Skepsis. Ma tean, et praegu isegi mu lähemad sõbrad seda ei usu, et lähemas tulevikus Kirjanikkude liidu kirjastus olema saab. Suurtest hulkadest hoolimata. Ma tean, et praegu Riigik.[ogu] ning valitsuse liikmed skepsisega selle asja peale vaatavad, kuid ometi saab Kirjanikkude liidu kirjastusest asi ning just mitte liig kauges tulevikus, sest mis sündima peab, see sünnib; selle vastu ei aita ei tuli ega vesi.

Ma tean, et kui praegu äkki need, kellest Liidu kirjastuse saamise otsustamine ära ripub, ütlema peaksid, kas ja või ei, et siis ühed sellepärast ei ütleksid, et neil juhust ei ole olnud küsimuse üle järele mõelda, teised ütleksid ei sellepärast, et nad on tagurlastena igasuguse kutseühisusliku ettevõtte vastu, pealegi, kui riik selle kutseühisuse kaudu tegutseb, ning kolmandad oleksid interessantidena Liidu kirjastuse vastu, sest et see ähvardaks nende kirjastustesse paigutatud kapitaale; kõik need kolm liiki aga ütleksid ei juba sellepärast, et nemad Eesti kirjanikke kõigest kõige vähem usaldavad ning nendest lugu peavad. Need on väljamaalise Tarzani kirjanduslikud kasvandikud.

Kuid ma ei kahtle sugugi, et ka praegu üksikud leiduvad, kes kindlasti ja ütleksid. Nendega seltsiks aga pea üks osa esimesest liigist, kui see osa asja üle tõsisemalt järele on mõelnud.

Aga õige pea on tarvis, et kirjanikud ise omas asjas energilist tahet ilmutaksid, sest energilisel kujul ilmsiks tulev tahtmine, mis on saanud osaks inimeses, on määratu ning võitev ja suggereeriv jõud. Seepärast, kaasvõitlejad, poolehoidjad ning kõik, kelle kätte iganes juhtuvad need read ning te lõpetades oma suvitamist siin või seal suvipäikese all pikutate, mõelge järele endamisi, ning tehke üks energiline otsus, mõelge järele, kuidas saame kõige paremini Kirjanikkude liidu kirjastuse.

Miks on Kirjanikkude liidu, s. o. kirjanikkude kutseühisuse kirjastust tarvis? Kõige pealt seda on tarvis Eesti kirjandusl.[iku] tuleviku pärast. Midagi ei sünni iseenesest, kui selleks õiget pinda ei ole ning sihikindlat jõukokkuvõtmist ning visa harjutust. Orjapõli ning teoorjus on küll olnud soodus, et sarnased sitked mehed on võinud tõusta, nagu Klumberg ja Sossmann, kes omal alal on auga Eesti nime kannud teiste rahvaste etteotsa, kuid see minevik ei ole põrmugi soodus olnud selleks, et ette valmistada ühtki Eesti kirjan.[ikku] või kunstnikku, kes omal alal sarnaste tagajärgedega oleks tegutsenud. Ons kirjanikud selles süüdi? Ei! Rahva ajalugu. Nüüd tuleb vastava kultuurpoliitika läbi see minevikust tulev joon murda, nagu on murtud maareformiga vana feodaal kord. Ma tahan kinnitada, et ühtlustatud kultuurreformil, milleks nüüd juba on ülim aeg, meie rahva vaimlise tegevuse alal sama otsustav tähtsus on, nagu maareformil majanduse alal. Et meil puudub veel uus kultuurpoliitika, mis põhjeneks veel praegu vastuvõtmatul kultuurreformil, see tuleb kõige pealt sellest, et meie poliitilised parteid kultuuri küsimuses liiguvad veel inertselt minevikust tuleval joonel. Millise partei programmis oleksid täpselt ära tähendatud kultuurpoliitilised küsimused! Aeg, mil koaleerivate parteide "popsnikkude" küsimuseks võib saada kas või kultuurkapitaali küsimus, on alles ees. Kui see saabub, siis vast antakse otsustav kultuurreform.

Kuid äraootama jääda on meeletu tegu. Andes aru asjade tõsisest seisukorrast, tuleb katsuda teostada võimalikku, ühtlasi loobudes poliitilisest loidusest ning kaasa aidata sarnaste inimeste riigikokku ning valitsusse pääsemiseks, kellest on kultuurreformi teostajaid. Maha nurumine ningja nuiamine, tarvis on julgeda võtta! Sest miks on meie elu ja südame asja otsustajad päris ning vaimlised optandid, kellele Eesti riigi tekkimiseni on olnud kõik muu kallim, kui meie kultuur ning kes mõnusa elu armastuses on istunud parasiitidena võõra viljasalvede juurde selle asemel, et enese salvi aidata täita. Ära päris ning vaimliste optantega, kes on harjunud ainult lugu pidama võõrast viljast! Aitab juba inimestest, kes lasevad omale ajalehe joonealuseid välja lõigata, et nende järele oma maa kirjanikkude üle otsustada.

