Meie kujutav kunst on oma algusest pääle ikka kannatama pidand tõsise, erapooletu ja küllalt kompetentse arvustuse puuduse all. Ja seda kunni kõige hilisema ajani. Sest isikud, kes senni meie kujutava kunsti arvustuse alal tegutsend, on olnud asjaarmastajad, võib olla muidu suurte esteetiliste huvidega, kuid neil on selleks puudund tarvilik spetsiaal eelharidus ja selle tõttu ka teaduslik uurimise metood, et põhjalikult süveneda oma juhusliku arvustusala tuumasse. Kes kõik meil aja jooksul ei ole tunnud end kutsut olevat kujutavat kunsti arvustama: kõik ärksama hingega "seltskonna tegelased" — varemalt vanad köstrid ja koolmeistrid, pärastpoole noored tohtrid, advokaadid, üliõpilased — siis juba oma kutse eetika põhjal selleks kohustet ajalehtede joonealuste toimetajad ja reporterid, mõned noorema põlve kirjanikud jne. Kogu see kirju seltskond on avaldand omi arvamisi, enam või vähem võhiklisi, vahel kunstnikku arusaamatuse pärast kirudes ja kurjustades, siis jälle temale südamlikult õlale koputades ja häämehe poolest nõu andes, kuidas ja mis see peaks maalima, et laia publikumi ja võhiku arvustaja silmis armu leida, et kergem oleks läbi lüüa, loorbereid lõigata. Võhiku arvustaja arusaamise järele tähendaks see muidugi "kunstniku arenemist..." Harilikult loevad kunstnikud sarnaseid "sõbrameeste" võhiklikke arvamisi ja nõuandeid muiates ja õlgu kehitades. Ja ma ei eksi vist palju, kui väidan, et meie sennise kujutava kunsti arvustuse mõju kunstniku esteetilisse meele ja loomingu arenemisse on olnud minimaalne. Ja oleks koguni kurb, kui see suurelt osalt maitse- ja vaimuvaene võhikute arvustus oleks suutnud ära määrata meie kujutava kunsti üldise stiili ja arenemise suuna. Sarnase arvustuse tähtsus ja pääteene seisab selles, et ta vaimlistele ja esteetilistele nähtustele loiult reageerivat publikumi on ergutand kunstinäitustest osavõtmisele ja kunstiteoste omandamisele. Ta on kunstinäituste ümber loond elevust, äratades huvi nende vastu laiema publikumi keskel, ja nõnda kaudsel teel meie kujutava kunsti edenemisele kaasa mõjund.

Nõnda on lugu olnud kujutava kunsti arvustusega kunni viimase ajani. Nüüd aga näib sellel alal kaunis põhjalik pööre tulevat. Meil on tekkimas terve rida kunstiarvustajaid, ülikooli haridusega kunstiajaloolasi, ehk jälle neid, kes era stuudiumi läbi tehes on kunstiajaloo uurimise ja kunstiarvustuse oma erialaks valind. On ilmund isegi paar pikemat artiklit (Alfred Vaga: "Kriis eesti kujutavas kunstis", "Looming" nr. 2 ja 3, 1924. a. ja sama autori: "Nikolai Triik", "Looming" nr. 6 ja 7, 1924. a.), kus ainet püütakse käsitleda teadusmehele omase tõsidusega ja elukutselise, mitte enam võhiku asjaarmastaja, kunstiarvustaja ja -ajaloolase kompetentsiga. Mainit artiklite tõsine põhitoon kohustab nende juures pikemalt peatama, et selgusele jõuda, kuivõrra läbikaalut ja õiged on tihtipääle need julged otsused, mis autor langetab nii üldiste kunstielu nähtuste kui ka üksikute kunstnikkude loomingu kohta.

