Johannes Barbarus (Johannes Vares) — (1889-1946) luuletaja ja literaat. Üks vähestest kirjanikest, kes hea arstipraksise tõttu Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920. aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas "Noor-Eesti" (1910). Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu "Vahekorrad" (1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane rahvusvahelise kirjandusorganisatsiooni "Clarté" vaadetele, oli nende tutvustajaks Eestis. Tegi katset reformida eesti luulet prantsuse eeskujul püüdes eesti kirjandusse tuua teaduse ja tehnika edusammudele vastavaid kiireid rütme. Kogus "Geomeetriline inimene" (1924) on valdav graafiline eksperiment ja kubistlik-konstruktivistlik tehnika. Järgmine kogu "Multiplitseerit inimene" (1927) jätkab käibetõdede lammutamist. Autori ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid ei leidnud 1920. aastate kirjanduselus küllaldaselt mõistmist. Kaasajal võib Barbaruse varasemasse loomingusse suhtumist segada teadmine, et tegu on hilisema nõukogude riigimehe Johannes Varesega (1940-1946).
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU KRIITIKA