saabuks ühe sõnaga
elu, mis "Loomingus" puudub. Teisest küljest on ka selge, et kui "Looming"
sarnasena edasi elutseb, et seal võimalikul korral vaid selleks
kirjutatakse, et viisakat honoraari saada, et siis tarvidus uue kirjandusliku
keskkoha, kirjandusliku avaldusvõimaluse järele saab paratamatuks.
(Märgime siin ka Pärnu poolt tuleva katse "Lilulii’ga").
Huvipuudus "Loomingu" vastu kirjanikkude ning ka
publikumi poolt on vastutav "Loomingu" sisu eest. Väide, et Eesti
kirjanikud paremat pakkuda ei suuda kui seda, mis ilmub nende ühises
kuukirjas, oleks sellega eestkätt tagasi tõrjutud. Kirjanduslik
elu ning hoog on vaid mattunud parlamendi tuha alla, kuid parlament ei
võimalda teravat isikupärast avaldust ega tegulusti, loomisrõõmu,
mis on nii vajaline. Kirjaniku piiramatu indiviid &151; see on ometi kirjanduse põhi.
2.
Vaatelme nüüd "Loomingus" ilmunud kirjanduslikku
materjali lähemalt.
Kohe alguses puutub silma luuletuste vähesus.
Alaline kihutus luuletuste ülirohkuse vastu, mis on olnud ainult näiline
ning suhteline proosa vähesusega, on kannud vilja. "Loomingu" 6 nummert
toovad ainult 8 algupärast luuletust, nendest viis Adsonilt ning kolm
Raualt ning Kaaverilt ning Krustenilt. Peale selle leidub veel kaks pikemat
luuletust, nimetatud poleemideks, Jaan Kärnerilt. Aga kus on
meie lüürika nimed? Neid ei ole. Kui küsida tohib, miks?
Kas tõesti on maha annud kõik luuletajad oma sule, või
on põhjus mujal? Vist küll!
Adson mõjub nagu alati sümpaatlikult,
tema rõõm ning mure omis tillukesis asjus on viimistletud ning
eht. Eriti ilusad on tema "Kats laulu" nr. 6. oma südamliku tooniga.
Sarnased on Adsoni motiivid neis laules:
"Milles piap sis saisma hengeline
Ütenpaigan nigu halg?
Ole ma jo lihaline, vereline,
Peris ime om mo jalg.
("Vangi laul".)
"Issand, lupa oma nimi suuhhe võtta —
Inemise’ üsigi ei avita.
Lupa, et So poole palvusega tõtta —
Ole lõpetanu inemistega."
("Vaivatu palvus.")
Adsoni hea omadus on see, et ta ei ole muutunud kirjanduslikuks,
ta luuletusis väriseb inimlik süda.
Seda ei või öelda aga mitte Kärnerist,
kelle luuletusis leidub literatuuri. Nii ka ta "Autobiograafilises poeemis",
mis tundub õige korduvalt kui üks peatükk ta "Biankast
ja Ruthist", mille, viimse, üksikud Eesti looduskirjeldused ja meeleolud
väärivad Ruthi vastavaid kohti.
Adsoni ning Kärneri nimega lõpeb lüürika
"Loomingus", muu oleks võinud oodata küpsemist ning iseseisvaks
saamist. Algajatele on nende eneste huvides parem, et neile aega antakse
võrsuda. "Looming" kohustab ning nõuab, suleharjutused jäägu
välja.
Peale eelmainitu leidub "Loomingus", seot kõnes veel katkeid
Imre Madàch’ist
ning
Byronist .
Madàchi'i "Inimese tragöödia"
on tehtud kirjandusliku kirjaoskamisega Murakini poolt, samuti ka Byron
"Kaini" tõlge Anni poolt, Byroni "Childe Haroldi hüvastijätu
tõlkija G. Suits'i nimi räägib ise enese eest.
Madàch'i "Inimese tragöödia kohta
olgu öeldud, et Murakin on tõlkinud ta täiesti Ungari
keelest, ning tuleb eelseisval hooajal "Draamateatris" lavastusele.
