Nii kaua on juba hädaldet kriisi üle meie kirjanduse minekus: Meie rahva vaimlised huvid on loidund. Meie seltskonna kirjanduslikud maitsed on labastund. Kümme aastat sõdu ja revolutsioone on toorestand inimmeeli, nii et raamat on unustet tagaplaanile kehaliste tarvete kõrval. On saabund luulejumalate hämarus, kunst on maapaos!

Mul pole kavatsust vaielda nende üldiste tähelepanekute vastu. Olen isegi neid rõhutand aastate jooksul. Pidades ka praegu neid süüdistusi suurelt osalt põhjendatuiks, tahaksin käsitleda küsimust ainult teisest vaatekohast.

Selle juures pean rõhutama mõnd väidet, mis erineb senilausutuist. Pean riivama mitte üksi "neid", vaid ka "meid", mitte ainult publikut, vaid ka kirjanikke. Tahan olla otsekohene ja avameelne, kuigi see võib viia ketserluseni.

Mulle näib, et mu väited võivad aidata kaasa lõpuliku tõe leidmisele. Kui mitte muul viisil, siis vähemalt sellega, et mõni vastuväitja usutavalt näitab mu ekslikkust ja kinnitab senised vaated. Mullegi meeldiks, nagu ikka kirjanikule, et meie kirjanduse kriisides oleks süüdi ainult publik! Kuid nii kaua, kui ise kahtleme, oleks tarvis lõpulikku selgitust.

Sõna "kriis" eeldab alati möödaminevat, ajutist kitsikusaega, mille eel oli olukord parem ja mille järele loodetakse paremat olukorda. Sellepärast, kui kõneldakse meie rahva kirjanduse harrastuse kriisist, siis on juba a priori eeldatud, et varem oli seisukord soodsam ja tuleb püüda tagasi selle soodsama seisukorra poole.

Mulle näib, et siin peitub põhjalik eksitus. Mulle näib, et meie vaimuelu ajaloos üldse on olnud vähe ajajärke, mille poole maksaks tagasi püüda. See oleneb ainult meie unustamisvõimest, kui me vahel minevikku idealiseerime.

On tarvis konkreetsete tõsiasjadega värskendada meie mälu käesolevas küsimuses. On tarvis näidata, milline oli meie raamatu seisukord enne kriisi ja milline kriisi ajal. Ja sellepärast võrrelgem meie praegust kirjanduse produktsiooni ning raamatuäri sõjaeelsega.

Oleme unustand, milline oli varem meie raamat välimuselt ja hinnalt, millised ta kirjastamise ning mineku tingimused. Kuni 1905. aastani oli meie raamat üldiselt kehv brošüürikene, tema hind oli 15—50 kop., teda trükiti 1000—2000 eks. ja müüdi 5—10 aastat. Teine trükk oli haruldane nähtus, kolmas veelgi haruldasem. Noor-Eestiga tõusis raamatu sisuline ja väline väärtus, sedamööda ka hind, kuid mineku tingimused ei muutund palju.

Toogem näiteks mõned raamatud: K. E. Sööti "Mälestused ja lootused" ilmusid a. 1903, G. Suitsi "Elu tuli" a. 1905 ja nende ridade kirjutaja "Kahekesi" a. 1908. Esimeste trükk oli vaevalt palju üle tuhande ja viimase oma ka vist paartuhat eksemplaari. Tolle ajajärgu kohta polnud need vist kõige nõrgemad raamatud, ka arvustus võttis nad sõbralikult vastu, kuid sellest hoolimata olid nad 5—8 aastat müügil. Ei aitand ka kõige suurem sensatsioon, mis sai osaks noil ajul väärtuslikule raamatule: Noor-Eesti III. album (Ruth, Prantsuse bukett, Oks jne!), mis ilmus a. 1909, on olnud pea tänapäevani müügil.

Ilmasõja eel võttis meie kirjastus Noor-Eesti eeskujul erilise hoo. Ja võibolla, oleks juba siis tulnud kriis, kui see elav tegevus poleks katkestet vägivaldselt. Sõja ajal kirjastasid Noor-Eesti, Maa ja Mõte erilise ettevaatusega veel mõne eriliselt valit teose. Nii need kui varem kirjastet raamatud läksid õieti hästi ses kirjanduse põuas, sest väljamaa raamat oli kättesaamatu, ajaleht pakkus ainult sõjateateid, raha aga voolas kodumaale ja rahaväärtuse langemise tõttu kuulus raamat kõige odavamate kaupade hulka. Revolutsiooni alguseks olid meie raamatukauplused peaaegu tühjaks müüdud.

