Maha lüüriline shokolaad!                 

     Shokolaad on hääks joogiks rasvase kõhutäie pääle!
     Karbonaat on aga näljase inimese eluküsimuseks.
     Ärge andke shokolaadi näljaselle, andke talle ainus killukenegi karbonaati, et ta nälga ei sureks! Ärge andke meile lüürilist shokolaadi, kui oleme alles näljased ja meie tühi kirjanduslik kõht tahab saada soolast ja toitvat karbonaati. Halastage ometi! Ärge avage meile ainult kirjanduslikke lüürilisi kohvimaju, kus seinadel õitsevad esteetika ilusad lilled, kuid ei tundu raasukestki toitva toidu lõhna! Vaadake, meie suud jooksevad vett, meie tahame karbonaati shokolaadi asemel, meie tahame leiba ülespuhut ja petiste tortide asemel, sest meie kõhud korisevad tühjusest, mis on suur meeleheide torkavast ja kiskuvast näljast! Rahuldage meie apetiiti, ärge petke aga asjata ila keelele!
     Noor-eestlane F r i e d e b e r t  T u g l a s - ärge minge meie juurest "Merineidiste", "Taevaste ratsanikkude", "Arthur Valdes’ite", "Maailma lõpu" ja "Kuldse rõnga" müütide maailma! Sest neis pole kübetki inimese verd, mida võiks valada, liha, mida tappa, elu, mida surmata! Miks merineidis, hingetu ja keeletu, tundetu ja valutu? Kas ei ole mannermaal küllalt naisi, lihaseid naisi, kes sünnivad, sünnitavad, põetavad, imetavad, suretavad, surevad, armastavad ja vihkavad? Ärge matke neid olematuse tülllooride taha, ärge olge pime vaatama nende ilusaid silmi ja soolatüükaid! Sest Esmeralda on ka neis olemas! Ta on siiski ka kõõmendavas nahas ja nägude näituses! Ja Kaspar Punane? Miks sööb ta inimesepiimast musta juustu neegrite maalt? Andke talle parem leiba ja karbonaati, et ta oma nälja võiks kustutada inimliku toiduga. Sest must juust on toiduks kõlbmata ja selle esteetika surmav elavale organismile.
     Küllalt kihutamisest bronks ratsanikkudega taeva siniriigis, laskuge alla mannermaa emalikule pinnale, sest külmas kosmoses ei ole lihalikku sündi ega surma, see on ainult süsimustas mullas! Las Valdes saada lihaks ja vereks, taevased ratsanikud tugevateks hobusteks ja kuldne rõngas helisevaks kullaks, mis annab ja võtab elu, müüb ja ostab puhast armastust. Sest on tuhatkordne ülekohus salata ümbrust, suleda silmad ja rännata maailma lõppu, kaisutada sinisügavat taevast tüllistet käsil ja esteetikasse uppund ja surnud südamel! Nüüd, kus elu on kõige valusam, kõige kibedam, kõige julmem ja karmim. Kuid ka ühtlasi kõige lootusrikkam, tõotavam, otsegu Kaspar Punase aidad ja salved! Ära eest esteetika tüllmasked!

     Maha müüt!

     Noor-eestlane A l e k s a n d e r  T a s s a - ärge jääge surmani uinuma Saalomoni nõiasõrmuste ja uneraamatute fantastikasse! Sest fantastiline ilutulestus on suurim vale parhillasel ajal. Kõik südamed on lahti reaalsusele, kõik ihked ja paremad tahted kantakse ohvriks konkreetselle, tõele, mida võiks tunda ja näha. On tarbetu oma võluvusega saarte laul ja asjata otsimine olematul merel maid ja tandreid! Ta on meie eneste jalgade all, ta on siinsamas otsimata kaugelt. Vaadake ja tundke! Kuid kuumägede kumas, hõbelinikute hõbedas, suitsuvinade udus, varjuta varjudes - on tühjus, on uni unenäos. Kuid liig pikk uni võib olla väljasuremise ettekuulutus Biedermeieri tõppe!
     Ent ei ole aeg magada päisi päeva! Ei ole aeg hõbetada Hiina portsellaani ja puhastada Rokoko garnituure antikvariaatide tolmust! Ei ole aeg kasvatada roose, paabulinde, hõbesõrgu, kuldkapju ja siidivilla! Ei ole aeg ülistada luupäiseid mõõku, puukilpe, vasknoole, hõbekirveid ja vibunööre!
     Sest maailm on lõhestet bürokseliinist, elav ihu sodistet terasest ja malmist, inimeste hinged karjuvad tuhandest kõrist needust ja häda! Kas teie ei kuule röökimist, suremist, koeradena kärvamist? Kas ei tungi teie südamesse ülekohtu tunne inimese vere vastu? Kas ei rebista ja sega need kisendused teie rokoko unenägusid unenägudes? Kas ei purtsku värsket verd teie siidivillasse, nõgistet nälga teie rooside aida, tuhande söömata suu kerjamist teie hõbesõrgade ja kuldkapjade ladudesse?! Või olete surnud elevandiluust surma, nagu Ju Lai? Kuid maha elevandiluu, opaalid ja rokoko!

