Kui vähe ilmub ilukirjandust kooliraamatute ja tõlkeromaanide metsas. Algupärase ilukirjanduse kirjastamine on otsegu häätegevus, küll aga ujutetakse rahvast tõlkekirjandusega à la "Ahvide kasvandik", kus ei panda kaugeltki päärõhku kirjanduslikule väärtusele. Ma ei mõtle sugugi halvasti Eesti Kirjanduse Seltsi ega Albert Orgi Kirjastuse klassikute väljaandeist — see kõik on tarvilik. Rahva lugemisisu püüavad rahuldada eestkätt ajalehed oma joonealustega, kus avaldet romaanid hiljem tihti ilmuvad raamatuina. Ja need ei suuda kaugeltki rahuldada! On muidu ilmund viimaseil ajul ka kaks algupärast romaani ajalehis — ennem "Päevalehes" Mait Metsanurk'a "Taavet Soovere elu ja surm" ja nüüd "Postimehes" Albert Kivikase "Jaanipäev", kuid üldiselt ajalehtede joonealuste ülesanne on inimeste võõrutamine algupärasest ja üldse paremast ilukirjandusest, kuna siin ometi oleks sootuks teisi võimalusi.

Kogu huvi kirjanduslikule elule on aga vähenend. Mitte üksi, et ajalehed loiult jälgivad kirjanduslikke sündmusi, ka mujalt tundub seda. Ei ole enam tugevat oppositsioonigi uuemalle kirjandusele, mis kord aitas huvi alles hoida.

Ainukeseks kirjandusliku tõusu märgiks võib pidada kirjandusliku ajakirja ilmumahakkamist — ja see on kõik. Muidu aga produktsiooni vähenemine — ja sisuline paigalpüsimine.
 

Luuletuskogudega on esinend möödund aastal Marie Under, Ralf Rond, Oskar Rootsman ja Eduard Nukk. Nende seas võib vaadelda ka Jaan Kärneri romaani värssides "Bianka ja Ruth". Sellega lüürikas enam debütante kui ennemtunnustet luuletajaid.

Ühtlasi see aasta tähendab lüürika vähenemist teiste kirjandusharude kõrval. On ikka rõhutet lüürika rohkust eesti kirjanduses. Kuid lüürikat ei olegi palju, ainult mõnd teist kirjandusliiki on vähe.

Ning viimane aasta pole olnud üldse kirjandusrikas. Osa kirjanikke pole end avaldand pikemat aega. Uustulnukaid on mõni, kuid need ei ole öelnud midagi eriliselt uut. Tundub kriisi. Eriti aga peaks kaduma hädaldamine eesti lüürika ülirohkusest.

Muidugi, sest väikesest vahest ei saa oletada, et kirjanikud oleksid lakand produtseerimast, kuid igatahes praegusel ajal produktsiooni intensiivsus ei näi olevat väga suur. On ehk seegi seotav ajaga: ühetooniline aeg, mis ei paku üllatusi. Pääle selle kindlasti mitmesugused majanduslikud põhjused.

Aasta alguses ilmus Marie Underi viies luuletuskogu "Pärisosa", raamat, millest senni olnud vähem juttu kui ühestki teisest Underi raamatust.

Underi "Sonettide" puhul on avaldet arvamisi, nagu see kogu oleks luuletaja saavutuste tipp, kuna käsiteldav aine autorille lähedal ja naisluuletajalle omaselt intiim ja erootiline.

Muidugi, see vaade on osalt õigustet, kuid ei saa mõõta luuletuste väärtust aine lähedusega autori isiklikele elamusile. Ja et "Sonettide" väide: "Need minu ilusaimad laulud pole siiski" püsib õigena, näitas kõigepäält "Sinine puri" "Hämara linna" tsükliga.

"Sinine puri" oli üleminekuks enesest väljapoole, ühes sellega uueks enesesse tungimiseks. Sest suur samm on "Eelõitsengu" ja "Sonettide" sensualismist "Verivalla" ja "Pärisosa" sotsiaalseile aineile ning eneseanalüüsile. Eri küsimus võib olla, kui palju sel siirdumisel on kaasa kõnelend kirjanduslikud mõjud ning kas uued ainevallad on tulnud küllalt lähedaiks.

