Tollivõitlustes on tollivastaste esimene nõudmine, et vähemalt igapäevane leib tollivaba peaks olema. Seda nõuavad rahva suure enamuse huvid. Kui aga agraarlased klassihuvides võimalikult kõrget leivatolli nõuavad, siis väidavad nad, et tolliraha läheb riigilaeka, kust see kulutatakse üldsuse, nõnda siis ka maksjate eneste kasuks. Iial ega kuskil ei ole aga nõutud, et sisseveetava vilja pealt võetav toll saadetakse väljamaale, produtseerijatele preemiaks. Kuid H. Visnapuu nõuab seda vaimutoidu kohta: tehtagu kirjanduslikud konventsioonid, mitte et need riigile ehk lugejaskonnale midagi sisse tooks, vaid ainult, et selle läbi tõlgitud raamatud kallimaks läheksid ja väljamaa autorid mõnesuguseid summasid suuremat honoraari saaksid. Mõni tuhat naelsterlingit, mõni kümmetuhat dollarit, krooni, franki, kuldmarka jne. ei ole väljamaade mõõduga mõõtes vastavate maade autoritele suurem asi, aga meie rahas muutuvad need tuhanded miljoniteks, mis meie kirjanduse tarvitajad peaksid iga aasta väljamaale maksma. Kuidaviisi hra Visnapuu rehkendab, kui ta sellest arvab Eesti kirjanikkude seisukorrale parandust tulevat, et Eesti raamatuturg, Eesti raamatute ostjad, iga aasta enam ehk vähem miljonid väljamaale peab saatma, seda on võimatu mõista. Pigemini peaks arvama, et mida rohkem läheb väljamaale, seda vähem jääb omade jaoks. Sest summad, mida publik kirjanduse peale kulutab, ei ole mitte piiramata ja neid ei saa ka kunstlikkude abinõudega rohkem välja pigistada, kui rahva majanduslised ja kultuurilised olud selleks määravad.

H. Visnapuu arvab, et kui väljamaa teoste tõlkimine kallimaks läheb, siis leiavad omade tooted seda kergemini kirjastajaid ja ostjaid. Olevat tõlke-kirjanduse süü, et praegu nõudmine Eesti algupärase kirjanduse järele äärmiselt väike olla, et väga harva mõni ajaleht toob algupärase romaani või novelli ja et väga visalt leiduvat kirjastaja algupärasele teosele.

Aga asjaolud pole kaugeltki nii. Meie teada on Eesti algupärased romaanid ja novellid ikka õige kergesti kirjastajaid leidnud ja pole ühtki juhtumist kuulda olnud, kus mõni väärtuslik teos kirjastaja puudusel oleks pidanud kauemat aega lamama. Samuti ei tea meie juhtumisi, kus ajalehed algupärase romaani või novelli oleksid tagasi lükanud honoraari pärast. Vaid iga jutustus ei sünni ajalehele; kirjanduslik väärtus ei tee teda veel kohaseks ajalehe joonealusele. Rousseau "Emiil", Pestalozzi "Gertrud" j. m. on kahtlemata väärtuslikud tööd, aga hoopis ebakohased ajalehe jaoks. Sarnaseid võiks veel pika rea nimetada. Jutud, mis nõuavad lugemisel mõtete keskendamist ja vaimlist süvenemist, mille õigeks nautimiseks on vaja suuremat osa korraga läbi võtta ja varemini loetut korrata, — ei sünni ajalehele, olgu nad muidu kui head tahes. Sest ajaleht toob juttu väikestes osades, 150–200 rida korraga, seda loetakse trammis, raudteel istudes, teel kõndides, juhtuvatel silmapilkudel püstjalu seistes, ja eilset järge ei saa lugeja enam järele vaadata ega homset ette silmitseda. Sellepärast peab iga järg midagi huvitavat pakkuma, peab juttu edasi viima ja selles ei tohi "surnuid kohti" olla. Muidu katkestab lugeja kergesti lugemise ja on see kord katkestatud, siis tullakse harva hiljem selle juure tagasi.

