Meie noorem kirjandusline arvustus paneb oma enese tõenduse järgi suurt rõhku stiili ühtluse ja puhtuse pääle. Ka kõneldakse siin kõvasti "differentseerumisest" kõigil kultuurielu avalduste põldudel ja heidetakse vanemale ajajärgule dilettantlist kõikteadvuse püüdmist ette. Kõik see ei sündida enam praegusel ajajärgul, kus juba igasugu asjatundjatest erialadel, kõigepäält muidugi kirjanduse põllul, enam puudust ei olla. Sellepärast olla tarvis meie praegused kultuurilised asutused, nagu Eesti Kirjanduse Selts, see suur dilettant, kes oma tegevusega juba naeruvääriliseks minevat, — kui sündmata vorm sisule, mida ta käsitab, ära lõhkuda ja tema funktsioonid üksikute eriseltside ja asutuste kätte edasi anda, kusjuures nende eriasutuste ülespidajaks terve Eestimaa oma ametlikkude hallikate kaudu peab olema, nõnda et mitte iga kolmerubla maksja Kirjanduse Seltsi juhtima ei pääseks.

Tüüpilik kõige selle praeguseaja "arvustusele" on Henrik Visnapuu arvustus Kirjanduse Seltsi kohta ja August Gailiti "kolmerublaline" vaimurikkus "kirjanikkude lossi" asutamise joonealuslises juhtkirjas, või juhtkirjalises joonealuses. Ma kõnelen eestkätt pääasjalikult Visnapuu arvustust iseäranis tähelpannes.

Olgu enne seda tähendatud, et puhta stiili ja spetsiaaltöö alade nõudjad ise omale uue arvustuslise stiilisegu on soetanud, nagu seda omale kõige enam mahajäänud dilettant Eestis ei ole lubanud. Tõsised asjad võetakse joonealustes käsile, kus osad nii tõsised "teaduslised" on, nagu tuleandmine 100 kilomeetrilistest, osa jälle kerget ja mänglevat vaimurikkust, sädemeid ja satüürat peab avaldama. See stiilisegu on ütlemata hää kaitseabinõu autorile: tabad sa teda sääl rumaluste, liialduste ja kergemeelsuse päält tõsiste asjade harutusel, siis poetakse osavasti "joonealuse" varjule, mida ometi tõsiselt ei tohta võtta, millel tuttav privileegium olla liialdada ja karikeerida. Vastad sa "joonealusele" ka joonealuslises toonis, siis on hädaldamine ja sõimlemine lahti, terve publikum olla poole ajuga, ega mõista oma suurvaimudega küllalt aupaklikult ümber käia.

Et igale vaimusünnitusele, kui teda tabada tahad, tema keerkäikudesse järele minema peab, siis vabandatagu, kui ma ka osalt vägise seda metoodi pean tarvitama.

Kõige päält olgu tähendatud, et see noortel arvustajatel asjata väide on, kui nemad arvavad, et Eesti dilettantismus, mida nad hääks peavad vitsutada, nende ülesleidus oleks, nagu oleksid siiamaalsed tegelased Eesti Kirjanduse Seltsis ja mujal oma dilettantismuses täitsa teadmatud olnud, ja see nüüd noorte paratamata ülesanne nende silmi avada. Nii võib ainult inimene kõnelda, kes enne kergel sulel kirjutama hakkab, enne kui ta ennast selle materjaliga tutvustab, mille üle ta tahab kirjutada. Kui noorherra Henrik Eesti Kirjanduse Seltsi ajalooga ennast vähegi oleks tutvustanud, siis oleks ta leidnud, et see seltsi asutajatel, kõige päält tema kauaaegsel esimehel V. Reimanil ja tema lähematel kaastöölistel, päevaselge oli, et terve uus asutus dilettantlist laadi saab kandma. Igast aasta ülevaatest, avamisesõnast jne. võib sellest tunnistusi leida, kui elavalt eriteadlaste puuduste puudust igal tööpõllul tunti ja kui poolvägise üks ja teine ennast teatavate tööharude pääle laskis valida, küll teades, et tema siin dilettant on, kuid eriteadlase puudusel siiski senikaua ehk asjale kasu võib saata, kuni eriteadlased ilmuvad. Miks ei asutatud kohe terve rida eriseltsa, nagu seda herra Henrik Visnapuu soovitab?

