Alljärgnev ettekanne ei taha olla mingi teaduslikkust taotlev esitis, nagu seda vahest oodataks nii E. Kirj. Seltsi aastakoosolekul kui ka "Eesti Kirjanduse" veergudel. Kuid olen arvamisel, et ei E. K. S. ega ka "E. K." oma senise tegevuslaadi poolest pole ainuüksi teaduslikud asutised, vaid nende ülesandeks on, võib-olla veel enam, kaasa aidata üldse eesti kirjanduskultuuri süvendamiseks ja levitamiseks, nende sõnade kõige laiemas mõttes. Sest oleks vist ikkagi ebakohane liiga palju energiat juhtida ainult mineviku väheste varade kogumisele, korraldamisele ja analüüsimisele, kui oleviku kultuuriloomingu võimalused on palju lubavamad, selle nõuded aga ühtlasi sama palju suuremad ja hädalisemad — nagu meil praegu.

Alljärgnev esitis ei taha aga olla ka ainult kaeblev hädaldus meie ikka teravneva kirjastuskriisi üle, nagu neid juba küllalt oleme kuulnud. See tahab ainult probleemi ka siinkohal tõsisemalt ja kokkuvõtlikumalt päevakorrale tuua ja ühtlasi ülevaadet anda mõningaist abinõudest, mille varal seisukorda võiks parandada. Muidugi, kavatseda on kerge, peaasi on täideviimine — aga viimaseks on siiski vaja enne kavatsusigi.

Kui iseseisev Eesti rahvusriik suurte pingutustega teostati, ei sündinud see kahtlemata mitte ainult välisuhkuse pärast: et venelase Korostovetsi asemele kindralkubernerina valitsema panna eestlane Einbund või et Abessiiniatele ja Monakodele lisaks luua veel üks väikeriik ainult seks teadmiseks, et see on "oma". Olgugi et ka sääraseil kaunis abstraktseil ja sissesuggereeritud aateil on oma mõju, panid reaalsemad jõud liikvele aga kahtlemata ka need reaalsemad paremused, mis iseseisev rahvusriik meie üldkultuurile ja seega üksikisikuilegi tõotas.

Maareform, omakeelne haridus, jõudude töölerakenduse vabadus jne. on kahtlemata palju neist ootusist täitnud, olgugi ainult osalt. Kuid majanduslikust j. m. sarnasest väliskultuurist (pigemini tsivilisatsioonist) on vähe nüüdisaja nõuetega inimesele. Õieti ongi sel ainult seevõrra elulist tähendust, kuivõrra ta võimaldab ja soodustab inimese siseilma kultuuri, ta intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete kasvu, ta inimlikumaks ning vaimsemaks arenemist. Ja seepärast jääb kõigele väliskultuuri alade määratule tähtsusele vaatamata siiski ka otsekohene tolle sisekultuuri eest hoolitsemine nüüdisaegse kultuurriigi samasuguseks tähtsaks ülesandeks, nagu on hoolitsemine kodanikkude välishüvangugi eest.

Ühiskonna (riigi) kohus peaks seega olema erilise tähelepanuga jälgida ja edendada ka selle nähtusteala arengut, mis siseilmaga kokkupuutesse pääseb intiimsemalt ja temasse siis ka mõjuda võib vahenditumalt kui vaevalt miski muu, — s. o. kirjandus, sõnastatud vaim.

Et just keel on rahvuse kõige olulisem eraldaja, on keelel põhjenev kirjandus ühtlasi kõige rahvuslikum kultuuriala ja üsna erakordse tähtsusega kõigi muude n.n. rahvuskultuuri alade hulgas. Võib ju kirjanduskultuuri kõrgusega küll vist kõige kergemalt ja iseloomukamalt määrata mingi rahvuskultuuri üldist kõrgust!

Nii siis: seisab rahvusriigi suurim eluõigustus selles, et ta paremini kui ükski teine vorm võimaldab igale oma liikmele (vähemalt: võimalikult paljudele) rikkama ja kultuursema elu, siis, järgneb, on ta ülesanne seda teha ka rahvakeelse kirjanduse alal ja abil. Ideaalne oleks, kui väikerahvad ka sel alal jõuaksid võistelda suurrahvastega, s. o. kui igal meiegi rahva liikmel oleks võimalik oma emakeeles lugeda ja nautida sama palju ja sama väärtuslikke kirjandusteoseid nagu näit. igal sakslasel või inglasel. Tegelikult oleme muidugi väga kaugel sellest: meie kirjandus on ikka veel alles algvel, päris nauditavaid algupäraseid teoseid kui ka teiste rahvuskirjanduste suuri teoseid, aastasadade suursaavutusi, meie keeles veel vägagi vähe. Iga eestlane on siis ses suhtes juba sündides palju-palju vaesem kui näit. iga sakslane, olgu teda muidu ootamas ka millised elumõnusused! Rahvusriik, iseseisev rahvusühiskond kui end pühendanud rahvuskultuuri looja ning kandja: tema kohus on sedagi vaesust, võiks öelda — otse viletsust kõrvaldada, kõigi abinõudega ja kõige hoolega!

Kuidas on ta seda teinud meil? — Mis on meie kirjanduskultuuri praegune kõige valusam külg, põletavam päevaprobleem? Ei ole vist kahtlust, et see puutub kirjastamisse. Juba mitu aastat kestab hädaldus selle kriisi pärast. Ja selle alusel on, kus viimaseil aastail on löödud kõige ägedamad lahingud n. n. publiku ja kirjanikkude vahel, endiste enam ilmavaateliste ja kunstiliste kokkupõrgete asemel. Ei taha siin hakata samas toonis sama tüli jätkama, ei ka ligemalt kaaluma selles tehtud vastastikuseid raskeid etteheiteid ja kasutuidki süüdistusi. On ju siin lõpuks ikkagi kaks üldse kaunis lepitamatut vastaspoolt, keda eraldab, peale muu, ka otse turupsühholoogiline vastolu. Ja seal, kaubandusilmas, on ju ikka nii, et pakkuja ning tarvitaja tavalisesti kunagi teineteisega rahul pole, vähemalt seda rahulolu avalikult ei näita. Eriti aga veel, kui pakkujal on isegi mitmeti erinevad väärtusemõõdud kui tarvitajate suuremal hulgal.

Kuid samuti on ikkagi ebaloomulik ja mõlemaile pooltele tingimata kahjulik see, võiks öelda, otse sõja-seisukord, mis nende vahel valitsemas praegu ²⁾. Ühelt poolt, vähemalt ühe osa kirjanikkude ja need-olla-tahtjate poolt aina kasvav viha, "vajadus näkku süljata" ja sellest järgnev tihti üsna tõeline "näkkusülgav" sõim, millest näib, nagu tahetaks teiste süüdistustega peita iseenese nõrkust, välisoludele kallatud sapiga vabaneda ka oma sisejõuetuse traagilisest kibedusest. Ja teiselt poolt siis too "lohe", publik, enamasti mass, kes oma päevatöödes rühib ja askeldab nagu ikka ja kelle nahk ainult seda paksemaks läheb, mida enam teda pekstakse. Ei liiguta teda lõpuks enam Visnapuu "värske sõnnik", ei mõju enam Alle voorimehelik matar ta pealuule, ei Barbaruse kriiskav trompeet ega "vähemate vendade" kihvtised hammustused. Ta lihtsalt tõmbab pea õlgade vahele ja püüab neid häireid mitte tähelegi panna. Ainult aeg-ajalt pöördub mõni hellanahalisem rühkija ümber, nagu kord Piileami kandja, teeb oma suu lahti ja küsib: "miks nüpeldate meid nii? eks teie näe, et meie isegi hädas oleme oma äridega ja töödega, ega tea, mis te õieti meist tahate. Pealegi ei seedi meie vana kõht üldse seda toitu, mis te kantsikuga tahate meid sööma sundida!" (vt. umbes G. E. Luiga artiklit "Maitsepolitsei" — "Päevaleht" 1924, nr. 283).

Nii siis ongi lootuse jätnud sel teel asja parandada mõned kaebus-sõjakäigu algatajad (näit. F. Tuglas), soovitades enam tähelepanu pöörda ka eneste puudustele.