"Mõju" otsekoheses mõttes on igas kirjanikus: ei saa kujutella täiesti iseseisvalt loovat kirjanikku. Pääasi vaid, kuivõrra need mõjud on ümbertöötet ja omapärastet.

Teame Underi olevat tõlkind saksa uuemaid lüürikuid, kuid tõlgitavad autorid ei ole ühekülgsed. Sääl on kõrvu Stefan George, Hugo Hofmannsthal ja Rainer Maria Rilke Ivan Golli, Walter Hasencleveri, Johannes R. Becheri, Franz Werfeli ja teistega. Kui kõnelda nende kõigi kui paljuloet luuletajate mõjust, siis nende mõjude süntees lakkab olemast mõju, ning igaühest võetakse ainult, mida vajatakse ja mis lähedal. Ning pääle selle ühe kirjandusliku vooluga ühinemine ei ole veel ka mõju alla sattumine.

Kas võime kõnelda Underi õuduse ja viletsuse piltide puhul Heymi mõjust? Vaevalt. Raksatavate hümnide puhul Becheri mõjust? Võib olla, võib ka mitte. Hilisemad vormitud luuletused tuletavad meele Else Lasker-Schülerit, ent lähemal vaatlemisel ühised jooned jäävad hoopis väikesiks.

Võib kõnelda mõjutusist ainult mõne meeleolu saamisel. Lääne-euroopa uuem lüürika nähtavasti on annud tõuget võrdlus- ja pildirikkaks lauseks, milleks oli rohkeid kalduvusi juba "Sonetes", kuid kus see veel ei saand puhkeda.

Oletan, et Underil ei ole loomupärast paatost, vähemasti varasem toodang ei osuta seda. Underi luule on olnud ikka liiga intiim paatoseks. Paatos on hulkadelle. "Pärisosas" aga "Me ärkame", "Lainete manifest kallastelle" ning "Noorte laul" koosnevad päämiselt paatoslikest hüüdeist. Selle väljenduse puhul võiks ehk tulla mõttesse, et siin vähemasti vormiinspiratsiooniks on kaasa mõjund ekspressionistlik paatoslik lüürika.

Et aga Under on hakand harrastama sotsiaalse viletsuse motiive, ei tarvitse olla ainult kirjanduslik mõju. Peaks olema selge, et kirjanik, kui ta sotsiaalsed tunded ei olnud eriti tugevad, surveajul ei käsitand neid aineid. Siis tahtmatult süveneti oma isikusse, või vahest intiimi loodusse. Revolutsiooni ja hiljem vabariigi päivil isiku piirid laienid, isik rikastus sotsiaalseist elamusist, ning siis ei olnud võimata, et mitte üksi Under, vaid ka Adson, Alle, Barbarus, Kärner, Semper, Visnapuu ja teised hakkasid harrastama sotsiaalseid aineid. Suits aga oli varemgi neile toond oma ohvreid. Ent pääle ümbritseva elu siin võis küll olla üheks tõukejõuks saksa ekspressionistlik luule, mis harrastas sotsiaalseid motiive.

"Pärisosa" ometi ei sisalda palju ühiskondlikke motiive. "Verivallas" neid oli enam. Siin ollakse pääasjalikult süvenet oma hinge ning harutellakse hinge kahesusest. Too kahesus algas juba "Sonetest", iga koguga on aina tugenend. Selle kahekskäristumise paremaid luuletusi on "Surelik" ja "Õhtu". Mõned värsid esimesest:

Kas ju kuskil enne seda maad, enne seda ilma meid ei kistud millegist,
Mis meil armsam olnud enesest: jah, me süda pooleks rebit vist.
— — — — — — — — — —
Nagu öö on valgus pimedusest, keskpäev valgusest,
Nõnda inimene — kes on öö ja keskpäev kokku — lõpust, algusest.

 See kahklus, kannatamine, eneserahulolemattus on moodustand oma algarenemisel Marie Underi luule kauneima osa ning jatkab olla seda nüüdki. Ja ei ole vist juhus, et "Pärisosa" luuletusist on juba tõlgit ka võõraisse keeli just sellesisulised luuletused — esperanto keele "Sinise purje" "Hämara linna" kõrvale "Surelik" ja "Õhtu" ning soome keele "Õhtu".

