1

Säitse keväjät nink säitse tallve,
Egä talv iks rängemb, kevväi lühemb,
Aherambass jäänü suve salve',
Aastast aastahe iks peo tühemb.

Astu vastsest keväjäle vasta,
Mõtelden kuis kõrd oll illus algus:
Vastse ao lättehe hend kasta,
Kokku hiitä rõõmuteo talguss.

Olli julgust pallo, usku luuta,
Et saap vastne maa nüüd vastse näo,
Usust sinatsest võis purju juuta
Tõisigi — nii kuukse õnnekäo'!

Egä päiv tõi uvve tsirgu, vastse värsi:
Kullel kõrv nink imestelli kulm
Kuis kõik kihel, konnegi es kärsi —
Määne laulupidu, hõiskapulm!

Küll kõik säräsi nink pillse värve,
Kivigi tõst häält, et hõigata,
Haigegi võis tunda hendä terve,
Midägi es paista võimata.

Oless õnnis olnu koolda toona:
Igävesess sillmä mahasadanul
Oless jäänü kepsulüüvä' voona'
Karjalaskme rõõsal hommingul.

Oless elämädä hallapäivä',
Tundmata kuis pessäp, matap tuul,
Ränkä saotap noid, ke ellu jäivä —
Lahkunul jo päivlik mänglep suul.

Ent es oleki käol kuuku tõte,
Võlsse jällegi kuis temä muud.
Jäll sai pettä kergeusklik mõte:
Mis paist lillikimp — oll tühi luud.

Tulep silmä' sulgu, valla laske käsi,
Astu alla unenäo mäest,
Kuigi kevväi tulemast ei väsü,
Inemisel pudenep tä käest.
 

                    2

Lahkunul jäi sillmä päiväsärä,
Siiäjäänül ümbre tinne üü,
Kitsusehe litsut karja kärä,
Lauda sain nink tahra–aia vüü.

Mis om säälpuul aida, ärä küsü,
Kuis sääl taivas korge, valla maa —
Oma olekubu küllen püsü,
Usu, et olt luudu jalata.

Nõsep korgembahe sõnnikmägi,
Unik joba varsti lae all,
Ei nii kaotsi lää seo õnnis vägi —
Ah, mis kallis asi om üts tall:

Küll siin tõrksa' siku' jäävä arass,
Egäst ütest saap üts vaga utt,
Nüüd neid kõikipiten pükä paras,
Ke kõrd kargli pelgämädä sutt.

Mis siis tost, kui loomakene mõni
Lämmätüsen nakkap põdema,
Ohkap, sõimest müüdä vahip seni,
Kuni kaop oma hädäga.

Tõisile jääp üle ruumi rohkemb,
Üte surmast häitsep karja õnn,
Kedä saina sälgä sõknu uhkemb
Sarvekandja, suur nink väkev sõnn.

Sõnnisugu eläp ikes kavva:
Valitsedä om jo oma tall,
Oma sõnnik, oma' virtsahavva',
Mis jo kõigest ülemb taiva all.

Ent sääl rahunurmel kokku saava'
Kõik noo lauda taade visatu',
Häiermiss neil muudetas kõik haava',
Kitulauless kaibe' kisatu'.

Niida toovotedäs, niida ustas,
Nii om kirja pant jo ammust aost —
Valgust tollele, kel silm jo mustas,
Elojuuki andas mürgükaost.
 

                    3

Kas tõteste sa võiset naarda kõrd —
Sa'i mäletä, ma'i mäletä.
So rõõmukala' niilnü muremõrd
Om jäletä, nii jäletä.

Kas kunagi võis olla sõita sul
Üts kerge tii, üts kerkutii,
Et võidurattist tuld lei käänäkul —
Toost märkugi, ei märkugi.

Häid sõnumit ei tuu ämp ütski päiv,
Kõik nurja lät, kõik kurja lät,
Päiv päivä järgi rängält mahakäüv
Viip kurra kätt, tiid kurra kätt.

Ma võta kätte sino leinakäe —
Nii haigeken, nii vaikuken:
Kuis ummet parembade tedä sää —
Nii vaikuken om kaibusen.

So vaese suu om sulgnu suutumass
Üts pitsermärk, üts mürgümärk —
So laulumõts om raotu puutumass —
Kas tulep vastne külvijärk?

Ent ke sis mõtsa külväp tsirgu jaoss,
Vai istutap vast viinamäe?!
Kost löudä pesäpaika laulupaoss,
Ei toda näe, ei enämb näe.

                       Arthur Adson.