Üliõpilasleht 1924, nr 3/4, lk 40, 4246.
Kirjanduse lugemisest
Väliselt etendab kirjandus tähtist osa, kuid
on avalik saladus, et tõeliselt vaatab suur hulk temale
ainult kui ajaviitele
või paremal juhusel peab tast lugu kui lastekasvatamise
vahendist. Isegi need isikud, kes nooruses kirjutand jutukesi ja salme,
muigavad: vallatused puha ja noorepõlve rumalused. Nii siis on tavaline
nähtus, et tee algul armastetakse raamatut, kuid eluteel enesel leitakse
raamat olevat liig
tühi, liig kerge, liig paberlik. On see kirjanduse
või inimeste viga? Et meie haritlastel on kättesaadav peale
emakeelse keskmiselt paari Euroopa kultuurrahva kirjandus, siis on siin
valik lai ja väärtused suured, ning kui kirjanduses ongi eneses
mitmed nõrkused, siis ei saa see eemalejäämise otsustavaks
põhjuseks. Viimaks aga on inimesed ise ja kõigepäält
too, kuidas nad kirjandust vastu võtavad.
On muidugi vahe lihtsate külainimeste, külaintelligentsi,
tööliste, tavaliste äritegelaste ja harituma kihi lugemise
vahel. Et esile tõsta ühiskonna tähtsamat osa, võtan
vaatluse alla peaasjalikult harituma kihi ja et viimane kõige ilmekam
on akadeemilises peres, siis käsitlen teemi siit välja minnes.
Peab ju alguses tähendama, et ettevalmistuse
mõttes valitseb suur mitmekesisus: on üliõpilasi, kel
pole kirjandusest aimugi, kes ei ole lugend põhjalikumalt ainustki
väärtuslikku raamatut, kuid on jälle neid, kel ei puudu
tutvus Euroopa parema kirjandusega ja neid, kes töötavad sel
alal eriteadlastena. Ettevalmistamine on küll kaunis tähtis,
sest on autoreid, kes nõuavad eelteadmisi, kuid üldse lugemise mõttes pole see otsustandev, nagu
mitmeltpoolt on tähendet. Kirjandusloolane võib olla kunstiteose
lugemise, vastuvõtmise suhtes hädaohtlikum igast teisest,
kui ta asub selle juure ainult teadmiste bagashi, mõistuse ja teatava
metoodiga. Teisest küljest võib teost palju täielikumini,
vahendumalt ja tervikumalt vastu võtta
vähelugend, ettevalmistuseta
isik, sest lugemine nõuab peaasjalikult hinge: lugeja tulgu umbes
samalaadilisse olekusse nagu teose looja. Ja selleks pole tarvis ei eriteadlast,
ei kooliskäind isikut, vaid inimest.
Teiseks pole tähtis niinimetet süstemaatiline
lugemine, olgugi et teoreetiliselt ehk tullakse vastupidisele otsusele.
On ju väga armas kujutella, et teosed võetakse ette orgaanilises
seotuses, kuid selle läbiviimine määratava korra järele
on võimatu. Sest lugeja ise seda korda määrata ei saa.
Kui siin tullakse kirjandusloo abi pakkuma, reastades raamatud ühe
või vahelduvate põhimõtete järele, siis viib
see ainult umbtänavasse: tömp isik kannab ehk selle välja,
kuid tal pole tagajärgi, elav inimene aga ei alistu sarnasele intellektist
ettekitrjutet korrale, sest pole rehkendet hinge käesoleva seisukorraga.
Paremini võiks seda ülesannet täita teine isik, nimelt
hea kasvataja. Kuid meie, eesti üliõpilased, olema seisatand
nii iseseisvalt omale jalale, et sarnaseid kasvatajaid ei saa ollagi. Niisugune
viis oleks mõeldav peaasjalikult alaealiste juures.
See kõik aga ei tähenda, et raamatute
lugemine peab minema puhtjuhuslikult. Ei isik ikkagi valib: keskendamise
võim ja tahe saada enesele kasulikku, käseb sageli visata raamatu
ju algul kõrvale või jälle, osalistest teadmistest toetet,
otsib välja teose, mille järele tarve. Siin ei saa küll
rääkida süstemaatilisest järjestusest, kuid ometi korrast,
mille otsustab inimese praegune sisemine mina.
Niipalju lugemise ettevalmistuse tarbe ja süstemaatilikkuse
kohta. Lisaks neile üldistele väidetele olgu tähendet, et
meie üliõpilaskonnas on süstemaatiliselt lugejaid kui
mitte sugugi, siis vist väga vähe: igatahes pole neist palju
näha ega kuulda olnud.