On säilind ka linna motiiv. Ent see linn on pärastsõjane õudne invaliidide ja kerjuste linn.

On kadund "Hämar linn". "Pärisosa" linnatsüklis ei ole enam kirjeldusi, vaid need on protestid. Tundub midagi barbaruslikku õuduse kujutamises, kuigi Under ei püüa mõjuda vastikuse, vaid kaastundega. Ei kunagi päästa vabaks vigaste ja vaeste pildest, ükskõik millises müras ja kirevuses:

Poeb tikumüüja ligi — kõverjalgne kääbus —,
Kui kõu tal pakkumine purskab rinna taarnast,
Et ehmud selle hääle mustast kaarnast;
Müüb lillekesi udelevaid lapse-nääbus,
Ramb alatoitlusest, rahhiitis luist
Söönd rammu raasukesed ammu, muist
Ta vere punalibleist poetub öise ületunni suhu.
 
(Tänaval I.)

See on "Verivalla" motiivide otsekohene jatkamine.

Loodusluule on jäänd kõrvale. Nüüd loodusobjektide kaudu kõneleb luuletai. Ennast kätkeda oma objektesse, see on Underi püüe ses kogus. Elavaim näide selt alalt: "Lainete manifest kallastelle". Ainult üks looduspilt — "Talvine päike".

Sisuliselt "Pärisosa" tähendab reaktsiooni "Verivalla" suhtes — enesesse süvenemist. "Pärisosa" tähtsaim ja väärtuslikum osa on sääl — see on hinge dissonantside luule.

Mis puutub Underi stiili, see pole palju muutund "Sinisest purjest" pääle. Luuletused on ehitet võrdlusile ja elustusile, mis tihti annavad omaette pilte. Underi viimase aja luuletusi on raske kujutella teisiti kui umbes (Lainete sõnad):

Me kriimustame kalju abaluid ja piitsutame pilve kõhtu;
Kõik taevad joomas käivad vees, me sängis aeleb hõbesilmne emand kuu.
Me avada on koidu veriväravad, ja rahusobitaja õhtu
Me suule jahutuseks surub päikse tulisuu.

Tihti võrdlused teevad lause raskeks, jätavad ülikülluse mulje. Kuid et Undergi püüab suurema selguse poole, võib tõendada paar "Loomingus" läind aastal avaldet luuletust, kus võrdlused peaaegu puuduvad. Värsitehnikat on küllalt. Ei püüta kunstlikkude vormide poole, kuid rütm on voolav ja uskumapanev. Riime on tarvilikult. Värss ikka distsiplineerit, ka paatoslikud laused ei kaota loogilist lauseehitust.

Marie Under on luuletajaiseloom, kes sulatab ühte kirjandusest ja väliselust saad elamused oma hingega. Seepärast "Pärisosa" on saand kauniks raamatuks, mis küll ei üllata enneolematute saavutustega, kuid siiski pigemini tähendab tõusu kui langemist, kõigepäält ainete mitmekesistamise tõttu.

Jaan Kärneri "Biankat ja Ruthi" vaatlen lüürika seas mitte ta värsimõõdulise vormi pärast: see on sisult enam lüüriline kui eepiline raamat.

Kärneri produktsioon üldse on lüüriline. Seda on ta novellidki "Kõigest tugevam" ja "Inimene ilma eluloota", suurel määral on seda ka komöödia "Ainuke idealist". Kärner oma olemuselt on subjektiiviste elamuste luuletai, ja ta teosed on võind õnnestuda seda enam, mida enam subjektiivne element on võind väljenduda. Väikese erandi on moodustand "Aja laulud".

Kärneri sotsiaaliste motiivide harrastus näib olevat möödund, seevastu eriti tugevasti on esile kerkind loodus ja autobiograafilised motiivid.

Peab vist tähendama kogu produktsiooni suundumist enesesse ja loodusse stroof "Biankast ja Ruthist", millest mõned värsid:

Maapagulase päevi viidan:
nii sõpre otsus — ostrakism.
Mis sellest? Põle tuliriidan
nõidlatern eilne — kommunism!
Sa soendad mõnda juhti-hulgust,
ei eales kannatavat vulgust,
ei täida kõhtu nagu Baal
suur inimvaimu ideaal.