Proosast pälvib tähelepanu küll kõigepealt
R. Rohti romaan "Kurgsoo". Kui siia juure kisada veel A. Kivikase värske,
ehe ning kompositsioonilt viimistletud novell "Suure vee ajal", M. Metsanurga
novell "Algus", ning A. Tassa näidend "Põrgumäng", siis
oleks kõik, mis oleks nimetada ilukirjandusliku proosa alalt.
R. Rohti romaani algus ennustas head, lõpp
tõi aga pettumuse. Ning see kibe pettumus peitub kompositsioonis.
Ei saa ega saa Roht hakkama kompositsiooniga. Kolmes esimeses numbris asub
Roht laiaulatusliku, üksikasjalise ning tiheda romaani kirjutamisele,
mis näib nõudvat veel viiekordset pikkust, kuid juba kahe numbriga
on lõpp. Ei vabanda isegi see, et "Kurgsoo" on "Hümnid Paanile"
järg ning, et autoril võib olla kavatsus kirjutada jätku
ka "Kurgsoole". Iga üksik novell või romaan teatavas seerias nõuab oma
ümmargust ning kokkuvõtlikku käsitlust ja tervikut. Võrreldes
"Kurgsood" "Hümnid Paanile’ga" peab konstateerima Rohti juures suurt
edu. Võib kahtlemata öelda, et "Kurgsoo" on parem Rohti pikemaist
töist, kuigi lähemalt vaadeldes "Kurgsoo" seisab koos kahest
kompositsiooniliselt mitte hästi kokkusulatatud novellist, kuigi üksikute
tegelaste iseloomu joonistused ei ole küllalt selged ega reljeffed.
Rohti "Kurgsoo" on kõige peale vaatamata
tähelepanemise vääriline teos Eesti idealistlik–
realistlikus
kirjanduses. Selle teose põhimõte on selgesti lausutte:
"Mitte Haabjärve äärest lossist ei tule maale ja rahvale
uusi jõude, vaid siit Kurgsoo äärest. Mitte kolmekordne
palee, vaid väike asunikuhurtsik, mitte Ottenson, vaid Kriuka Kusta."
Et ettekujutust saada ka Rohti stiilist, olgu tsiteeritud
esimesele väljavõttele järgnev romaani lõpp:
"Sügisene päike loojeneb Kurgsoo taha,
pimestavalt kiirgades hüttide akendes. Hütnikud vaatavad: soo
on kõik kollane kuldses päikeses; väikeste pedajakeste
tüved hiilgavad ja pruun küps tarn läigib kõikudes
õhtuses tuules. Kesk päikese kulda seisab kaks inimest ja vaatab
kätega silmi varjates päikese poole soo taha."
Nagu neistki väljavõtteist paistab,
on Rohti stiil vaban[enud] asj[atust] liiglihast, asjatuilt targutusist ning polemiseerimisist
nägematute vastastega, mis veel lokkas "Paanis", tehes ebamaitsetav.
kogu teose. Rohti stiil on taltunud, võtnud kindlama sammu. Õieti
esimene kord väljendub autori isik ainult teoses eneses, s.o. autori
tüütu mina, mis Rohti teostele on olnud alati kahjulik, on tõmbunud
tagasi.
"Kurgsoo" lugemine pakub erilist rõõmu
usaldavusega, mis hoovab Eesti looduse ning küla askelduste ning elu
kirjeldusist. Kui kunagi varem ja ennem tunnen nooruspäevist saadik
kadumaläinud maa hingamist. Selle edasiandmises on Rohti jõud.
võib ainult kahetseda, et 1. romaani sündmustik on liig sirgejoonne
ning kangelaste iseoomud pinnapealselt joonistatud.