Kuid muidugi — ka välisolud on halvad, see on fakt! On ikkagi naiivne G. E. L. väide, et meie kirjandus paremaiski tingimusis olevat kui vanul kultuurmail. Ja kuigi õigus on, et "rahvas ei ole kirjanikkude ja kunstnikkude pärast olemas", ei saa me ka nõus olla, et kirjanikud peaksid olema ainult rahva jaoks, kui selle "rahva" all mõista vaid laiu masse nende madala maitsega. Nagu aga üldse isiku ja ühiskonna vahekorras, on ka siin lihtsalt kahjulik ja eksitav kõnelda, et kumbki oleks teise jaoks, vaid mõlemad on teineteise jaoks enese kaudu või ka, kui tahetakse, enese jaoks teineteise kaudu.

Nii, meie ei taha siin lahendada neid vahekordi ega arutada, palju üksikuis jeremiaadides on olnud tõelisi ja palju liialdatud väiteid. Meie ei hakka kaaluma, kas on tõsi, et "kunagi enne pole olnud eesti kirjanduse seisukord nii vilets kui nüüd" (!), kas meil üldse on märgata erilist kriisi või oleme jõudnud lihtsalt tagasi loomulikku seisukorda, pärast murranguaastate nii vaimlist kui ka majanduslikku laiutumist. Samuti pole aega siin juurelda, kui palju pankrotti jäänud ja jäämas olevad kirjastused selles on ise süüdi, vähekaaluvat kirjandust välja andes, ja kui palju neil on paranemist loota, kui 3000– 5000-liste trükkide juurest tullakse 1000– 500-liste juurde. Konstateerime ainult tõsiasja: meie kirjanduslik elu võiks olla palju intensiivsem, meie kirjanduskultuur võiks olla palju kõrgem niihästi algupärase kui väärtusliku tõlkekirjanduse poolest — kui seda ei takistaks majanduslik külg, kirjastuse võimetus. Kui uskuda kirjanikkude eneste poolt (A. Adson "Päevalehes" 1924) avaldatud andmeid, ootavad praegu asjata kirjastamist umb. poolteistkümmend käsikirja meie, olgugi tihti teravalt arvustatud, aga siiski paremailt ja tunnustatumailt kirjanikelt. Ja olgu nüüd vaated nende väärtusele üksikasjus millised tahes, see ilmumisvõimatus on, on pahe! Mitte üksi kirjanikkude pärast, kes ju ka muul teel omale leiba võivad teenida, kuid eesti kirjanduskultuuri, eesti rahvuskultuuri enda pärast, mille areng ja juurdekasv on seega pandud seisma ühel tema kõige tähtsamal alal!

Muidugi jälle: me võime oleva kirjanduse, tema produtseerija ja ta vaimu kohta arvamisel olla missugusel tahes, võime temale nõudeid seada nii kõrgeid kui tahes, kuid vähemalt arenemisvõimalus peaks siiski antama temale, ja vähemalt ta paremaile esindajaile. "Võsikus ei kasva tala, vihmalombis valaskala," laulis juba Grenzstein, ja et "Euroopat vallutav" geenius harva mujalgi tõuseb kui üldiselt kõrges kirjanduskultuurilises õhkkonnas, see tõde peaks olema nüüd viimaks juba üldtuttav. See õhkkond aga eeldab peale muu ka kirjandusnähtuste mitmekesisust ja nende vaba võistlust. Viimasest ei või juttu olla seal, kus kirjanduslikud väärtused võistlema ei pääsegi.

Kuid oletame, et algupärase kirjanduse alal asi siiski veel, vähemalt seni, ei ole nii traagiline, nagu seda mõned kirjanikud ise kujutavad, ja et viimaseil pruugiks ainult paremat või siis jälle enam rahvapäraselt luua, et ka majanduslikku menu saavutada. Ja oletame, et paljude meie algupärandite kunstiline väärtus tõesti pole veel küllalt kõrge, et nende kõigi kirjastamise ja levitamise pärast maksaks eriliselt muretseda.

Kuid seda enam peaksid siis eriti viimase seisukoha pooldajad hoolitsema sellest, kuidas meie kirjandusvara rikastada ja publiku maitset kasvatada maailmakirjanduse üldtunnustatud tähisteostega! Ja tõepoolest ongi, arvan, just see äärmiselt tähtis eriti noorele väikerahvale, et, nagu eespool öeldud, võimaldada ka tema liikmeile vähegi kõrgemat kirjanduskultuuri ja seega üldse vähegi rikkamat vaimset elu. Jah, see on isegi nii tähtis, et mõned meie kirjanikudki seda nähtavasti küllalt pole hinnanud — ei tea, kas ainult halbu tõlkeid või lihtsalt endale võistlejaid kartes ja mitte aru saades, kuivõrra lõpuks ka neile enestele kasu on rahva kirjandusliku maitse tõusust, mida hea tõlkekirjanduse levingust kindlasti on loota. Vaja on, et vähemalt keskkooli-hariduse piirides oleks võimaldatud maailmakirjanduse teoste lugemine eesti keeles. Vaevalt võime oodata, et ka tulevikus enne keskkooli lõppklasse õpilased — ja seega siis ka sealt enne lahkunud kodanikud — valdaksid mingit võõrast keelt seevõrra, et nad võiksid selle kirjandusteoseid täielikult mõista ja maitsta. On juba mitmeti tähendatud, kuidas ses suhtes meie õpilaste ja seega kogu meie tuleva haritlastiku kirjanduslik silmaring ja haridus nagu paratamatult kipub veelgi jääma kitsamaks, kui ta seda oli Vene ajal, kus lõpuks — olgugi "barbaarse", kui tahate — vene keele abil juba varakult õpilasele lahti oli kõik tähtsam maailmakirjandus, kui ta ainult tahtis ja jõudis lugeda. Meie oma keskkool, olgugi muidu üldhariduse poolest vist kõrgem ja elulisem kui tookordne, produtseerib aga inimesi — n. n. intelligentsi, kelle kirjanduslik haridus, pigem harimatus, paneb otse häbenema.

Sest olgugi, et ka vene ametlik kool aega raiskas ja kirjandust vastikuks oskas teha samuti ja veel enam oma "Domostroi'dega" ja Lomonossovitega, nagu paljud meiegi ametlikud koolid oma Müller'ite, Stahl'ide, "Kalevipoja" üksikasjade, "Karolustega" jne., oli tol ajal õpilasel paljutarvitatud võimalus siiski elada oma kirjanduslikku naudingurikast elu kodus lugedes. See võimalus on meie õpilasel mitu korda kitsam! Nii võime vaevalt loota tulevikuski meie intelligentsi ja kogu meie rahva kirjanduskultuurilist ja seega siis mitmeti ka üldse vaimukultuurilist tõusu, vaatamata sellele, et üldhariduslikkude keskkoolide suhtelise arvu poolest me olevat maailma esimene maa! Võib isegi karta, et ka selle keskkooli lõpetajaist mitmed suurendavad ainult Tarzani-kirjanduse publikut, kui sedagi. See tarzanlik "rahvuskultuur", mida see publik kasvatab ja vahel avalikultki kärarikkalt pooldab, pole aga küll vist mitte see, mida meie võiksime kultuurina ihaldada.

Üldse on rikkama rahvusliku (= rahvakeelse) kirjandusvara soetamine üks väikerahvaste rahvuskultuuride raskemaid ülesandeid! Mitte asjata pole kirjandus rahvuskultuuri kõige kindlapiirilisem, iseloomulikum ja rahvuslikum ala, ta nõuab ka kõige suuremaid pingutusi, seda suuremaid, mida väiksem rahvas. Muil kultuurialadel — majanduses, sotsiaalelus, teaduses, rahvahariduses, isegi kunstides jne., kuskil pole rahvus nii teravalt teistest lahutatud, nii täitsa omaette jäetud kui just siin. Ei ole siis ime, kui isegi maailmakirjanduse suurteoste tõlgete rohkuse ja väärtuse järgi võib väliselt kaunis tabavalt ära määrata mingi rahvuskultuuri kõrgust. Seda peaksid meeles pidama meil eriti need, kes alati oma rahvuslikkust armastavad toonitada ja kes ometi loodetavasti küllalt sõgedad pole arvama, et see rahvuslus millekski muuks ei kohusta kui ainult sõnadeks või siis ainult riikliku iseseisvuse kaitsmiseks.