     Maha uni!

     Ruunat pegaasus - A u g u s t  A l l e - müüdiline üksinduse saar ei ole pärit sestsinasest ilmast! Ära pööra oma silmamune minevikku, kus hõljuvad Hamletite varjud, sest need ei ole lihalikud! Neis ei ole elu, neis pole närve! Ümber aga elatakse, sünnitakse, surrakse, tehakse pulmi, juuakse viina, spekuleeritakse, lõigatakse kõrisid, ühe sõnaga - kihab elu kui määratu surutõrs. Rusik sulle kulmule kui sa seda ei näe! Minevikus on pettus, varjud valetavad, aga parhilla ilmas palju kurjust, palju ülekohut, millele võid valada oma põletava sapi. Las kopitab ja mädaneb, kaob ja kustub arkailine ilm! Ära kisu tagasi mis möödund, ära ärrita väsind magajaid! Sest mis läheb ta meile korda, milleks on teda meile tarvis, kellel on iha selle järele tänasel päeval, kui meie uppume ruttavate tundide ja minutite hingeõhku? Aega on vähe, uni minevikust on aga magamine lahtiste silmadega kesk parhillast möllu ja kisa. Naeluta kohale silmapilgud, mis nii põgusad ja kiired, et vaevalt saad sirutada sõrmed nende händade järele! Ei ole tarvis vanavara korjajaid ajaloo kalmistul, ei ole tarvis rahaaukude otsijaid, kui kuld on kaotand meie silmis oma väärtuse! Tarbetu on laul Taavetist linguga, kui oleme ise heitlemas elu ja surma pääle parhillaste ideede pärast, tarbetu laul Sulamithist minevikust, kui meil ei puudu neid ühelgi sammul, ühelgi hetkel. Vaata, Hamlet on ka meieaegses makkukasvand ärimehes, spekuleerijas, pastoris, voorimehes, hulguses, kodanlases ja proletaarlases! Ei ole tarvis otsida teda ajaloo kalmistult, sest ta elab, räägib, sööb, joob, naerab, nutab, ahastab, muretseb igapäev meiega ühes. Ta on igasühes meist, igas vastutulijas meile. Vaata ainult teda ja sa näed teda paremini meie keskel kui rühmates haudade ristikivide all.

     Maha varjud!                                      

     Nukker peni - H e n r i k  V i s n a p u u, ära põe Igori ennesõjaaegse muusa juhatuste järele rendez-vous’id Enedega ja Ingidega! See vanaemalik muusa on ikkagi ja ainult shokolaad! On ülim aeg loobuda mängust ja Issandast. Sest kärvand on see Issand ja surnud Kristus, Jumala tall, kelle poole palvetad asjata kallil ajal. Ära tardu traagilisse poosi tema tühja palge ette, aita iseennast inimene! Ära tee ripatspiitsa shesti olematuse poole! Enam aja julmust, jõhkrust, kiirust, ruttu ja tormamist! Enam otsustust isikusse, mis sul kahe ääretuse vahel kõrgub siia sinna, kui lest tormides. Maapind kanna alla, selg sirgeks, lõug püsti! Ära ole nutunaine, kes ahastab tilga vere pärast! Sest maksab ainult see, mis on rõõsa verega lunastet, püsima ainult see, mis tulega ja surmaga ostet! Enam  e l u, mitte ainult nuttu, enam paatost, mitte ainult musta ahastust! Kui kogu maailm kisendab, näita teed, mis viib välja ääretumast ahastuse merest; kui maailm ja elav liha karjub meeleheites, ulata talle kätte lohutuste õlekõrs! Kui sa seda ei jõua, ära nimeta end prohvetiks, ära tee prohvetlikku poosi, kui sinus ei ole prohveti tuld ja needust! Ära mängi selle raske nimega, kui sus endas on paatoseta nutt ja sireli-sireli! Võta kulmult poosimonookel ja ava omad laud nägema kõike lihase silmaga! Välja enesest, esemete keskelle!

