Oo, hingest ma ei räägi: see on eetriline,
                põgenev – väljuv oma harilikust
                                                        vormist,
tundmuste ujutet magneedilisest tormist, –
                hing pole nii, nagu keha – geomeetriline:

Nägu – ööris,
                nina kolmnurk terav – sirge hypote-
                                                            nuusiga
suu - suudluste pööris
                laulatet igaveseks muusiga.
Kulmude mall:
                kaks lennulist tiiba sysimusta,
Sinine viirg tõmu laugude all, -
                olen patune, - võite usta.

Kaks silma
                merirohelist - pärani pupillidega
optimistliselt sööstuvad ilma
                pilkude tulilillidega.
Kõrvun internatsionaal,
                tundmuste skaala mul vöödiline,
põvven revolutsiooni integraal, -
                syda - värviline, flöödiline.
 

 

Olen oma sydamega servis
                kosmoselle, tundmustelle põvven mul
                                                            murduvaile,
läbistub elu minust spektrivärvis,
                viirge jätten laugudelle kurduvaile -
armastus patune - noolitaja,
                naine - südame poolitaja.

Olen oma silmadega peegel
                elule vahelduvale, tuksuvalle, tormi-
                                                                   lisele,
ent minu ajun on oleman reegel
                painutav kõike olemisele vormilisele:
Sirgen joonen ma minastun,
                värviliseks maaliks linastun.

Minu vaade on perpendikulaarne
                ymbrusele hulktahulisele, paljupinna-
                                                                    lisele,
paistab mis udune, ebamäärane
                kodanikule kitsarinnalisele,
sest mul täpne läbilõige,
                igast kõlast vastuhõige.

Maaslamaja ei löö,
                                            maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
                                                        lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
                                              lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti, -
                                                     enam ei maandu.

Kuigi torm armutult lõõtsub,
                                      ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
                                           laiba vaid kaldale uhub.

Ja kui imesten kysti:
                                     kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
                                   sulut hammaste taha jäi kisa.

Lapsena roomata neljakil,
                                    või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil -
                                        kylm keha säet vesiloodi.

Teistel aga kärsitu - pakiline
                         een armastus - nägematud uned, -
elutee looklev zik-zakiline:
                              nõnda lõunasse lendavad kured

Meeldiv on inimene arhitektooniline
            iseloom tahuline - hooneline,
elu konstruktiivne - polifooniline.
            Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
            naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.
Korset kõvemini kinni tõmba kõhuline:
            oleks et vähemalt kasarmu vääriline!

Oo, mõni rändab kui lärmitsev kõrts
            klaasi klirinaga, lendavate korkidega;
päämine: pole kui inimene võlts,
            teiste suud kes kahtlaste orkidega
tork-ma ei tule mädahambuline-kontsuline,
            selgroog kel painduv orjalik - vibuline,
näeks, et teiste oma sama oleks rontsuline,
            hingeke närune - penniline, libuline.

Mees olgu vormiliselt lihtne-õguline,
            kelle käed kui haaravad tellingud
taevastesse sööstvad, kui elu on nõguline, -
            puudub kui armastus, väärilised hellingud.
Oo, ärgu nõtkugu põlved su maani vaid,
            tõusegu rinnakast vaimustusen sfääriline:
armastan inimesi tõuaeroplaanikaid,
            vaim kelle kääriv - tuhatatmosfääriline.

Algusen polnud sõna
                                                    - oli joon
Polnd harmoonilist kõla
                                                   - oli toon.
Maakera vettinud risu
                                               peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
                                                  - oli vorm.
Oli mõõdetav keha,
                                       kontuuritu hing, -
sõõr, millel unustet teha
                                          ymbritsev ring:
Lehvis vee pääl kurvana
                                                 looja vaim,
ei pakatanud urvana
                                      klorofylliline taim.
Oli algusen antud vaid kest
                                           - õudne Ruum,
ilma lõi jumalik zhest
                                        - tahtmine kuum.
 
 
 

Altarristil nälgind Kristus kõlgub,
kantslin nuumat papp, - kõik muu tal mõtten
                                                                  mõlgub,
vaid mitte rist ja häda.
                                                Halleluja!
Mantel must, - all lõhkeman kun keri,
nokib kaarnakene piiblist vaimuteri:
ilm on patune ja mäda.
                                                Halleluja!
Rean ent esimesen õrnalt endan suikleb
marodöör. Et olgu - vastu puikleb:
saab raha eest vaid taeva.
                                            Kyrie eleison!
Inglid paradiisi siidseil tiibel
viivad spekulandi, olgugi et piibel
hindab rohkem vaeste vaeva.
                                            Kyrie eleison!
Vaatab kurvalt alla ristilt Jeesus:
joob ta verd, sööb ihu tõusik - Kröösus, -
mõnitus see lunastuse, pahu.
                                            Tõesti tõsi!
Muheleb must kogu kantsli raamen,
elav monument - jah, jah - nyyd aamen!
on’s maa pääl rahu?
                                igavesest ajast igavesti!
 
