Jälle number, millest healmeelel tahad rääkida. Pakub selleks palju elavat materjaali.

Pearaskus langeb seekord artiklitele. Neid on üsna mitmekesiseid. J. Semperi reisikirjelduse jatk "Kapri" on seekord elav ja värviline. Paistab, et Kapri autoris on äratanud tugevaid muljeid ja meeleolusid. Neid on edasi antud liialdatud väliste targutusteta, otsekoheselt ja lihtsalt. Kirjeldustes puudub see otsitud elavus ja familjäärsus, millega Semper varemates kirjeldustes käsitas teisi reisijatke Itaaliast.

Teine Semperi artikkel moodsast Prantsuse kirjanikust Paul Morand'ist pole vähem huvitav, kuigi Morand ehk veel seda tähelepanu ei vääri, millist Semper talle kingib. N. n. "soliidse" kunstilise kirjanduse tegur pole Morand igatahes, ja huvitav, et meie endiste noor-eestlaste süda veel ikka igasuguste võõraste ekstreemide vastu külmaks ei suuda jääda, kuigi nad kodus käte ja jalgadega kaitsemas on ainult "püha" kunsti ning kirjandust.

E. Hubel on kirjutanud artikli Anatole France'ist. Ta on seda teinud üsna erapooletult. France'i kummardaja ei paista ta igatahes olevat – ja see mõjub hästi. Sest France'i ette, kuigi ta suur "vaimuvürst" oli, ei taha igaüks kummardada. Meil, Eestis, on France üsna võõraks jäänud. Kuigi ta ehk, nagu Hubel kirjutab, ei harrastanud kunsti kunsti pärast, aga ta harrastas negatiivsust negatiivsuse pärast – eitamist eitamise pärast – ja see on lõppude lõpuks igav, nii kirjanduses kui ka filosoofias. Et France'i lugeda, selleks peab tõesti tihti jõupingutusi tegema. Hubel kirjutab France'ist: "Aga geniaalselt mõistis ta näidata, mis tõde mitte ei ole. Tema armsam amet oli vanu käsulaudu purustada, vanu soomustatud "tõdesid", mida nii kaua jumaldades ustud, mille eest kannatatud ja surmagi mindud, paljastada ja naeruks teha." Kerge on naeruks teha! Seda oskame meie kõik, kui meie paremat teha ei taha, või kui meil paremat teha tarvis pole. Samuti on küsitav sotsiaalse võitluse voorus, kui seda võitlust peab "suur skeptik" ja – suur härra. Kommunist olla sisemiselt esteedina, kesk välist elumõnu, Prantsusmaa hea riigikorra kaitse all – see on, kuigi mitte kunst kunsti pärast, aga poliitika poliitika pärast.

Peale Semperi ja Hubeli on kirjutanud artikleid Juh. Aavik "Läti muusikaelust", Aug. Alle "Kunsti kriisist ja kunsti kriitikast" ning Juhan Jaik "Võrumaa juttudest", H. Kruus "Ühe vana "Tuuletallaja" noorpõlve mälestustest", D. Palgi Nigol Hindo "Sõõrust" ning Valter Kaaver "Anatole France'ist ja Epikuurist".

Draama-alal lõpetab Hugo Raudsepp oma "Kohtumõistja Simsoni". Ei ole aeg draamast põhjalikumalt kirjutada enne ta lavastamist. Arvustada draamat kui ilukirjanduslikku teost pole, mõistagi, õige. Lavastusmaterjaalina näib Raudsepa draama esialgse lugemise järele otsustades kirjutatud olevat tihedalt, kuid literaarselt, tundmused on rohkem paigutatud sõnadesse, kui situatsioonidesse ja konfliktidesse. Seda teost tuleks vist lavastada vanamoodi, rõhutades üksikute sõnade mõtet ja tunnet, kusjuures ehk kannataks näidendi tegutsev külg, asjaolude eneste dramatism. Aga kõik on lavastaja kätes! Hea lavastaja oskab liig "tihedat" teksti sõrendada ja liig "sõredat" tihendada, võib rõhutada üht külge ja teist varju jätta - nii, kuidas ta ise tükist aru saab ja aru saada tahab.

Peale Raudsepa esineb veel A. Tassa draama alal – dramaatilise groteskiga. Ka piiblilik aine, pealkirjaks – "Mooramaa isand". Tõeliseks dramaatiliseks teoseks on see kirjutus liig lühike, isegi ühe pildina. Ta ei suudaks laval peaaegu mingit muljet jätta, maha arvatud dekoratiivne külg. Jääks järele mingi lühike arusaamatus – ja see olekski kogu "grotesk". Aga ka lugemiseks on "Mooramaa isand" elutu ning kahvatu – "mõistujutt", mille sool on liig mage.

Puht-ilukirjanduslikku loomingut on 96-st leheküljest (suurendatud kaust) ainult 22, kusjuures selle hulka oleks loetud ka Kreutzwaldi "Avaldamatud mõttesalmid" kahel esimesel leheküljel. Nii siis ilukirjandust vaevalt üks neljandik. Vähe! Sellestki on veel kaks lehekülge tõlget Veikko Antero Koskiniemilt ("Kolm eleegiat"). Nii et lõppude lõpuks vaevalt üks viiendik kogu sisust jääb uuemale algupärasele ilukirjandusele. Veel kord: vähe! See vähesus on seda tuntavam, et ilukirjanduse osa käesolevas "Loomingus" kõige nõrgem on.

