Tahaks ainult mõne sõna ajalehe veerul võtta minu manifesti "Maha lüüriline shokolaad" ja peaasjalikult selle järelkaja puhul, mis siin-seal trükitult, kui suusõnaliseltki esile tulnud. Ühelt poolt on laialt maad võtnud arvamine lugejate ja kolleegade ridades, kui oleks minu manifest kirjanduslik arvustus seal ettetoodud autorite kohta. Ja koguni kirjutas pamfletist August Gailit suvel "Teataja" nr. 156, 17. juulist 1920 pamfletis "Roheline kakadu" kui oleks ma karjund maha Tuglase, Tassa, Alle, Underi, Visnapuu, Barbaruse, Rohti ja Semperi nende ilmund tööde põhjal. Nii üks kui teine arusaamine minu manifestist nõjab end eksikule alusele. Esiteks ei ole ma mõelnudki oma manifesti kirjutada arvustusena ja ta on hoopis kaugel nende autorite mahakarjumisest. Küsimus seisab ainult selles, mis neist maha karjutakse. Sest olen kirjutand oma manifesti ainult protestina meil praegu valitsevate kirjanduslikkude ideede vastu. Esitet kirjutuse ägedus meie praeguste paremate kirjanikkude kohta ripub just ära manifesti vormist, mis juba omas olulises peab olema äge, pateetiline ja lööv. Olen väga kaugel nende autorite mahategemisest, koguni selle vastu, loen heameelega ja suure naudinguga kõiki neid autorid ja mul on suur heameel nende olemasolust. Kuid lugedes praegust Eesti kirjandust, selle müüte (mis väga head), unesid, varje, fantastikat, illusioone, unelmid j. n. e., kipub tahtmata sõna keelele: andke meile midagi muud ka selle kõrval. Tühja kõhuga kohvimajas istudes tunneb igaüks meist nälga leiva ja karbonaadi järele, sest kõige peale vaatamata ei täida ju shokolaad tühja kõhtu. Äärmisel juhtumisel võib ju elada shokolaadistki, mis endas sisaldab toitva olluse, kuid kui kaua? Kui kaua, ainult mõne päeva, ei rohkem tundigi. Ei saa ju keegi salata, et meie praegune kirjandus on võõrdund elust, kaugele läinud ümbrusest. Meie paremad kirjanikud kõnnivad ringi, silmad pahempidi peas, ega näe midagi mis sünnib nende ligiduses, nad on vaimus aga luuavarre kukil kuhugi maailma lõppu lendand, ainult nende mehaaniline keha on jäänd siia kohvimajadesse ja uulitsanurkadelle tolgendama. See oleks kõik väga hea ja koguni rõõmustav nähtus, kui meil aga kõik niisugune poleks ja liiategi siis kui meie oleks juba tülgastuseni tüdinend tüsedast realismist ja naturalismist, oleks sel fantastikal ja müütidel rohkem kui elamise õigus. Kuid meil on seda elumahlast ja elujõust ülekeevat kirjandust liigagi vähe, peaaegu on see olemata, selle vastu aga häid müüte ja head fantaasiat küllaliselt. Kuid kui kaua suudate end toita ainult ilusate unelmitega ja fantaasia lennust, kui sel puudub igasugune reaalne aluspind ja põhi, kuhu toetada. Ei: kaugenedes maast ja inimestest, tõuseb iha suurem kui kunagi enne saada tagasi alla, saada jälle vereks, lihaks ja luuks. Lindki ei lähe kaugelle maast, ehkki ta jumalast on loodud õhus lendama.

Kihutage bronks ratsanikkudega pilvedes, sõitke kaksiti nõiamoori seljas ja luuavarre kukil, kuid ärge unustage, et teie mullast olete võetud ja maakeralt pärit olete! Ma ei eita müüte ja fantastikat kui niisugust, kuid ma eitan teda nüüd, kus meie parem kirjandus muud ei olegi kui müüt ja fantaasia.

