Johannes Semper — (1892-1970) luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija,
silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis
koos Johannes Vares- Barbarusega Pärnu gümnaasiumis (1905-1910),
jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia
alal (1910-1914), Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal
(1915-1916), Moskva sõjakoolis (1916-1917) ja Berliini ülikoolis
(1921-1925), elas Pariisis (1926-1927). Lõpetas 1928. a. Tartu ülikooli
mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “André Gide’i stiili
struktuur". 1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis
üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli “Loomingu"
toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper
debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas “Kahwi"
(1910), esimesed värsid avaldati “Noor-Eesti" väljaandeis (1911).
Kuulus “Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt “Tarapita" tegevuses.
Luule esikkogu “Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma
sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus “Jäljed liival"
(1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus “Maa ja
mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper
valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik
ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu “Hiina kett" (1918)
käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes “Ellinor"
ja “Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike
mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori
huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja
romaanis “Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga
käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt.
kogumikud “Näokatted", 1919 ja “Meie kirjanduse teeed", 1927). J.
Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne,
psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö
suursaavutusteks peetakse Dante “Uus elu" (1924) ja V. Hugo “Jumalaema
kirik Pariisis" (1924) jpm.
PILDID
KÜSIMUSED
KRIITIKA