Siis oleks seda sama viga tehtud, nagu see tegi, kes kolmerublalise põhikapitaliga kirjanikkude majale alust tahtis panna — ja sinna ei oleks ei Henrik Visnapuu ega August Gailiti vaimurikkust tarvis olnud, et seda, kui mitte "naeruvääriliseks", siis ometi lapsikuks oleks tulnud pidada, meie vaimlist ja ainelist jõudu eriseltsidesse, mis üksteisele lähedal seisavad, niiviisi ära killustada, et kõik jõuetud oleksid olnud. Palju tulutõotavam näis juba see olevat, ühine suur selts asutada, sinna laialisi ringisid ligi tõmmata, kõige päält juba ainelise jõu korjamiseks, sest ilma selleta ei ole ka eriteadlasel oma eriseltsis midagi teha. Erinemine oli aga seltsi osakondades ette nähtud. Niipalju, kui seltsi eriteadlasi koguks, pidi eri-osakondi asutatama ja ongi asutatud. Iseenesest mõista, et iga osakond, kui ta niivõrd vaimlist jõudu on kogunud, et eriseltsi või asutuse avamiseks lootust annab, pääseltsist, kelle koormatud juhatus temale kammitsaks oleks olnud, iseseisvaks oleks saanud ja pääseltsist lahkunud. Selts on valmis häämeelega niisugust loomulikku arvamist oma juures nägema, nagu ta näit. ka oma raamatukogu asutamise mõttest häämeelega on loobunud ja selle Eesti Rahva Museumi keskraamatukogule edasi andnud, kus meie kogude eritööpõld on. Niisugune arenemine ja kasvamine näis seltsi asutajatele ja tegelastele loomulik ja ainus edasipääsemise tee olevat. Nad ei ole mitte nõnda kitsa silmaringiga olnud, nagu hr. Visnapuu arvab, nii et tema nüüd ennast tunneb kutsutud olevat neile õiget teed kätte näitama, missugune õige tee "Kirjanduse Seltsi lõhkumises" pidada olema ja "kolmerublaliste" väljakärutamises seltsist, enne kui meil veel maa-asutusi on, kes valmis oleksid eriseltsisid üles pidama, ehk kui meil veel kõige vähemat tagatist selle kohta oleks, kas meil juba nüüd E. K. Seltsi 10:Fne aastase tegevuse järele, elujõulised eriseltsid siginevad, kui E. K. Selts hra Visnapuu targal nõudmisel enese kallal harakiri toime paneks.

Hra Henrik Visnapuu lausub: "Nüüd nõutakse spetsiaaloskust, ja igaüks, kes vanapõlve haritlase hingeelu seisukohast väljaminnes, tegutseda tahab, muutub tahes ehk tahtmata naeruvääriliseks." Selle "targa" põhilause olen ma alla kriipsutanud, sest sellega tuleb veidi pikemalt tegemist.

"Nüüd nõutakse spetsiaaloskust" — väitab hra Visnapuu — ja kes nüüd veel endiselt dilettantliselt tegutseda tahab, "saab tahes ehk tahtmata naeruvääriliseks."

