sisukokkuvõte

    Moll katsus oma elu jälle hariliku shablooni järele sisse seada, nagu see oli juba ligikaudu kaks aastat. Ta käis jälle korralikult igal hommikul kella üheksast kaheteistkümneni värvi- ja parfümeriivabrikus ning katsus jälle keemiat armastada, nagu omal õppusel Berliinis, surudes vahvalt vastikuse tagasi igasuguste odavate lõhnaõlide, puudrite ja määrete vastu, millega tuli tegemist teha, kuigi see polnud puhtkeemiline töö. Aga Moll kinnitas endale, et iga teadus peab praktiliselt kasulik olema ja et ajada keemias taga ainult puht-teaduslisi tendentse on tema, hariliku sureliku, jaoks liig poseeriv.
    Moll katsus end õpetada alandlikkusele ja harilikkusele.
    "Sina ei ole midagi iseäralikku," kinnitas ta endale. "Saa, nagu kõik teised, - see on sulle kõige õigem. Kui sa midagi paremat oleksid, kui teised, siis jatkuks sul selleks ka püsivust. Aga sa oled ei liha, ei kala - ning ole siis parem juba kala."
    Selle asemel, et käia inimestega läbi, ilmuda pidudele ja perekonnaõhtutele, istus Moll parema meelega kodus ja luges. Ta tundis, et ta senised teaduslised kalduvused suremas olid. Keemia oli talle veel ainult ametiks, numbritäiteks. Nüüd huvitas teda kirjandus ja filosoofia. Tal ei olnud kindlaid maitseid ega piire. Kirjandus huvitas teda kui eneseunustus, kui illusioon, kui unistus teiste maailmade järele, mis avanesid raamatutes ja laienesid Molli kujutlusis. Ning selleks olid kõik autorid, igaüks isemoodi, hääd. Filosoofias armastas Moll äärmisi individualiste, kes üksikule isikule krooni pähe oskasid panna ja massi vihata.
    "Äärmine individualist?" küsis Moll eneseltki. "Romantik? Psühhopaat? Lihtsalt võimetu inimene?"
    Kuid kahtles, kas ühelegi kategooriale vastab, iseäranis viimasele, sest ta huvide piirid olid ahnelt suured, samuti kui ta nälg suurte tegude ja shestide järele. Kuid ta tundis, et tal on ometi kitsas, ja tahtes, püüdes, igatsedes liig palju, ei saavutanud ta midagi.
    Miski iroonia, miski sisemine kahtlus, miski liig palju tahtev enesearmastus ei lasknud põhjalikult kiinduda millegisse.
    "Mitmepaiksus?" konstateeris Moll. "Aga millest ja milleks see?"
    "Hamlet!" leidis ta siis naeratades. "Eesti Hamlet. Kuid kes seletab, mis või kes oli Hamlet?"
    Linnas tunti aga Molli "hullu professori" nime all ning Mollile see siiski ei meeldinud. Ja nüüd tegi ta jälle katseid olla nagu teised. Ta käis jäll siin ja sääl. Võttis paarist joomapidust osa, nagu omal ajal Paljasmaa pool. Kuid igalpool oli ta vahekord enam vähem külm, ta nägi varjatult-pilkavaid nägusid. Ning hirm kohata Veberit või Elgat ajas ta ruttu koju.
    Kodus lõpetas ta ikkagi kas teleskoobiga või ratsasõiduga, kuid see ei passinud sugugi ta praktilise keemiaga ja värvivabrikuga ja ta ei saanud iseendast ikka rohkem aru. Ta läks pahaselt ja halvas tujus magama ja tõusis pahaselt ja halvas tujus üles. "Mis sinust õieti niiviisi saab?" küsis ta endalt. "Sa lähed tõesti hulluks..."
    Sarnastel piinavatel tundidel otsis ta omad üksikud "vaimlised tutvused" üles, lootes nendega "südant lohutada". Ta käis igasugustes kunstiringides, kus põeti intriige ja idee fixe’e, kus igal inimesel oli oma väikelinnalik suurushullustus.
    Ainuke inimene, kes Molli "mõistis", oli kirjandusajaloolane Robert Lund.
    Lund oli ka "eurooplane", kuigi Euroopat näinud ainult Soomes. Aga ta tahtis kangesti seda olla ja oligi üsna hääde tagajärgedega. Ta rääkis põhjalikult ja rahulikult kõigist "suure ilma" asjust, kirjandusest, kunstist, teadusest nii, nagu oleks ta neis asjus juba ammu, ammu põhjalikult ja ülipõhjalikult kodus. Selles mitmekülgsuses ei olnud ta sugugi väikelinnaliselt kitsas, ta sai kõigest aru, tundis kõige vastu huvi ja mõistis kõik. Tal ei olnud ühtki kahtlust, kõik oli talle klaar, - ta ise, ta elu, ta ümbrus. Ta oli kui mingi väga hää leksikoon, vähemalt näis, et tal mingi põhjalik leksikoon pähe oli õpitud, kust ta kohe igale nähtusele ja kahtlusele seletuse leidis. Tal näis hää ja rahulik elada olevat, kõik austasid teda, pidasid autoriteediks.