Kuidas on siis lugu praeguse maailmakirjanduse eestistusega? Siin pole aeg ega koht esineda ligema ülevaatega sellest, millised tähtsamad teosed seni on ilmunud, mis veel tingimata peaksid ilmuma jne. Olgu ainult konstateeritud, et praegu saadavalolev hulk neist on armetult väike, võrreldes teiste rahvaste omadega (ka soomlased ja lätlased on meist ees). — Tõsi, viimasel ajal on siin küll märgata tunduvat edu. Pruugib ainult vaadata E. Kirj. S. väljaannete "Maailmakirjanduse" seeriat. Iseäranis on möödunud, 1924. aasta jooksul, mis algupäranditega mitte just silmapaistev, ilmunud ometi nii palju väärtuslikku tõlkekirjandust, et vaevalt meil aastat on olnud, mis oleks nii rikas uusist häist raamatuist! Olgu mainitud: Sophoklese "Kuningas Ödipus", Dante "Uus elu", Hugo "Pariisi Jumalaema kirik" ja "Hernani", Shaw' "Inimene ja üliinimene", A. Kivi "Seitse venda", J. Aho "Õpetaja proua", E. Leino "Päev Helsingis", A. Kallase "B. v. Tisenhusen", Gogoli "Revident", Goethe "Egmont", Schilleri "Wilhelm Tell", Shakespeare'i "Suveöö unenägu", Hoffmansthali "Elektra", Poe "Novellid II" j. t.; noorsoo-kirjandusest: F. Cooperi "Nahksuka jutud", Amicis'e "Süda", M. Twain'i "Tom Sawyer'i juhtumused", Topeliuse "Velskeri jutustused", Stevenson'i "Varanduste saar" j. t.; populaarteaduslikest: Zielinsky "Vana kreeka usk", Höffdingi "Psühholoogia peajooned", Försteri "Elu juht" j. t. — igaüks omal alal silmapaistev ja kõik otse tunduvad rikastused eesti nii kehvale kirjandusele.

Kuid möödunud aasta oligi nähtavasti selle poolest erakordne, teatav ülipingutus ka peategelase, E. K. Seltsi poolt, tuues mujal möllava kriisi-epideemia ka selle tallu. Ja nüüd on valitsemas vaikus üle maa, otse surmavaikus. Käesoleval aastal pole ilmunud veel vist ühtki mainimisväärset teost siin alal ega — mis hullem — ole nii pea neid suuremat lootagi! Ja põhjuseks pole siin taas mitte vaimlise jõu nõrkus, vaid ikka ja jälle majandusliku. Ootab väärtuslikumaist algupärandeist ainult poolteistkümmend asjata päevavalgele pääsu, siis lamab E. Kirj. S. kapis praegu tervelt 30 valmis käsikirja maailmakirjanduse, populaarteaduse ja eesti vanema kirjanduse alalt! Samuti peab neid rohkesti olema ka Tallinnas A. Org'il, kes mõne aasta eest suure hooga kirjastama asus ja suure hulga maailmakirjanduse tähisteoste tõlkeid kirjanikelt kättegi sai, seni aga neist õieti veel ühtki pole avaldanud! Rääkimata muist, vähemsüstemaatilisist kirjastajaist. Kõigil puudub raha — ja kõik rattad seisavad!

On siis küllalt põhjust, et üsna tõsidusega hakata mõtlema selle — mõnede meelest otse meeleheitliku — seisukorra parandamisele.

Muidugi ühe eeldusega: kui ainult üldse tahetaksegi kõrgemat rahvuskultuuri taotella, kui üldse hirmu tuntaksegi ilma selleta vegeteerimise, Libeeriana iseseisvutsemise, kogu elu täitva sahkerduse ja vaimutu eksersseerimise eest.

On ju meil vägagi palju sarnaseid, kes sellega küllalt lepivad, kes koguni põhimõtteliselt arvavad, et Eesti vähemalt praegu ja nii pea lihtsalt ei jõua ega siis tarvitsegi taotella mingit kõrgemat rahvuskultuuri, et me lihtsalt peamegi püüdma rahuldada ainult kõige laiemate kihtide algelisi nõudeid. Nii siis, teiste sõnadega, eestlane kui niisugune peab, nagu ennegi, läbi ajama ainult koka-, kooli- ja kirikuraamatutega, majanduslikkude nõuandjate ja mõnede magusate juttudega ajaviiteks. Kes rohkem ihkab, see "päästku oma hing" põgenedes võõraste maailma!

Teised on lahkemad, lubades lisaks ka mõne üksiku parema tõlke, hinnates viimaseid kui hädaabi kirjanikest tööta töölistele ülespidamiseks. Muidu aga on ka neil algupärase loometöö vastu nõue, et ta kõige pealt kõlbaks eksport-kaubaks. Eestlane-mats, see saab ise läbi, ka ilma selle luksuseta! Kui või asemel võib margariini süüa, miks siis mitte ka peale söögi läbi ajada importeeritud Tarzani lugudega ja kinoga. Esteetiline "nautimine", jäägu see peale suurte sakste asjaks! Nii lööb käega suurem hulk meie vanemat intelligentsigi!

Muidugi, kes omaga nii rahul on, ega seda tulevikuihadega ei võlu, ja kelle "rahvuslik uhkus" nii mannetu ja popslik, ega seda ta eestluski tööle ei kihuta. Neile võiks meelde tuletada ainult seda, et nii ainult majanduslikult vegeteerida, elu sees ja eesti keel suus hoida oleks võinud me väga hästi ka iga teise korraliku riigi alamaina, et siis üsna asjatud olid vähemalt iseseisvus-sõja pingutused, rääkimata muist. (Iseloomulik küllalt: meie kitsameelsed agraarlased ja üldse alalhoidlikud, kes vist küll iga kõrgema kultuurinähte toetuse vastu hääletavad, eks olnud need omal ajal ka üsna rahul saksa okupatsioonivõimuga. Tõepoolest: nende iseseisvusideaali oleks vist küll ka saksa hertsogiriik küllalt teostanud!)

Võib ometi uskuda, et siiski on olemas ka teisi, kellele iseseisvus pole mitte ainult kogemata saadud vajatu kingitus, vaid kes julgevad hellitada lootusi isegi iseseisvast (?) eesti rahvuskultuurist ja kes vähemalt seda nõuavad, et eestlane olla ei pea tähendama olla teistest vaimliselt vaesem ja kultuuriliselt vähenõudlikum! Neid on, ja kui eesti rahvuslik kool vähegi oma ülesannet täidab, siis saab neid tulevikus ikka enam. Ning seepärast tuleb kanda ka edasi kõiki neid raskusi, mida nõuab iseseisvana ja kultuurrahvana olemine, ka siis, kui see nõuab meilt enam kui suurrahvailt.

Ergo: tuleb pingutella ka rahvuskirjanduse alal — eriti siin — ja kõige nõrkuse kiuste siiski teha kõik, mis vähegi võimalik! Ja kui mõne meelest ongi praegune seisukord meil üsna seletatav ja isegi loomulik, siis tuleb sest pääsmiseks suuta ka üleloomulikku — nagu on ju nii palju üleloomulikku tehtudki meie senises arengus, meie salto-mortale'dega arengus!

Sarnasest põhimõttelisest seisukohast välja minnes vaatame meie kirjanduskultuuri praegust seisukorda ligemalt.

Oleme otsegu nõiakeerus, viskleme kui käsist ja jalust seotud. Meie kirjanduse arenemine ei suuda enam edasi minna selleski tempos mis seni, rääkimata kiirenemisest, kui me ei suurenda kirjanduse levingut. Kuid teiselt poolt eeldab leving siiski kõige pealt rahva huvi kirjanduse vastu, üldise kirjandusliku kultuuri tõusu. Teist teed meil ei ole: kirjanduseharrastus peab meil levima palju laiemaisse rahvakihtidesse kui suurrahvail! Peame saama vähemalt nii kaugele, kui see näib olevat Skandinaavias ja Soomes, et teatav hulk inimesi otse kohustust tunneb kui mitte lugeda, siis ostagi oma kirjanduse tähtsamaid teoseid, et üldse võimaldada nende ilmumist.

