Ta sündind onnis, mähit räbalaisse
ja ahju ääre visat õlgile.
Ei ema-armu tema süda tajund,
ei isa tunnud oma lapsepõlves
ja pärastki ei iial tunda saand.
Ta kasvas prussakana seinapraos,
kes päevad otsa piilub pelglikuna,
vaid liigutades kahte katsesarve
ja inimsilma õela pagedes.
Ei unelaulu hellitavat kõla
ta kuulnud, harva emarinda sai,
kuid seda rohkem võõralt tõugata,
kes perenaine oli onnis selles
ja "patulapseks" teda nimetas.

Ta siiski kasvas nagu põllul osi,
sai sirgeks poisiks kuue-aastaselt
ja vallatades otsis teiste seltsi:
mäelt naerdes kive pildus veskijärve,
ja puule ronis järgi orava,
ja maadles õhinal ja kurni lõi.
Kuid mingi läige jäi ta silmadesse,
nii vaevalt märgatav kui vete virve,
mis vahest tekib päeval tuuletul.
Ta võõraid mehi vaatles hirmuliselt,
ja puhul seltsiliste tralliv naer
nii teda haaras, et ta põgenes
ja pikad tunnid lamas vilja vahel
ning näppis kõrsi, taevast silmitses.

Ju suvest seitsmendast ta karja hoidis
ja seitse suve rändas taludes,
sai tunda hoope, pilget, alandusi,
et tuua talveks leiba hurtsikusse,
sest järjest põduramaks ema jäi.
Ei olnud kuldne noorus karjase:
vaeslapse elu vara ohakane,
ta pilvede ning tuulte pillutada
ja vihma pesta hingehaavad ta.
Kuid elas ta, ja pikil talveõhtuil,
kui sünged Vardad ülal särasid
ja ema piiblit veeris kedrates —
ta tähti õppis ema selja tagant,
mis pigistasid pähe jumala.

See ainus kool ta lapsemõtetele —
viis elu varsti teiste sulaseks,
ja oma kahekümne aasta ligi
ta juba rändas tallu kümnendasse.
Ja juhtus nii, et samas talus, kus
ta peatus, neitsik noor ja vallatu
ju aastat teist käis aida, lauda vahet.
Ta neitsist meeliskles ja kinkis talle
kõik omad ärgand ihad südame.
Kuid kõnelda ta sellest eal ei julgend,
vaid vaatas kaugelt, vargsi imetles,
ja laubati, kui neitsi teistega
nii rõõmsalt tantsis, vallatas ja laulis,
ta metsa varju pages noruspäi.

Siis kroonu kutse viis ta Poolamaale
ja viieks aastaks pani kasarmu.
"Üks-kaks! üks-kaks!" kui ajamõõtja tiksus
sääl päevast päeva elu monotoonselt,
ja vangla õhkkond hinge immitses.
Ei kaeband ta, ei kurtnud kunagi,
kui masin harjus käima takti järgi,
ja teenis kiitust, väikseid kõrgendusi
ja heldet meelt ning vahvust osutas.
Tal kodumaaga katkes viimne side —
üksainus kiri emalt tuligi.
Kui muugagi ta harjus sellega,
ja ainult suvel laagritule juures
ta põhja suunas pilvi silmitses.

Läeb mööda aeg, viis ruttu aastaid veereb,
ja vangki vanglast viimaks vabaneb.
Ta koju jõudis külmal sügispäeval
ning onnist varju otsis lõdisedes:
ei istund ema enam lõuka ees —
"ta surnuaial hingab ammu ju".
Nii öeldi vaid ja hiljem jutu jatkuks
pool mõistu veel, et neitsik noorukene,
kes viimati koos teenind temaga,
on pereemand samas päristalus.
Ta kisendada oleks tahtnud küll,
kuid ringi keeras, välja põgenes
ja uitis nurmil hiliseni ööni —
öö mööda saatis heinakuhja all.