Lubage, herra Henrik Visnapuu, et ma Teid nüüd naeruvääriliseks pean. Sest Teie opereerite täitsa "vanapõlve haritlase hingeelu seisukohast väljaminnes" dilettantliselt, kuid vanapõlve tegelast ei teinud ega tee see dilettantismus naeruvääriliseks, sest et see teadlik dilettantismus on, kuna Teie ennast eriteadlaseks peate ja ometegi sügavas, aimamata kõikteadvas dilettantismuses lõbutsete. Vanapõlve haritlane nõudis ka erioskuslisi teadusi. Neid ei olnud. Ütelge, mis on siis Teie ja teiste Teie taoliste spetsiaal-ala? Vististi ilukirjandus ja selle arvustus ühe sõõmuga, sest Teie käsitate neid ühesuguse autoriteediga, ehk küll need suuresti lahkuminevad erialad on. Brandes ei ole mitte ilukirjanduse produtseerimise pääle ühes arvustusega välja läinud, ja Ibsen, kelle "Henrikut" Teie õige tuntavalt markeerite, ei ole õnneks ennast mitte suureks arvustajaks, isegi oma näitekirjanduslisel erialal mitte pidanud. Ja missugustele põldudele tikute Teie arvustama?

Teie arvustate ilukirjandust, seotud ja sidumata, ühesuguse virtuositeediga, näitelava tegevust, ehk Teie ilmaski küll vist mõnda esimese järgu teatert ei ole näinud. Teie arvustate kui noor üliõpilane juba meie tervet kultuuri elu-olu, Teie arvustate meie seltsielu sotsiaalsete ja poliitiliste vaatepunktide alt. Teie annate nõu kultuuriasutuste lõhkumises ja ülesehitamises praegusel rahvuslisel kriisise ajal, kus kõik kaalupääl seisab. Kas Teil ei hämarda natukenegi seda tundmust, et Teie ilukirjanikuna ja tundeluuletajana täitsa dilettantliselt asju arvustama tikute, milleks mitte ainult eriteadmisi tarvis ei ole, vaid kõigepäält vähegi eluvilumust. Teie samavanad kaaslased kõnelevad ajukultuurist, ilukirjandusest, kujutavast kunstist, teatrist jne. ühesuguse hooga.

Igal kultuuramaal teeks ennast esimese ja teise kursuse üliõpilane, kes end ühiskondlistes küsimustes autoriteedina üles upitab, naeruvääriliseks. Lubage omale seda kord avalikult ära ütelda. Teie olete vististi anderikas noormees luulepõllul, kuid jääge pääasjalikult sellele eripõllule ja ärge killustage jälle oma andi laialise dilettantismusega. Ja Teil on üleüldisel koolipõllul veel küllalt ettevalmistavat tegevust, et ülepää võimalust oleks oma erialal süveneda.

Kui stiilist ja keelest juba vägevaid traktaate kirjutatakse ja sääljuures veel õige julgesti arvatakse, et nimisõna "ignorants" sellesama tähendusega on, kui tegusõna "ignoreerima", siis ei ole asi mitte kõigiti korras.

On praegu asjata, seda haljast arvustust ja nõuandmisi E. K. Seltsi asjus pikemalt analüseerida. Aga olgu mõned tähendused tehtud.

Henrik Visnapuul näitab ainukene ideaalne kultuuriasutus see olevat, kust kõik "kolmerublalised" välja on aetud ja kus seltskond eriteadlasi riigi või maa kulul teadust ja kunsti edendavad.