Marie Underi kaks luuletust ei ole nii head, kui eelmises "Loomingu" numbris; nad pole pahad, aga saades nimet. autorilt alles hiljuti nii head, ei taha nüüd halvema viinaga leppida. Kuigi – "Kooljaluu" ei jäta "Kuutõbise" kõrval pea midagi soovida. Vorm sama hea, ainult sisu natuke kergem.

Peale Underi esineb algup. ilukirjanduses veel Redik Soar novelliga – ja see on kõik. Vähe! Seda enam jälle, et Redik Soari novell täiesti nõrk on.

Novell algab otsitud ja shabloonilise sissejuhatusega. Sellele järgneb realistline jutu algus, kus räägitakse ühest abielupaarist: mees joob ja naine on selle tõttu kitsikuses. Harilik töölisterealism, nagu seda käsitati mõnedkümned aastad tagasi, ilma ühegi algupärasuse või omapärasuse jooneta Soarilt kui autorilt. Ning äkki muutub novell: abielupaarist ei enam sõnagi rohkem, kui ainult, et jututegelane nendega jumalaga jättis.

Selle asemel kõige romantilisem ja sentimentaalsem armulugu tütre ja jutu peategelase – allüürniku – vahel. See armulugu on kirjutatud nagu 18-aastaselt koolipoisilt. Ei jälle midagi omapärast, epigoonide epigonism, hale ja armas, kuid täiesti elutu ja värvitu lektüür. Sealjuures täis küsitavaid sündmusi. Näiteks, kas võib üks õrn armastav preilikene oma käekesega (sarnaseid "kesekesi" on Soari jutt täis) – kas võib sarnane romantiline õhuline olevus oma armastajale pisikese kuuseoksakesega nii tugevasti lüüa, et: "Mu käele imbusid verepisarad nagu pisitillukesed punased rubiinid, mis särasid päikese käes". Edasi, preilikene, kes väikelinnas üles kasvanud ja seal ka elab, on romantiseeritud sarnaseks "metsaneiuks": "Metsas armastas ta eladagi, seal olid tal kõik sõbrad – putukad, linnud, puud ja lilled". Kui sarnasena oleks kujutatud mõni metsaülema tütrekene, siis saaks veel stiilistki aru, aga harilik väikelinna plikakene sarnase "metsapiiga" osas – see on väga "noor" kirjanduslik romantism. Sama "noored" on ka seletused: "Ma läheksin, kuid samal silmapilgul heitis ta mulle vastu oma suurtest pruunidest silmadest nii kindla ja tagasitõrjuva vaate, et mu samm poolel astmel rammestus. Nii halastamatut pilku pole ma tema silmist iial endas tunnud. Püüdsin veel kord oma jõudu kokku võtta ning sellest üle saada, kuid asjata". Loed, ning ei saa aru, miks see noorsoo ajakirja "esimene armastus" "Loomingu" on paigutatud. Ning kui jututegelane väikelinnast ära pidi sõitma, siis kirjutatakse: "Ja lahkumine tuli, nagu paratamatu hukkaminek." (!) Tõesti, ainult sellepärast, et tollest linnast ära tuli sõita? Kui Võru noorherra ja preili üksteist armastavad ja noorherra Valka peab sõitma, siis on see – "paratamatu hukkaminek", sest muid "paratamatusi", kui lihtne ärasõit teise elukohta, Soar ei esita. Ning stiil: ""Nägemiseni!..." oli ta vaevalt kuulduv vastus, ning ulatades mulle vaasist punase lille, põlesid ta silmad kui palavikus. Vastastikune käelehvitus, ja vanker pööras veerennis sügavat võmpu tehes ümber tänava nurga". Nii ligidal kaks täiesti sobimatut stiili: punane lill vaasis, armastuspalavikus "põlevad silmad" – kõige romantilisemad asjad ilmas – ning sealjuures see peaaegu naturalistline "võmp" sügavas veerennis.

Tõesti, lõpetades selle jutu lugemist, oled nagu kurb. Milleks ta kirjutatud? Ei ühtki mõtet selleks. Ei ühtki lõpukokkuvõtet, ühtki lõpumeeleolu. Või olgu siis see harilik "moraal", et plika armastas lilli, metsa, rukist (kas tõesti armastas, jääb väga küsitavaks) – naisena sai tast aga "viletsa venelasest kunstniku" armukene, kes karjatas suurt koera. Selle "traagilise", kuid hariliku tõsiasja sisemist traagikat pole Soar millegagi valgustanud, otse vastuoksa, ta on selle "traagika" teinud veel harilikumaks, kui ta elus tundub.

Keegi kirjutas kunagi kusagil (vist mulle isiklikus kirjas), et Redik Soar peale oma esiteost midagi enam ei kirjutavat, et see jäävat ta viimaseks. Igatahes, otsustades kõnesoleva novelli järele, oleks küll Redik Soar võinud oma esimese sümpaatlise teose avaldamisega piirduda. "Jutt Rukkineiust" on tollega võrreldes väga nõrk ja rikub head kujutlust Redik Soarist. Aga ehk tahab Redik Soar oma kirjanduslikku tegevust tõesti siit peale uuesti alata? Siis, jah, on "Jutt Rukkineiust" esimeseks katseks hea küll.