Kuid kõigest sellest hoolimata ei avaldand meie kirjastus virgumismärke, vaid mõni aeg enne revolutsiooni suikus ta pea täiesti. Kõigil ärialadel olid hangeldamise, riskeerimise metoodid juba maksma hakkand, ainult kirjastuses ei usaldand neid keegi katsuda. Harilikud ärimehed ei võind oodata noil kõikuvail oludel oma kauba aeglast minekut, nagu on lugu raamatuga. Senised kirjastajad olid aga oma tagavarad suurelt osalt maha müünd ja olid rahaväärtuse jatkuva langemise tõttu aineliselt jõuetud. Pääpõhjuseks oli aga usaldusepuudus kohaneda uute olude järele. See saamatus ja algatusvaesus kestis vähemalt pool aastat veel pärast revolutsioonigi.

Sellele seisukohale tõi äkilise lõpu Siuru. Pea ilma mingi tegevuskapitalita andis ta mõne kuu jooksul välja rea raamatuid ja müüs need pea kõik haruldaselt ruttu läbi. Ja kui mõelda, et neist enamus olid luuletuskogud, mis varem üldse suure hädaga leidsid kirjastajat ning mille väikesi trükke müüdi kümmekond aastaid! Mõjus kaasa sensatsioon, mõjusid Siuru loengud, poleemika, mõjus see, et Siuru oli taband oma tooniga seltskonna meeleolu, kes oli väsind ainult sõjateateist. Selle meeleolu-vahetuse tõttu avasid ka ajalehed enese kirjandusele rohkem kui iialgi enne või pärast. Kõik see mõjus, et kirjanduslikud huvid kerkisid esiplaanile ja sellega kasvas ka kirjanduse minek.

Siuru initsiatiiv andis kirjastusele äkki tõukehoobi. Virgusid vanad kirjastused, tekkis uusi. Raamatuid hakkas ilmuma haruldases rohkuses ja nad läksid esialgu ka haruldase hooga. Tekkis mulje, nagu oleks meie kirjastuse alal jäädavalt sündind põhjalik muudatus. Miski ei sundind enam meele tuletama endiseid mannetuid olusid. Kuna ennesõjaaegne pea ainus kirjanduslik kirjastus, Noor-Eesti, oli ikkagi poolenisti ideeline ettevõte, mille tehnilised kulud olid väikesed, siis võrsusid nüüd mõned kirjastused, milliseid meil varem üldse polnud: suurte ruumide, kuluka ärimehanismi ja mitmete palgalistega. Ja kirjastamine ise muutus hasardiks: anti välja luuletuskogudest kolmandaid trükke, kui veel esimestki oli siin-sääl saada! Ning trükid ise tõusid nelja-viie tuhandeni.

Selle juures ei pandud tähele tõelisi põhjuseid, miks need esimesed raamatud läksid nii hästi: seni täiesti tühja raamatuturgu, seltskonna puhkuseotsimist kesk sõjaväsimust, esimeste tsensuurivabade raamatute uudsust, esimeste raamatute väärtuslikkust üldse. Ja lõpulikult, nende esimeste raamatute minek ei olnudki nii harukordne, kui tuletame meele trükkide väiksust. Näit. ei tõusnud Siuru väljaannete trükk palju üle tuhande, oli vahel ka kaugelt allpool tuhandet. Mis ime siis, et trükid nii ruttu läbi müüdi, kuna need olid ühtlasi peaaegu ainsad raamatud. Üht hilisemat Siuru albumit trükiti aga suuremal arvul, ja seda leidub veel praegugi müügil. Võib öelda, et Siuru väljaannete näiline menu hilisemad kirjastused sisse vedas!

Meie kirjastusolude pinnaline õitseng esimesil aastail pärast revolutsiooni olenes ainult eelnend kriisiaastaist. See olukord ei võind olla kestev, sest eeldused polnud normaalsed. Kui näljaajal õhinaga leiba ostetakse, siis pole veel põhjust rõõmustada suure ärilise tõusu üle. 1917. aasta raamatud olid aga just esimesed leivasaadetused nälja piirkonda.