 

Pind pinna kõrval, tahu kõrval tahk,
                        pilk - perpendikuläär:
Hää: läbipaistev et mu silma sarvnahk,
                        et pole tardunud kimäär:
            Längruudud, nelinurgad, parallelogrammid,
            kvadraadid, kuhikud, pyramiidid, -
            all tänavakraavin systlevad trammid,
            minu käen juhitavad niidid.

Ent mu kõrvu võib muusika kosta,
                        polifooniline kytkestav aaria, -
                        trammide, autode ave maria.
Oo, kui kurdid saaks kuulmist osta!

Yle majade rägastiku Eiffel-varras, -
                                            pilvede riivaja,
pystitub katus mõni gootiliselt sarras -
                                    pilgu taeva poole hiivaja.

Erkkilelt tõmban ma pingjoone - nööri
            yle suitsevate korstnate mortiiride
kiriktornideni, kupliteni, kuni Sacré-Coeur'i;
            silmring ei ulata yle Montmartre'i piiride.

All uulitsate sirg-, murd-, rööbasjooned -
            suurlinna sydame tuksuvad sooned
kihutavad lainetavat verd, -
                                                inimeste merd.

Platside sirgeldet öörised, sõõrid,
            kun rohkem hapnikku, taas õhku,
sääl kopse hingeldavad lõõrid
            ja tundvad kergenevat rõhku.

Tahaksin kõigesse ennast ma sisendada,
            kõlasid ymbritsevaid sydamen toonistada,
tahaksin ylevalt alla ma kisendada:
            milline õnn on - sõnadega joonistada.

Taas sulan ära inimeste hulka,
        mul seltsiks auto - iga rõkkav masin,
on litsut syda kokku põvve nurka, -
        oo, tunnen: tuksumiseks ruum tal kasin.

Kops paisuv hapnikust aab ette rinna
        ja tõukab kuuldavalle kergitava ohke,
oo, imeks endasse elektriseerit linna.
        Ah raske elada, kui tahtmine nii rohke!

Ent hingen häkselt midagi kui katki,
        näost jookseb üle rahutuse kramp:
ei saa mu pulss veel pidada uut takti,
        vaim alles syytub, aju - fosforlamp.

Silm ahnitsev jääb nägemiseks kitsaks,
        ma vägis-vägisi veel laiutan pupilli;
saand trumminaha pihta lööjaks vitsaks
        lärm, kisa tänavail: kõrv aab sest myrast pilli.

Siis tunnen: pystijalu hällin tukun,
        linn laulab äiu, äiu! ymber rahva myyr,
ma tõusen ... häkselt sygavusse kukun, -
        vist on mul palavik? ent puudub Reaumur.

Mu silme ette pant on nõia peegel:
        ent ikka tahan näha, nagu olnd ma ikka,
ent naeratab jazz-bandist tuttav neeger
        mul vastu, - avaden suu valgehambarikka.

Ja häkselt kaduvat ma tunnen rõhku:
        vaim kerge - läbipaistev nagu eeter,
käed nägematud tõukavad mind õhku,
        maakerast loobun - meetri järel meeter.

Kuutõbisena tõusen yle linna:
        all põrgu - inimesi praadiv pann;
täis maju-seeni kylind keegi pinna,
        sean Eiffel pystitub - nukk, väike mängukann.

Notre-Dame'ilt alla kargand tõest' kimäärid:
        läiksilmalised jooksvad urkaist tondid;
kirurgilised noad, käen operatsiooni käärid,
        surm jookseb kisenden, et klõbisevad kondid.

Ent tänavkurun inimene - kääbus
        tõest pentsik. Arkan:oo, see mina ise,
ma tolmun tuhmund, suitsun mustund rääbus
        taas leian luuletaja endanimelise.
 
 
 
 

Kosmose risttee: hype ruumi,
seisan neelaval teelahkmel, -
                                 kuhu? kahtlen.
Põhja, ka Hommikusse, Lõunasse,
loodangusse, päiksesse tõusvasse?
                               Hype ruumi?

Ilmjagusid viis,
                             - ainsam Pariis.
Vedurite jutt:
                             - "taga semafoori ilm,"
                              esimene sosistas.
                              Teine - invaliid vaguneid lohistas,
                              nutet rähmane silm:
                                                                - "pole rutt!"

Millegist pettunud,
                 koormast kui lahti saand kettunud,
kolmas minema kihutas ähkiden,
                  publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.
Ja häkselt rõkkasid koorin
                  30 vedurit Stravinski muusikat, -
(vedurijuht teisele näitas rusikat)
                  kontsert oli jumalik Gare du Nord'in.

Viimaks yks vedur läks lyyriliseks - huikavaks,
                  raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, -
puistas välja metallise hinge, -
pinge:
                  (härrad kergitavad kybaraid
                  daamid kuivatavad pisaraid)
                                                      elust ellu sõit:
rattad veerevad võrinal
                  tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.
Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa
                  karmiinhuulte kramplikul värinal,
silmin sada õitsvat õit.

.     .     .     .     .      . 
.     .     .     .     .     .     . 

                  Kokkuvõte:
                                               mul veduri tõte, -
                  silmapaar neelav.
                                               Metallise hingega,
                                               raudse pingega
                  sööstun hämarusest valgusesse.
                                               Eest luuletaja keelav!
                  tõttan uvve ilma loomise talgusesse.