Väliselt etendab kirjandus tähtist osa, kuid on avalik saladus, et tõeliselt vaatab suur hulk temale ainult kui ajaviitele või paremal juhusel peab tast lugu kui lastekasvatamise vahendist. Isegi need isikud, kes nooruses kirjutand jutukesi ja salme, muigavad: vallatused puha ja noorepõlve rumalused. Nii siis on tavaline nähtus, et tee algul armastetakse raamatut, kuid eluteel enesel leitakse raamat olevat liig tühi, liig kerge, liig paberlik. On see kirjanduse või inimeste viga? Et meie haritlastel on kättesaadav peale emakeelse keskmiselt paari Euroopa kultuurrahva kirjandus, siis on siin valik lai ja väärtused suured, ning kui kirjanduses ongi eneses mitmed nõrkused, siis ei saa see eemalejäämise otsustavaks põhjuseks. Viimaks aga on inimesed ise ja kõigepäält too, kuidas nad kirjandust vastu võtavad. 
    On muidugi vahe lihtsate külainimeste, külaintelligentsi, tööliste, tavaliste äritegelaste ja harituma kihi lugemise vahel. Et esile tõsta ühiskonna tähtsamat osa, võtan vaatluse alla peaasjalikult harituma kihi ja et viimane kõige ilmekam on akadeemilises peres, siis käsitlen teemi siit välja minnes. 
    Peab ju alguses tähendama, et ettevalmistuse mõttes valitseb suur mitmekesisus: on üliõpilasi, kel pole kirjandusest aimugi, kes ei ole lugend põhjalikumalt ainustki väärtuslikku raamatut, kuid on jälle neid, kel ei puudu tutvus Euroopa parema kirjandusega ja neid, kes töötavad sel alal eriteadlastena. Ettevalmistamine on küll kaunis tähtis, sest on autoreid, kes nõuavad eelteadmisi, kuid üldse lugemise mõttes pole see otsustandev, nagu mitmeltpoolt on tähendet. Kirjandusloolane võib olla kunstiteose lugemise, vastuvõtmise suhtes hädaohtlikum igast teisest, kui ta asub selle juure ainult teadmiste bagashi, mõistuse ja teatava metoodiga. Teisest küljest võib teost palju täielikumini, vahendumalt ja tervikumalt vastu võtta vähelugend, ettevalmistuseta isik, sest lugemine nõuab peaasjalikult hinge: lugeja tulgu umbes samalaadilisse olekusse nagu teose looja. Ja selleks pole tarvis ei eriteadlast, ei kooliskäind isikut, vaid inimest.
    Teiseks pole tähtis niinimetet süstemaatiline lugemine, olgugi et teoreetiliselt ehk tullakse vastupidisele otsusele. On ju väga armas kujutella, et teosed võetakse ette orgaanilises seotuses, kuid selle läbiviimine määratava korra järele on võimatu. Sest lugeja ise seda korda määrata ei saa. Kui siin tullakse kirjandusloo abi pakkuma, reastades raamatud ühe või vahelduvate põhimõtete järele, siis viib see ainult umbtänavasse: tömp isik kannab ehk selle välja, kuid tal pole tagajärgi, elav inimene aga ei alistu sarnasele intellektist ettekitrjutet korrale, sest pole rehkendet hinge käesoleva seisukorraga. Paremini võiks seda ülesannet täita teine isik, nimelt hea kasvataja. Kuid meie, eesti üliõpilased, olema seisatand nii iseseisvalt omale jalale, et sarnaseid kasvatajaid ei saa ollagi. Niisugune viis oleks mõeldav peaasjalikult alaealiste juures. 
    See kõik aga ei tähenda, et raamatute lugemine peab minema puhtjuhuslikult. Ei — isik ikkagi valib: keskendamise võim ja tahe saada enesele kasulikku, käseb sageli visata raamatu ju algul kõrvale või jälle, osalistest teadmistest toetet, otsib välja teose, mille järele tarve. Siin ei saa küll rääkida süstemaatilisest järjestusest, kuid ometi korrast, mille otsustab inimese praegune sisemine mina. 
    Niipalju lugemise ettevalmistuse tarbe ja süstemaatilikkuse kohta. Lisaks neile üldistele väidetele olgu tähendet, et meie üliõpilaskonnas on süstemaatiliselt lugejaid kui mitte sugugi, siis vist väga vähe: igatahes pole neist palju näha ega kuulda olnud. 