Esmalt tuleb konstateerida, et Alfred Vaga on mainit artiklitega eesti kujutava kunsti üle tüki tänuväärset tööd ära teind, märkides aast-aastalt meie kunsti väärtuslikumate teoste tekkimislugu üksikute meistrite ateljeedes, jälgides kunsti üldist arenemiskäiku ja selle avaldusi kunstinäituste näol, vaadeldes arvustava pilguga meie harit seltskonna esteetiliste veendumuste lihasse juurdund võltsi rahvusliku eestipärasuse vähja — eestipärasuse iga hinna eest! — mida kunni tänaseni iga päev jäädvustavad auväärt seltskonna tegelaste joonealused ajalehtedes, — olgu see siis kunsti või kultuuri küsimustes. On teht tükk tüütut registreerimistööd, on lood mingisugune süsteem eesti kujutava kunsti arenemiskäigus, meie kodumaa kitsaste, ebasoodsate olude tõttu kiratsemisele määrat kunstielu juhuslikes avaldusis. Kuid veel enam: on kokku kuhjat hulk andmeid, kasutamata tooresmaterjaali, — pärastiseks läbitöötamiseks nii autorille eneselle kui ka teistele uurijaile. Ja selles registreerimistöös ja tooresmaterjaali serveerimises peitubki võib olla autori päämine teene, sest Alfred Vaga väiteid "oletetava" eesti kujutava kunsti languse põhjuste ja vaateid õige arenemise suuna kohta ei saa kuidagi pooldada.

Nende ridade ülesanne ei ole mitte kujuneda mingisuguseks Alfred Vaga rasketoimeliste artiklite järjekindlaks ja tihedaks arvustuseks, sest ma ei taha mitte selleks kasutada kõiki väikseid vastoksusi ja lapsusi, mis mainit kirjutused sisaldavad. Ei, pigem piirdun ma kui juhuslik kunstiarvustaja ja asjaarmastaja omal alal üksikute autori põhilausete eritlemisega, poetades nende kohta mõningaid mitte midagi kohustavaid (ma ei ole ju mitte küllalt kompetent sel alal!) ääremärkusi ja eriarvamisi. Ma ei armasta väiklusi ega väikseid inimesi, kuid mind huvitab palju rohkem igasugu suurema ulatusega omavoli, — muu seas ka see, kuidas Alfred Vaga eesti kujutava kunstiga ümber käib!

Selle juures ei saa ma mitte iseloomustamata jätta Alfred Vaga kunstiarvustuste omapärast kategoorilist stiili. Selles on ilmtingimata midagi sõjamehelikku! Nõnda et tihtipääle ei ole mitte kerge vahet teha, kus lõpeb endine esimese diviisi staabiülem kapten Vaga ja algab praegune kunstiarvustaja Alfred Vaga... On midagi imperatiivset külge jäänd staabi päevakäskude redigeerimisest. Sarnane usk enesesse ja oma sõnasse võib olla tingit ainult kas oma ala põhjalikust tundmisest või jälle dilettandi pääliskaudsusest, — tertium non datur! Kõrvalt on veidi imelik vaadata, kui kangekaelne ja õigeusklik realist Alfred Vaga (ja mis veel pahem: "jugendlikkuselle" lähedase kõrvalmaitsega realist, otsustades tema mõningate kunstisümpaatiate põhjal, nagu mõned Laipmani maalid ja Triiki hilisemad graafikad) kohut hakab mõistma kunstielu arenemisest tingit modernide voolude ja nende edustajate kohta Eestis, mis tema kunstitajumise instinktile otse orgaaniliselt näivad võõrad olevat. See on ortodoksaalse kristlase arusaam muhamedi usust või jälle vastupidi. Enam sallivust, enam respekti oma ligimese veendumuste ja vaadete kohta, eriti just kunstielu avaldustes, mis on nii haruldaselt paenduv, muutuv ja mitmetahuline! Kitsarinnaliselt asudes ühe kunstivoolu seisukohale, on Alfred Vaga annud meie kujutava kunsti praegusest seisukorrast ja tuleviku väljavaadetest hoopis vildaku pildi. Ta ei ole nähtavasti seedind keskajast pärit oleva vanasõna filosoofilist tuuma, et mitte ainult üks, vaid palju teid viib Rooma... Artikkel kriisi kohta eesti kujutavas kunstis on suggereerind mulle ühe väga plastilise mulje, — et Alfred Vaga üksikute kunstnikkude hinnangud ja meie kujutava kunsti tulevase õige arenemise perspektiivjoonistused on teht Ants Laipmani ateljee nurgas, — vähemalt selle auväärt ateljee nurga vaimus... Mulle näib koguni, võib olla, et ma selles eksin, et selles palju arvustaja ja arvustetavate kunstnikkude vahelisist isiklisist suhetest ära ripub, kas ta neile loorbereid või kaseurvi jagab. Alfred Vagal on omad kindlad sümpaatiad ja antipaatiad, — näiteks ühelt poolt igal võimalikul juhusel Ants Laipman, kui kõigi olevate kui ka nelja silma all nähtute kunstisaavutuste ja kunstniku vooruste eeskuju, ja teisalt August Jansen, kelle jaoks ei leia arvustaja küllalt tõhusat rooska, et valusamini rabada. Kuid sarnane tundeimpulssidest inspireerit arvustusmetood on kardetavam arvustajalle eneselle kui arvustetuile. Eriti siis, kui väljas ollakse kompetentsuse ja tõsise väärtuse hindamise nimel.

