On muutund päevade ja ööde virus
nii mõni tunnus, elu maise märk.
Kes maski välist, kõdunevat kirus, —
ju maskeraadi praegu ajajärk! —
ei olemust mu aimand sisimat.
Kui koorm mu õlul mineviku patt,
kui roima tajun oma hinge laipa:
nüüd mingu hauda — see ta õige loos.
Aeg-kangur, koa mu kohal pehmet vaipa!
Klač, matuslaulu laula rõõmuhoos.

Ma pärit põllult õitsva ristikheina —
jäänd mälestusi sellest kurbi, häid.
"Kui poleks ees, kui poleks metsa seina!"
see igatsus ju noori valland päid,
ja tuuled kaugelt täitnud hinge noort.
Ma imenoaga täkkind lepa koort,
silm siniruumis eksind kevadises:
"Kui oleks mulgi pääsu kerge tiib!"
Maailmad kaovad kestvas rändamises,
jõu sama võim su rännakulle viib.

Suurlinna platsil hõõgus õhtu õud,
tramm huugas mööda, tundmatu ja kuri,
vett piserdasid pilve mustad nõud,
all nende tardus Kremli sünge turi.
Kurb Jumal vaatas akna tühemest:
ma, tulnud kaugelt, pettund tühjusest,
ta ette näljasena heitsin maha.
Käis üha mööda inimeste voor,
ja tõustes, unustand nii hää kui paha,
üht nägin vaid: mu kõrval seisis hoor.

Sest saadik Vari kaasas minuga:
kui arlekiin see kiuslik võõras Keegi.
On jagat, naine, päivi sinuga —
su arm on süüdand igatsuse leegi,
kui uued õied õitsnud aedades.
Rõõm ahastuseks muutund südames:
saand mulda peotäis õrnast armulillest,
et kestaks ilma õudne tasakaal.
Nii viimne jälg kaob väetist inim-illest
kui kasvab kinni puusse löödud vaal.

Kolm olnud kaotust, kolmest põlend süsi,
tuhk pillat tuulde, õhku hajutet.
Jäänd hinge põhja külma kurbusrüsi
ja alla kaane valu vajutet —
on kaunis maailm, kaunis lillevaas,
mis tärkab hauast, iga lible maas.
All kevadõite kaunimate sarja
mu hinge kaotus, valu lahastand, —
on käsi tõusnud järgi viinamarja
ja naernud suu, mis äsja ahastand.

Uus elu rütm mind kandis enesega,
kui rahva rõkkeist tänav lajatas,
ma iga võõrast vaatlin hardusega,
kui vana korda kurjalt sajatas.
"Hei, lossid süüdake, et lõõmaks loit
ja tuhast tõuseks vabaduse koit,
uus verev päev, mis annaks tööliselle
maad, vabrikud ja leiva päivliku!" —
Ent uimas selles lepa kirjadelle
mu kõrval Keegi teisi täkkis ju.

Eks punalipud lehvind uhkesti!
Eks veetud hauda vana surnukeha!
Kuid kolme päeva järgi uuesti
ta ärkas tõenduseks, et meie teha
ei ole seadus võimu ülima:
me kitsas ringis peame keerlema.
Maakera keerab määrat teedel telge,
meid kisub maha sama maine rõhk:
on püha mäss, mil juhiks mõte selge,
me saavutused — peotäis mulda, õhk.

Ei ilmas, Looja, ilmu viha su:
Su loodud asjad — segu hää ja kurja,
Sa lased tõusta õela, vihatu,
hää hukutad ja kauni saadad nurja.
Kes ilmale Su palet omistand,
pea inimroojas ropus komistand.
Mis uskuda, mis võtta kaitsvaks kilbiks,
kui viimse kilbi Kuri katki löönd,
kui vabaduski osutund vaid silbiks
ja kaltsukaupmees ideaalid söönd!

Riik linnupuur on ääres Baltimere,
maakera nülit nahk, mis mädaneb, —
kas sünnib roojast vastne inimpere,
kas vaimu nisu saastas idaneb?
Poeet mu küsiv, aja raudse laps,
see mandariini kahe jala kaps,
mis ammugi su kondid puruks muljus;
kompressiks hää vast mõni kompromiss,
kui tõusikulgi vabaduse kuljus
on kaelas siin ja libu — auväärt miss!

Ma üha jälgind kahepalgset elu,
nii tihti tulnud tuisust, sadudest,
mu hinge voolind juurdlus, eritelu,
vaim avardund ja kasvand kadudest
kui võsu kännust vastsel kevadel.
Mis otstarb siiski seemne-ivadel,
mis pole idanend, ei vilja kanna?
Kui nisuteri langeb aastaid meist:
neid hilja koguda ja salve panna —
ei keegi pääse maisist sidemeist.

Taas metsa kohinasse siirdund hing:
uus arm mind köitnud, võitnud eneselle.
On kukkund jalast mineviku king,
jäänd maha sõbrad tallat radadelle.
Ja, maski heitnud teadlik demagoog,
boheemi mantlist koorund astroloog;
ta kohal hõõgub igavene kodu,
aeg ümber hüti hõbelõngu veab.
Ju kadund päivi lugemata rodu —
tark eneselle horoskoopi seab.

Ah, unetute ööde tusklemist!
Ah, vere hõikeid himuraid ja kuumi!
On härgadega olnud pusklemist
ja nooli saadet kohe sünget ruumi —
ilm tuhathäälne kõrvus kumisend.
Mõnd unelmat ju olen sülelend,
loond merivahust mõne kauni kuju —
on meelepetteks Maaja osutund.
Sest tõuse, mõte, sinieetris suju,
kus tundmatu on iga tõke, sund!

Nüüd tunnen elu veidrat, julma janti,
kus juhiks Keegi, rõve režissöör.
Neis ridadeski panen hinge panti,
et ootaks veelgi, viibiks poomisnöör.
Ent möödas keskpäev, kaunim aegadest, —
jääb tasasemaks trots, ja murdub kest
mu südamelt ja valgub liigetesse
kui karsket valgust seletavat, hääd —
nii sügispõllul, taandund enesesse,
tuult tunned mahendavat kuuma pääd.

On tuhmund kirjad ajast nooruslikust
kesk endapetteid, võitlust, riidlemist,
ja pahe-elust nii kui vooruslikust,
kus süda aimand Võõra piidlemist,
nii selgind aine maise olemus.
Ja seistes siin, kus tuul ning igatsus
mu rinda salvab, äkki kauges majas —
näen — sureb Keegi: veider olend hall.
Kuid nüüd ma tean: vorm üksi muutub ajas,
nälg ikka sama kõrge taeva all.

On suurim valu siiski tühine,
õnn suurim — kaja kauge lailamise.
Taas andeks anda tahaks kõigile
ja kuulatada puude kasvamise
ning mulla hääli, vaikset hingamist,
kesk ilmade ning eetri ringimist
end tunda kübemena tõusvat sinna
ja viimses ringis kitsas, väikeses
õitsvale sügiselle vastu minna
kui pilv, mis kustub kuldses päikeses.