Aga kuidas kasvatada seda huvi ja seda kohusetunnet!? Vaevalt ainult jutlustega, vaid jällegi just kirjanduse enda kaudu — ja nimelt hea ja rikkaliku, kõigi nõudeid rahuldava kirjanduse kaudu, millest on rõõm lugejal. Seevõrra head kirjandust aga meil ei ole veel pakkuda tarvilisel määral, nagu öeldud eespool. Meie korraliku kirjanduse hulk on ju otse miseerne, popsi riiulile mahtuv!! Küllalt on sellest vahest ainult kõige alamaile kihtidele, igatahes aga liiga vähe sellele, kellest kasvaks tulevane hea kirjanduse ostja — keskkooli haridusega intelligentsile. Nii siis: oleme ringis, millest ei pääse ainult ühe väljatormamisega! Vaja on igas sihis seda ringi laiendada, vaja on kõrvuti hoolitseda niihästi enamast kirjanduse hankimisest kui ka enamast kirjanduse levitamisest!

Kirjanduse hankimises ollaksegi meil juba õigel teel, mis ainuvõimalik; ei juleta ainult seda mööda astuda kiiremalt. See on nimelt ühiskonna, s.o. riigi otsekohene abi kirjastamisel. "Loomingu" kaudu on uut algupärast kirjandust toetatud seni umbes ühe miljoni margaga aasta kohta ja E. K. S. kaudu meie "klassikute" kui ka väärtuslikkude tõlgete kirjastamist võimaldatud keskmiselt ligi kahe miljoni marga krediidiga (mitte toetusega!) aasta kohta. Peale selle on erakirjastusi krediteeritud juhuslikult mõnesuguste eri-ettevõtete puhul, millest vahest suurem E. Wilde tööde kirjastus "Varrakul", milleks laenatud, kui ma ei eksi, vist ka paar miljonit.

Kõik see toetus paistab mõnele kõrvaltvaatajale juba küllaltki suurena, kuid kes vähegi asja tunneb, see teab, et see on üsna ja täitsa ulatumatult väike. Mis jätkub sellest, kui juba ühe ainsa korraliku romaani (näit. "Pariisi Jumalaema kirik", "Seitse venda") kirjastuseks kulub ligi pool miljonit! Mitte kaks-kolm, vaid vähemalt 20–30 miljonit peaks olema krediiti, kui meil tahetakse teostada vähegi ümmargune maailmakirjanduse eestistamise kava! Ja mitte üksi krediiti, vaid ka otsekohest toetust, jah, lihtsalt juurdemaksu on tarvis juba ettegi näha — ilma selleta ei saa me lihtsalt ülal hoida mingit kõrgemat rahvuskirjandust. See peaks otse endastmõistetav olema, aga ometi ei ole ta seda suurele osale mitte, keda on eksitanud suurte ja vanade kultuurrahvaste eeskujud. Seal on aastakümnete ja -sadade jooksul kogunenud määratud kirjastuskapitalid, seal on miljonite ja kümnete miljonite elanikkude hulgas ostjaid kümnete ja sadade tuhandetena, igatahes küllalt ja küllalt selleks, et ükskõik missugust tunnustatud väärtusega, maailmakirjandusliku ulatusega teost kasuga välja anda. Meil ei ole seda kõike, meie oleme nendega võrreldes otse kerjused, nii kirjastusliku kui kirjandust ostva kapitali poolest, meie ei või lootagi jõuda nendega võrdseisse oludesse.

Ja seepärast peame algusest saadik ja põhimõtteliselt omaks võtma teised vaated kirjandusele ja kirjastuse toetamisele. Peame üsna kindlalt lahkuma vananenud ja meie juures täitsa kahjulikust väitest, et "kirjandus peab ise oma väljaandmise tasuma"! See on sama hea kui öelda — nagu öeldigi 100 a. tagasi — "kool peab end ise tasuma"! Praegu teame kõik, et see nõue on absurdne kultuurriigis! Samuti võiks ju ka öelda linnavalitsus: "uulitsate valgustus peab end ise tasuma, või pigem, las igaüks ise hoolitseb selle eest, las ta ise käib, latern käes, või las ta maksab selle eest eraärimeestele!"

Ent kui ühiskond üheskoos püstitab laternad uulitsaile, et üksikkodanikud oma jalaluid ei murraks ega teistega kokku ei põrkaks, miks ei peaks ta siis samuti hoolitsema üheskoos selle valguse eest, mis mitu korda tähtsamana valgustab ja harmoniseerib nii üksiku siseelu kui ka ühiskondlikke vahekordi? Ja kui meie riik iga aasta sajad miljonid välja annab koolidele toetuseks, miks ei peaks ta siis mõnedegi miljonitega toetama ka seda tähtsaimat kooli, mis on määratud kõigile, s.o. kirjandust!?

Üldse, see mõte kirjanduse "enese tasumisest" on otse imelik! Ükski parem ja vaimsem asi ei tasu ju meil end ise rahaliselt; ta tasu on vaimne. Kas ülikool end tasub? kas muusika? kas paremad teatrid? Ei! Ainult alkoholi müük tasub end, ja liigagi hästi — hävitades vaimselt! On otse haavav heale kirjandusele, teda nii alatuks "kasulikuks" turukaubaks pidada nagu praegu peaaegu üldiselt. Ta võib, muidugi, seda ju ka olla, nagu mingi hea erakooli pidamine ka kasu võib anda, kuid teatava üldise raamatuhariduse peaks eeskujulik riik kahtlemata võimaldama kõigile oma kodanikele — kui mitte päris ilma, siis üsna odava ja kõigile kättesaadava maksu eest. "Odav raamatuharidus kõigile" — see on õige kultuurriigi hüüdsõna, mida tuleb eriti propageerida väikerahvail, sest selle läbiviimine nende juures on kõige raskem, aga ühtlasi kirjastamise riigi ülesandeks tegemine kõige vajalisem! Eesti võiks olla üks esimene sel teel, tehes oma hädast vooruse!

Olgu muu seas märgitud, kuidas viimasel ajal pedagoogikas ikka enam võidule saab vaade — kooskõlas muu isetegevuse printsiibiga — , et õpilane ise võimalikult palju kirjandust lugedes tarvilise teadmise ja arusaamise omandaks, mitte ainult lühikese, konspektiivse õpiraamatu või õpetaja referaadi järgi. Tuletagu igaüks omastki arengust meelde, kui palju on seda, mis ta õppinud otse õpiraamatuist ja õpetajalt, võrreldes sellega, mis ta on omandanud iseseisvalt lugedes — nii teadmisi kui ka vaateid, tundeid, elamusvõimeid! Seda osatakse juba hinnata ja kodulugemise rohkuse poole on sihitud uus edumeelne kool! Eks juba siis praegusegi kooli uuenduse seisukohalt ole möödapääsmatult tarvilik võimalikult rohke ja kättesaadav kirjanduse hulk — sama tarvilik kui koolimajade ja teiste esimese järgu õppeabinõude hankimine. Ilma küllaldase raamatukoguta kool on hiina kool!

Ja edasi — kunas meil lõpuks hakatakse aru saama ja arvestama, et kooliga, vähemalt algkooliga veel kaugeltki otsas pole see kodaniku kasvatus, mille eest riik peab hoolitsema! Tähtsaim isiku arengus on just ta noorpõlv pärast kooliaega, 15.–25. aastani, siis ja mitte enne seda kujuneb ta lõplikult seks, milleks kujuneb — kas kultuuritahteliseks ühiskondlikuks töötegijaks või päevast päeva elutsevaks logardiks, elupõletajaks või koguni roimariks. Arvan, et palju vähema kahjuga võiks ühiskond algkooli aega 6 aasta pealt viieni või neljast kolmeni lühendada, kui arenevat noorsugu sellel hädaohtlikul aastakümnel jätta ilma igasuguse kasvatuseta, nagu seni! Kuidas seda täienduskasvatust teostada, see on raske eriküsimus, aga igatahes on mõjuvaim abinõu siin taas — võimalikult rikkalik ja hea, võimalikult kättesaadav kirjandus! Eriti, et tol ajajärgul noorel otse nälg on raamatute järgi, kui need ainult talle vähegi arusaadavad ja põnevad!