Loomulik, et erakordse aja kogemused vähegi normaalsema aja ärile ei kõlba. Meil aga arvestati edasi loomuvastaselt rutulise raamatute läbimüügiga ja paisutati ettevõtted ülejõukäivaiks. Sääraseid kapitaale ei olnud, et valmis kauba eest aastate kaupa tagasivoolu oodata ja ühtlasi rahulikult edasi töötada. Suur ärimehanism nõudis aga edasi kirjastamist, sest et ta seisma ei võind jääda. Kirjastusäride dividendid juba tõelisi rahamehi juure ei tõmba, ja sellepärast tuli opereerida pääasjalikult kõrgeprotsendilise laenuga. Et sel teel kriisini pidi jõudma, on selge.

Meie kirjastuses kordus seesama, mis üldse meie ärielus: enese suureks ajamine laenukapitali abil, lootuses erakordsete olude kestvusse; üliproduktsioon, turu küllastumine ja sellega paratamatu kitsikus, mida püütakse lahendada uute laenudega. Seda kirjastuste kriisi pehmendas üksvahe emakeelsete kooliraamatute vajadus, kuid mõne aastaga oli täidet seegi tühi koht. Kooliraamatute väljaandmisele järgnes ajaviite- või ka lihtsalt kõmukirjanduse produtseerimine, millises ajajärgus oleme praegu. Raamatuturg täitub ikka enam ja enam ning sedamööda kasvab ainult kriis.

Kurtmine kriisi üle kandus varsti üle ka raamatukauplustesse. Kuid siingi ei tahet võrrelda endist olukorda praegusega. Enne sõda oli meil iga linna kohta vaevalt rohkem kui paar raamatukauplust, mis elasid ainult eestikeelse kirjanduse müügist. Mul puuduvad praegu kindlamad andmed, kuid näit. võib Tartus nüüd lugeda ainult Rüütli ja Promenaadi tänavail ning nende lähemas ümbruses kümmekond raamatukauplust, millest enamus igatahes on avaramad ja kulukamad kui sõjaeelsed. Neid sigines nii siin kui mujal just raamatu näilise mineku tõttu mõni aasta tagasi. Ja nad korraldasid end niisama palju soliidimalt, nagu kirjastusedki. Kas oleks liialdus oletada, et meie raamatuäri kogusummas on suurenend kümnekordselt ja nõuab sellepärast ka kümme korda suuremat turgu? On selge, et igaüks praegusest kümnest ärist üksikult vähem müüb, kui enne üks või kaks kogu linna kohta. Kuid niisama on vist selge, et need kümme üheskoos ometi rohkem müüvad, kui enne üks või kaks äri. Et raamatukauplustel nende rohkuse tõttu on kriis, see ei tõenda veel, et raamatuid vähem ostetakse, kui enne kõige paremail aegadel.

Nii kirjastuste kui kaupluste kapitalid ei vasta nii suureks paisutet äridele. Kitsikuses süüdistatakse aga harilikult raamatu mineku kriisi, eriti kui on tarvis maksta arveid!

Kokkuvõttes: enne sõda ilmus meil aasta jooksul kümme algupärast ilukirjanduslikku teost, nüüd ilmub neid viiskümmend, kui kaasa arvata uued trükid. Enne oli meil vahest kümme ajakirja, nüüd ligi sada! Igatahes, kui mitte päälkirjade, siis vähemalt lehekülgede arvu ja hinna järele on meie trükiteoste toodang kasvand viis kuni kümme korda. Et turu nõuded üleöö samal mõõdul pole tõusnud, siis kõneleme kirjanduse mineku kriisist!

Eesti rahvas ostab ja loeb tõesti vähe raamatuid. Ei jõua teda ses suhtes küllalt süüdistada, küllalt agiteerida ja rõhutada kirjanduse tähtsust! Kuid tõele au andes peame päri olema, et raamatute ostmises ei ole vähenemist, võrreldes eelsõjaliste ja meie iseseisvuse esimeste aastatega. Kogu kriis on ainult selles, et produktsiooni kasvamist ei vasta nõudmise kasvamine samas proportsioonis.