Ja ei ole vist põhjust kurta, et teatav osa luuletajaid on loobund sotsiaalseist aineist. Need ähvardid saada maneeriks, sotsiaalne luule tõmbas endasse mitte üksi neid luuletajaid, kel on sellekohaseid kalduvusi, vaid ka teisi, kel neid ei ole. Seetõttu see aine, iseendast väärtuslik ja sümpaatlik, ähvardas saada õõnsa ja ebaisikulise käsituse, ning mitte just põhjusetult võidi kurta ka eesti lüürika monotoonsusse langemisest. Sotsiaalne aine vajab teist luuletajaiseloomu kui erootika või päiksetõusu kirjeldus, ja seepärast — igaühele oma aine.

Küll võiks preagu karta, et lühikese sotsiaaliste ainete hegemoonia järgi eesti lüürika langeb jällegi subjektiiviste elamuste kitsusse, milleks oma märgid ei puudu, mahaarvat vahest paar lüürikut.

Kärneri viimasel ajul ajakirjus avaldet luuletusis on väljendund pääasjalikult kaks motiivi: vaikne loodus ja haige mina. Küllalt kitsas ala, kus senniajani ometi ei olnud märgata suurt enesekordamist ega monotoonsust.

Eriti palju on peatet küpsel suvel ja lõikuskuul. Seda ainet on rohkeste käsitet ka "Biankas ja Ruthis". Romaani paremad leheküljed on loodusluuletused. See harras meeleolu, mis ikka otsib looduses jumalat, on saand üleolevaks kõigist muist maiseist asjust. Puskinlikult voolavaisse värsse valat kõigest üleolev filosoofiline rahu teeb usutavaiks kõik need loodusvaatlused.

Mis puutub romaani kompositsiooni, see tuletab meele päevaraamatut, sellega käsitab ühe inimese hinge ja on põhitoonilt lüüriline. Olaf Amose kujus esitetakse omataoline "meieaegne kangelane", põhijoonelt sugulane Felix Ormussoniga, ainult teisest õhkkonnast.

Kuid lüüriliste lehekülgede juures tundub: Olaf Amos on ainult sidemeks üksikuile lüürilisile luuletusile, et need koos annaksid täielise läbilõike kaht naist armastava mehe hingest ja pettumusist.

"Bianka ja Ruth" on klassiline looduslüürika raamat, millelt ei saa nõudagi täielist romaani kompositsiooni. Jaan Kärner on annud uue kirjandustüübi Eestis: lüürilise romaani, mille kandejõuks looduslüürika.

Ka värsitehnika alal sel raamatul on rohkesti väärtusi: Kärneri jamb on kõlav ja kindel.

Kahe tunt lüüriku kõrval kolm uut, neist üks noorena surnud. Niisuurt arvulist juurevoolu lüürikas ei ole mitu aastat enam olnud.

Rohkesti kõmu on teind Ralf Rondi luuletuskogu "27", mis sisaldab kakskümmendkaks algupärast luuletust ja epigrammi ning viis tõlget Majakovskist. Kuid "27" ei äratand tähelepanu seevõrra kirjanduslikust küljest kui mittekirjanduslikust — põhjuseks oli Narva prokurööri korraldus, raamat ära korjata. Nähti hädaohtu vist moraalile.

"27" tõmbab kindla joone enese ja enneolnu vahele — olgu jutt kirjandusest, ühiskonnast või moraalist. Kõigele põlgav žest. Selles väljendub kahtlemata ilu otsimine, kuid vaevalt siit võib leida uue moraali otsimist, nagu autor ise püüdis tõendada oma hilisemas enesekaitses.

Võiks öelda, sellele demonstratsioonile on avatlend mõned kirjanduslikud eeskujud. Muude hulgas Majakovski, keda Ralf Rond tõlgib. Kuid eestigi kirjanduses on olnud analoogilisi nähtusi.

Vahetegemine enese ja teiste vahel on igal juhtumisel tahtlik. Võib olla ju autori tõekspidemete vili, kui ta näiteks isa puhul ütleb:

Öeldub lisaks:
seda kasukatäit nahka ja luid,
sõrmi, karvu ja liikmeid muid
pidada austama,
pidada armastama.