Kirjanikkude kutseühisuse kirjastus on üks olulisem samm kirjanikkude vabanemiseks vaimlisest ning ainelisest kütkestamisest. Kirjastusärid (need on kirjastused, mis kirjandusliku loominguga kõrget dividenti taga ajavad) ning tagurliste ajalehtede joonealused ei ole kohad, kus vaba mõte ning vaba looming kodu oleks. Sellest seisukorrast peavad kirjanikud ennast välja kiskuma ning kõik, kes ennast austavad ning ka sellega oma kodumaa loomingut, peavad selleks oma aitava käe sirutama. Teisiti ei lähe. Bürokraatlik kirjanikkude toetamine ning bürokraatlik riiklik kirjastus soodustab loomingut samuti vähe, pealegi, kus meil on poliitiliste parteide bürokratism. Millalgi ei taha ega suuda ükski valitsus, ükski bürokraat jääda erapooletuks ning jätta eneselt küsimata, kas selle nägu, kellele ta annab, talle meeldib või mitte. Ning armastakse anda näo järele. Seda ei kannata vaba looming. Seepärast, kui riikliku laenu abil teostatakse kirjanikkude kutseühisuse kirjastus, siis ärgu olgu riigil muud huvi, kui valvaku selle järele, et kirjastuse varandus ei jääks vähemaks, kui antud laen. Hoolitsegu kontroll vaid selle eest, et riik omast ilma ei jääks. Muud midagi.

Miks on kirjanikkude kutseühisuse kirjastus võimalik. Soodsad tegurid. Eelmises kevadises kirjutuses näitasin ma arvudega, et puhaskasu, mis saavad ärilised kirjastused, on sama suur või suuremgi, kui kirjanikkude honoraar. Ma näitasin arvudega, et raamat võiks olla odavam ning kirjanikkude honoraar kaks korda suurem, kui vahekasu mitte kaukameeste tasku ei lähe, vaid loojate eneste kätte. Odav raamat on kultuuri tähtsam tegur, seepärast kirjanduse lugejad ning rahvamehed, kel on meie rahva kultuuriline arenemine kallis, read koomale, et tõuseks kutseühisuse kirjastus. Odav raamat leiab rohkem lugejaid. Maha kallid raamatud! Suurem tasu loomingu eest tõstab raamatu sisulist väärtust, sest see võimaldab loojal enesekasvatamise ning toodangu viimistlemise. Lugejaskonna ning kirjanikkude huvid on identsed. Toetagem vastastikku üksteist. Kes ei usu, et odavam raamat võimalik on, see vaadaku Eesti Kirjandusseltsi, eriti selle koolikirjanduse toimkonna väljaandeid.

Kõik valitsuse toetused, mis meil senini ainult nendele määratakse, kes ajutiselt või jäädavalt loomisvõimet.[uks] on jäänud, ei vääri korraliku tasu, mis võimaldaks loomingu, mis tuleb kirjanikkude kutseühisuse eneseabist. Ning see on võimalik, kui kutseühisus saab luua täiesti ärilisel alusel töötava kirjastuse.

Vanade ja töövõimetute ning haigete kirjanikkude toetamine ei ole mitte kunstipoliitika, vaid hoolekande asi; see on iseenesest mõistetav, et see olema peab. Kuid see on kõrvaline asi, see on rahva tänuvõlg ning auasi tema kultuuri loojate vastu. Peaasi on mehejõus loojatele loomise võimaldamine. Seda teab ning teeb elujõuline rahvas, kes kultuuri alal mitte laenajaks, vaid andjaks tahab saada ning selleks jääda. Sellest ümberlükkamatust tõsiasjast järgneb terasloogikaga, et valitsus, kes teisiti talitab, rahva tulevikku rängalt kahjustab ning seepär.[ast] rahva etteotsa mitte ei sünni. See on äraandmine rahva tuleviku seisukohalt. Pidagu noorsugu, kelle kätte kord maajuhtimine tuleb, seda silmas ning ärgu öeldagu, et olime ses küsimuses ebateadlikud, kui tuleb kord arvete tegemine Vene gümnaasiumi Saksa keele õpetajatest tulnud haridusministriga ning nende hariduspoliitik.[utega], kes vanades tagurlistes Vene gümnaasiumides, neis Eesti õpilaste õgijates ning venestajates, oma hoolsuse läbi direktoriteks välja suutsid teenida, ning pealegi veel meie kodumaal, kus üksi kõige õgijam element Vene koolivalitsuse juures armu leidis. Olge valvel sarnaste ning nendetaoliste ministrite pärast! Vana susi ei jäta murdmist, ütleb vanasõna.

