Lilulii, 1924, nr 1, lk 35.
Meie kirjandusloomingulik staatus quo
Ei ole wist juhuslik nähtus, et meie suuremad
ajalehed üksteise järele kirjandusliku lisa likwideerisid. Kirjanduse
aseaineks rehitsetakse wanust shurnaalest kõiksugu riismeid ja prahti,
kulund anekdoote, kõmulisi teateid kokku, riputetakse weidi wärsket
kirjandust salatiks wahele ja pääle, ning meie lugemislaud on
serweerit: "Esmaspäew" ja "Nädal" wõiwad elada, ilma et
autori honoraari kellegille maksta, kõik jääb oma tasku.
Meie waimu rüwetetakse ja prügitetakse wanarauakauplusisse, peetud
mööbli poodesse ja antikwariaatesse wedelema ja hallitama jäet
kirjandusega: aus spekulatsioon! H–rad toimetajad sibliwad kui kanad prügihunikuis,
et terakesi alla kugistada: kena elukutse ja tööväli. On
juba arwamist awaldet, et meie ajalehed kunagi nõnda sisutud ei
ole olnud kui praegu, kust õudne waimline tühjus wastu haigutab.
Ei ole parem lugu ka "Agu" ja teiste kirjanduslikkude ettewõtetega:
kõikjal samad tendentsid, sama tühjus. Ümberringi on suurim
waikus, rahu maa pääl. New–Yorgi malewõistlused on ka
läbi. Tartus "Linda" pääl ehk mängitakse weel, aga
ilma asardita. Haige wajab waikust, rahu. Haigemajad kasutawad waikust
terapöitliselt, likwideerides kisa enne eostumist. Meil põetakse
raskelt, sellest siis haigemaja , kui mitte hauawaikus meie kirjandusilmas;
põetakse ilma palawikuta pikaldaselt, ei tuksuwat südant, ei
pakitsewat pulssi: silentium! Kirjanduslikud huwid keerlewad rohkem kultuurkapitali,
riigiwanema käes kasutada olewate summade ja "Loomingu" abirahade
ümber. "Loomingu" looming on aga rohkem reamaksu , kui inspiratsooni
looming: puudub ühine idee, waimustus. "Noor–Eesti" oli tung Euroopasse,
"Siuru" = elupotents + protest wäikekodanlise moraalitamise ja silmakirjawooruste
wastu, "Tarapita" waimlise radikalismi staab, aga "Looming"? Öeldakse:
need olid rühmitused, nüüd on kirjanduslik parlament E.K.L.
Oli midagi ennustuslikku faktis, et E.K.L. esimene hambaraha matusekassa
oli: nüüd maetakse selle häälekandjas loowat waimu,
olgugi soliidse reamaksu eest; elulist ootame sääl, pääle
mõne erandi, asjata. Ei maksaks iseäraliseks plussiks lugeda
ka seda asjaolu, mida E.K.L. pääkoosolekul (sept. 1923 a.) üks
liige rõhutas: kui kirjanikkonnaga rääki tahetakse, siis
pööratakse meie poole. Käesolewa aja kirjandust mõõdetawat
tingimata "Loominguga". Selles tragöödia ongi! Kurb on, nõnda
kurb, et isegi "Loomingu" kõige wärskemad, rohelisemad (varemalt
siiski elujõulised) kaastöölised tahawad nutta (w. "Looming"
4. W. Kaawer "Detsembri hommik"). Waesekesed! Silmad on märjal kohal,
nõrgub. Aeg oleks meestel end välja nutta: aeg wajab metallist
hinge, metalliseid erke, aeg ei salli neurasteenikuid ei elus, ei loomingus.
Häbi: Eesti
Verhaeren
(Ado Kalamehe arwamine
W.K. kohta:), mitte tema kriisi ajajärgus (kus kirjutas "Les Flambeaux
noirs" , "Les Débacles", "Les Soirs"), waid "Les Villes tentaculaires"i
Verhaeren nutab. Kallis poiss! Kuiwatage silmad, ajage nad pärani:
elu on mitmekesisem kui ennem! Jätkem pisarnäärmete ja
südame nõristamine, liikugem kaasa uue elurütmiga, ärge
tekitage haigemaja õhkkonda! Ärge laske arwustajaid auku pähe
rääki, et
lüürikast
üle ujutet oleme! Klaperjaht
ses suunas on küll saaki annud: mõned meie lüürikuist
ähwardawad luulest loobuda, pöördudes proosale, andudes
romaani, nowelli, näitekirjanduse harrastusele. Kuigi proosawäli
wähem küntud, kus kirjanik wabamalt tegutseda saab,
kus, kui mitte traktoriga, siis sahaga, isegi puuadraga wagusid ajada wõib,
nagu asunikud kunagi: "Looming" annab reamaksu näol ehituslaenu,
siiski ka luules awanewad uued awarused. Põllumajandusliselt oleks
ehk arwustajate otsus loogiline: luulepõld olla alalise külimise
ja lõikusega kurnat, lüürika kesawäli wajawat seismist
puhkust! Ei! On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on
tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse, on tarwis traditsiooni
traataiaga ümbritset lilleaiast ja meeleolupeenrast loobuda. Kas teie
ei tunne lillelõhna kõrwal ka wäikses Eestis juba benziini
ninna tungiwat, ning töölise higilõhna sõõrmeis
kõditawat?
Uus luule ei lepi peeruwalgusega ahjulõukel,
et wana eidena leelotada, ei jää üksiku kamiini ees tekkinud
meeleoluks salongluuleks, waid uus luule kirjutab elektrisõrmega
suurlinna seintele, tekib wabrikkorstnate suitsus, sulatisahjude põletawais
leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne inimkonna luule, tungides
wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse
ruumi. Elewandiluust tornid on kokku warisend, buduaarides kopituse lõhn.