H. Visnapuu kirjutab halvakspanevalt "ajaviitekirjandusest". Aga miks peab siis inimene ajaviiteks tingimata kõrtsi või kohvikusse minema, kaarte mängima või muud niisugust, miks ei või tema "ajaviitekirjandust" lugeda? Mis õigusega tahate teie mulle ette kirjutada, mida ma pean lugema? Kas loen piiblit, Rousseau'd, Dostojevskit või Conan Doyl'i — seda otsustan ma ise oma tarvete ja tahtmise järele. Aeg on ühe ja aeg on teise jaoks. Palju vaimliselt kõrgel seisvaid inimesi puhkavad oma tegevusest, mis suurt vaimlist pingutust nõuab, — ajaviite-kirjandust lugedes. Üks tähtis Vene arvustaja on ütelnud, et "Rocambole" (tuntud Prantsuse mitmeköiteline röövliromaan) olla ainuke jutt, mida ta oma huvi pärast on lugenud; teisi ainult kohuse sunnil. Endine Ameerika Ühisriikide president Wilson luges suure huviga Fletcheri romaane (kellest üks ilmub praegu "Aos"), Bismarck puhkas poliitikast röövli- ja kriminaaljutte lugedes, samuti kadunud Rudolf Kallas — ja kümned tosinad teisi. Kui on midagi õigustatud kirjanduses, siis on seda ajaviite-romaan ja meil ei tule mitte võidelda selle vastu, vaid kaasa aidata, et võimalikult suuremad hulgad oma vabu tundisid viidaksid lugemisega.

Hra Visnapuu ütleb ehk: antagu lugejale kerge ajaviite-kirjanduse asemel täieväärtusline kunstiteos, seda võib ta niisama hästi oma vabuil tundidel lugeda. Aga hra Visnapuu ei tunne lugejat: see ei loe ja talle ei saa midagi teha, kui ta ei loe. Ta on oma kutsetööst väsinud ja ei taha niisugust lugemist, mis teda veel rohkem väsitab. Ja seda ei või temalt nõudagi. Ei või nõuda, et kogu rahval oleks lugemine peategevus ja kõik muu ainult kõrvaline asi. Ajaleht aga, mis läheb kümnetes tuhandetes eksemplarides laiali, ei või tuua jutte, mida loevad ehk ainult sajad.

Väide, nagu rikuks tõlkekirjandus lugejate maitset ja nagu seisaks kõik meie algupärane sellest igapidi palju kõrgemal, on vaga enesepettus. Miks ei tõlgita siis meie Tarzane kümnetesse teistesse keeltesse? Sellega võiks ju raha teha ja ei tarvitseks riigi palka ega muud toetust.

Pealegi on meie kirjanikkudepere toodang nii kasin, et nad kõik kokku üheainsa ajalehe joonealust ei jõua varustada. Isegi "Looming" kaebab algupäraste romaanide ja novellide puuduse üle, ehk küll tema mahutamise jõud väike ja tema maksetav honoraar soliidne on.

Oletada, et kirjanikkude loomesooned rikkalikumalt hakkaksid voolama ainult selle tagajärjel, kui iga aasta mõned miljonid Eestist väljamaa autoritele saadetaks - on lihtsalt naiivsus.

Mis oleksid siis H. Visnapuu soovi teostamise tõsised tegelikud tagajärjed?

Esiteks: raamatud läheksid kallimaks. Kirjanduse ostjad peaksid iga aasta suurema summa väljamaade autoritele maksma, kuna Eesti autorid väljamaalt saadavate summade peale loota ei või. Järelikult väheneb üldiselt kirjanduse kapitalist see osa, mis tuleb Eesti autorite jaoks.

Teiseks: tõlkimiseks hakatakse varemalt ilmunud töid võtma, mille kohta konventsioon ei käi, ja alamväärtuslist kirjandust, mida odavamalt kätte saab. Ühe sõnaga: tõlkekirjanduse tasapind surutakse alla poole.

Nõnda siis aineline ja vaimline kaotus.

Olen käsitanud ainult asja praktilist külge. Et ideelised põhjused hra. Visnapuu ettepaneku vastu räägivad, seda mööndab ta isegi oma kirjutuses, sellepärast lähen sellest mööda.