Nagu igalpool nii on ka üliõpilaste
keskel neid, kellele raamatu lugemine kui hane selga vesi ja neid, kes otsivad teosest midagi väärtuslikku. Ei ole
küll statistilisi andmeid, kuid vaatlused ka kitsamas ulatuses viitavad,
et esimest laadi lugeja pole mitte harukordne. Sarnaste juures valitseb:
kui on tuju ja midagi huvitavamat pole teha, lüüakse aega surnuks
esimese ettejuhtuva kerge raamatuga, lastes erke kõdistada mõnel
tundel või mõttekäigul, ehk kui tuju ei kõlba
kuhugi, siis petetakse tähelepanu mõnele romaanile või
novellile.
Romain Rolland
on sarnastele muu seas ütelnud küllalt
kibedaid sõnu "Jean Christophe'i" 5. raamatus mõistlik
oleks, kui nad lehitseks ka noid ridu.
On ka neid, kes nähtavasti raamatute lugemise
teind eluülesandeks: veskitena jahvatavad nad kirjamusta, olles ise
ikka tühi ja kuludes ainult.
Need mõlemad tüübid kui ainult
aja surnukslöömiseks või erkude kõdistamiseks lugev
nii ka lugemise eluülesandega üliõpilane on kirjandusele-kunstile
karuteenetega sõbra: oleks nad jätaksid üldse lugemise,
sest nad aitavad labastada kirjanduse ülesannet inimkonna elus ja
labastavad osalt kirjandust ennast. Ei saa neid käsitella kui indifferentseid
lugejaid, sest nad on oluliselt negatiivsed.
Rõõmustavalt loeb tubli hulk üliõpilasi
ilukirjandust, püüdes saada sealt midagi väärtuslikku.
Nendest loevad ainult need romaani, novelli, draamat, luuletust nõuetekohaselt, kes teevad seda loovalt. Viimast märksõna
on tarvitet mitmel puhul ja selle all tuleb mõista, et lugev isik
andub teosele, tungib temasse, võidab teose enesele ja omandab selle.
Nii on loomingul kaks palet: andev moment, enesest eratamine, ja võttev
moment, enesele omandamine. Ühel pool seisab autor, teisel pool lugeja.
Siit järgneb otsekohe, et tõeline ja täis lugeja on see,
kes võtab vastu kogu selle terviku, mis valand sõnalisse vormi kirjanik.
Kuid looval lugemisel on palju väljendamisvõimalusi,
palju faase. Raamatuga ühtesulamine ja siis väärtuste omandamine
tammub küll, ent tammub tavalisel juhusel osaliselt.
Nii võime meie loovalt lugevate üliõpilaste hulgas leida
isikuid, kes anduvad
teosele, kuid selle juures jälgivad
sündmustikku .
Mõnda huvitab juhtumiste uusus, originaalsus, mõnda erinevus
reaalelust. Nad ratsutavad põnevusega sadadest lehekülgedest
üle ja kui keeravad 1000-ma ning jõuavad viimasele reale, kahjatsevad
ehk, et veel rohlemgi pole. Romaan või novell rahuldab peaasjalikult
nende huvitust, kuid lugedes pole nad aja surnuks lööjad vaid
ometi nautijad. Muidugi on suurigi autoreid, kes vastavad nende maitsele,
nagu näit.
Dickens , keda lugedes siis ka enam võtavad teost
väga palju vastu. kui aga sarnane isik asub
France'i kallale, siis
jälgib siingi peaasjalikult sündmustikku, ja selle tõttu
jääb tal suurem osa saamata ning autor näib igavana.
Käsiteldavate lugejate hulgas on mõnedki
sarnased, kel tähelpanu keskendub sündmustiku hargnemise ümber:
neid huvitab käesolev juhus kui eelmise tulemus ja järgmise põhjus.
Sarnane eritelu rakendab teda täielikult tegevusse ning ta kukub palavikku
Dostojevskit lugedes, kellest tal jääb ometi mingisugune segasuse
tunne, ja naudib
Ibsenit .
Arvan, et loovalt lugevate üliõpilaste
kes[kel] nagu igalpool mujalgi on sarnaste isikute % võrdlemisi
kõrge, kes tähelpanu suures enamuses kulutavad sündmustikule.
Teose muud väärtused jäävad neile sündmuste jõkke
peidet varandusena, mida ehk aimatakse, kuid mida otsida pole asja ja järelikult
jääb see leidmata.
Nende kõrval on perekas hulk, keda vangistab
mõtestik .
Ühedele pakub suurt vaimlist lõbu näha
uut mõtet või vana uues vormis. Ja nad sallivad Rolland'igi
sügavaid mõttevälgatusi, on neist mõnestki pimestet
ning nad jumaldavad ju sellepärast Rolland'i.