Oleks tõesti imeväärt ilus, kui meie kultuurinõuded oleksid kasvand iseseisvusega kümnekordseks! Kuid millisel muul alal näeksime sarnast edu? Usun, et meie raamatute minek ometi paar korda on tõusnud, võrreldes sõjaeelse ajaga. Selleks on kaasa mõjund intelligentsi arvuline kasvamine, emakeelne kool ja võõra kirjanduse kättesaamatus. Publiku huvi kirjanduse vastu on loidund, kuid publik ise on kasvand, turg on hõredam, kuid laiem. Kui see kõik mitte nii poleks, siis ei saaks lihtsalt mõista meie kirjastuste ja raamatukaupluste praegustki virelevat olemasolu.

Ülemalöeldu ei tähenda ometi, et meie kirjanduses kõik nii on, nagu peaks olema. Mingi kriisi-tunne ripub lakkamata õhus ja tuletab ennast alati meele. See on jälgind meie kirjandust juba mitu aastat.

See on nimelt kirjanduse enese sisemine kriis, mis äratab võõrdumist selle kirjanduse vastu. Ja see sisemine kitsikus on meie kultuuri seisukohalt palju tähtsam, kui oleks puht-äriline seisak kirjanduse levinemises.

Nagu oletasin, ei lähe meie kirjandust praegu üldkogus igatahes mitte vähem laiali, kui meie kirjastamise kõige elavamail ajul. Kuid üks on kõigile selge: kirjandusel pole sinnapoolegi seda aktuaalset tähtsust, elulikkust ja mõju, mis oli noil ajul. Raamat pole üldse enam osa meie elust, mis huvitaks, liigutaks, äritaks. Meie uued raamatud ei ärata rohkem tähelepanu, väitlusi ega kirge, kui klassiliste teoste uued trükid. Ja see sisemine osavõtmattus kirjandusest on pääpõhjuseks, miks meile näib, nagu valitseks ka kirjanduse levinemises kohutav seisak.

Kaubitsejad ja kirjaoskamatud ei lugend ka enne meie kirjandust ega tarvitse nüüdki lugeda. Kui vaimliste huvideta inimesed varem vahel raamatuid ostsid, siis alles pärast seda, kui teos kirjanduslikus publikus sensatsiooni oli äratand. Kriis on aga praegu selles, et meie kirjandusel pole üldse enam oma publikut.

Ühiskonnas on alati mitmesuguseid elemente, on tingimata ka nüüd küllalt neid, kes janunevad hää raamatu, nagu üldse esteetiliste elamuste järele. Leidub ju praegugi huvi hää teaatri, hää kontserdi jaoks. Ja sellepärast olgem otsekohesed ja küsigem enestelt: kas ei olene praegune huvipuudus kirjanduse vastu teataval määral kirjanduse enese huvivaesusest?

Kui palju ilmub viimasel ajal teoseid, mis pakuks meile oma tunde- ja mõttesisaldavuse ning kunstilise süvenemise poolest tõesti midagi uut, üllatavat, rikastavat? Kui palju ilmub raamatuid, mis kaasakisuks, eksalteeriks või vähemalt väärtuslikult vihastakski?

Sest ei tule ju mõelda, et publik ajajärgel, mil ta kirjandusest rohkem huvi tunneb, kohe selle kirjandusega päri peab olema, sellest vaimustust tundma. Võtke meie kirjandusloo kaks eelpool nimetet kõige elavamat ajajärku: Noor-Eesti ja Siuru aastad. Millal on "avalik arvamine" olnud meie kirjanduse vastu vaenulikum kui siis! Millal on rohkem protesteerit, mõnitet, kurdet kirjanduse languse üle ja kutsut isegi politseid appi! Kuid igatahes oli selles kirjanduses (ka pääle "ebavooruste õigeksmõistmise") midagi, mis elektriseeris ühiskonda, hoidis teda pinevuses, virgutas kas või ägedale eitamiselegi, — ja sellepärast oli kirjandus neil ajul tihtipääle meie avaliku elu kesknähtuseks.

Nüüd näib kirjanduse ja suure publiku vahekord olevat palju sõbralikum. Keegi ei kaeba kirjanduse languse üle, ei protesteeri, ei kutsu politseid appi (kuigi viimane oleks nüüd käsutamiseks palju lähemal). Kahju ainult, et see sõbralik vahekord tähendab õigupoolest ainult igasuguse vahekorra puudumist. Kirjanikud kirjutavad, publik loeb apaatselt või ei loegi — ja läheb päevakorras edasi. See on kahe võõra passiivne erapooletus.