    Maha poos!

     Siuru rändav rüütel A u g u s t  G a i l i t - miks lendad ainult fosfortõbisena nahaparkali eidena kaksiti luua seljas maakeralt, seltsides ainult olemata saatanaga? Tühjuses ei ole midagi - ei viina ega fosfori. Nad on mõlemad siin maakeral - üks pudelis, teine tikutoosil. Esimene neist uimastab, teine põleb, aga sinu "saatanlik" fosfor on kahtlane ja niiske. Viska luud ja rõve nahaparkali eit, kisu endast välja fosfortõbi ja kollane hullumeelsus ning loobu sellest lahjast saatanast! Igavaks on läind näha taeva ja maa lõhkemist, marutõve, inetute nõidade higiseid reisi, silmituid ja niutsuvaid kutsikaid, kirevaid kanu, kaagutavaid kukkesid, himuraid munke, röhkivaid koeri ja musta miljoni igasuguseid muid värdjaid! Meil on küllalt naljast, küllalt liialdet shestikuleerimisest! Saame kainemateks ja tõsisemateks! Hooplemine on asjata energia kulutamine ja raiskamine. Pilgarid viivad meid lõpuks rappa, kuhu omad jalaluud murrame ja hukkume sügavasse laugaste mutta. Heidame ära endist lärmitsemise ja taarumise, haarame kinni põletavatest ideedest, sest maailmas on niipalju vajadust rakkus käte ja ajude järele. Ja lõpuks ei olegi see maakera nii vastik, kui sa seda pasundad! Ära näe teda ainult iseenda vastiku silmaläätsega, sest elu sisaldab endas kõik! Ei maksa tahtlikult näha kõike mõnitades ja sapiselt, sest kõik ripub meist enestest. Ärme uppume tehtud sappi, ärme sureme ettekujutet melankooliasse! Maha hingetu nukrus ja melankoolia! Maha ülekülgse subjektivismi prisma, liiategi kui ta on vildakute ja haiglaste kantidega! Saagem objektiivsemateks oma ümbruse vastu! Ärme tükime taeva, jääme maapääle! Ärgaku uus naturalism, sest meis on iha suurem kui kunagi enne reaalsuse järele, fantastika ei täida terve inimese aju nõudeid. Tahame jõulist ja tüsedat, mis natukesekski ajaks kustutaks meie mehist nälga! Kuid fantastika on toitmine tühjade ja tuumata lestadega!

     Maha!

     Ürginimene ilma ürginimese vereta J o h a n n e s  B a r b a r u s - die Fata Morgana ist ja nur eine Lustspiegelung! Rusikalöök uhkel ja jõhkral shestel õhku, röögatus nõlges kõrist ilma, vihakarjatus tormavasse rahvamassi, piitsahoop pastori ja kodanlase näkku, vägev hoop purustab kogu maailma, sadatuhat sõdurit, sadatuhat püssi, sadatuhat piiki, tõukab viiskümmend kuningat, viiskümmend kuningriiki hukatusse, hävitab planeedid ja Kosmose! Kuid häda! See on ja nur eine Lustspiegelung! Fraas jääb ainult sõnadest lauseks. Rusikalöögis pole energiat, röögatus kuuldub vaevalt kurgust, vihakarjatuses ei ole viha, piitsahoop ei riiva valusat vorpi lüües, vägev maailma, planeete ja Kosmost hävitav hoop on ainult jõuetu shest! See on suur rusikajaht mööda tuba lendava kärbse pääle! Vapustav löök ei taba kunagi aga seda looma, ainult krohv ja lubi langevad varadest kolisedes põrandalle. Võite lõhkuda rusikad villi, sõrmed marraskisse, kuid kärbes elab rahulikult edesi. Ta ei karda teie hirmsaid ürginimlikke sheste ja anarkistlikke karjatuseid. Arvate oma röögatuse üle ilma kostvat, kuid neid ei kuule kärbeski, mis teie vehkleval ninal istub! Milline traagika! Vabrikandid marodöörivad, angeldajad spekuleerivad, ärimehed lõikavad kõrisid, vampiirid imevad rahva verd, rasvane pastor petab rumalaid ja Barbarus röögib ja ähvardab, kuid teda ei kuule keegi! Sest kes neist kardaks jõuetu atleedi shesti?! See anarkist ei näi neile olevat kardetav ja tarbekorral ei keeldu nad teda marodöörimast ja nülgimast. Maha loks’jad, haud’jad kanad!