Võimaldades rohket kirjanduse lugemist ei riskeeri me, arvan, igatahes ka mitte intelligentsi üldhariduse langemisega, kui üldhariduslikest keskkoolidest (milledele kulub praegu riigi poolt umbes 200 miljonit marka) kas või mõne suleme ja neist ülejäänud miljonid kulutame osalt kutsekoolidele, osalt aga sellekohase kirjanduse väljaandmisele. Jumal tänatud, Gutenbergi kunst on meil käepärast, me ei tarvitse mitte kõiki asju koolist ega õpetaja suust kuulda, nagu vahest keskajal!! (Kuigi meil veel mõnigi on, võiks öelda, neid keskaegseid koole, kus puudub igasugune õpilaste raamatukogu ja kus siis kogu tarkus peab ammutatama nähtavasti oma väikestest õpiraamat-katekismustest ja õpetaja suule vahtides!)

Nii siis, arvan, tuleb üldmaksva põhimõttena vastu võtta: ühiskond-riik peab meil kirjastada aitama, ka siis, kui see sünniks koolide kulul: pandagu neist pigemini mõni kinni, aga muretsetagu teistele korralikud raamatukogud; antagu kõigile, ka mitte kooli jäävaile kodanikele endaharimise võimalus! See oli järeldus, millele jõudsime, välja minnes antud eeldustest kirjanduse tarvilikkuse ja meie olude suhtes. See põhimõte tuleb püüda läbi viia meie kultuurpolitikas.

Kas siis otsekohe riiklik kirjastus? Või abirahad erakirjastustele? Seni on meil praktiseeritud ainult viimast, ja vaevalt võibki arvata, et praeguse ühiskonna üldkorra ja isikliku koosseisu juures palju head oleks loota puhtriiklikust-bürokraatlikust kirjastusest. Säärase eeskujuna on meil seni ainult Vene praegune riiklik kirjastus "Gosizdat" — tõsi küll hiigla-eeskuju — suurim kirjastus kogu maailmas.

Tollel on käes maa paremad trükikojad ja oma üle terve riigi (1923. a. lõpus erakauplusi 345, riigi ja kooperatiivide omi — 525). Temalt on ilmunud 75% kogu maa kirjandusest (kokku umbes 10 miljardi lehekülge), neist küll 60% õpiraamatuid (90% kogu maa omist), selle järgi esikohal populaarteaduslik, eriti sotsiaal-ökonoomiline kirjandus, siis alles ilukirjandus, kunst ning teadus. 1923. a. lõpul oli trükis 2000 raamatut. Muidugi on teoste valiku juures mõõduandvad olnud õieti kitsad propagandasihid (Lenini töid üksi 50000 kompleksi, 40 miljonit poognat!), kuid siiski on siin ka üldiseks hariduseks tehtud suur töö, vähemalt kui otsustada venelaste eneste teadete järgi (juubeliülevaates: Государственное издательство за пять лет. Москва, 1924).

Kuid seegi kirjastus pole n. n. nep'i (uue majandussüsteemi) algusest peale (siis 1922. a.) mitte enam puhtbürokraatlik, vaid n.n. "riiklik kirjastus trusti õigusega", kes üsna eraldatud riigi otsekoheseist ettevõtteist ja kes samuti kui era-ärid mures on oma tegevuskapitali suurendamise ja oma kauba läbimüügi pärast. (Umbes siis nähtavasti nagu meie riiklik põlevkivi-kaevandus.)

Kuna meil seega puhtriiklikest kirjastusist seni on veel vähe eeskujusid näha ja vähe head öelda, siis on seni meie omad kogemused juba näidanud, et ka riigi toetus puhtalt erakirjastustele samuti mitmeid väärnähtusi on võimaldanud (näit. "Varrak"), kui sellega kaasas pole käinud ühtlasi ka kontroll riigi poolt. Ja üldse on ikkagi kaunis kahtlase väärtusega säärane, lõpuks siiski üksikute kirjastuste, mitte kirjanduse toetus, pealegi üsna juhuslik, isiklikest huvidest ja tihti ka kirjastaja pealekäimis-oskusest mõjutatud.

Oleks siis vist küll otstarbekohasem, see üldse ära või endiselt üsna väikeseks jätta, ja kogu riiklik abi koondada ainult üksikute, võiks öelda poolriiklikkude ettevõtete kätte, mis töötavad kindlasti üldiste huvide kohaselt, suuremalt osalt riigi kapitaliga ja seepärast ka riigi kindla kontrolli all. Vähemalt mis puutub kirjastamise majanduslikku külge! Arvan, et sarnaseid vaimlise külje poolest kompetentseid — või seks saada võivaid — kirjastusettevõtteid on meil praegu ainult kaks ja et siis ka kogu riiklik kirjandusetoetus peaks minema nende kaudu: need on Kirjanikkude Liidu kirjastus algupärase ilukirjanduse jaoks ning E. K. S. kirjastus eesti vanema kirjanduse, maailmakirjanduse, populaarteadusliku ja osalt ka teadusliku kirjanduse jaoks, seevõrra kui viimase kirjastus ei sünni Ülikooli kaudu. Peale selle oleks küsida, kas mitte ka kooliraamatute kirjastamist koondada mingi enam riikliku kontrolli alla, et ära hoida seni ettetulnud mahkeldusi, hangeldusi ja õpilaste ekspluateerimist, üsna väikese töö eest ikka ja ikka jälle suuri honorare võttes. Kas vahest ka siin koolitegelaste kutseühendus, E. Õpetajate Liit, oleks kõige kompetentsem ja usaldatavam, kelle otsekohese kontrolli all see kirjastus võiks edeneda? Kui need kolm keskust, mis ka omavahel ühenduses, õigel määral teotsemas, oleks ühiskonnal, s. o. riigil kindel mõju kirjandusturu reguleerimiseks ja ta võiks seda kasutada, samuti kui oma koolide mõju üldiseks kultuuri tõstmiseks paremini, kui seda iial suudavad või tahavadki era-algatused.

On üldse küsitav, palju viimaseid praeguse ikka teravneva kriisi üle elab — ja vaevalt oleks mõne surma üle nii vaja kurtagi. Paarist soliidsest erakirjastusest oleks igatahes maa tarbeile küllalt. Las lähevad põhja elujõuetud asutused — kuid ühiskonna mure ja kohustus on, et nendega ühes põhja ei läheks ka eesti kirjastus üldse — ja siis ka kirjandus, nagu praegu näib! Ja seks pole vaja põhjaminejaid päästa ega rahva raha erakapitalide suurendamiseks ohverdada, vaid kindlal käel ise teostada, mida ühiskonna ja kultuuri olevik ja tulevik paratamatult nõuavad.

Teine kirjandusetoetuse moodus on meil teatavasti riigi poolt kirjanduse ostmine, peaasjalikult avalikkude raamatukogude jaoks. Ka sellega võiks igatahes õige tugevasti kaasa aidata meie praegusest umbkotist pääsmiseks. 1923 kuulusid avalikkude rahvaraamatukogude võrku 532 kogu; uue rhv.-rmtk. seaduse nõudel, et igas vallas (neid on meil u. 350) vähemalt üks avalik kogu oleks, tuleb neid arvatavasti veel juurde. Kui neile kõigile kas riigi või omavalitsuse või nende oma-abi läbi muretsetakse ükski eksemplar, oleks vähemalt sääraseist rahvale arusaadavaist tähtsamaist teostest u. 600 eksemplari minek kindlustatud. Kuid peale selle on meil ju u. 1400 algkooli, milledest (1923) oli 962-el oma õpilaste raamatukogu, kokku 174000 köitega. Kui ka need ülejäänud, praegu nii hiinalised 400 kooli omale lõpuks kogud saavad ja riik ning omavalitsused kindlasti tahavad neid kogusid ka ajakohasel kõrgusel hoida, oleks päris heade rahvaraamatute minek, nii siis, juba raamatukogudele kokku kindel ligi 2000 eksemplari suuruses! See kuuldub otse uskumatuna, kui arvestada, et praegu mõnd tõesti head ja rahvalikku raamatut siiski on läinud kogudele ainult mõnedkümned, hea, kui sajad eksemplarid! Raskema kirjanduse ostjaks peaksid olema eriti õpetajate raamatukogud — 1923 oli neid algkoolide juures tervelt 745, keskkoolide juures 63 — ning keskkoolide õpilaste raamatukogud, mida oli 70 (142000 köidet; NB isegi 10 keskkooli ilma õpilaste r:koguta!!); viimastesse tuleb tarvilisemaid töid muretseda pealegi mitmes eksemplaris. Nii tuleb siis lihtsalt kõigil pool nõuda, kihutustööd teha ja kaasa aidata, et vähemalt olevad kogud tõstetaks nende ülesande kõrgusele — ja vastava kirjanduse toetuseks ongi palju tehtud.