    Nagu igalpool nii on ka üliõpilaste keskel neid, kellele raamatu lugemine kui hane selga vesi ja neid, kes otsivad teosest midagi väärtuslikku. Ei ole küll statistilisi andmeid, kuid vaatlused ka kitsamas ulatuses viitavad, et esimest laadi lugeja pole mitte harukordne. Sarnaste juures valitseb: kui on tuju ja midagi huvitavamat pole teha, lüüakse aega surnuks esimese ettejuhtuva kerge raamatuga, lastes erke kõdistada mõnel tundel või mõttekäigul, ehk kui tuju ei kõlba kuhugi, siis petetakse tähelepanu mõnele romaanile või novellile. Romain Rolland on sarnastele muu seas ütelnud küllalt kibedaid sõnu "Jean Christophe'i" 5. raamatus — mõistlik oleks, kui nad lehitseks ka noid ridu. 
    On ka neid, kes nähtavasti raamatute lugemise teind eluülesandeks: veskitena jahvatavad nad kirjamusta, olles ise ikka tühi ja kuludes ainult. 
    Need mõlemad tüübid — kui ainult aja surnukslöömiseks või erkude kõdistamiseks lugev nii ka lugemise eluülesandega üliõpilane — on kirjandusele-kunstile karuteenetega sõbra: oleks nad jätaksid üldse lugemise, sest nad aitavad labastada kirjanduse ülesannet inimkonna elus ja labastavad osalt kirjandust ennast. Ei saa neid käsitella kui indifferentseid lugejaid, sest nad on oluliselt negatiivsed. 
    Rõõmustavalt loeb tubli hulk üliõpilasi ilukirjandust, püüdes saada sealt midagi väärtuslikku. Nendest loevad ainult need romaani, novelli, draamat, luuletust nõuetekohaselt, kes teevad seda  loovalt. Viimast märksõna on tarvitet mitmel puhul ja selle all tuleb mõista, et lugev isik andub teosele, tungib temasse, võidab teose enesele ja omandab selle. Nii on loomingul kaks palet: andev moment, enesest eratamine, ja võttev moment, enesele omandamine. Ühel pool seisab autor, teisel pool lugeja. Siit järgneb otsekohe, et tõeline ja täis lugeja on see, kes võtab vastu kogu selle terviku, mis valand sõnalisse vormi kirjanik. 
    Kuid looval lugemisel on palju väljendamisvõimalusi, palju faase. Raamatuga ühtesulamine ja siis väärtuste omandamine tammub küll, ent tammub tavalisel juhusel  osaliselt. Nii võime meie loovalt lugevate üliõpilaste hulgas leida isikuid, kes anduvad teosele, kuid selle juures jälgivad sündmustikku . Mõnda huvitab juhtumiste uusus, originaalsus, mõnda erinevus reaalelust. Nad ratsutavad põnevusega sadadest lehekülgedest üle ja kui keeravad 1000-ma ning jõuavad viimasele reale, kahjatsevad ehk, et veel rohlemgi pole. Romaan või novell rahuldab peaasjalikult nende huvitust, kuid lugedes pole nad aja surnuks lööjad vaid ometi nautijad. Muidugi on suurigi autoreid, kes vastavad nende maitsele, nagu näit. Dickens , keda lugedes siis ka enam võtavad teost väga palju vastu. kui aga sarnane isik asub France'i kallale, siis jälgib siingi peaasjalikult sündmustikku, ja selle tõttu jääb tal suurem osa saamata ning autor näib igavana. 
    Käsiteldavate lugejate hulgas on mõnedki sarnased, kel tähelpanu keskendub sündmustiku hargnemise ümber: neid huvitab käesolev juhus kui eelmise tulemus ja järgmise põhjus. Sarnane eritelu rakendab teda täielikult tegevusse ning ta kukub palavikku Dostojevskit lugedes, kellest tal jääb ometi mingisugune segasuse tunne, ja naudib Ibsenit .
    Arvan, et loovalt lugevate üliõpilaste kes[kel] — nagu igalpool mujalgi on sarnaste isikute % võrdlemisi kõrge, kes tähelpanu suures enamuses kulutavad sündmustikule. Teose muud väärtused jäävad neile sündmuste jõkke peidet varandusena, mida ehk aimatakse, kuid mida otsida pole asja ja järelikult jääb see leidmata. 
    Nende kõrval on perekas hulk, keda vangistab mõtestik . Ühedele pakub suurt vaimlist lõbu näha uut mõtet või vana uues vormis. Ja nad sallivad Rolland'igi sügavaid mõttevälgatusi, on neist mõnestki pimestet ning nad jumaldavad ju sellepärast Rolland'i. 