Henrik Visnapuu viskab siin segi teaduse ja kunsti uurimise ja nende distsipliinide populariseerimise, rahva sekka laotamise. Meil ei ole iseseisvat teaduse uurimist ja süvendamist veel palju olnud, sest meie teadusejüngrid ei ole siiamaale veel töötegemiseni puhtal teadusealal jõudnud. Nemad on siiamaale oma teadusega enam raha ja ülespidamist teeninud. Praegusel rahva arenemise astmel üsna loomulik. Teadusepõllul töötegijad, kes ainult teaduse hääks tööd võivad teha, tulevad muidugi pääasjalikult õpeasutustes riigi ja maa abil kasvatada. Meil ei ole veel niikaugele saadud, et neid asutusi oleks, kes kulukandmise oma pääle võiksid võtta ja enne, kui maa mitte oma riiklisi asutusi selleks korraldada ei suuda, sest et tal selleks alles alused puuduvad, ei saa ta mitte erialgatusel tõusnud seltsa maa poolt nii kõvasti toetada, et need aineliselt mureta töötada võiksid ilma kolmerublaliste abita. Eraseltsid, väljavõetud mõne miljonäri asutused, jäävad igal maal pääasjalikult teaduste laialilaotajateks, nagu ka meie E. K. Selts. Niisugusele seltsile oleks see aga surmaks, kui temast kõik teadusehimulised kolmerublalised välja aetakse ja sellega selts kroonuasutuseks, kindla ülespidamisega, muudetaks. Niisugust "kroonuteaduse" populariseerimist tunneme meie juba vanust tsaariajast väga hästi ja meil ei ole mingit põhjust oletada, et ka teiste kroonude käes, olgu see ka meie Eesti kroonu, asi paremini läheks ilma seltskonna elava kaastegevuseta. Tänuväärt ja tarviline on kasulikkude eriseltside toetamine maa poolt, aga ilma kolmerublaliste enese toetamiseta ja osavõtmata ei tule asjast midagi välja. Hra Visnapuu arvamine, et kultuuriasutusi ainult maa "toetusrahad" ja "stipendiumid" peavad tegevuses hoidma ja et "iga muu jutt meie rahva kultuurilise enesemääramise toetamisest on ainult sõnakõlks ja vale ling(?)", avaldab küll õige suurt kindlust, kuid tunnistab asjast vähe arusaamist.

Kui teadust niiviisi otsast otsani "kroonustada" tahetakse, siis on see kardetav, veel hädaohtlikumaks läheb lugu kunstiasutustega. Kas hra Visnapuu ei ole midagi kuulnud sellest, mis näit. Peterburi Kunstide Akadeemia vastu vabade kunstnikkude seas alatasa käimas on ja mis ka mujal mail tundmata ei ole. Mis sunnib kunstnikka ja publikumi nii hästi heldete rikaste abi tarvitama, kui ka kõiki kolmerublalisi, keda asi huvitab, koondama, et eraühisusi ja asutusi kunstide edendamiseks asutada sääl, kus Visnapuu ainukesed ideaalid, maa poolt ülespeetud kultuuriasutused suurte abirahadega ja stipendiumidega olemas on? Ikka seesama mure, et kunst "kroonu" käes kivistama ja lämbuma kipub, kui temale mitte kolmerublalistega ülespeetud erialgatused värskendust ei too.

Ja nüüd tahetakse meil, kus midagi muud veel ei ole oma rahvuslisel kunstipõllul, kui kolmerublaliste erialgatus, neid naeruvääriliseks teha!

Seda püüdmist näitab "Siuru" vool just nüüd, kus meil oma enese pesa mustamine nii hädaohtlik ja saatuslik on. "Siurulind" näib vainukäoga oma pesa asjas ühes mõttes olevat.

Hra Visnapuu silmitseb E. K. Seltsi liikmete nimekirja ja tuleb arvamisele, et nendest nimedest "niisugune nõuandmiste ja sooviavalduste soomaa avab, et kui Kirjanduse Seltsi töötegijad-liikmed oma terve mõistuse pääle ei toetaks, oleks nad ammugi rappa uppunud."

Jälle väide, mis kirjutaja mõtlemise haljusest tunnistust annab.

Miks ei peaks siis Kirjanduse Seltsi töötegijad-liikmed ennast oma terve mõistuse pääle ikka ja alati toetama? Kas tahab hra Visnapuu nende liikmete kõrvalejätmisega seltsis niisugust "ideaalset" olukorda luua, kus seltsis töötegijatele enam tarvis ei ole oma terve mõistuse pääle toetada, kus ainult "meeleolusid üle elatakse" ilma mõistuseta ja mõtlemiseta? Mikspärast arvab hra Visnapuu, et kõik need liikmed niisamasuguste nõuandmistega ja sooviavaldustega seltsi juhatusele pääle peavad käima, nagu tema?

Kes tõsise seltsi arvustuses niisuguseid mõtteta lauseid paberile paneb, sellele ütleme kõige häätahtlikkuse juures vana tuntud sõnaga:

"Jääge Jeeriku, kuni teil habe saab kasvanud, ja siis tulge tagasi."