"Kurgsoo"kõrval viib Kivikas meid Kitsekosele
Pärnumaale. Novell "Suure vee ajal" (nr. 5.) on ehe väljalõige
sündmusist Kitsekosel, kompositsiooniliselt tervik, stilistiliselt
aga ruttu kirjutatud, andmata aega selgumiseks. See on kaunis pilt inimeste
omaette, isiklikust elust, väljaspool ühiskondlikke ja rahvuslikke
probleeme.
Kuna Roht ja Kivikas on
impressionismi
ning
futurismi
juurest siirdunud
realismile ,
ning küla ainestiku juure, on M. Metsanurk
külarealismilt teinud tee peaaegu
expressionismini .
Eriti just viimne
novell "Algus" (nr.2) annab sellest tunnistust. Ka aine alal on tulnud
suur nihkumine ühiskondlikkudele küsimustele. "Alguse" ekspressionistlik
stiil viib hoogsa sammuga apotheoosini, kus novelli kangelane, läbipistetud
kodanlise ilmakorra valvaja täägist, kes karjub:
"Lõpp!"
Ägab:
"See on algus!"
Ideeliselt süvenenuna ning laienenuna võidab
Metsanurk kahtlemata sümpaatia.
Truuks oma fantastikale ning kummalisusele on jäänud
kahtlemata A. Tassa. Jutt on nr. 6. ilmunud "Põrgumängust",
milline oma lõbusa humooriga eriti võlub. Näidendis
"Põrgumäng" on Tassa valla saanud temale omasest eriti raskepärasest
stiilist, mille lugemine nõudis ääretut pingutust. "Põrgumäng"on
lõbusas tujus ning suure espriiga kirjutat., ainult Peiari kaardimäng
Peetrusega on venitatud. Sarnast heatujulist asja leiab vast ainult väljamaa kirjanduses.
Ootan huvitusega järge Tassalt. Mis saab Peiarist taevas?
Nimetamise vääriline J. Semperi novell
"Sillatalad" on päevakajaline, vaatamata hea annuse irooniale ja humoorile,
mis novellis peitub.
Realismi maavõtmine näib olevat ilmne,
sõbrustamine küla ainestikuga silmanähtav. Millised põhjused
võiksid selleks olla? Tahaksin näha esimesena põhjusena
meil taltunud revolutsiooni meeleolu ning ülesehitavat ajajärku
Eesti elus. Meie kodanline lugejasringkond, kes tahab elu stabiliseerida
sarnasena, nagu see on, või koguni tagasi nihutada vana eluviiside
poole, on selle realismi määraja ning nõudja. Selge on,
et siis seda ka antakse. Teise tegurina realismi esilekerkimises näeksin
aut[ori] isiklikku väsimust revolutsioonilise aja palangu järele.
Närvid ei pea enam vastu, tarvitatakse puhkust, rahu. Idealistlik
realism, nagu see ilmub Rohti juures, on meie sotsiaalse, majanduslise
elu saavutus, meie noore riigi rashvusliku elu ideelise liikumise kokkuvõte.
Ja on ette näha, et idealistik realism saab tõusma meil domineerivaks
vooluks meie kirjanduses.
Kuid aja suur hing on romantiline, on utopistlik,
täis fantaasiat. Olukordade stabiliseerimisest ei või veel
olla juttu, Tuulispea keeritised on alles taeva all, kükloonid, ning
vastukükloonid võivad iga silmapilk nihutada omi keskpunkte
meile lähemale ning haarata meid. Hommikus on kükloonide pesa.
See kõik tingib meil ja mujal veel antirealistliku
kirjanduse, see nõuab veel närve, mis vastuvõtlikud
ning veel tuimunud pole. Kuidas väljendub see aja romantiline aja
hing kirjanduses, pole tähtis. See on. Ka meie uus idealistlik romantism
pole enam sarnane endisele külarealismile.
3.