     Maha shest!                                      

     Karjerist strateegia ja militarismi alal R i c h a r d  R o h t - ärge vahtige asjata valgustet akende taga, kust teie midagi ei näe pääle hullude ja nõdrameeliste. Sest kogu maailm ei ole ainult hullude ja narride kari! Sest inimesed ei ole kõik nõdrameelsete näo järele loodud. On olemas ilmas küllalt terveid inimesi pääle Kroonmannide, Urbansonide ja Kriimbergide. Nõdrameelsete protsent on võrdlemisi väikene, ega või olla karakterlik ja mõõduandev kogu inimliku liha kohta. Välja kitsast shabloonist, pistke välja oma viril silm pääluust, mis keelab teid nägema normaalseid inimesi! Sest ei ole ju nad ainult siluetid igaviku labürindis, neis kõigis on naha all veri, liha ja rasv. Ei seisa nad koos ainult hirvitustest, võikast naerust ja kisendustest pimedas öös. Kuri eksitus on kui arvate, et elu on ainult miraashid ja muinasjutt vanast lootsikust, mis viib inimese katastroofide jõele. Küllalt ahtratest illusioonidest, küllalt põhjuseta kisendamisest, küllalt tehtud traagikast, mis kuhugi ei vii, ega midagi ei anna! Maha hullud ja nõdrameelsed!

    Maha illusioon!

     Sinise purje printsess M a r i e  U n d e r - ärge saage nutunaiseks, siniseks näpistet kuust, murtud käte ja jalgade ning vahutavate vereojade kohal! Ärge kisendage appi, kui kõige elavate suud on avat järeljätmatuks appikarjumiseks, oigamisteks ja viimseks surma tarduvaks hingetõmbuseks! Sest see suurendab ainult asjatut hädakisa tühjade, sisselangend taevaste poole. Kuid ärge pakkuge meile nuttu, mis ei tule südamest, vaid transiit kaubana Saksamaalt sisse on veetud! Ärge pakkugem vere asemel kahvatut kuremariini, sest kõik ei ole veri, mis punane! See on petiste spekuleerimine aseainetega, südame aseainetega, mis kavalasti imiteerit võõramaa tehaste eeskujul!
   Ja keda meid lohutaks nutt verisel ajal, kui peame matma omad velled ja isad? Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haavu, vaid neid ikka ja ikka lahti kisub ja sulguva vere jälle valla ärritab! Kuid nähkem uut elu, uue objektiivsusega! Ehitagem üles lõhutud kojad, maatasa tehtud linnad, parandage haavad, kuid ärgem jäägem pisaraid valama põlevate ja suitsevate varemete üle!

     Maha nutt!

   Sännä trubaduur A r t h u r  A d s o n - vanas laternas ei ole küünalt, mis valgustaks hinge palango teed! Vana latern ei põle! On videv hämarus ja seepärast näete ainult omas südames väikeseid asju. Ent aja naturalistlikud viled lämbutavad ja matavad enda alla intiimsed mütanahad ja teie kallima suu, mis on täis tähti. Ei ole tahet ega püsivust nende järele, ei ole aega neid kuulda ega näha, sest maailm on neeland meid oma hiigla sulatisahju ja põletab ihu ning hinge, kõrvetab silmi ning südant. Eemale enesest, eemale armastuse vaiksetest idüllidest ja sinisilma ilmadest! Sest oleme sattund särisevate pihtide ja tangide vahele, mis meis armutumalt surmab rahu ja naiselikkude vormide imetelu. Meile ei ole tarvis õnne, magusat armastust, püüdkem näha sellest üle, vaadata kaugemalle. Sööstugem elu müravasse mehhanismi, matke maha sentimentaalsed igatsused ja kannelde kuminad, mis häälistet suveööl serenaadiks kallima akna all! Visake sirelid, pajupillid, suudluste veripunased moonid, õrnad paitused põsile ja kubemeisse! Kiskuge maha vanad laternad, ehitagem tulitornid merikallastelle, mis näitaksid teed laineid sõtkuvalle võõramaade laevadelle! Las sünnib vastselt vana latern leekivaks majakuks saarte ja väinade rahnudelle!