Küsimus oleks lihtsam, kui võiksime tõendada, et ainult lai publik on miskipärast kaotand huvi kirjanduse vastu. Oleks ka lihtsam, kui oletaksime, et isegi endine kitsas esteetiliste huvidega ringkond on äkki arusaamatul põhjusel kaotand need huvid. Kuid ka meie ise, kirjanikud, oleme ju osa publikust, ja sellepärast tunnistagem otsekoheselt: kui palju huvitab meid endid praegune kirjandus? Kui palju on meil jäänd pooleli lugemata raamatuid, sest et ei suutnud lõpule jõuda? Ometi peaks vähemalt meid kui spetsialiste huvitama iga teos, kuna me lisaks võhikuid süüdistame, et need huvi ei tunne. On hää, et meie ülikoolis juba ka eestikeelset kirjandust teaduslikult uuritakse; on aga kurb, kui meid luuleteos vahest rohkem ei huvitagi, kui ainult värsimõõdu seisukohalt.

Meie paremate ajajärkude kirjandusel oli midagi öelda oma ümbrusele. Teoses avaldus ta looja psüüke ekstrakt, tükk tema tihendet elulugu, läbilõige ajajärgu teadlikust ja alateadlikust tundeilmast. Teos oli üldiselt aastate saavutus, elulise ja esteetilise elamuse kokkuvõte, tema taga peitus inimene-isik. Kirjanik tegutses asjaarmastajana, kelle ainelised huvid ei olnud kuigi palju seot teosega. Ta kirjutas üldiselt ainult siis, kui tal tõesti oli midagi öelda.

On selge, et siin viimase poole aastakümne jooksul on midagi põhjalikult muutund. Ja miks oletaksimegi, et ainult publikusse on mõjund aja toorestavad materiaalsed tendentsid, kuid kirjaniku jätnud täiesti puutumata? Oleme ikka rõhutand, et kirjanik kuulub ühiskonda; kuid kui ta sinna kuulub, siis ka kõigi oma vooruste ja pahedega. Ja sellepärast tuleb minu arvates meie kirjanduse ning lugija kriisi käsitada ühenduses kirjaniku kriisiga. Need kriisid täiendavad ja seletavad üksteist.

Enne sõda oli meil tundmatu elukutseline kirjanik, kes oleks võind elada sest ametist (ka Ed. Wilde polnud seda). Sõja ajal lakkas kirjanik avalikult peaaegu olemastki, kuid töötas omaette edasi. Kui siis pärast revolutsiooni kirjastus õitsele lõi ja raamatuid õhinal osteti ("mitmed trükid" lühikese aja jooksul!), siis tekkis äkki kujutlus, et meil on võimalik elukutseline kirjanik-kunstnik. Anti välja kirjastuspõua ajal kirjutet käsikirjad, korrati varem asjaarmastuse ajal ilmund tööde uusi trükke. Kirjastused ostsid õhinal käsikirju kokku, võistlesid nende puhul oma vahel – mida eesti kirjanik varem veel polnud näind! Selle ajutise menu järelduseks oli see, et meil tekkis kümmekond kirjanikku, kel näis võimalik olevat sest kutsest elada.

Kuid kui need erakordsed ajad möödusid, siis selgus ometi, kui arenematud on veel meie kirjandusolud. Kui vanade varade kirjastamine lõppes, oli tarvis kirjutada äraelamiseks ühtsoodu uut, pidi muutuma otsekoheselt raamatutegijaks raha eest. Sündis seda isegi nendega, kel veel kirjanduslikud õpiaastadki polnud korralikult selja taga. Tuli kirjutada aineist, mis kuidagi polnud lähedad ja mida polnud mahti hingeliselt süvendada ning kunstiliselt tihendada. Tuli aegajalt rahuldada otsekoheselt turunõudeid, kirjutada publiku ajaviiteks, avaldada töid täie teadmisega, et need on nõrgad. Kordus see kirjanduse tegemise pahe, mis on nii kohutav vanemail kultuurimail. Ja selle juures hakkab kujunema vaade, et kui mõni kirjanik paari aasta jooksul uut teost ei avalda, siis pole ta üldse enam loov kirjanik, vaid kuulub juba minevikku!