Ma saan aru fantastikast teiste, suuremate rahvaste kirjanduses, sest seal ulatab ebafantastiline kirjandus kaugelt sellest üle, kuna see ainult tundub väiksena osana, millesse nii hea on vahelduseks suubuda, kui teise õhkkonda, kus ei maksa enam ükski seadus, mis eelmises. Kuid meil on need proportsioonid kirjanduses, ma tahaks ütelda tänapäises kirjanduses hoopis vastupidised. Seda nähes tuleb tarve, põletav tarve opositsiooniks ja protestiks, selle kirjandusliku voolu vastu, kui nii võib ütelda. Ärgu arvatagu, et see tulemata jääb, ei, see on paratamatus, tingitud nooruse kasvamisest ja uute põlvede pealetulemisest, see tuleb ega või tulemata jäädagi. Juba on ta siin ja seal alustundki. Ma ei arva siia sekka mitte "Momenti", kelle protest oli sihitud "Noor&"150;Eesti" vastu, mis aga selal hoopis ise alusele nõjas. Mõtlen selle all "Loomingut" ja Visnapuu värske sõnniku manifesti. Seal on juba need protesti ja opositsiooni juured selgesti nähtavale tulnud, mis paratamata edasi arenevad ja saavad arenema, võib olla siin seal erinedes ja detailides lahku minnes, kuid oluliselt ühised olles. Nii arvan omagi manifesti "Maha lüüriline shokolaad", selle järk järgult areneva protesti ja opositsiooni aheliku lüliks. Kui mul sel puhul etteheidetakse teiste mõtete plagieerimist, siis olgu see igaühe iseenda asi. Kuid ei või sel puhul tähendamata jätta üht asja: kui ongi minu manifest nii sugulane Visnapuu omale, siis on tingit see ühiste vaadete seisukohast. Võiks ju võrdluse selle kohta tuua poliitiliselt alalt: kui palju tehakse mõninga nõudmise puhul siin ja seal mitme isiku poolt agitatsiooni, ilma et nad üksteist plagieeriks. See olgu kirjanduseski analoogiline. Kas siin siis agitatsioon ja üksteise toetamine on keelatud? Ma olen hoopis vastupidisel arvamisel, mitte kirjanduslikkude teoste puhul, vaid just kirjandusliste ideede esindamise puhul, olgu see kas teoreetilises arvustuses või manifesti vormis kirjutet. Sihi poole püüdmine tasugu abinõud.

On seda parem ühele manifestile, kui see ei ole ainult selle tegija nõudmine, vaid paljude teistegi oma. Sarnane manifesti kirjutamine võib tulla sel puhul küll kahjuks autorille, kuid manifestil enesel on seda suurem elamise õigus ja alus, kui ta on sündind ümbritsevast käärivast õhurõhumisest. See oleks kui kokkuvõte paljude tahtmistest ja arvamistest. Ja see tasub autorille rikkalikult kõik kallaletungimised ja pamfletid, mis sel puhul esile tulevad.

Hoopis isesugune on suhe autori teoksete ja manifesti vahel. Ideaalselt peaks ju autori tööd vastama manifesti nõuetele, vähemalt need tööd, mis on tekkinud manifestiga ühel ajal ja pärast seda. Sest manifestis nähakse alati ikka kui programmi, mis üks autor enesele teostamiseks ülesseadnud. Kuid kas see on igakord tarvilik, näha manifesti kirjanduselist programmi, mille vastu ei või eksida? Nii tihtigi aga võib olla manifest tuju ja meeleolu saadus, mis protestiks ümbruse vastu esile paisatud ning see protest võib ka ta autori enese kohta käia. Ma ei hakka aga sellega sugugi oma manifesti kaitsma, nähtagu temas programmi või tuju, see on ükskõik. Tahaksin ainult niipalju tähendada, et üks manifest on autori tahtmiste ja nõudmiste avaldus vähemalt sel momendil kui ta on kirjutet. Kestku see moment tund, päev, nädal või rohkem.

Mulle heidetakse sentimentaalsust "Verimusta" puhul ette. Kuid kes meist ei oleks sentimentalist praegusel ajal, pärast suuri tapmisi, kus meie väiksel kodumaalgi kuivasid veriojad ja mädanes inimlik liha kraavides ja hangedes. Ning ma ütleks, kui meie pärastsõjases kirjanduses hakkaks rohkem sentimentalism esile tungima – ei oleks see paha. Muidugi sentimentalism uues käsituses ja uues vormis.

Ma ei taha sellega jällegi oma "Verimusta" hõlma alla võtta, sest iga asi seisab ise enese eest, kui temas kübekenegi leidub väärtust, on aga ta vääritu, kaob varem või hiljem iseenesest. Ent kes meist pole eksind oma ülessäetud teooriate vastu! Lugege Friedebert Tuglase kriitilisi töid ja võrrelge neid ta proosaga, kui palju on nad tasakaalus, kui palju vastab viimane esimeste nõuetele. Kuid lugege ka August Gailiti följetoone ja pamflette ning võrrelge neid ta novellidega! Kes on meil rohkem nurisend praeguse kirjanduse üle ja seda ülekohtuselt ja agarasti maha teind? August Gailit. Kuid kelle novellid on meie kirjanduses sisutumad ja ebamäärased. Jällegi August Gailiti omad. Kes on rääkind meie kirjanduses rohkem kui August Gailit oma ümberhindavates pamflettides veel rohkem sildade põletamisest oma taga, kuid kes seisab paigal ja kordub lõpmatuseni, see on ikkagi sama August Gailit. Lugege ta "Saatana karuselli", "August Gailiti surma" ja "Rändavaid rüütlid", ning kõik edespidised seletused ja lisangud saavad asjatuks.

Kuid tahtkemgi, ka see on lohutuseks mõnikord, kuigi teie igakord seda täita ei jõua.