    Kui Moll tema poole tuli, võttis ta keemiku alati "euroopaliku" viisakuse ja lugupidamisega vastu. Oo ja, tema sai Mollist aru. Moll oli talle "tüüp". Ta lõi vaimus oma liirum-laarum-lumpsi lahti ja leidis kohe paragraafi, mille alla Moll käis:
    "Affekteeritud üksiklane. Väljakujunematu iseloomuga. Närvinõrkus (ehk?). Idee fixe’id. Rahvast liig taganenud. Puudub side massiga, puudub huvi ja osavus ligineda käesoleva aja elule ja ta nõuetele. Sentimentalism. Anahronism."
    Oo, Robert Lund oli ehtne Eesti "moodsa vaimuilma" esitaja. Ta oli kui kokkuloetud ja - kirjutatud uue Eesti intelligentsi esitüüp.
    Moll kuulas ta juttu vähemalt sellepärast, et Lund teda ei haavanud. Lund "mõistis kõik" ning oli külmavereline kui kunagi eurooplane ja ühtlasi ka filosoof. Lund võis nähtusi käsitada "kui arst surnukeha". Ning ta ei lubanud endale moraliseerida. Oo, ta oli kui vaimline kohtumõistja. Ta poos, ta tegu ja sõna - kõik oli kaalutud ja välja viilitud, nagu see ette kirjutatud ühele tõsisele eurooplasele. Ning Moll oli talle tihti kade. Küll ja küll oli temagi katseid teinud ainult sellega leppida, millega Lund nii rahulikult elas. Kuid peagi lõi ta tõeline isik selle alt hiljem või varem välja.
    "Imelik," mõtles Moll. "Kus on siis Lundi tõeline isik?"
    Ajuti astus Moll ka oma teise "mõistja", kirjanik Fromhold Väli juurde sisse.
    Väli istus omas kahetoalises korteris, naeratas üleolevalt ja rääkis autoriteetlikult:
    "Miks Te käite veel ringi ka otsite ühendust selle vaimuahtrusega, mis meie ümber. Istuge kodus, nagu mina ja laske neil süüa üksteist, kuni nad targaks saavad. Alles saja aasta pärast kõlbaksime meie nende hulka, kuid siis oleme juba surnud. Ma käin ainult öösiti väljas jalutamas, juba kaks aastat pole ma jalga nende teaatri viinud. Laudlina meie ja nende vahel on põhjalikult katki lõigatud."
    Kuid Moll oli trööstimatu. Ta käis üksikuna ja tõugatuna väikelinnas ringi ning pahandas endaga, et tema, korraliku isa poeg, haritud inimene, on muutunud ja peetud mingiks paariaks. See oli talle väga valus ja ta ei tahtnud sellega kuidagi leppida.
    Lõpuks tuli talle jälle Lise Paljasmaa meele - see "ainus vaimline naine" väikelinnas. Tõsi, Lise oli Mollis väga kompromitteeritud, kuid omas tõugatud südame härduses mäletas Moll nüüd neidki häid pilke, mis Lise talle kinkinud, - kaastundmust, arusaamist. Nende ulatuse juures võis ju kahelda, kuid viimast korda oli Lise Mollile nii sõbralik ja osavõtlik - ikkagi hää inimene.
    Moll istus sentimentaalselt oma kirjutuslaua ääre ja kirjutas Lisele kaebekirja, paludes luba tulla Liset jälle vaatama.
    Pikkades värvirikastes lausetes seletas Moll, et Lise on siin pesas ikkagi "ainus inimene" ja Molli ainus "sugulane", kes teda mõistab. Moll põles liigutavast lugupidamisest ja tegi poeesiat, kujutledes Liset kui printsessi väikelinnas, kes pärit kusagilt eksootiliselt maalt.
    Vaene Moll! Kui ta alla langes, siis omas härduses ikka liig sügavale. Tal puudus tasakaal.
    Kiri sai saadetud. Kuid Liselt ei tulnud mingisugust vastust. "See ainus inimene" maksis Mollile kätte.
    Kord õhtu ameti asjus vabrikandi pool käies sai Moll preili Erikaga tuttavaks, vabrikandi õetütrega, kes sõitnud mõneks päevaks T-sse. See preili, päälinna suurkaupmehe perekonnast, kellel aineliselt suured võimalused, mängis Eesti naisekstsentrikut, kes endale kõik lubada võib. Ta oli juba kuulnud imelikust "hullust professorist" ja ta armuloost ning otsis juhust selle "haruldase eksemplaariga" tuttavaks saada.