Sest ajast kõrtsides vaid nähti teda,
kui pühil päevil vaba juhtus tund:
ei iial ühtki inimest ta sallind,
kes talle ligines, ei lausund sõna,
kui temalt küsiti, vaid taandus nii
kui oleks tegu kurja tõbega,
ja viina kummutas ja laulis vaikselt
kes teab mis laule, võõraid, kummalisi.
Ta aastast aasta rohkem küüru jäi
kui mingi koorma all, ta silmi tekkis
jääkülma terast, kalki, vahedat,
ja oma elu kümnes neljandas
ta halle juukseid märkas kõrva ääres —
ja jõi veel rohkem, rohkem eraldus.

Ei saand ta maad — kakssada vitsahoopi
on küllalt vaese hingerahule.
Ta laande läks, ja onni üles tegi,
ja haavad arstis päikses kevadises,
paar peenart kaevas, külvas tubakat
ja võttis naise, endast noorema.
See pehme käega silus haiget selga,
seapõrsa soetas, lambagi ning kanu
ja suve läbi metsas askeldas.
Ning sügiseks neil mõnda kogut oli,
mis talve jooksul tarvis kahele.
Mis juhtus siis? Mis pidi juhtuma?
Eks koore allgi mõni putuk ela,
maas üle talve miljon sipelgat.

On ruumi küllalt jumala maailmas,
miks siis ei jatku neile kahele!
Nii imevähe vaja mõlemalle,
ei rohkem ühele kui teiselegi,
ja oma tarvis tegid mõlemad.
Nad uskusid, et jumal avitab,
ja jumal aitaski, kui suutis ise:
kui oli marjasaak, või linde sigis
või jälle seeni rikkalt sügisel.
Nad elasid kui elab puu ning sammal,
ja suri viimaks naine lastetult
ja oli laenat hobul hauda viid,
ei nutnud mees, vaid mõtles endamisi:
"ei ole naine, kes ei sünnita",

ja keeras koju, ainult rohkem küürus,
käik aeglasem ja vaade tumedam.
Kui liivakotte laoti aastaid talle,
ent ta ei murdund, visalt kinni pidas
maakamarast, ja kisti välja tal
sest kamarast siin küljel mõni juur,
ta ajas teisal uusi tugevamaid.
Ta sulges onni, kepi kätte võttis
ja kogu suveks reisis kaugele.
Ei teadnud keegi, kus ta viibind oli,
ent sügisel, kui kured pilvi all
ju halasid ja lehti langes puist,
ta tuli tagasi, paun raske seljas,
ja talve vastu hakkas varuma.

Toob laanest hagu, mõne looma, linnu,
käib mõnda ostmas kauges külapoes,
vast kaua juttu vestab enesega,
või mardikat, kes roomab rohus, vaatleb
või uurib onni, katust kohendab
ja seinu kopsib, akent korda seab.
Nii kulub aeg, ja õhtul uksepakul
ta kaua istub, vaikselt meeliskelles
ning püüdes hääli metsa kohinast,
ja alles siis, kui uni silma hiilib,
ta tuppa taandub, külma voodi poeb.
Ta rahul nii, ei ihka midagi,
ja tuleb viimaks valge lumeteega
ta suve palk, onn vaikib koguni.

Taas läinud aastaid, kümme seitsmes turjal
tal juba on, ja ikka laanes ta
nii elab üksi oma mutimajas,
ju ise muld, mis valmis pudenema.
Ta talve läbi piiblit lehitseb —
ehk kümme korda läbiloet ka see —
ja piipu popsib, mõtleb jumalalle
ja habeme, mis valge, värisedes
näib ise jumal prohvetite a'alt.
Ent tuleb kevad, veed ju vulisevad
ja laanes pungad mahlust paisuvad,
ta käbedamalt jälle ringi käib,
vast katsub kirvest, kuulab linnukesi
ja selgeil õhtuil tähti silmitseb.

Ta ootab päeva, ootab tundi, millal
võiks võtta kepi, onnist lahkuda.
Ja jõuab viimaks äike kevadine,
lääs vihma saadab, kastet kosutavat,
ja paksust pilvest "vanem kõneleb",
ta onni akna avab naerusui
ning akna alla heidab põlvedelle,
ja kuna ülal äike kõmisedes
kui raudsel vankril veereb edasi,
ta palvet teeb ning ennast reisiks varub.
Nüüd õige aeg, ta teab ja paljaspäi
siis läheb laanest, vahelt põldude
ning üle mäe; ja näib, kui sulaks aeva
ta kuju vihma peeneis piiskades.