    Kuid ka Edschmid , Sternheim jne. võluvad neid. Teised jälle lasevad end vangistada teost läbipõimuvaist ideist. Neid kisub kaasa Dostojevski ja nad käivad järel Tolstoil . Kuid Hamsun on neile pentsik ja France võõrastav. Neist teil saab mõnigi ilmaparandajaks, mõnigi eneseparandajaks. Ning kummagi arv pole väike. 
    Ei saa veel nimetamata jätta niisuguseid, kes otsivad peaasjalikult tundeõõtsumist: neis peab raamat esimese järjekorras esile manama helevuse, ja nad loevad lüürilist raamatut. Nad on lugend terve meie mandri impressionistlisi kirjanikke ja teisi luuletajaid, keda kuivõrd. 
    Ei tohi unustada ka isikuid, kes eritlevad üksikuid stiiliiseäraldusi, tehes seda oma mina täie innuga, ning sarnaseid, kes uurivad Ewers'it ja temataolisi, et kas pole seal probleeme, mis oleksid materjaliks nende kohtuniku talendi katselepanemisele ja arendamisele — ja kõike seda teevad pingutet tähelepanu ja elava sisenemisega. 
    On veel mitmeid teisi. Kuid minu ülesandele jatkub neist. Sest esimeseks järjekorras tahtsin näidata vaid üht: ka looval lugemisel tajutakse teost enamail juhuseil peaasjalikult ühes sihis, kulutades sellele kogu elav sisemine huvi. Üldiselt rahuldutaksegi sellega. Sarnase lugemise juures valdab küll teos korraks isiku aga kukub siis ise taas pooltühjusse: on külvat seeme, kuid ei anta sellele rahuldavaid võrsumistingimusi. Niiviisi kujuneb, et teose suured varandused tükeldetakse, tehakse väikeseks. Võetakse vastu vaid murdosa. 
    Kui vastuvõtt pole nii kitsapiiriline nagu ülal vaadeld, vaid näiteks jälgides sündmustikku eritletakse ka stiili üksikasju jne., siis ei muuda see tulemust. Tähtis on fakt, et enamail juhuseil ei omandeta teos orgaanilise tervikuna, vaid osati. Peab aga vastu võtma terviku, et tunda teost ja ammutada temast enesele väärtused või võita ebaväärtused. 
    Praegu esiletõstet põhjusil kujuneb meil lugu umbes järgmiselt. Heakene hulk üliõpilasi, kuigi mitte enamus, loeb kirjandust elava sisemise huviga. On keeleteadlasi, õigusteadasi, ajaloolasi, arste, matemaatikuid (ning arvan, et ka usuteadlaste j.t. hulgas on sarnased), kes on tutvunend terve rea tähtsamate teostega, ehk kes küll on lugend vähevõitu kuid hingestuvalt. Julgen aga enamuse kohta väita, et see on ainult lapse ja noorepõlve lugemine, selle ajajärgu lugemine, mil on veel nii palju vaba ja otsivat vaimu. Kui aga praegune üliõpilane-keeleteadlane saab õpetlaseks või õigusteadlane riigimeheks jne., mis siis? Seda laseb aimata meie ümbrus. Siis on raamat liig tühi, liig kerge, liig paberlik ja kõlbab valikust läbikäinuna ainult tema tütrele või pojale kui kasvatamisvahend. Ehk on niisuguse muudatuse põhjuseks elu ise? Ei või olla, sest kirjanduslik teos on ju ka elu ise. Põhjuseks on, et raamatut pole millalgi täiesti tundma õpit. Kui tundub, et kerge, siis on lugeja jätnud kaaluva osa enesele võtmata ja tema on tõepoolest vaid vähevaagivat, kui tundub paberil, siis on lugeja pidand liig tähtsaks kirjatähte. 
    On selge, et sarnases seisukorras ei saada hinnata, kalliks pidada kirjandust, ei suudeta eraldada tõsist kunstiteost muust, vaid segatakse ta kõigega, kus must valgel. 
    Kui ajaviiteks lugejate kogukas hääl laseb ka end kuulda, siis näemegi, et valdav osa kui üliõpilastest nii kogu haritud kihist ei tea kirjandusele väärtust, ja kui nad tunnistavad tähtsaks siis on see variseerlik ning kui ülistavad, siis on need kätteõpit sõnad. 
    Ärgu tuldagu siin ennast kaitsema ütelusega, et on ju kirjandust, mis pole midagi väärt. Kui seda on, siis on ka väärtuslikku, on kunstiteoseid igal rahval, ja praegune artikkel peab silmas valimisvõimega inimest ning järelikult ainult kunsti teoseid. 