    Ilma pikema jututa palus ta Mollilt luba teda koju saata, Moll oli viimasel ajal inertne ja abitu ning nii ägeda pääletungimise vastu jõuetu. Ta laskis enda koju saata.
    Preili Erika tegi enda ääretu suureks sõbraks. Ta vadistas ja vadistas kui varblane. Ta oli jälle üks nendest, kes Mollist väga hästi aru sai, kellel avarad vaated, lai silmapiir ja pehme süda.
    Kuid Moll oli ettevaatlik. Ta aimas juba, et väikelinnas kõige avarama ja laiema silmapiiriga inimesed on tihti lihtsalt provokaatorid.
    Küll katsus preili Erika "hullu professorit" nii ja teisiti "õnge võtta", kuid Moll jäi ükskõikseks.
    Kord kui preili Erika tema jälle vabrikust minejana kinni püüdis ja demonstratiivselt läbi linna saata tahtis, kukkus Moll omast harilikust apaatiast välja. Ta nägi, kuis preili pikantsusest kihisedes salaja ümber piilus - kas näevad ka tuttavad, et tal julgust "hullu professoriga" avalikult kurameerida. Moll muigas endamisi, jäi äkki seisma, vaatas ehmatanud preilile otsa, soovis hääd päeva ja istus voorimehele.
    Koju jõudes viskas Moll enda raskelt sohvale ja nuttis. Ah, Elga Veber oli ikkagi ainus, kelle Moll omasena leidnud väikelinnas.

    Tänasest pääle kuulutas Moll väikelinnale avaliku sõja. Iseeneses kuulutas ta sõja kogu ilmale. Ta lubas nüüd endale kõik ja ei kohkunud millegi ees tagasi.
    Moll kõndis püsti pääga väikelinna uulitsatest läbi ja vastutulijad tuttavad vaatasid talle imestusega järele. "Hull professor" näis tõesti lõpulikult hulluks läinud olevat.
    Moll vilistas nüüd kogu maailma ja ta imestuse pääle. See läks talle nüüd vähe korda.
    Ta laskis keskpäeva ajal hobuse troska ette rakendada ja sõitis ühes Elga Veberiga risti rästi läbi väikelinna uulitsate. Seda kihinat ja kahinat, mis see sünnitas! Uulitsanurgad aina kubisesid vehkivatest kätest, päraniaetud silmist, lollidest üllatatud naeratustest. Molli koerad haukusid peremehe kihutava troska ümber, tolm lendas, kogu uulits oli lärmi täis.
    Sarnane teguviis oli hoop väikelinna südame! Nii ei julenud senni end veel keegi ülal pidada. Avalik abielurikkumine, braveerimine abielurikkumisega - see oli häbematu hirvitus kogu väikelinna stiilile ja toonile, kogu sisseseatud korrale, see oli lubamatu ülbus isegi väikelinna "kõige modernimale" moraalile. Ja kes sellega toime sai? Sarnane ebasoliidne inimene kui Moll? Oo, väikelinnalased põlesid vihasest irooniast ja puudutatud enesearmastusest. Niisugune santlaager - aga, vaadake, tal on julgust viisakuse üle naerda, oo, oo, oo! Seda ei antud andeks.
    Kuid Moll läks veel kaugemale. Ta pistis endale ja Elgale suured lilled rinda ning tuli "ametlikku" kohvimajja, kus istusid koos kõik linna äravalitud ja klatshisid: puukaupmehed, linnaspekulandid, spekuleerivad advokaadid ja nende "aristokraatlised" naised ning tütred. Elgale oli see kõik raske, kuid Moll julgustas teda. "Siis saavad nad ometi korraga kõik oma südame päält ära!" seletas Moll naerdes.
    Kuid väikelinna intrigandid, kõlblased ja skandalistid töötasid juba sõbralikult käsikäes, lootes kes uut "nalja", kes uut skandaali, kes kõlbluse õiget võitu. Kui väikelinnalased sajatavad ja mõistavadki hukka skandaale - abielurikkumisi ja teisi pikantseid lugusid, siis, ka kõige kõlblisemad ja jumalakartlikumad prouad, janunevad nad ometi nende järele. See on nende teaater, kunst, poeesia. Ja selle saavutamiseks teevad nad samuti keeletööd, kui selle mahategemiseks.
    Ühel ilusal suisel päeval ilmusid Molli juure Max Veberi sekundandid! Nii kaugele olid anderikkad väikelinna intrigandid saanud viia kartliku ja kaebliku Max Veberi! Enne seda õpetati teda aga "akadeemilises spordiklubis" kolm nädalat rapiiri ja püstolit tarvitama. Ta võeti selleks isegi akadeemilisse spordikluppi liikmeks, kõigi põhiseaduse paragraafide vastu, üldliikmelisel erikoosolekul, 23 häälega 8 vastu.