Millest "Looming" täiesti lonkab, see on ilukirj[anduse]
arvust[us]. Kumm[atigi] on just "Looming" koht, kus peaks seisma iga Eesti
ilukirjandusliku teose ning nähtuse kohta kaaluv sõna. Ei saa ometi rahulduda
M. Raudi, A. Roose ja Andreseni arvustustega. Nii kaugele siis oleme juba
jõudnud! On see Eesti kirjandusl[ik] riigikohus? Tartu isehakanud
riigikohtunikke on palju, küsimus on vaid ses, kes neid laseb kohtu laua
taha. Vast oleks siis märgatud, kui Raud oleks Juhan Jaik’i "Rõuge
kiriku kella" arvustuses selle asemel, et öelda: "Teame küll,
et Suits võib omi filosoofilisi, ilmavaatelisi (ilmavaateline polegi
vist filosoofiline? H. V.), poliitilisi salme veel stiilitoredamaiks, vormivirtuooslisemaiks
ja sisusügavamaiks viljelda, Barbarus omi värsijalgu veel makkumüksavamaiks,
lagipähelöövamaiks ja näkkusülgavamaiks kütta,
Alle ehk veel toredamini oma ülimeelikute (? H.V.), sarkastilis–küüniliste
meeleoludega shestikuleerida, Under võib anda meile veel palju sügavaid
mõtisklusi, Semper omist raffineerit meeleoludest (milline raffinemang
avaldub Semperi viimases kogus? Raud’i tarvitatud terminoloogia on võetud
viis aastat tagasi kirjutatud Siuru arvustusist. H. V.) raffineerit värsse
nikerdada, Reimann võib end värsitehnikas edasi treneerides sonetipärgadeni jõuda
(milline rekord! H. V.) jne., aga hoopis uusi sisusuune, vastseid ainevaldu
on meil, arvan, loota vaid uutelt juuretulijailt" (sest kes oleks eelmainitud
luuletajaist võinud tulla sarnastele uutele sisusuunadele, et "jänesekapsaid
süüa", "taevavõlvi vaht." ja kivi otsas käsi laotada",
nagu Raud Jaik’i näitusena tsiteerib või kellel hullul oleks olnud
usku ookeani laevu Võru alla lasta ning Munamäele igavest lund
paigutada. Jaik, kui andelisem omist, peaks kurb olema Raud’i karuteenete
pärast. H.V.), oleks öelnud: "Tuglas võib küll veel
müüte kultiverida ja stiilitseda, aga uusi sisusuune on oodata
vaid Udres Kudreselt."
Kui tõesti ei peaks saama arvustusi teisalt,
siis poleks neistki kahest Raudi’i üksikarvustusest kasu. Teine arvustus
on Raud’ilt Gailiti "Purpurse surma" üle. Peala selle leidub Andresenilt
1923.a. kirjanduse ülevaade ning Rooselt Ed. Bornhöhe üle.
Märksa parem on kujutava kunsti arvustusosa.
Siin on kirjutused Gensilt, Vagalt, R.Suta’lt. Tähtsaid küsimusi
puudutavad Vaga kirjutused kriisist meie kirjutavas kunstis (nr. 2) ja
Nikolai Triigist (nr.6. pooleli). Niipalju kui esimesest osast selgub,
püüab Vaga heatahtliselt ning tõemeeli tabada Triigi kunstniku
palet, kuigi ta kirjutus tuletab oma korrutuste poolest meelde Ridala omaaegset
kirjutust Anna Haava kohta. Kirjutust "Kriis meie kujutavas kunstis" tahan
puudutada teisel kohal koos Fr. Tuglase kirjutusega "Kriis meie kirjanduses"
(nr .5).
L. Neumanni artikkel "Veerud Eesti muusika ajaloost",
mis võtab oma alla viis nummert (2–6), on liiga kõnekas ning
hulgasõnaline, et olla kokkuvõtlik, kuid mõndagi kuuleb
sealt.
Pikemaist kirjutusist pälvivad erilist (juhin
üliõpilaste tähelepanu sellele) tähelepanu pooleli
olev G. Suits’i "Molière ja meie", mille ainuke etteheide võks olla,
et see on kirjutatud liig professorlikul raskel keelel, ning Semperi pooleli
olev reisikirjeldus "Säälpool Alpisid".
