Ei ole wist juhuslik nähtus, et meie suuremad ajalehed üksteise järele kirjandusliku lisa likwideerisid. Kirjanduse aseaineks rehitsetakse wanust shurnaalest kõiksugu riismeid ja prahti, kulund anekdoote, kõmulisi teateid kokku, riputetakse weidi wärsket kirjandust salatiks wahele ja pääle, — ning meie lugemislaud on serweerit: "Esmaspäew" ja "Nädal" wõiwad elada, ilma et autori honoraari kellegille maksta, — kõik jääb oma tasku. Meie waimu rüwetetakse ja prügitetakse wanarauakauplusisse, peetud mööbli poodesse ja antikwariaatesse wedelema ja hallitama jäet kirjandusega: aus spekulatsioon! H–rad toimetajad sibliwad kui kanad prügihunikuis, et terakesi alla kugistada: kena elukutse ja tööväli. On juba arwamist awaldet, et meie ajalehed kunagi nõnda sisutud ei ole olnud kui praegu, kust õudne waimline tühjus wastu haigutab. Ei ole parem lugu ka "Agu" ja teiste kirjanduslikkude ettewõtetega: kõikjal samad tendentsid, sama tühjus. Ümberringi on suurim waikus,— rahu maa pääl. New–Yorgi malewõistlused on ka läbi. Tartus "Linda" pääl ehk mängitakse weel, aga ilma asardita. Haige wajab waikust, rahu. Haigemajad kasutawad waikust terapöitliselt, likwideerides kisa enne eostumist. Meil põetakse raskelt,— sellest siis haigemaja , kui mitte hauawaikus meie kirjandusilmas; põetakse ilma palawikuta pikaldaselt, ei tuksuwat südant, ei pakitsewat pulssi: silentium! Kirjanduslikud huwid keerlewad rohkem kultuurkapitali, riigiwanema käes kasutada olewate summade ja "Loomingu" abirahade ümber. "Loomingu" looming on aga rohkem reamaksu —, kui inspiratsooni looming: puudub ühine idee, waimustus. "Noor–Eesti" oli tung Euroopasse, "Siuru" = elupotents + protest wäikekodanlise moraalitamise ja silmakirjawooruste wastu, "Tarapita" — waimlise radikalismi staab, — aga "Looming"? Öeldakse: need olid rühmitused, nüüd on kirjanduslik parlament E.K.L. Oli midagi ennustuslikku faktis, et E.K.L. esimene hambaraha — matusekassa oli: nüüd maetakse selle häälekandjas loowat waimu, olgugi soliidse reamaksu eest; elulist ootame sääl, pääle mõne erandi, asjata. Ei maksaks iseäraliseks plussiks lugeda ka seda asjaolu, mida E.K.L. pääkoosolekul (sept. 1923 a.) üks liige rõhutas: kui kirjanikkonnaga rääki tahetakse, siis pööratakse meie poole. Käesolewa aja kirjandust mõõdetawat tingimata "Loominguga". Selles tragöödia ongi! Kurb on, — nõnda kurb, et isegi "Loomingu" kõige wärskemad, rohelisemad (varemalt siiski elujõulised) kaastöölised tahawad nutta (w. "Looming" 4. W. Kaawer — "Detsembri hommik"). Waesekesed! Silmad on märjal kohal, — nõrgub. Aeg oleks meestel end välja nutta: aeg wajab metallist hinge, metalliseid erke, — aeg ei salli neurasteenikuid ei elus, ei loomingus. 
    Häbi: Eesti Verhaeren (Ado Kalamehe arwamine W.K. kohta:), mitte tema kriisi ajajärgus (kus kirjutas "Les Flambeaux noirs" , "Les Débacles", "Les Soirs"), waid "Les Villes tentaculaires"i Verhaeren nutab. Kallis poiss! Kuiwatage silmad, ajage nad pärani: elu on mitmekesisem kui ennem! Jätkem pisarnäärmete ja südame nõristamine, liikugem kaasa uue elurütmiga, ärge tekitage haigemaja õhkkonda! Ärge laske arwustajaid auku pähe rääki, et lüürikast üle ujutet oleme! Klaperjaht ses suunas on küll saaki annud: mõned meie lüürikuist ähwardawad luulest loobuda, pöördudes proosale, andudes romaani, nowelli, näitekirjanduse harrastusele. Kuigi proosawäli wähem küntud, kus kirjanik wabamalt tegutseda saab, kus, kui mitte traktoriga, siis sahaga, isegi puuadraga wagusid ajada wõib, — nagu asunikud kunagi: "Looming" annab reamaksu näol ehituslaenu, — siiski ka luules awanewad uued awarused. Põllumajandusliselt oleks ehk arwustajate otsus loogiline: luulepõld olla alalise külimise ja lõikusega kurnat, lüürika kesawäli wajawat seismist — puhkust! Ei! On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse, on tarwis traditsiooni traataiaga ümbritset lilleaiast ja meeleolupeenrast loobuda. Kas teie ei tunne lillelõhna kõrwal ka wäikses Eestis juba benziini ninna tungiwat, ning töölise higilõhna sõõrmeis kõditawat? 
