Jaan Kärner "Bianka ja Ruth"

Värssromaani sisukokkuvõte



Olaf Amos, värssromaani minategelane, on sõitnud maale puhkust veetma. Eemal linnakärast naudib ta sisepagulase tunnet, elab põldude ja nurmede vahel hulkudes kaasa tärkavale varasuvisele loodusele. Juunikuu viimasel päeval kohtab ta metsas Biankat, kes nagu temagi uitab üksikuna. Järgnevad päevad ja nädalad on täis romantikat. Neid sisustavad kohtumised, jalutuskäigud ja vestlused kauni noore neiuga, kellega Amos tunneb ootamatut hingesugulust. Peategelase kahtlejahingele pole aga omane pikka aega muretult veeta. Kui ta tabab Bianka silmavaates oma varasurnud õe pilgu, algavad siseheitlused. Amos kirjutab Biankale lahkumiskirja ja kutsub kohale Ruthi, oma naise ja lapse ema. Ruthi on kujutatud kaasaegse, vabameelse ja iseseisvana. Tema armastuski oma mehe vastu on anduv ja küps nagu lõikuskuu. Viimase veedabki minategelane koos Ruthiga valmivate viljapõldude vahel. Kui Bianka oli tema jaoks kehastunud hing, siis Ruth on hingestatud keha. Kui Bianka oli luule, siis on Ruth elu proosa. Mida lähemale sügisele, seda kiiremini hakkavad kõigest hoolimata ligi hiilima üksiolekutunne, rahuldamatus ja hingepiinad. Amos tunneb, kuidas kahest naisest, keda ta võrdväärselt (nagu õde ja ema) armastab, on kujunenud justnagu silmus kaela ümber. Amos otsustab lasta vabaks ka Ruthi. Ta tahab hüljata kõike maist, et anduda vaid kaunitele kunstidele ja luulevaimule kusagil kaugel lõunamaal, kuhu ta kavatseb pikemaks ajaks kaduda. Peale raskeid siseheitlusi kogeb peategelane taas vabaduse ja õnnetunnet tajudes looduse kosmilist ringkäiku. Sügisel, viimasel puhkusepäeval kohtub Amos veelkord Biankaga, kes lõpuks avaldab talle oma palavaid tundeid. Peale kauni neitsiga koosveedetud kirglikku armuööd mõistab Amos, et see hiline armastus, mille püha tuli on põletanud tema hinge ja mineviku — on viimane Jumala kingitus. Kuigi päeval, mil rong Olaf Amose tagasi linna viib, on hallad juba maas, jääb romaani lõpetama uue kevade igatsus.