Kuid eestlane pole ükskord juba ühelhoobil anderikas ja viljakas. Ikka kannatab üks pool teise all. Tal pole mitte sagedasti öelda midagi uut ja väärtuslikku. Ta peab pauseerima, et keskenduda, oma tundeilma tihendada. Kui ta aga sest üle püüab saada, siis on järelduseks toodangu sisuline langus.

Mulle näib, et meie kirjandus praegu suurel määral kannatab selle äristumise, ideeliste printsiipide loidumise all, milles seni on süüdistet ainult ühiskonda. Loomulik, et sarnane kirjandus ka ühiskonda ei või äratada esteetilis-ideelistele huvidele. Kriisid on mõlempoolsed, üheväärilised ja süvendavad vastamisi üksteist. Nad võrsuvad mõlemad erakordsest ajajärgust, mis on tumestand meie võrdlusvõimet ja relatiivsusetunnet.

Teeksin kõigest eelmisest mõned järeldused.

Minu arvates ei ela meie kirjastus praegu mingis üleminevas kriisijärgus, vaid me näeme ainult rahulikumate aegadega tagasi tulnud normaalolusid. Et need "normaalolud" meid ei rõõmusta, see on teine küsimus. Kuid arvestama nendega peame igatahes.

Väljaarvatud ainult mõned sensatsioonilised teosed, ei või meil iialgi ilukirjandusliku raamatu vähegi suurem trükk ühe aasta jooksul ära minna, vaid peab endiselt arvestama vähemalt nelja-viie aastaga. Meie lugijate hulk on kasvand, kuid ühtlasi eristund, ja see võimaldab küll suurema arvu eri raamatute väljaandmist, kuid ei kiirusta palju trükkide müümist. Mida rohkem ilmub uusi raamatuid, seda vähem läheb igaühest eraldi. Põhjaliku muudatuse võiks tuua ainult väljaannete laiaulatuslik muretsemine raamatukogudesse. Kuid selle võimalusega ei võind arvestada meie kirjastused, ajades end ülitoodanguga umbkotti.

Meie rahvas võtab omas suures enamuses kirjandust alles juhusliku ajaviitena, talle pole veel selge kirjanduse tõeline tähtsus ja vajalikkus. Selle loiduse vastu võib võidelda ainult üldise hariduse tõstmise ja eriti intensiivse kirjanduse propagandaga. Kuid see on pikema aja küsimus ega päästa meid sest kirjastuslikust umbtänavast, kuhu oleme jõudnud. Praegu peab otsima kiiremaid abinõusid.

Kuna meie üldises laenude ja toetustega opereerind ning enesest ülepingutand majanduselus valitseb juba mõni aeg kokkutõmbamise, "kraani kinnikäänamise" tendents, siis otsitakse kirjastuses kriisi põhjusi ikka veel väljaspool ennast. Kuid ka siin oleks aeg näha olusid nii nagu nad on, aeg mõista, et meie kirjanduse mineku eeldused mitte kümme korda ei või olla suurenend.

Üldse: meie paberiraiskamises peab saama kokkuhoidlikumaks. Viimase aruande järele ilmub meil 140 perioodilist väljaannet. Mitmendat osa sellest oleme meie küll igaüks oma silmaga näind? Ja kas kaotaks meie kultuur sellest midagi, kui see arv vähemalt kolme-neljakordselt väheneks? Iga kutse, organisatsioon, lahkkond leiab tarviliku olevat oma "häälekandjat" ülalpidada; mõne "idee" propageerimiseks on neid mitugi, üks vesisem kui teine. See on inimenergia ja kapitalide pillamine! Mida rohkem meil välja antakse kesist makulatuuri, seda loiumaks muutub lugijaskond, kellel pole kõigest enam ülevaadetki.

Väline huvi meie kirjanduse vastu võib tulevikus küll tõusta, kuid ärgem loogem ka ses suhtes liig suuri illusioone. Sest vaevalt võib meie kirjandus enam kunagi saada selleks kultuurelu keskpunktiks, mis ta on olnud vahel minevikus. Meie poliitika, ühiskondlik ideoloogia, hariduspüüded, mis võisid peegelduda enne pea ainult kirjanduses, on leidnud enestele nüüd otsekohesemaid avaldusvõimalusi. Kirjandus jääb ikka enam ja enam ainult kirjanduseks, s. o. esteetiliseks elupeegelduseks. Ja see on omakohast hää, sest siis vabaneb ta paljuist võõraist elemendest. Kuid sellest järgneb ka, et ta siitpääle ei või olla kunagi enam nii laialiste rahvakihtide otsekoheseks huviobjektiks. Kui loodetakse meie kirjandusliku kriisi lõppemist mingist üldisest huvitõusust, siis on see jälle enesepettus. Massi huviäratuses ei jõua kirjandus võistelda poliitilise rähklemise või spordivõistlusega!