Kutseühisuse kirjastust on vaja ning see on võimalik, see on kasulik, kui seda juhitakse kirjanduse turu tundmise seisukohalt. Ning kes tunneksid paremini kirjanduse turgu kui kirjanikud ise? Algupärase ilukirjanduse väljaandmisel ei ole Liidu kirjastusel konkurenti käsikirjade saamisel ega nende eest maksmisel. Tarvis on ühtmeelt ning julget hakkamist. Kuid see konkurentsikartus ongi kõige suurem takistus kutseühisuse kirjastuse saamisel, sest need Riigikogu ning valitsuse liikmed, kelle või kelle sõprade kapitaal on mõnes ärilises dividendikirjastuses, on Liidu kirjastuse vastu. Küll nad juba leiavad ilusaid ning kultuurilisi põhjendusi oma kapitaali kaitseks, Liidu kirjastuse eitavaks otsustamiseks. Seepärast silmad lahti sarnaste vastuolijate ees ning katsuge igaüks, kes kuuleb vastuväiteid, meelde tuletada, kas vastuväitaja ei ole mõne kirjastuse osanik või osaniku onupoeg.

Kevadises kirjutuses olen arvanud, et "7 miljoniline protsendita laen, mis antakse 3 aasta jooksul, jatkuks, et väljaanda kogu meie aasta algupärast kirjandust". See summa on suurelt võetud; ka 5 milj. oleks küll. Neljandamal aastal võiks alata tagasimaksmine nõnda, et kirjastus saaks täiesti iseseisvaks. Raha võiks nõutada kas haridusministeer. kaudu või, kui kultuurkapitaalist asja saab, siis sellelt. Eeltööd peavad algama aga sügisest Kirjanikkude liidu aastakoosolekust, kus kirjastuse asi jaatavalt tuleb otsustada ning tarvilised toimkonnad valida, kes asja praktiliseks teostuseks samme astuksid. Tuleb tõsiselt järele kaaluda, kas ei ole võimalik Kirjanikkude liidul siiski, kaasa tõmmates kõiki huvitatud ringkondi, korraldada lõpuks kirjanduse päevad, loterii ning kas või karbikorjandus, et panna kirjastusele omalt poolt väike alus. Meie ajalehed ning noorus on vastutulelikud.

Üks ettevõtte "Loomingu" näol on juba käimas, asja peab laiendama. Ilma rahata pole Liidust asja. Liit ei suuda ilma rahata ennast maksma panna kui kutseühisus. Ta ei saa oma liikmetele hädakorral 10.000 marka laenugi anda. Praeguses võitluses valitsusega toetuse asjus ei ole Liidul võimalik oma haigetele kaasvõitlejatele ajutist toetust anda, et need ei oleks sunnitud end painutama valitsuse bürokraatliste otsuste alla. Sarnases seisukorras ei ole võimalik ka kutseühisuslik distsipliin. Aga distsipliinita pole kutseühisus mõeldav. Seepärast on nõuda Liidult agaramat tegevust. Liidu kirjastuse puhaskasu annab Liidule hoopis teised kaardid kätte ning teise kõne suhu. Nüüd nagu ei olekski Eesti kirjanikkude liitu. Aga mõelge ometi: on olemas oma maa ülemaaline kirjanikkude liit! Aga tehakse ja koheldakse kirjanikke nagu poleks Liitu olemaski. Liidu kirjastus kirjastaks algupärast uut Eesti kirjastust. Vanem kirjandus, ning eriti mis koolidele tarvilik, jääks Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastada, millega see on juba riiklisel abil mitme aasta eest algust teinud.

Nõnda oleks parema kirjanduse ilmumine jaotatud kahe kirjastuse vahel. Täiesti hukkamõistetav ning ainult vast möödaminevate oludega vabandatav on riiklikust seisukohast sarnane nähtus, et haridusministeerium annab laenu era ärilistele kirjastustele kirjanduse väljaandmiseks nagu seda on antud "Varraku" kirjastusele Vilde teoste väljaandmiseks. Eesti Kirjanduse seltsi ning tuleva Kirjanikkude liidu kirjastuste asi on see, et sarnased nähtused kaoksid. Peab juba kord selge olema: meie rahvas on väike ning meie rahva varandus on väike. Äriline vaheltkasu, mis seni kirjandus on annud eraisikutele, peab minema kirjanduse loojate kätte. Et see sünniks, selleks tuleb asuda laialdasemale ning kindlamale tegevusele.

Kui on kord Liidu kirjastus ning aktiivne tööjaotusline Eesti Kirjanduse seltsi kirjandus, küll siis ka tee leidub, kuidas raamatut ilma suuremate kauplejate protsentideta lugeja kätte toimetada. Kui muidu ei saa, siis ühiselt ühised kauplused ning raamatute jaamad ning raamatute post. Ja kui veel ei aita, viigem raamat lugejale koju, küll lugejagi on vahest ainult laisk, et raamatut kauplusest ära tuua.

Loojalt – tarvitajale ilma mativõtjateta: see on mille poole tuleb püüda. Aga küll näete, elu sunnib seda rada käima. Seepärast kepp kätte, ning teele! Mida varem, seda parem.