Mis aga eriti puutub riigi abisse kogudele, siis peab see tingimata olema jagatud raamatute kujul (nagu senigi) ja võimalikult vastavate normaalnimestikkude järgi iga raamatukogu-tüübi kohaselt, millest võib kõrvale kalduda ainult siis, kui selles mainitud teosed juba kogus olemas. Ning igatahes ei tule nende raamatute kättetoimetust anda mitte erakirjastuste kätte, kus omanikkude isiklikud huvid neid vaevalt lasevad valikut erapooletult teha ja valmis on igal võimalikul juhtumusel oma Tarzani-kirjandust kogudele "mehele panema". Selle vahetalituse peab täitma kas Hamin ise või samad poolriiklikud kirjastused kompetentse ja erapooletu personaaliga. (Hiljuti aga näis lugu nii olevat, et riik toetab ühe Tallinna äri kaudu üsna kahtlase väärtusega turukirjandust, mis, just sellepärast, isegi küllalt hästi omale turgu leiab!)

Ainult riigi ja ühiskonna otsekohese rahalise toetuse kui ka vastava surve abil haridusasutustele, ja nii ka erakapitali isude reguleerimise teel võime saada ehk niigi kaugele, et meie raamatu hind võiks alaneda praeguselt paljudele kättesaamatult kõrguselt. Vähemalt peaks ära hoidma selle võib-olla 2– 3 kordse kallinemise, mis praeguse olukorra juures kätte on jõudmas (500–1000-lisi trükke ei võigi müüa sama hinnaga, mis paari-, kolmetuhandelisi!). Kuid tuleb vist küll ka loobuda meile nähtavasti veel liigsest luksusest, mida on raamatu n. n. tore välimus, kallis paber, suur trükk ja eriti kallid ilustused! Nii kahju kui ka on tunnistada, see on nii: oleme alles liiga kehvikud seks, et järgi jõuda siin Lääne-Euroopa raamatule, nagu seni kaunis tagajärjekalt oleme teinud. See on lõpuks siiski vaid uhkeldamine, "siid seljas, kõlkad kõhus", ja mitu korda suurem on siiski see üldkultuuriline tähtsus ja esteetiline lõbu, mida annab raamatu sisu, kui see, mis saame ta välimusest. Isegi E. K. S. on vist ses suhtes seni eksinud ja peaks vist temagi oma noorsoo ja maailmakirjastiku raamatute kausta ja soliidsuse tagasi tõmbama mingi odavama universaalbiblioteegi raamidesse, vähemalt osa teoste või osa trükkide juures.

Nii siis, oleme püüdnud kokkuvõtlikult puudutada kirjanduse soetamist ja sellega ühenduses olevaid päevaprobleeme ning ülesandeid.

Kuid nagu juba alguses öeldud, sellest üksi on vähe. Ütlesime, vaja on järjekindlalt igas suunas laiendada seda nõiaringi, mis piirab meie kirjanduskultuuri arengut praegu ja vist veel kaua. Kuidagi moodi välja saadud kirjandus ei täida oma suurt ülesannet, kui ta ühtlasi ei saa ka rahva loetavaks. Ja siin peame tõsitama: kirjanduse, nii ilu- kui ka populaarteadusliku kirjanduse lugemine küll on immanentse väärtusega, ta toob iseendast rõõmu ja lõbu — aga see on siiski nii õilne lõbu, et ta ise küllalt rahvast ligi ei tõmba ega levi. Teda peab levitama, peab tutvustama, teda armastama peab õpetama!

Jah, meelde tuletades seda üsna loomulikku nõuet (millist head asja ei peaks levitama? millist kõrget asja ei peaks enne õpetama? muidu ta ei olekski ju kõrge!), küsid tahtmata imestades: kaevatakse meie kirjanduse halva mineku üle — aga kas on teda siis õieti levitatudki!! Kas on eesti keeles palju üldse ilmunud ülevaatlikku ja üldarusaadavat kirjandust kirjanduse üle, kus seletatakse tema tähtsust, tähendust, kus õpetatakse kirjandust tarvitama, kirjandust lugema ja sest aru saama, kus juhitakse hea ja kättesaadava kirjanduse juurde? Seda aga on tarvis, eriti meil, kus koolides seda varemalt tehtud veel nii vähe ja kus eriti uue-aegsem ilukirjandus ometi nõuab niipalju eelharidust, et olla võetud sellest küljest, millest teda võtnud on autor!

Nii siis, on vaja otse süstemaatiliselt hakata korraldama kirjanduskultuuri levitust — ühes muu kultuuri levitusega on vaja sellest teha otse omaette teadus, nagu bolševikel on terve teadus "revolutsiooni tegemise" teooriatega. Nii olgu see ka neil, kes usuvad vaimurevolutsiooni vajadusse! Vaja vähemalt seks sama metoodilist tööd nagu koolideski, sest just kirjanduse levitus on ju sotsiaalpedagoogika tähtsam osa.

Ei ole aega sest metoodikast siin pikemalt kõnelda, olgu meelde tuletatud ainult mõned ülesanded selle töö tähtsamail aladel:

I. 1) Nagu iga paremat ja kõrgemat vaimutegevust peab enne mõistma õpetama, ütlesime, nii muidugi ka väärtuslikumat kirjandust ³⁾ , ja arusaadav, et see kõige pealt on kooli ülesanne. Ja seepärast peab kool olema ka siin elu jaoks ning oma kirjandusõpetuse ülesandeks tegema õpilast kirjandusteoste eneste juurde viia, neid endid esteetiliselt mõistma, nautima ja armastama harjutada ja mitte kirjandusloo sildi all õpetada kuiva filoloogiat ehk kultuuri ajalugu, nagu väga tihti praegu (isegi praegune programm on selle vaimuline!). Miks lugeda, mida lugeda, kuidas lugeda, kuidas end sisse tunda teostesse ja nende autoreisse — selle kätteharjutus olgu kirjanduseõpetuse lõppsiht, et koolist tõesti välja tuleksid inimesed, kes oskavad võtta kirjandust kunstinähtena, kel on huvi oleva, kaasaegsegi kirjanduse vastu, kes tunnevad ka seda kirjanduselu, mis praegu nüüdisaegseid teoseid loob, mitte ainult seda, mis teotsenud 50 või 100 a. eest ja mis arusaadavalt nüüdisaja inimesele enam ei või nii huvitav olla. — On loota, et uued keskkoolide eesti keele õppekavad siin toovad tunduvaid parandusi.

2) Kuid muidugi mitte üksi koolides, vaid ka muu publiku kirjanduskultuuri tõstmine tuleb tõsiselt päevakorrale võtta kõigil, kel eesti kirjanduse areng südamel. Praegune kriis näitab taas kord, et meie kirjandus ei saa läbi ilma selle laiema publikuta, kuigi teda kerge on loheks sõimata ja tema juures valgustustöö tegemisest põlgavalt üle olla. Oleme liiga väikesed, et võiksime ülal pidada kirjandust ainult kümmekonnale valituile, peame otsima suuremat publikut, vähemalt haritlaste hulgast. Viimaseid on meil ju nimeliselt õige rohkesti (õpetajad, ametnikud), kuid oled otse üllatatud kuuldes neist väga mitmete vaateid ja arusaamist kirjandusteostest! Selle kirjandusliku hariduse madalusega ainult võib nähtavasti seletada ka seda kategoorilist, pimedat viha või täielikku ükskõiksust meie uuema kirjanduse vastu, mille mõne nõrkuse, endisest erineva vormisuuna ja moraalse külje pärast ei nähtagi enam temal siiski olevaid esteetilisi väärtusi!