Meie kirjastuseeldused pole sel määral edenend, nagu oleksime tahtnud. Meie rahva väiksus ja praegused kultuuriolud ei võimalda raamatutest kuigi suuri trükke ja nende levinemine on aeglane. Kuid sellest tuleb teha järeldused ka kirjaniku kohta. Sest nii palju kui ta on maine inimene, nii palju oleneb tema olemasolu levineva raamatu honoraarist.

Ja ses valgustuses näeme, et ka meie praegused olud ei võimalda elukutselist kirjanikku. Kui kirjanik seda püüab olla, jäädes ühtlasi ustavaks kunstinõuetele, siis langeb ta lõppeks sarnasesse kitsikusse, et ta and ja elu selle all raskelt kannatab. Kui ta aga kirjanikukutset praktiliselt võtab ja kirjutab ainult teenimise seisukohalt, siis muutub ta käsitööliseks ning raiskab oma ande lõpulikult. Nii või teisiti hukkub kultuurienergia, mida peaks kasutama hoopis paremini.

Oli kurb meie kirjanduse seisukord, kui kirjanikud tegutsesid asjaarmastajatena; ähvardab aga muutuda veelgi kurvemaks, kui nad püüavad tegutseda elukutselistena. Oleme nõiut ristteel: sõidad paremat kätt — saab surma luulehobu, sõidad pahemat kätt — sured ise. Ja inimene on ikka harjund pöörama paremat kätt, mis aga meie kirjanduse seisukohalt tähendab langust.

Kuid meie rahva seisukord on praegu sarnane, et ta enam ei tohi olla ilma kirjanduseta selles mõttes, nagu see on teistel kultuurrahvail. Siin pole küsimus enam ajaviitelõbust, vaid kultuurijõu loomisest, millel on suur tähtsus nii rahva sisemises elus kui rahvusvahelises ulatuses.

Suurrahvail pole selle probleemi lahendus olnud kunagi nii raske, sest oma arvulise ulatuse tõttu on nad oma kirjanikkude loomingut võind kergemini võimaldada. Ja kui ka nende juures nii palju vaimlist energiat traagiliselt on hukkund, siis on neil vähemalt varandust pillamiseks. Arenend väikerahvad on aga ammu jõudnud sellele veendumusele, et nagu ühiskond kogu kultuuri ja haridust oma ainelise abiga peab arendama, nii ka kultuuri kõige hapramat avaldust: kirjanduslis-kunstilist loomingut. Võrreldes nende eelsammund rahvastega, kes meist ometi suuremad ja vanema kultuuriga, oleks meil seda enam põhjusi küsimust nõnda lahendada.

Mitu aastat on meil juba propageerit loovaile kirjanikele riiklist toetust. See ettepanek pole siiamaale läbi löönd. Asutamisel oleva kultuurkapitali kaudu loodetakse aga nüüd selle kavatsuse teostamisele läheneda. See ettevõte on tõotusrikas, kui — ta ainult täidab oma tõelist ülesannet.

Viimase kohta pole meil erilist kindlustust. Liig kõrvaline tähtsus antakse kavatsustes kirjandusele praktiliste elutarvete kõrval, veelgi vähem on ütlemist mõne kavatsuse järele kirjanikel fondi kasutamisel. On aga kindel, et kui fondi bürokraatlikkude põhimõtete järele valitsetakse, siis ta iial ei toeta esmajärjekorras loomingut, vaid ammuloodu konserveerimist ja levitamist. Kuid tähtis oleks just produktiivne tegevus!

Igatahes, ei maksa hukkamõista istutatavat puud, enne kui ei näe tema vilja. Kui kultuurkapital oma tõelist ülesannet täidab, siis aitab ta tunduvalt pehmendada meie kirjandusliku loomingu traagikat. Ta võimaldab kirjanikul tõesti luua ega sunni teda ainult raamatute tegemisele. See aga oleks üks tähtsamaist abinõudest, et pääseda meie praegusest kirjanduse sisemisest, kuid sellega ka välisest kriisist.