    Noored "akadeemia kodanikud" Pennar ja Juustik, kes Molli juure ilmusid, kandsid frakki ja musta slipsi.
    "Teie ise olete meie hulgast, herra Moll," seletas Juustik paatosega, "ja loodame, et Teis niivõrd aumeest leidub, et ühe auhaavatud mehe väljakutse vastu võtate, kes teie läbi kõik kaotanud ja kelle avaliku häbi Teie toonud välja uulitsale. See mees on meie avaliku kaitse alla võetud, sest liig karjuv on see skandaal, milles Teie tegutsete, kõigile korralikele inimesile. Meie nõuame tõsist duelli, elu ja surma pääle, ainult see võib sarnast inetut lugu puhtalt lõpetada. Palume meile teatada või saata omi sekundante kahekümnenelja tunni jooksul!"
    Pääle selle tiraadi kummardasid mõlemad kodanikud teatraalselt ja lahkusid kanna päält.

    Veel samal õhtul tuli Molli traagikoomilisele armuloole äkiline traagiline lõpp. Küll mitte koomilise duelliga "elu ja surma pääle", mida Moll kindlasti tahtis tagasi lükata.
    Kell üksteistkümmend enne keskööd jooksis Veberite tüdruk hirmust pärani silmil Molli poole ja nõudis proua Elgat: herra olevat enese üles poonud! Ning Elga Veber jooksis pooleldi riides lahtiste juustega läbi veel valgete ja rahvaga täidetud uulitsate oma mehe surnukeha juure.
    Järgneval päeval selgisid detailid. Tuli välja, et Veber kogu linna "avaliku arvamise" poolt lihtsalt lõpuni oli ära terroriseeritud. Senni nii kui nii tahtevõimetu mees oli tahtevõimu täiesti kaotanud ja tööriistaks ning meediumiks saanud "avalikule arvamisele" ta esitajais.
    Pärast naise avalikku ärajooksmist kodust kannatas Veber hirmsasti, - mitte niivõrd petetud armastuse, kuivõrd haavatud enesearmastuse pärast. Oli ta üldse kunagi armastanud? Aga ta tundis end avalikult teotatuna, kõikide ees naeruks tehtuna, ta muidu nii suure hoole, vaeva ja usinusega korjatud renomee oli nüüd lõpulikult hävitatud ja ühes sellega ka viimane säde ta isiklikust õnnest. Sest kas naine südamest armastab või ei, see pole Veberitele senni tähtis, kui see juba avalikult inimeste ees kisendab. Siis tuleb ka Veberite armuõnnetuse pääraskus, kui nende õnnetus kõigile liig varjamatult paljastatult, nii varjamatult, et sellest enam ei klatshita, vaid see iseennast demonstreerib.
    See väline külg oli Veberile raskem, kui ükski sisemine elamus. Ta oli üks nendest kodanikkudest, kes sisemiselt puruks kistud võib olla, aga kui tal väliselt kõik korras, siis kui polekski tal sisemust. Läheb aga ta elu väline koor puruks, siis on see talle põhjalikuks katastroofiks ja saab talle ka sisemuseks.
    Veber tundis, et ta hiilgus, ta suur seisukoht väikelinnas otsas, mööda on, tähendab - ta oli ka ise otsas. Ta oli suure välise resp. sisemise hoobi saanud, ta oli purustatud. Ta langes alla, käis kui vari, jõi ööseti üksi kodus, nuttis ja sattus kõige mustemasse melankooliasse.
    "Avaliku arvamise" käes oli ta veel ainult tööriistaks. Ja kui talle teada anti "duellist elu ja surma pääle kahekümnenelja tunni jooksul", mida ta omas seisukorras liig tõsiselt võttis, oli ta saatus otsustatud: ta jõi kogu õhtu ja poos siis enda kõige lootusetuma meeleolu paroksismis.
    Nii traagiliselt lõppes traagikoomiline väikelinna romaan.
    Kuid mitte ainult Veberile:
    Kolm päeva pärast Veberi matust, ei jõudnud Moll enam kodus istuda, ta pidi Elga Veberit nägema, teda troostida katsuma, teda üle aidata katsuma meeleheitmisest.
    Teda ootas uus hoop, mis talle kõigist eelmisist palju hirmsam. Veberite tüdruk teatas talle, et proua pääle mehe matust kodust jäljeta kadunud olla. Asjast olla juba politseile teatatud, kes Elgat otsinud olla, kuid asjata.
    Moll tuli Veberite majast välja ja tundis, et ta äkki vanaks on jäänud. Ta läks pisarduva vihma all läbi väikelinna hämarduvate uulitsate ja tundis omal turjal koormat, mida temagi kanda ei tahtnud.