    Nii siis on suurelt osalt süüdi publiku inertsuses kirjanduse lugemise viis ise: esiteks on määratu hulk, kellel kirjanduse lugemine veena hane selga või ainult erkude kõdistajaks, teiseks kõik need, kes loevad väärtusi otsides, ei loe loovalt ja kolmandaks kes teevadki seda loovalt, omandavad omas enamuses vaid teose mudrosa mille juures ei saa kerkida silmi ette terviku põhijoonedki. Meie tänane publik on niisugune, meie võrsuv intelligents on suuremaltjaolt samalaadiline ning tähendab, tulevane seltskonda juhtiv kiht taotleb olla praeguse taoline. 
    Kes tahab aga tundma õppida kirjanduse tõsist väärtust, see peab end juhtida laskma tõsisematel nõuetel kui seda näeme tavaliselt. Siin aga leiame, et isegi mitmed sarnased isikud, kes neid nõudmisi selgitand, jäävad poolikule teele. Nii näit. Fr. A. Huebner omas raamatus "Das Buch und der Mensch"¹⁾. Ta räägib küll sissetungimisest, valdamisest jne. kui kokkuvõttes näeb loovat lugemist selles, kui andutakse raamatule. Milletõttu siis ideaalseks lugemisnäiteks ongi laste ja noorepõlve lugemine. Kuid nagu nägime eespool, tuleb ette sarnast noorepõlve lugemist küll kaunis laialt, aga sihile viib see ainult osati. 
    On vajaline aga tajuda teos tervikuna. Selleks on tarvis tabada teose hing, on tarvis tajuda ta sisemine üldvorm. Nagu tähendin, räägime praegu kunstiväärtusega raamatuist, ja kui sarnased on nad vormilt alati tervikud. Kõik, mis väljendatakse, väljendatakse teataval viisil, ja too viis ongi teose vorm, ongi ühtlasi ta väärtus. Kunstiteos on vorm, sest orgaaniliselt sisuga siin pole midagi liigset, iga üksik joon on karakteerne üldvormile. (Tollel koguvormil võib isiku arvates olla kui negatiivseid nii positiivseid jooni, see pole nii tähtis). 
    Teose koguvormis, kuhu kuulub kõik see, mis näitab kuidas peitub teose hing ja peitub autori hing. Niiviisi leiame meie ka terves toodangus looja hinge. 
    Kuid nüüd peab järgnema veel üksikosade vaatlus ja vastuvõtt: tuleb tajuda vormi üksikjooni ja detaile sündmustikus, mõtestikus, tunnetes, stiilis (kitsamas mõttes), kompositsioonis jne. See aga nõuab kahtlemata tublit tööd. Ei piisa ühekordsest innuga lugemisest, vaid vajaline teost korduvalt tajuda. 
    Peab arvama, et ülalpuudutet sündmustiku jälgijad j.t. võivad tõsiselt töötades tähele panna vormi kui sündmustikus nii mujal, suudavad tajuda koguvormi. Ent peetagu meeles: sarnane kirjanduse lugemine on täieline andumine, elav võitmine ja omandamine — ühe sõnaga tõsine töö. Võib juhtuda, et isikul pole silma teatavate vormiosade jaoks. Siin peab ta teiste abi tarvitama. Sel puhusel on möödapääsematu, esimesel aga tähtis koonduda, ligineda üksteisele, otsides vaimlist tuge. Nõnda saavad suurteks teguriteks intiimsed ringid kui ka ühinemised laiemas ulatuses. 
    Kui tajutakse teose koguvorm, teose hing, eritledes selle juures üksikjooni, siis võib peajoontes võtta loo vastu, mis looja annud; ainult nüüd kujuneb kaks poolt — autor andjana, lugeja võtjana. Kirjanik saab inimkonna tähtsamaks üksuseks, tihenemispunktiks, väärtuste omajaks ja jagajaks. Shakespeare , Goethe , Dickens , Ibsen , Maeterlinck , Baudelaire , Poe , France , Hamsun , Dostojevski jne. on arusaadavad, nende erinevuste peale vaatamata. 
    Jõudes niikaugele on võimata tunne: raamat on kerge, on paberlik ja kõlbab sel puhul, kui ta teatavas mõttes hea on, laste kasvatamisvahendiks. Nüüd on kirjandus üks inimkonna tähtsamaist ja varaaitadest. 
    Ja kel elus üldse on väärtusi, see leiab, et kirjandus on talle tähtsaks teguriks vaimlises arenemises. 
 
 
27. III. 1924