Meie ei tee ega loo ainult wärsse, me loome ühtlasi uut elu;
meie ei ole ainult meeleolutsejad ja kirjeldajad, meie oleme ehitajad:
hoone, tulewiku elu. Meie ei kirjuta ainult selleks, et wanade meeleolu
retseptide järele wärsijalgade ja liikide proowe soetada lugemikele,
et alaealised meie loomingut tuubiksid; meie ei ela selleks, et kirjanduskukku
küünida, et värsiproowe lugemikust lugemikku kanda, nagu
manufaktuurkauba proowireisijad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks
osutub! Meie asi on luulet-elu edasi wiia. Pange tähele elujõulised,
pange tähele jäljendajad, jäljendajate epigoonid: wariatsioonidest
on küll! Ses suunas on arwustajail õigus nurisda üliproduktsiooni
kohta. On ääretu igaw ja wastik lugeda rahwaluule immiteerimist,
wana kordamist, millisele atawistlisele kalduwusele isegi mõned
noored wastu panna ei suuda. Wõi nähtakse iseäralist weetlust
Eesti
Eino Leino
(jällegi Ado Kalamees M. Raud’i kohta) nimetuses?
Jätke kirjanduslikkude wananaiste amet leelotamine, tõmmake
punn suu eest ära, ajage lõuad pärani, kisendage, nagu
rõkkab uus elu! Muidugi mõni kirjanduslik rauk lausub kohe,
et lubage kus on siis Eesti suurlinnad, kus wabriklinnad lõõmawate
ääsidega, kus rõkkaw elu? Kahju tõest, ei ole.
Wõime loota, et kunagi kõik tekib ja meie kõikide
lohutuseks ei ela meie ainult Eestis, waid terwel maakeral meie isamaa
on kosmos, terwe päikese süsteem. Meie ei ole hiidlase sarnased,
kes maakaardi otsis, kus ainult Hiiumaa oleks; meie ei lepi Nuustakuga,
Tallinnaga, vaid meie tunneme suurlinnade elurütmi, tunneme kaasa
wõitlusele uue elu eest, katsume kaasa aidata ehitada tulewikku.
Meie ei kirjuta ka mitte selleks, meie ei olegi
wanas mõttes tarwilised (nagu arwab pessimistlis lüüriliselt
ja ebaloogiliselt mõtlew I.L. W. Maas nr. 273, 27.XI.23), et igawust
peletada. Ta kirjutab: luuletajad wanas mõttes olid tarwilised,
kus ruumid kitsad ja walgust wähe, ning läbikäimise teed
rasked: siis oli igawuse peletamiseks sisemist fantaasiat tarwis.
Oo, täitsa wale arusaamine luule ülesannetest.
Kõik areneb: oleme leelotamisest peeru walgusel jõudnud raadiokontserdini.
Wana meeleolu luule, wana leelotamine, mis igawuse peletamiseks, rahustusabinõuks
broomi surrogaadiks, unerohus elust põgenemise ehk selle ilustuse
abinõuks oli peab aset andma uuele rõkkawalle, dünaamilisele.
Mitte hällilaule alaealisile ja täiskaswanuile, waid äratuslaule
terwele inimkonnale peame laulma; mitte selleks ei ole fantaasiat tarwis,
et igawust peletada, waid fantaasia peab andma suuna ja sisu tulewiku elule:
mitte uinutawat, loowat luulet loomingut, sõna otsekohasemas mõttes,
on tarwis! Ei ole ime, kui tulewiku poeedid poliitiliselt pooldawad rewolutsiooni,
ehk tegelikult toetawad tulewikuriigi rajamist. Ei ole ime, kui hulk kirjanikke,
isegi
Anatole France , otsekohe kommunismi põhimõtted omaks
võtsid ja waimlise internatsionaali Clarté juht
Henri Barbusse partei
tegewaks liikmeks astus. Isegi surnud
Oskar Wilde on omal ajal lausunud:
see maakaart pole väärt seinal rippuma, kus ei ole joonistet
tulewikuriik utoopia. Sõda on kriipsu läbi tõmmand
kuupaistelisest meeleolu lüürikast ja idüllitsemisest; dekoratiiwse
ajawiite + ilutsemise luule asemele tekib aktiiwne konstruktiiwne lüürika.
Aeg wajab uut sisu, ruum wärsket wormi. Mitte ainult asunikud ei ole
loojad, nagu I.L. (w. W.Maa 275, 27.XI.23) arwab: minu arwares on iga asunik,
kes oma hooned ja maja maitseliselt korraldab ning põllud ja majapidamise
tulukaks teeb, palju suurema loominguga kõige tõsisemas
mõttes toime saanud, kui mõni wärsilooja, kes oma hüpohondrilisi
mõlkeid wärsijalge kaudu saadab inimesi noritsema. Ei! Meie
saame suuremaga toime, kui sarnase "urtsikute kultiweerimisega"; tarwis
ainult waimustust, tarwis nägewate silmadega ja kuulwate kõrwadega
eluga kaasa sammuda olewikust tulewikku, mitte minewikku. Wabanege atawistlisist
kalduwusist! Ärge katsuge igat hingekortsukest–meeleolu pahupidi pöörata
nähtawaks teha, ärge hakake igat kanawarwast oma südames
woolima, psükoloogiline juurdlemine riisub palju aega, annab wähe
willa, see on koha pääl tammumine ja elu woolab teist mööda.
Mitte prügihunikus hõbedat otsi, waid elawat elu omaks teha;
mitte paigal tuhnimine, waid liikumine. Staatiline harmnoonia on saanud
kineetiliseks: il faut que le mouvement, qui est l`expression même
de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
Pärnus. 10.V.24. |