    Maha unelm!

     Kaame Pierrot J o h a n n e s  S e m p e r - sina oled shokolaadikeetjate maestro. Küll joodad seda magusat märga Colombiinidelle cis- ja as-mollides, küll bibigöökide ja keskpäeva soolodes, ega ole otsa sinu magusal suhkrul ja siirupil! Kõik on sinus kerge sport! Ka ajalingude ristisambad, poomiskaagid, turm ja veri on ainult lawn-tennise mäng. Sport ja mäng! Elamused ainult jäljed liival, mida jahe merituul järgmisel silmapilgul matab peene liiva sileduse alla. Klaas shokolaadi on joodud, siis supelus värskes vees, päikese vann ja kõik. Olgu see salmis või proosas, üks on teisele sarnane. Kuid kaamel Pierrot’l ei ole kunagi pääraamatus põhikapitaali. Suvituul toob ja viib. Tas endas on ainult debetid, laenud võõrastelt, vekslid võõraste pääaju summadega. Sissetulek - väikene kirjutus debetisse, siis valatakse see magusa ekstraktiga üle ja antropofaagil on lõunalaud kaetud. Tuul kassaraamatu lehe rõduaknast pöörnud ja Pierrot lõunauinakusse uinund. Kord on veksel Verhaereni, kord Walt Whitmanni, kord Becheri nimel, kuid see on ju lõpuks üks kõik kust spordimehe suusad pärit, kas Norrast või Rootsist, kui aga liugu saab!
     Kuid hingetu on igasugune sport, ta võib olla väga ilus ja hää, kuid siiski hingetu. Ei ole sportsmenil närve ega südant! Ei tule isikust, vaid on õppimise ja hariduse saavutus. Inimene mängib fraasidega kui veiderdaja tuliste nugadega, millest ta käeviskel täiesti üle, ei juhtu aga ühtki kord, et noa vahe tera ta tuksuvat liha valusalt riivaks, kiskudes karjatuse huulilt. Ei ainust kordki! See on kõik kergelt võetav, laheda osavusega üleolles. Pierrot’l on olematu nukrus, olematu valu, olematu ahastus! Ka see on sport! Need on kannatused ja valud esteedi külmas rahus. On võõras kunst, mis piinab, närib ja needusena südames lasub, järeljätmata pureb ja sööb kui vähjatõbi elavas ihus. Kus inimene on jõuetu ja abitu ta julmas ja halastamatus sööstus! Kuid Pierrot armastab ainult magusat shokolaadi ja mängu! Bibigöök, bibigöök! Vrlt, vrlt! Kuid maha suhkur ja shokolaad, maha muretu mäng!

    Maha sport!

     Kuid inimesed, miks annate meile ainult lüürilist shokolaadi? Miks olete rännakutel otsimas olematut merineidist, miks magate magusat und uneraamatuis, miks näete ainult minevikus hõljuvat petlikke Hamleti varje, miks on teie traagika ainult poos olematu Issanda poole, miks armastate ainult argosõitu nõiamooridena kaksiti luua kukil, miks on teie põletav, anarkiline viha ainult jõuetu shest, fatamorgaana, miks näete elus ainult fataalseid illusioone, miks olete nii paatoseta nuttu murtud praeguse aja üle, miks laulate ainult mütanahkseist unelmitest ja miks on teie keelel ainult shokolaadi suhkur ja siirup ning musklites kerge sport ja mäng!?
     Kuid maha müüt, uni, sport ja lüüriline shokolaad!

    Andke meile toitvat karbonaati!