Nii siis vajab nii meie põllumeeste, tööliste kui ka isegi lai haritlaste kiht kirjanduslikku selgitustööd. Kõned, loengud, kursused jne. võimalikult igas linnas ja igas tähtsamas maaelugi keskkohas! Õpiringid kirjandusliku kavaga võimalikult iga raamatukogu juures! Need oleksid ülesanded sel alal ja vist mitte väga rasked, kui ainult tahetakse. Ja isegi loovaile kirjanikele ei tohiks see palju olla, siin mõnikord kaasa töötada, selle asemel et ainult hurjutada ja mõnitada.

3) Kuid juba sarnane laiem populariseerimistöö eeldab omaette sellekohast kirjandust. Vähemalt mingit kõige üldisemat "kirjanduse lugemise õpetust" (umb. nagu Faguet' "L'art de lire" või Hudson'i "Introduction to the Study of Literature" esimene osa), kus koos oleksid esteetika ja poeetika kõige algelisemad põhinõuded kõigile arusaadavas kujus, ja mis ühtlasi — või ka eriraamatuna — ülevaate annaks meie kõige tähtsamast kirjandusest igal alal ja igale huviastmele vastavalt. Viimast ülesannet täidavad osalt Karskusliidul teoksil olevad õppekavad õpiringidele ja iseõppijaile.

4) Kirjanduslikuks kasvatuseks ja uute teoste populariseerimiseks olgu kõige pealt ka ajalehtedes ilmuvad kirjanduslikud ja kriitilised artiklid! Näidata, kuidas ilmunud teost tuleb mõista, missugused väärtused on temas nautida, missugused puudused seda takistavad —> see on ju õieti ajalehearvustuse ülesanne, mitte isiklik umbropsu kohtumõistmine, ilma analüüsita mahategemine või fenomenaalseks ülistamine, nagu tihti meil. Üldse peaks jäetama sarnane lõpliku väärtuse hindamine pigemini pärastise ligema uurimise otsustada või vähemalt sellekohastele ajakirjadele, kus teost analüüsitakse siis juba pikemalt ja ehk enam asjatundjate poolt.

II. Kirjanduse reklaam. Kuid "lugemaõpetusest" pole muidugi veel küllalt, vaid tarvis on loetav kirjandus igale lugejale ka juurde viia, otse kätte suruda! Kauba tutvustamine — see on praegusaja äri-ilma tähtsaim tegur ja miks ei peaks kirjandustki äriobjektina samuti reklameeritama, nagu kõike muud. Ainult seda näeb meie aja tuimunud närv, mida talle silmapaistvalt ja ikka jälle korduvalt näidatakse. Kui aga reklaami paberossidele ja saapakreemidele tehakse, miks siis mitte ka kirjandusele, millest ometi ei tarvitsegi valetada, tema väärtust toonitades! Vähemalt võib seda julgelt teha maailmakirjanduse tunnustatud teoste puhul.

Kõik moodsa reklaamipsühholoogia saavutused tuleb ära kasutada ka siin, vähemalt need võtted, mis tavalised välismail. Juba teose välimus, kaas, võimalikult silmapaistev, oma sisule tähelepanu juhtiv ja ostmisele meelitav, mitte hall ja igav ega ebamäärane; iga raamatuga koos ka juba tema reklaam (tavaliselt ümbrikbanderollil), kus mõne sõna või lausega tutvustatud teose olemuse ja iseloomuga (nii siis laiem pealkiri!) ning tõstetud esile ta väärtused; peale selle igast teosest eraldi või mitmest üheskoos tutvustuslehed või suuremad prospektid jne., mida levitatakse igal pool, eriti teiste raamatute vahel, — kui ka terved plakatid, mis üles panna kauplustesse, koolidesse, vaksalitesse jne. — Kõik need tutvustusviisid peaksid meilgi olema tarvitatud ohtramalt ja oskavamalt kui praegu.

III. Kuid kirjastuste poolt juhitud reklaamiga peaks käima kõrvu ka võimalikult suur kirjanduse propaganda kõigi kirjanduseharrastajate isikute ja asutuste poolt.

1) Muidugi on ka siin jälle suurim tähendus ajalehel (ajalehtede tutvustusartiklite mõjul on, hiljuti Saksas tehtud ankeedi andmetel, mäletatavasti ostetud umbes pooled kõigist ostetud raamatuist). Oli juba öeldud, et sarnased ajalehe "arvustused" ei tarvitsegi olla kesteab kui põhjalikud analüüsid ja hinnangud, vaid lihtsalt tutvustused ja soovitused, mida võib valmis kirjutada ka iga mitte-spetsialist. Nii on see näit. Soomes, ja kuigi teinekord kuidagi ei tahaks leppida selle liiga heatahtliku reklaam-arvustusega, millega nii üsna nõrgadki tööd üles puhutakse, ei saa ometi salata, et muu seas just ka nendel suur osa on selles, et isegi väikeses Soomes kirjanduse ostmine siiski on nii üllatavalt suur (vahel isegi mitu trükki aastas!). Ning lõpuks on ju siiski vaja meeles pidada, et isegi keskmise väärtusega teos annab tavalisele lugejale (ja nende jaoks on ajalehe-arvustus!) veel küllaltki palju, harjutab teda lugema ja ostma, suurendab kirjastuskapitali jne. Pealegi ei tarvitse ka heatahtlik ja soovitav arvustus sugugi vaikida puudustest!

Kuid vist kuskil kultuurmaal pole asi ses suhtes nii nõrk kui viimaseil aastail Eestis! Mitte üksi see, et meie ajalehe-arvustused tahavad liigselt kompetentsed olla ja oma üleolekut näidata ja seepärast tihti isegi üsna kordaläinud teosed kõigiti püüavad maha teha (teinekord on küll ka just sarnastel liialdatud mahategemistel oma vastupidine mõju!) — kuid hullem on see, et neidki arvustusi lihtsalt ei ilmu! Kuidas võiks kujutellagi, et näit. Soomes nii paljud algupärasedki teosed, rääkimata tõlkeist, ajakirjanduse poolt lihtsalt surnuks vaigitakse! Ja seejuures teeb see ajakirjandus veel näo, nagu oleks temagi kirjanduse sõber ja püüaks aidata tema levitust! Tegelikult aitab ta seda ainult sellega, et vastu võtab toimetusele saadetud priieksemplari! Ometi pole ju need saadetud mitte ainult toimetusele tutvustuseks, vaid toimetuse kaudu rahvale. Ainult oma kirjastusel ilmunud raamatuile jätkub meil rohkem tähelepanu ja ainult autori isiklik sõber või eriline vaenlane näib meil veel olevat see, kes arvustust kirjutab. Tõlkekirjandus, olgu ta nii väärtuslik kui tahes — seda ei nähta peaaegu üldse!

Ennem oli meil kena komme, et vähemalt enne suuri pühi ja aasta lõpul, jõulu eel, ajalehed andsid kokkuvõtlikud soovitavad ülevaated tähtsamast turul olevast kirjandusest. Viimasel paaril aastal on ka need kuivanud üsna lühikeseks või jäänud lihtsalt ära. Kirjandust võib olla ilmunud kas kuigi palju ning head, ta hallitab, kus ta on, lai hulk ei teagi ta olemasolust! Ja ometi on samal ajakirjandusel nii palju aega, nii palju ruumi, nii palju energiat kõige tühisemate asjade jaoks, mitmete veergude, vahel otse mitmete lehekülgede kaupa — näiteks, demoraliseerivate kohtuprotsesside jaoks. Tõepoolest, kui tahetakse tõsisemalt tööle hakata meie kirjanduskultuuri päästmiseks ja tõstmiseks, siis peab esijoones küll nõudma, et muutuks ajakirjanduse suhtumine sellesse.