Väliskaastööst jutt allpool praktilises
osas.
4.
Looming ilmub, nagu teada riiklikul toetusel. "Looming"
maksab meie oludes viisakat honoraari ning tahab kirjanikkude liidu poolt
väljaantuna olla meie kirjandusliku elu keskkohaks. Aegamööda
on "Loomingu" lugejate ringkond kasvanud ning kasvaks kindlasti suurema
elavuse tõttu
Muutunud olude ning majandusliku elu raskuste tõttu
tuleb "Loomingu" väljaandmine rajada rohkem ärilisele alusele.
Sest ei ole mingit mõtet kalkuleerida "Loomingu" väljaandmist
nõnda nagu nüüd, et kui ka kõik "Loomingu" numbrid
ära müüakse, et ka siis tuleb igale numbrile juure maksta
10 marka. Seega ei ole toetus, mis riigi poolt antakse mitte kirjanikkudele
ega kirjandusele antud, vaid publikule, ostjale. Sarnane seisukoht on enam kui
tagasihoidlik ning ebaloomulik: kirjanikkude toetamisest tehakse lärmi
ning publikut toetatakse. Aga kujutame ette, et praeguse majanduslise kitsikuse
ajal "Loomingu" abiraha ära jääb. Mis siis? "Looming" jääb
seisma.
Et sarnasest olukorrast päästa, peaks
kuukirja hinda septembrikuust peale kindlasti 100 m. tõstma 150
margani. Selle hulka käiks siis praegu juuremaksetav 10 marka ning
raha väärtuse langemise protsent kui ka tarvismineva honoraari
tõstmine. Kokkuhoidmist võiks kindlasti saavutada väliskaastöö
vähendamise arvel, mis tõlkimise tõttu tuleb liig kallis.
Pealegi ei ole väliskaastöö pakkunud midagi erilist. Suurem
jagu väliskaastöölisi saadavad omi mitmekordselt ilmunud
töid, näit. O. Grautoff.
Spetsiaalselt "Loomingule" kirjutatud artikleid
on vähe: Samuti tuleb kallis ka Soome kirjanikkude novellid, mille
eest makset[akse] sama honoraari, kui algup[ärase] Eesti nov[elli]
eest, kuid millele tuleb juure veel tõlkimise honoraar, kui nõnda
ühelpoolt kokku hoida, teiseltpoolt kalkulatsiooni teha väikse
ülejäägiga ajakirja reklameerimise ning laialilaotamise
eest rohkem hoolitseda, millise puuduse üle laialdaselt kurdetakse,
võib kuukiri saada majandusliselt jalad alla. Ma ei usu ka, et võimatu
oleks "Looming"ilmuvate pikemate teoste eriväljaannete läbiviimine,
nende ladude ärakasutamine. Näitusseks oleks Rohti "Kurgsoo"
olnud väga sünnis eriraamatuna välja anda, oleks vaid väike
teksti murdmine, et saada kaunis formaat. Nõnda võiks panna
kirjastusele alus. Kui kaua peab sellega ikka viivitama?
Sügisesel liidu koosolekul ei tuleks sellest
ainult kõnelda, vaid seda energiliselt teostama asuda. Kultuurkapitali
peab siin silmas pidama.
Ühes "Loomingu" ärilisele alusele üleviimisega
tuleks kõne alla võtta ka "Loomingu" toimetamise asi, eriti
toimetaja juures asuva toimkonna tegevus ning selle vahekord toimetajaga,
ning toimkonna kodukord, et toimetajaga kokkupõrkamise puhul mõned
kaastöölised kaastööst ei loobuks.
"Looming" peab jääma ning püsima,
on juba kord parlamentide ajajärk. Intensiivsem kirjanduslik elu peaks
aga andma "Loomingu" kõrvale keeleliselt ning sisuliselt edasiviiva,
kirjanduslikult revolutsioonilisema rühmituse rippumatu kuukirja. |