Oma artikli "Kriis eesti kujutavas kunstis" lööb Alfred Vaga lahti laias kaares, lubades arvustavat pilku heita meie kujutava kunsti arenemiskäiku, tabada juhtmõtteid ja eesmärke, mis olnud mõõduandvad meie kunstnikkude loomingus ja tegevuses, teha kokkuvõtteid saavutet väärtusist, hinnata meie kujutava kunsti praegust olukorda, tema elujõulikkust ja kandvamaid põhijooni. Paljulubav sissejuhatus, nagu mõne uue vabariigi valitsuse deklaratsioon. Vähe sellest: ta säeb üles erilise tähtsusega küsimuse — missugused helid on riikline iseseisvus meie kunstis ja kunstielus esile toond, missugused tekitand kajastused? Kuid selle "erilise tähtsusega küsimuse" jätab ta oma artikli veergudel targu vastamata.

Sellele järgneb lühike kokkuvõtlik ülevaade meie kujutavate kunstnikkude arvulisest liikumisest ja nende loomisvõime intensiivsusest, kui palju see avaldund nii produktsiooni suuruses kui ka sisulises väärtuses, algades meie esimesest kunstinäitusest aastal 1909. Siis peatab arvustaja "Eesti kunsti ülevaate näituse" juures, mis sai haridusministeeriumi kunstiosakonna poolt korraldet 1919. aastal. Tema hindamise lõputulemus on, et meie kujutava kunsti keskkohta on kandvamate jõududena püsima jäänd maalijad Laipman ja Triik ning kujur Koort, "ümbritsetud kõikuvate, paiguti dilettantismi kalduvate võimistega (sic!) Mägi, Areni, Janseni ja Nymaniga, kelle kõrvale noorematest olid tõusnud vaid Vabbe ja Melnik". Sama lehekülje alumistel veergudel toonitetakse Vabbe kohta, et tuues Eesti maalikunsti n. n. internatsionaalse kunstitüübi, et olles selle enam-vähem ehtsaks ja võltsimatuks harrastajaks ja hää tehnilise kooli pääle vaatamata "siiski mitte pääseda suutes dilettantismist" (!), mis paratamata nähtusena selle kunstitüübiga kaasas käivat, kui see ei olevat "teatud rahvuse loomulikust arenemiskäigust, vaid võõras mullas puhkend taimena kunstlikult üle kantud veel valmimata pinnale".

Mägi ja Vabbe dilettandid... Aga aulik kunstiarvustaja, kas te mitte ei ole eksind, vast tahtsite sellega öelda, et Mägi ja Vabbe on hottentotid... Sellel väitel oleks just sama palju loogilist alust kui eelmisel. Ado Vabbe, suure kultuuri ja tehniliste võimistega kunstnik, meie produktiivsem ja väärtuslikum graafik, — Alfred Vaga arvamise järele aga dilettant! On asju, mille üle on mõttetu vaielda. Nagu käesoleval juhusel. Üht aga soovitaksin siiski Alfred Vagale, — et ta veidi ringi vaataks selle auväärt ateljee nurgas, kus ta vaimliselt mõnuleb... Võib olla leiab ta säält mõne ütleme kas või "Kaugelt näen kodu kasvavat" ja loodetavasti veel muud sellesarnast, ning lahendab oma algatusel päevakorrale tõusnud dilettantismi probleemi kodusel teel eestipärases õhkkonnas, ilma et vaja oleks suhtuda kauge ja võõra internatsionaaliga... Mis aga puutub jutusse "võõras mullas puhkend taimest, mis kunstlikult üle kantud veel valmimata pinnale", siis tuleb tähendada, et Alfred Vaga ei ole selles suhtes sugugi algupärane, et ta kaupleb võõra patendiga, mille juba aastakümne eest omale lunastand meie vanameelsed "talupoja kultuuri" eestvõitlejad, kui nad ajalehtede veergudel materdasid Euroopa kultuuri taimede järele käsi sirutavat "Noor-Eesti" liikumist. See on vana ja igav jutt kirjanduses, — nüüd aga korutab Alfred Vaga sedasama meie kujutava kunsti kohta. Loodame, et samasuguste tagajärgedega.