2) Kahtlemata oma mõju on ka hariduslikkude seltside kõnedel ja aasta-ülevaateil, mis samuti viimasel ajal on ikka enam soikunud. Õieti peaks viimaseid korraldama mitte üksi Tartus, nagu vist seni, vaid igas linnas kohalikkude seltside poolt.

3) Meil on igasugused muud "päevad" ja "pühad" — miks ei peaks meil siis olema vahel ka "kirjandusepäevad", kus üle maa tutvustus- ja kihutustööd tehakse kord ka selle kultuuriala heaks, mis on rahvuskultuuri üks tähtsaim! Need võiksidki välja kujuneda mingeiks vaimlisemaiks "kultuuripühadeks", ühes kõige kaasaskäiva pühalikkuse ja pidulikkusega! Küll aga ei peaks see siis vist olema mitte kesksuvel, kus meeled küll värsked, aga vaim siiski pisut loid; siis mitte jaanipäeval, nagu meie uus kavatsetav kultuuripüha, vaid pigemini talve alul, vaimudekuul, enne jõulu, mitte väliselt kõige valgemal, vaid kõige pimedamal ajal, kus enam kui kunagi on tarve sisemise valguse, sisemise elu, vaimlise elu järgi.

Nii on Soomes tol ajal juba mitu aastat korraldatud laiaulatuslik kirjandusenädal, tõsi küll, enam puht-äriliste sihtidega, kirjastajate poolt, vastavate kirjandusenäitustega, igasuguse propagandaga jne., ning selle tagajärjed kirjanduse müügi suhtes on tõesti olnud vägagi tähelepandavad. Meil on ka sellest siin-seal räägitud — tegelikult askeldavad aga meie kirjastused ka tol kirjanduse suuremal hooajal, enne jõulu, igaüks oma ette oma 20%-liste vekslitega ning pole ikka veel jõudnud korraldada mingit ühist aktsiooni oma kauba paremaks levituseks.

Peale muu olgu siin meelde tuletatud veel erakordsed kirjanikkude isiklikud ringreisid, kui ka üldisemad propagandalennud üle maa, ühes vastavate ilulugemistega, võimalikult isegi valitud rändava kirjandusenäitusega jne. Üldse peaks kirjanduse näitlikule tutvusele enam rõhku pandama, nagu juba ostja psühholoogiast võib järeldada. Meie ainus sümpaatlik algatus, sarnast alalist kirjanduslikku näitust luua, "Sõnavara" poolt, on jäänud kitsaisse piiridesse.

4) Kuid ka vanema kirjanduse elustamiseks ja kirjandusloo vastu suurema huvi äratamiseks võiks enam teha. Akadeem. Kirjandusühingu poolt korraldatud Kreutzwald-Jannsen-Koidula mälestusnäitus oli midagi sarnast. Selle puhul algatati prof. Kõpu poolt küsimus, kas mitte ei saaks ellu kutsuda ka midagi sellesarnast kestvamatki ajaloolist näitust mingi kirjandusliku muuseumi kujul (või ka E. Rahva Muuseumi eriosakonnana), kus eriti koolinoorsugu võiks tutvuda elavamalt ja vaateõpetuse printsiibile vastavamalt selle kirjanduse algkuju ja nende mineviku-kirjanikkude ligema isiku ja teotsusmiljööga, mida nad koolis õpivad.

5) Üldse aga peaks eriti kool kaasa aitama mitte üksi kirjanduse õpetuseks, vaid ka kirjanduse propagandaks. Vaja on, et juba varakult harjutaks tundma huvi oleviku kirjanduselu vastu ja ühtlasi ka kohustust selle ostmiseks. Siis vahest tekib ka meil aja jooksul enam sarnast intelligentsi, kes paljast kohusetundest oma väikese rahva ja selle kirjanduskultuuri vastu hangib endale võimalikult raamatuid isegi siis, kui tal endal neid aega ega suuremat huvi pole tarvitadagi. Sarnase intelligentsi rohkuse tõttu väärivad järeletegemist eriti Skandinaavia väikerahvad, kus Soomes näit. ainult nii on võimalik olnud välja saada sarnased mitmetuhande-leheküljelised hiiglateosed, nagu "Entsüklopeedia", "Oma Maa", "Maailma ajalugu" jne. Levituseks on seal eriti praktiseeritud ettetellimuste kogumist ja raamatute ilmutamist väikeste annete kaupa, mis kergemad osta. Meil ei ole seni nähtavasti viitsitud seda palju proovidagi — ja teiselt poolt ka just ettetellimuste mittetäitmise läbi seltskonna usaldust nende vastu vähendatud, selle asemel et seda propageerida ja enamsoodustustega sisse harjutada. Siingi jälle, nagu kogu levitusasja korralduses, on eriti takistanud nähtavasti see, et meil kirjastusi liiga palju ning seetõttu ükski neist pole küllalt soliidne, usaldatav ja asjatundlikumalt juhitud. Nii ei jõua neist ükski teha ka korralikumat reklaami ega ole lugejal mingit kontsentreeritumat ülevaadet sestki vähesest kirjandusest, mis meil müügil. Ka "E. Kirjanduse" lisana ilmuv e. raamatute üldnimestik, nii huvitav kui ta muidu ongi, ei rahulda ses suhtes: ta on enam kirjandusteaduse, mitte propaganda ja levituse jaoks. Vaja aga oleks kokkuvõtlikku jooksvat tutvustusnimestikku, kus raamatud sisu järgi korraldatud ja kus vähemalt mõned tähtsamad neist oleksid ka ligemalt iseloomustatud. Peab siis ikka jälle mõtlema mingile muule sellekohasele perioodilisele väljaandele, kuigi sellekohased katsed on seni ebaõnnestunud — põhjuseks pisikirjastuste ainelise jõu puudus ja halb korraldus.

Oleme siin peale kultuurpolitiliste põhimõtete meelde tuletanud ka rea praktilisemaid võimalusi ja ülesandeid, eriti kirjandusepropaganda alal. Et nad aga teoks saaksid, seks on vaja algatust — ja tegijaid, tegijaid! Viimaseid leida on ju ikka peaasi. Loodame siiski, et ka neid praegu juba meil peaks leiduma. Meie 4000-hingeline üliõpilaspere võiks siin omalt poolt paljugi ära teha, kirjandusõhtute jne. korraldusest ja ettekannete pidamistest peale kuni lihtsalt raamatute müümiseni oma ümbruskonnas. Kui üliõpilased nii palju on ära teinud rahvusliku propaganda, vana vara korjamise, karskustöö jne. alal, miks ei võiks nad seda vahel teha ka kirjanduse propagandaks ja levitamiseks — kui ainult kord on aru saadud asja tähtsusest ja eriti selle vajadusest praegusil kriisiaastail. Maakondlikud üliõpilaskogud võiksid omale siin leida uue tegevusala.

Aga ka kirjanduslikud ja üldhariduslikud organisatsioonid ja kõik haridustegelased, eeskätt õpetajad, peaksid kord vähemalt seda küsimust tõsiselt võtma.

Iseäranis ootame seda aga neilt, kelle kätte on usaldatud võim ja kohustus meie kultuurpolitikat juhtida — Haminis ja Riigikogus!

Kindlam põhimõte, et rahvahariduse alal enam tähelepanu pöördaks raamatule ja raamatukogudele! Ja suuremad krediidid kirjastamise toetuseks! — see abinõu aitab siiski kõige kiiremalt. Ja selleks peab jätkuma jõudu meie rahvuslikus majapidamises!

Kui ainult seal mõistetakse: siin on tegemist meie ihatud rahvuskultuuri ühe kõige tähtsama alaga, ka siin tuleb meil näidata, kordame veel, kas Eesti jõuab saada tõesti iseseisvaks kultuurriigiks või ei!

Kui käesolev kirjutus ses sihis vähegi aitab aktiivsemaid mõtteid äratada ja tegudele juhatada, vähemalt täiendavat arvustustki esile kutsuda, siis on ta pretensioonid rahuldatud.

10. IV. 25.