Kuid ka
Edschmid ,
Sternheim
jne. võluvad neid. Teised jälle lasevad end vangistada teost
läbipõimuvaist ideist. Neid kisub kaasa Dostojevski ja nad käivad
järel
Tolstoil .
Kuid
Hamsun
on neile pentsik ja France võõrastav.
Neist teil saab mõnigi ilmaparandajaks, mõnigi eneseparandajaks.
Ning kummagi arv pole väike.
Ei saa veel nimetamata jätta niisuguseid, kes
otsivad
peaasjalikult tundeõõtsumist: neis peab raamat esimese
järjekorras esile
manama helevuse, ja nad loevad
lüürilist
raamatut. Nad on lugend terve meie mandri
impressionistlisi kirjanikke
ja teisi luuletajaid, keda kuivõrd.
Ei tohi unustada ka isikuid, kes eritlevad üksikuid
stiiliiseäraldusi, tehes seda oma mina täie innuga, ning sarnaseid,
kes uurivad
Ewers'it ja temataolisi, et kas pole seal probleeme, mis oleksid
materjaliks nende kohtuniku talendi katselepanemisele ja arendamisele ja kõike seda
teevad pingutet tähelepanu ja elava sisenemisega.
On veel mitmeid teisi. Kuid minu ülesandele
jatkub neist. Sest esimeseks järjekorras tahtsin näidata vaid
üht: ka looval lugemisel tajutakse teost enamail juhuseil peaasjalikult
ühes sihis, kulutades sellele kogu elav sisemine huvi. Üldiselt
rahuldutaksegi sellega. Sarnase lugemise juures valdab küll teos korraks
isiku aga kukub siis ise taas pooltühjusse: on külvat seeme,
kuid ei anta sellele rahuldavaid võrsumistingimusi. Niiviisi kujuneb,
et teose suured varandused tükeldetakse, tehakse väikeseks. Võetakse
vastu vaid murdosa.
Kui vastuvõtt pole nii kitsapiiriline nagu
ülal vaadeld, vaid näiteks jälgides
sündmustikku
eritletakse
ka stiili üksikasju jne., siis ei muuda see tulemust. Tähtis
on fakt, et enamail juhuseil ei omandeta teos orgaanilise tervikuna, vaid
osati. Peab aga vastu võtma terviku, et tunda teost ja ammutada
temast enesele väärtused või võita ebaväärtused.
Praegu esiletõstet põhjusil kujuneb
meil lugu umbes järgmiselt. Heakene hulk üliõpilasi, kuigi
mitte enamus, loeb kirjandust elava sisemise huviga. On keeleteadlasi,
õigusteadasi, ajaloolasi, arste, matemaatikuid (ning arvan, et ka
usuteadlaste j.t. hulgas on sarnased), kes on tutvunend terve rea tähtsamate
teostega, ehk kes küll on lugend vähevõitu kuid hingestuvalt.
Julgen aga enamuse kohta väita, et see on ainult lapse ja noorepõlve
lugemine, selle ajajärgu lugemine, mil on veel nii palju vaba ja otsivat
vaimu. Kui aga praegune üliõpilane-keeleteadlane saab õpetlaseks
või õigusteadlane riigimeheks jne., mis siis? Seda laseb
aimata meie ümbrus. Siis on raamat liig tühi, liig kerge, liig
paberlik ja kõlbab valikust läbikäinuna ainult tema tütrele
või pojale kui kasvatamisvahend. Ehk on niisuguse muudatuse põhjuseks
elu ise? Ei või olla, sest kirjanduslik teos on ju ka elu ise. Põhjuseks
on, et raamatut pole millalgi täiesti tundma õpit. Kui tundub,
et kerge, siis on lugeja jätnud kaaluva osa enesele võtmata
ja tema on tõepoolest vaid vähevaagivat, kui tundub paberil,
siis on lugeja pidand liig tähtsaks kirjatähte.
On selge, et sarnases seisukorras ei saada hinnata,
kalliks pidada kirjandust, ei suudeta eraldada tõsist kunstiteost
muust, vaid segatakse ta kõigega, kus must valgel.
Kui ajaviiteks lugejate kogukas hääl laseb
ka end kuulda, siis näemegi, et valdav osa kui üliõpilastest
nii kogu haritud kihist ei tea kirjandusele väärtust, ja kui
nad tunnistavad tähtsaks siis on see variseerlik ning kui ülistavad,
siis on need kätteõpit sõnad.
Ärgu tuldagu siin ennast kaitsema ütelusega,
et on ju kirjandust, mis pole midagi väärt. Kui seda on, siis
on ka väärtuslikku, on kunstiteoseid igal rahval, ja praegune
artikkel peab silmas valimisvõimega inimest ning järelikult
ainult kunsti teoseid.