Eritledes just viimaste aastate kunstiloomingut, jõuab arvustaja lõputulemusele, mida ta järgmiselt sõnastab: "Nii näeme kokkuvõttes, et vanematest kunstnikkudest on raugemata loomisvõime alal hoidnud ning üks enam, teine vähem tuntavalt, kuid kindlasti edasi läinud Laipman, Mägi, Nyman, Vabbe ja Koort." Aga armas herra Vaga: seep see kurb asi on, et me ei ole näind, ei näe Laipmani edasiminekut! Võib olla, kuid vähe usutav. Kas teie, herra Vaga, ei ole oma lõpukokkuvõtet nii sõbramehe poolest ehk veidi laiendand?

Lõppeks jõuab Alfred Vaga otsuselle, et meie kujutava kunsti loomingus praegu üleelatava kriisi põhjuseks on internatsionaalset ilmet kandva saksa langusjärgu kunsti mõju, mis enesega kaasa toond "lahtiütlemise traditsioonilisest vormikäsitusest, looduse antud vormide deformeerimise, põhjendamatu kõrvalekaldumise realiteedist". Siin oleks jälle asjata Vagaga vaielda, sest paratamatult jõuaksime vana jutuni "võõras mullas puhkend taimest, mis kunstlikult üle kantud veel valmimata pinnale..." See on aga labane ja igav kuulata. Kes on pääliskaudseltki servind kunstiajalugu, need teavad, et nii vanade kui ka noorte kultuurrahvaste kunstid on üle eland suuri tõusuaegu, terveid epooke, mida iseloomustab just looduselt ant reaalsete vormide põhjalik deformeerimine, et kunstiajaloo perspektiivis ei moodusta looduse vormid mingisugust püha ja puutumatu "tabu". Sest kunstnik on looja, kes nendest looduselt ant reaalseist vormidest loob uue looduse, oma teose, mis ei ole põrmugi vähem reaalne kui loodus ise. Sellest looduselt ant vormide deformeerimisest ja kõrvalekaldumisest realiteedist meie kujutava kunsti kriisi ja languse põhjust välja lugeda, — seda võib ainult kitsa silmaringiga kolgarealist!

Kui nüüd oletame, et kujutavat kunsti ja kirjandust veel kuidagi võimalik on mõõta ka ainult realistliku kunstimaitse küünarpuuga, kuid mis mõtleb siis Alfred Vaga pääle hakata nõndanimetet abstraktsete kunstidega — muusika ja arkitektuuriga? Kust võtab ta siin, arvustades näiteks muusikat ja arkitektuuri, need ainuõiged "looduse antud vormid", mille najal ta kujutavas kunstis sügava veendumusega opereerib ja otse sõjamehe vahvusega kategoorilisi hinnanguid toime paneb? Autor kui kunstiloolane peaks ju ühtlasi ka teadma, et arkitektuurkunsti tähtsamad avaldusvormid, näiteks kas või sammas ja kapiitel, on välja kujunend just "looduse antud vormide" deformeerimise kaudu, mida ta kujutava kunsti hinnangu juures ei suuda küllalt valjusti taunida.