    Uus luule ei lepi peeruwalgusega ahjulõukel, et wana eidena leelotada, — ei jää üksiku kamiini ees tekkinud meeleoluks — salongluuleks, waid uus luule kirjutab elektrisõrmega suurlinna seintele, tekib wabrikkorstnate suitsus, sulatisahjude põletawais leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi. Elewandiluust tornid on kokku warisend, buduaarides kopituse lõhn. Meie ei tee ega loo ainult wärsse, me loome ühtlasi uut elu; meie ei ole ainult meeleolutsejad ja kirjeldajad, meie oleme ehitajad: hoone, — tulewiku elu. Meie ei kirjuta ainult selleks, et wanade meeleolu retseptide järele wärsijalgade ja liikide proowe soetada lugemikele, et alaealised meie loomingut tuubiksid; meie ei ela selleks, et kirjanduskukku küünida, et värsiproowe lugemikust lugemikku kanda, nagu manufaktuurkauba proowireisijad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub! Meie asi on luulet-elu edasi wiia. Pange tähele elujõulised, pange tähele jäljendajad, jäljendajate epigoonid: wariatsioonidest on küll! Ses suunas on arwustajail õigus nurisda üliproduktsiooni kohta. On ääretu igaw ja wastik lugeda rahwaluule immiteerimist, wana kordamist, millisele atawistlisele kalduwusele isegi mõned noored wastu panna ei suuda. Wõi nähtakse iseäralist weetlust Eesti Eino Leino (jällegi Ado Kalamees M. Raud’i kohta) nimetuses? Jätke kirjanduslikkude wananaiste amet — leelotamine, tõmmake punn suu eest ära, ajage lõuad pärani,— kisendage, nagu rõkkab uus elu! Muidugi mõni kirjanduslik rauk lausub kohe, — et lubage — kus on siis Eesti suurlinnad, kus wabriklinnad lõõmawate ääsidega, kus rõkkaw elu? Kahju tõest, — ei ole. Wõime loota, et kunagi kõik tekib ja meie kõikide lohutuseks ei ela meie ainult Eestis, waid terwel maakeral — meie isamaa on kosmos, — terwe päikese süsteem. Meie ei ole hiidlase sarnased, kes maakaardi otsis, kus ainult Hiiumaa oleks; meie ei lepi Nuustakuga, Tallinnaga, — vaid meie tunneme suurlinnade elurütmi, tunneme kaasa wõitlusele uue elu eest, — katsume kaasa aidata — ehitada tulewikku. 
    Meie ei kirjuta ka mitte selleks, meie ei olegi wanas mõttes tarwilised (nagu arwab pessimistlis — lüüriliselt ja ebaloogiliselt mõtlew I.L. W. Maas nr. 273, 27.XI.23), — et igawust peletada. Ta kirjutab: luuletajad wanas mõttes olid tarwilised, kus ruumid kitsad ja walgust wähe, ning läbikäimise teed rasked: siis oli igawuse peletamiseks sisemist fantaasiat tarwis. 
    Oo, täitsa wale arusaamine luule ülesannetest. Kõik areneb: oleme leelotamisest peeru walgusel jõudnud raadiokontserdini. Wana meeleolu luule, wana leelotamine, mis igawuse peletamiseks, rahustusabinõuks — broomi surrogaadiks, unerohus elust põgenemise ehk selle ilustuse abinõuks oli peab aset andma uuele rõkkawalle, dünaamilisele. Mitte hällilaule alaealisile ja täiskaswanuile, waid äratuslaule terwele inimkonnale peame laulma; mitte selleks ei ole fantaasiat tarwis, et igawust peletada, waid fantaasia peab andma suuna ja sisu tulewiku elule: mitte uinutawat, loowat luulet — loomingut, sõna otsekohasemas mõttes, on tarwis! Ei ole ime, kui tulewiku poeedid poliitiliselt pooldawad rewolutsiooni, ehk tegelikult toetawad tulewikuriigi rajamist. Ei ole ime, kui hulk kirjanikke, isegi Anatole France , otsekohe kommunismi põhimõtted omaks võtsid ja waimlise internatsionaali Clarté juht Henri Barbusse partei tegewaks liikmeks astus. Isegi surnud Oskar Wilde on omal ajal lausunud: see maakaart pole väärt seinal rippuma, kus ei ole joonistet tulewikuriik — utoopia. Sõda on kriipsu läbi tõmmand kuupaistelisest meeleolu lüürikast ja idüllitsemisest; dekoratiiwse — ajawiite + ilutsemise luule asemele tekib aktiiwne konstruktiiwne lüürika. Aeg wajab uut sisu, ruum wärsket wormi. Mitte ainult asunikud ei ole loojad, nagu I.L. (w. W.Maa 275, 27.XI.23) arwab: minu arwares on iga asunik, kes oma hooned ja maja maitseliselt korraldab ning põllud ja majapidamise tulukaks teeb, palju suurema loominguga — kõige tõsisemas mõttes toime saanud, — kui mõni wärsilooja, kes oma hüpohondrilisi mõlkeid wärsijalge kaudu saadab inimesi noritsema. — Ei! Meie saame suuremaga toime, kui sarnase "urtsikute kultiweerimisega"; tarwis ainult waimustust, tarwis nägewate silmadega ja kuulwate kõrwadega eluga kaasa sammuda olewikust tulewikku, mitte minewikku. Wabanege atawistlisist kalduwusist! Ärge katsuge igat hingekortsukest–meeleolu pahupidi pöörata — nähtawaks teha, ärge hakake igat kanawarwast oma südames woolima, — psükoloogiline juurdlemine riisub palju aega, annab wähe willa, — see on koha pääl tammumine ja elu woolab teist mööda. Mitte prügihunikus hõbedat otsi, waid elawat elu omaks teha; mitte paigal tuhnimine, waid liikumine. Staatiline harmnoonia on saanud kineetiliseks: il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art. 
 
Pärnus. 10.V.24.