Niisamuti umbes samas toonis öeld laused naisist. Ent pääasi siin on ikkagi tahtlikkus kodanlasi ärritada.

Ja eriti on vähe põhjendet vahetegemine enese ja endiste luuletajate vahel. Ei ole midagi eriliselt uut. On vahest värsket lauset, kuid luuletused tervikuina ei ole pääsend täiusele.

Ralf Rondil aga on loomupärast värskust ja leidlikkust, mis võib puhkeda paremais väljendusis kui on seda praegune kogu, mille luuletused juba mõne aasta eest kirjutet. Seepärast kogu ei anna täit pilti ka autori praegusest arenemisest.

Tõsisena ja ilma eriliste žestideta on ilmund luuletajate sekka Eduard Nukk oma luuletuskoguga "Rännakul".

Ed. Nukk ei ole enam täiesti uus nimi: ta on avaldund vahetevahel ajakirjus. Umbes kolmandik kogus avaldet luuletusi on enne ilmund.

Nukk ei taha olla midagi eriliselt uut. Samad ained, sama käsitlus, mis on olnud enne teda eestigi lüürikas. Kuid selle eest "Rännakul" oma üldsuses on läbitunt ja lähedate elamuste luule.

Üldiseks puuduseks on Nukk'il mõtte vähene intensiivsus, mistõttu luuletus alati ei anna lõpulikku mõttetervikut, milleks talle algus ant.

Tehniliselt aga Nukk tundub lähedal Underille: samad võrdlusist kokkusäet laused, samad võrdlusedki. Näiteks "Lävel aasta uue" võiks olla võrreldav Underi "Inimesega" oma tervikus kui ka elemendes.

Võib tähele panna, et Nukki'i luuletused seda reljeefsemad ja ümarikumad, mida lühemad. Niisuguseist võiks mainida "Tühjad on", "Hommik", "Hommiku sünd". Nukk on kirjanduslik, tihti ehk liigagi, igatahes ta on õigustet oma raamatuga esinema, kui mitte muidu, siis nende mõnegi luuletuse tõttu.

Kuid see kirjanduslikkus on teind Nukk'i ka väheeluliseks ja poolepigooniliseks vahest ehk avaldet luuletuste enamikus.

Kas pärast Underit, Semperit, Barbarust, Visnapuud ja teisi ei või enam öelda uut? Võib olla vähemasti algupärane ja mõjutusetu.

"Kaks algust" on kokkuvõte kahekümnekaheaastasena surnud Oskar Rootsmani produktsioonist. Kahekümne aasta ümber inimene ei ole kaugeltki küps, kuid ta võib anda esteetiliselt vastuvõetavaid asju. "Kahes alguses" on ainult üks viga, nagu eessõnaski öeldakse: luuletused on viimistlematta, on jäänd ootama oma looja main dernier'd. 

Rootsmani luuletused on pigemini päevaraamat kui luuletuskogu. Need nähtavasti on kirjutet eneselle, aluseks järgnevalle kirjanduslikule tegevusele. Aine on kõikjal läbielat ja läbitunt, kuid vorm on vahetevahel puudulik, samuti keelgi. Need avaldavad tihti mustandite muljet, kuigi sellastena hääd.

"Kaks algust" on tüübiline õrnhingelise noormehe nukrutsemine ja rahulik rõõmutsemine, suuremalt jaolt loodusest, tihti armastusest. Tugev on eetiline põhi — selle parimaks väljenduseks on vormilt viimistlematu "Kärbsetapp".

Kuid just vormilise viimistlemattuse tõttu need laulud mõjuvad otsekohestena ja hingest tulnuina. On põhjus tõsiselt leinata seda varast kaotust: see luuletai ei ole jõudnud veel oma küpsuseni. Kuid ta puudulik enesedistsipliin äratab siiski kaksipidi mõtteid ta oletetava tuleviku kohta.

Viis raamatut, viis autorit, kellest neli vaid jatkab produktsiooni. Liig vähe üheks aastaks viit luuletuskogu, eriti aga liig vähe on üllatand uuikuid. Underi ja Kärneri raamatud on selle aasta lüürika kandjad.

 (järgneb)