Omas monograafilises artiklis Nikolai Triiki loomingu üle toob Alfred Vaga pikemaid tsitaate Rasmus Kangro-Pooli, August Gailiti ja nende ridade kirjutaja kunstnik Triiki mahategevaist arvustusist "Eesti kunsti ülevaate näituse" puhul, laotab omi käsi ja seisab kummalise mõistatuse ees: "millest oli tingitud see Triiki kui maalija üksmeelne eitamine?" Aga herra Vaga, ei maksa nii naiiv olla: see Triiki mahategemine oli punktipäält tingit (vähemalt August Gailiti ja minu juures) samadest asjaoludest, kui teiegi Ants Laipmani kestev juubeldamine... Sellel mahategemisel olid ka omad põhjused: juba näituse korraldamise ajal tuli ette kokkupõrkeid ja hõõrumisi vanema ja noorema kunstnikkude põlve edustajate vahel. Siis otsustasime meie August Gailitiga "realiteedist kõrvalekaldumise ja looduse antud vormide deformeerimise" nimel mõned kunstikindralid reameesteks lüüa, et sellega uuele kunstivoolule kaasa aidata oma eluõigust võita, kuna ta meie kirjanduses oli end juba maksma pannud. Et Triikile ja veel mõnele teisele sai selle juures ülekohut teht, on ka fakt. Isegi see tilluke revolutsioon meie kujutavas kunstis valitsevate veendumuste ja vaadete vastu nõudis omi ohvreid. Ent kõige vähem kõlbab samuti patustaval Alfred Vagal sel puhul oma pateetilist falsetti tõsta ja Tuglase sõnadega järele hüüda: "Kuid uskuge, Esmeralda on sellest hoolimata olemas! On olemas ilu, mida see arvustus vägistab ja mõnitab. Esmeralda on olemas!"

Kui on kord juba neerude läbikatsumiseni mindud, siis tuleb seda teha lõpulikult ja põhjani, — see on ikka olnud minu põhimõte. Vaga ülistab Triiki kõige hilisemaid graafilisi kompositsioone, mis pääle oma kõrgete kunstiliste saavutuste olevat eriliselt huvitavad just oma sisulise külje tõttu, peegeldades Eesti vabadussõja ajajärku. Nii andvat "Huluv koer" ja "Ega's sa ei tea!" sügav-tõsise, psükoloogiliselt eksimatu kajastuse sellest rusuvast, õudsest õhkkonnast, mis valitses meie vabadussõja raskete võitluste ajal, kus iga päev, iga tund võis kaotust tuua meie kaitseväele ja koos sellega hukatust meie rahvale ja kultuurile. Sarnane on Vaga huluvalle koerale ja võllapuule lauldud ditüramb. Kuid minul on nendest graafilisist kompositsioonest hoopis vastupidine arvamine — ma loen neid Triiki nõrgemate saavutuste hulka. See on muidugi isikliku maitse asi. Mulle näiteks suggereerivad kõik need võllapuud, huluvad koerad ja viiulit mängivad surmad 1905. aasta revolutsiooni õuduse äraleierdet järel-romantikat, ma leian nendes koguni teatavat "jugendlikkuse" kõrvalmaitset. Kuid ma usun, et nad just selle tõttu nii väga Alfred Vagale meeldivadki...

Artikli lõpus teeb Alfred Vaga ühe oma suurema kahvi, mis näitab, et ta ei ole suutnud tungida Triiki raskemeelse loomingu põhiolemuseni. Ta leiab üles kunni kaksikvendluseni ulatuva hingesuguluse Nikolai Triiki ja kirjanik Friedebert Tuglase loomingu vahel. See on ekslik väide. Triiki loomingu kohal on ikka lasund mingisugune painajalik raskuse vaim, mis teda maha surub. Tema toodangu vaimline ilme on nagu portreedki piirat mehelikult tüseda piirjoonega. Selles on midagi äärmiselt tõsist, tagasihoidlikku ja ühtlasi ka kohmakat. Sellevastu on Tuglase loomingul palju rohkem artisti verd, mänglevust, ma ütleksin koguni poosi, dekoratiivset stilisatsiooni, kalduvust sentimentaalsesse lüürikasse. Kõik see on Triiki loomingule täiesti võõras. Kui üldse kõnelda Triiki vaimusugulusest kellegagi, siis oleks see vast ainult Gustav Suitsiga. Ent oma loomingu artistliku ilmega ja kalduvusega dekoratiivsele stilisatsioonile seisab Tuglas väga lähedal kunstnik Konrad Mägile, millele kord juba aastate eest olen tähelepanu juhtind "Eesti kunsti ülevaate näituse" arvustuses.