Nii siis on suurelt osalt süüdi publiku
inertsuses kirjanduse lugemise viis ise: esiteks on määratu hulk,
kellel kirjanduse lugemine veena hane selga või ainult erkude kõdistajaks,
teiseks kõik need, kes loevad väärtusi otsides, ei loe
loovalt ja kolmandaks kes teevadki seda loovalt, omandavad omas enamuses
vaid teose mudrosa mille juures ei saa kerkida silmi ette terviku põhijoonedki.
Meie tänane publik on niisugune, meie võrsuv intelligents on
suuremaltjaolt samalaadiline ning tähendab, tulevane seltskonda juhtiv
kiht taotleb olla praeguse taoline.
Kes tahab aga tundma õppida kirjanduse tõsist
väärtust, see peab end juhtida laskma tõsisematel nõuetel
kui seda näeme tavaliselt. Siin aga leiame, et isegi mitmed sarnased
isikud, kes neid nõudmisi selgitand, jäävad poolikule
teele. Nii näit. Fr. A. Huebner omas raamatus "Das Buch und der Mensch"1). Ta räägib küll sissetungimisest, valdamisest jne.
kui kokkuvõttes näeb loovat lugemist selles, kui andutakse raamatule.
Milletõttu siis ideaalseks lugemisnäiteks ongi laste ja noorepõlve
lugemine. Kuid nagu nägime eespool, tuleb ette sarnast noorepõlve
lugemist küll kaunis laialt, aga sihile viib see ainult osati.
On vajaline aga tajuda teos tervikuna. Selleks
on tarvis tabada teose hing, on tarvis tajuda ta sisemine üldvorm.
Nagu tähendin, räägime praegu kunstiväärtusega
raamatuist, ja kui sarnased on nad vormilt alati tervikud. Kõik,
mis väljendatakse, väljendatakse teataval viisil, ja too viis
ongi teose vorm, ongi ühtlasi ta väärtus. Kunstiteos on
vorm, sest orgaaniliselt sisuga siin pole midagi liigset, iga üksik
joon on karakteerne üldvormile. (Tollel koguvormil võib isiku
arvates olla kui negatiivseid nii positiivseid jooni, see pole nii tähtis).
Teose koguvormis, kuhu kuulub kõik see, mis
näitab kuidas peitub teose hing ja peitub autori hing. Niiviisi leiame
meie ka terves toodangus looja hinge.
Kuid nüüd peab järgnema veel üksikosade
vaatlus ja vastuvõtt: tuleb tajuda vormi üksikjooni ja detaile
sündmustikus, mõtestikus, tunnetes, stiilis (kitsamas mõttes),
kompositsioonis jne. See aga nõuab kahtlemata tublit tööd.
Ei piisa ühekordsest innuga lugemisest, vaid vajaline teost korduvalt
tajuda.
Peab arvama, et ülalpuudutet sündmustiku
jälgijad j.t. võivad tõsiselt töötades tähele
panna vormi kui sündmustikus nii mujal, suudavad tajuda koguvormi.
Ent peetagu meeles: sarnane kirjanduse lugemine on täieline andumine,
elav võitmine ja omandamine ühe sõnaga tõsine
töö. Võib juhtuda, et isikul pole silma teatavate vormiosade
jaoks. Siin peab ta teiste abi tarvitama. Sel puhusel on möödapääsematu,
esimesel aga tähtis koonduda, ligineda üksteisele, otsides vaimlist
tuge. Nõnda saavad suurteks teguriteks intiimsed ringid kui ka ühinemised
laiemas ulatuses.
Kui tajutakse teose koguvorm, teose hing, eritledes
selle juures üksikjooni, siis võib peajoontes võtta
loo vastu, mis looja annud; ainult nüüd kujuneb kaks poolt
autor andjana, lugeja võtjana. Kirjanik saab inimkonna tähtsamaks
üksuseks, tihenemispunktiks, väärtuste omajaks ja jagajaks.
Shakespeare ,
Goethe ,
Dickens ,
Ibsen ,
Maeterlinck ,
Baudelaire ,
Poe ,
France ,
Hamsun ,
Dostojevski
jne. on arusaadavad, nende erinevuste peale vaatamata.
Jõudes niikaugele on võimata tunne:
raamat on kerge, on paberlik ja kõlbab sel puhul, kui ta teatavas
mõttes hea on, laste kasvatamisvahendiks. Nüüd on kirjandus
üks inimkonna tähtsamaist ja varaaitadest.
Ja kel elus üldse on väärtusi, see
leiab, et kirjandus on talle tähtsaks teguriks vaimlises arenemises.
27. III. 1924
|