Oma aja nooruse ideoloogiat väljendas kord Gustav Suits lauldes:

Otsijatest, trotsijatest katusekambrites...

See noorte põlv oli äärmuseni tagasihoidlik oma eneseavaldusis: ta põlgas shesti, vihkas enesereklaami. Oma katusekambri seinte vahele mattis ta nii kergesti kättesaadava kirjandusliku kurnipoisi populaarsuse.

Hoopis teistsugused poisid on praegused noored, ehk neid küll õieti väike vahemaa sellest ajajärgust lahutab. See on kärarikas põlv! Peatage vaid veidi meie noorte kunsti ja kirjanduse revolutsionääride man. Kuulake vaid seda kära ja lärmi, praepanni põrinat ja sääreluu vilet, mis meie noored oma "revolutsiooniliste" teoste ümber sünnitavad, kuidas nad oma kurnipildumist kirjanduse ja kunstipõllul reklameerivad, et publikumi tähelepanu köita. Et sarnane toiming Eesti tagasihoidlikkule ja enesesse süvenend iseloomule kaunis võõrastav, siis arvad alguses, et sul kunstituru armeenlastega tegemist, et oled sattund kuhugille hommikumaa basaarile, kus igaüks sind hõlmast haarab, su kõrvad lukku kisendab oma kaupa reklameerides: armeenlane — arbuuse ja viinamarju, türklane — kohvi, oopiumi, hashishi, greeklane — korrallist helmeid, sõrmuseid, kõrvarõngaid, perslane — kashemiri sal[l]isid ja vaipu Hamburgist ja nõnda lõpmatuseni.

Vaadake ainult neid noori kunsti ja kirjanduse kurnipoisse, kes mütsid kuklasse surut, palitukraed kõrvuni üles venitet ja ninad trotsivalt püsti, mööda väikelinna tänavaid jalutavad. Võitlus igasuguste kodanliste eelarvamiste vastu on nende juures viimse piirini viidud: elumajja astudes ei paljasta sarnane noor revolutsionäär kunagi oma geniaalset päälage, kui ta sülitab — siis tingimata kesk põrandat ja sülje litsub ta kõige suurema rahuga oma saapa kontsaga laiali. Kotleti kallale asub ta kindlasti lusikaga ja oma akvarellid maalib ta alles äkkepulgaga — aga kes võib seda kodukasvand geeniusele pahaks panna?! Moodsat ekspressionismi tehes vaotab sarnane kurnipoiss pliiatsi suurevarvaga vastu jala päkka ja muud kui kritseldab omi surematuid teokseid. Ehk kui ta jälle oma "revolutsionismiga" kirjanduse põldu õnnestab, siis algab ta oma tegevust ilmtingimata manifestide seeriaga.

Üheks tüübiliseks kirjanduslikuks kurnipoisiks tuleb Albert Kivikast lugeda. Nagu hiidlase surm — suure mürina ja kärinaga tuli ta Eesti kirjandusse oma "Lendavate sigade" ja manifestidega.

Esialgu vaatsid muheldes päält: las pildu kurnipoiss hundiratast, las linguta pastlapaela otsast omi "Lendavaid sigu", las puselda, sügades omi sarvemükse vastu seenetanud kände ja lüüa kepsu noor pulluke, kes varatselt enne Jüripäeva kirjanduskopli lahti lastud. Mõtlid: küll pea tüdineb, jookseb omale härja makku (mitte burshuile!).

Kõik see tegi alguses päältvaatajaile nalja, kuid kordudes läks asi lõpuks igavaks. Kuid siis mõtles Albert Kivikas uue triki välja: tõmbas kõrvad pääligi ja kuulatas hoolega, kuidas vanemad boheemlased üksteist vastastikku sarjasid. Kõik selle pani Albert Kivikas hoolega kirja, kui ta sea karbonaadi elada laskis ja sellele tulist shokolaadi otsa rüüpas.

Eesmärk oli saavutet: jällegi räägiti Albert Kivikas't, et vaadake, pagana pihta, kui nupukas poiss see Kivikas on, kui hästi tunneb oma vanemate kaasvõitlejate pahesid, missugune eriskummaline maitse ja kõht, mis laseb sea karbonaadile shokolaadi otsa rüübata. Ühe sõnaga fenomenaalne tüüp läbi ja läbi nii oma psükiliste kui ka füsioloogiliste omaduste poolest.

Selle järele ilmus Albert Kivikas'e "komplitseerit ilmavaate" väljendusena sentimentaal tendentsiliste sõjanovellikeste kogu: Verimust. Ikka nii, et vaata kuidas sadab su vähema venna krae vahele, kelle palitul kraet pole ja sina, igavene päikene, paistad nii õelate kui õigete üle, et kõik oleme vennad ja hobusel on samuti kui Kivikaselgi pisar silmas.

Kurnipoisi kaasjooksikud tõstsid kisa ja tulid autorille ajalehe joonealusis palmioksadega vastu, et vaadake Albert Kivikas't, et kas tunnete seda veata noormeest, kelle jahvatamise aparaat on korras, kes karbonaadi peale joob shokolaadi ja kes on kutsut uut lehekülge Eesti kirjanduse ajaloos pöörama. Et, Kivikas, ilmuta meile seda ülimat ja kirjuta meile üks karbonaadi romaan, mille järele me keelealune ilatseb, et, Kivikas, kirjuta meile üks romaan!

Nüüd korraga tundis ennast Albert Kivikas juba kirjandusliku täismehena kui ta "Tallinna Teataja" nr. 251 joonealuseks oma suukese täis võtab ja oma vaimlist habet, mis üle öö pikaks ja halliks venind kui linakolge, läbi peo laseb libiseda, ehk küll püksipõhi veel läigib kui vaksturiie koolipingi poleerist.

Lugege ja imetlege seda noort rauka, kahekümne aastast Metuusalat, kes väärtusi hindab, fakte konstateerib ja oma manifestide hundirat[t]a pildumist ja vurrilaskmist uue kirjandusvoolu esivanematena üles märgib. Sest tulev ajaloo kirjutaja raiub kivisse, et Albert Kivikas sünnitas Sookaelad ja Lendavad sead ja Lendavad sead sünnitasid Verimusta ja Mina ja Verimust sünnitas Metuusala ja romaan jäi tulemata ning toss oli väljas. Mis saab aga Sookaelte järeltulevast põlvest — on teadmata.

Omas kaitsekirjas: "Manifesti puhul" lausub Kivikas: Kuid kas see on igakord tarvilik, näha manifestis kirjanduslist programmi, mille vastu ei või eksida? Nii tihtigi aga võib olla manifest tuju ja meeleolu saadus (minu [rõhutus]). Noorel filosoofil näib aga arusaamine täitsa puuduvat, et manifest ehk proklamatsioon (ma nimetaksin Kivikase: Maha lüüriline shokolaad! pigemini proklamatsiooniks) kohustab: vastasel korral muutub proklamatsioon, ka kirjanduslik, provokatsiooniks. Lausub ju meie vanasõna: Meest sõnast, härga sarvest! Kuid kahjuks näib see vanasõna ainult meeste kohta kohustav olevat, sest kurnipoisse ta nähtavasti ei kohusta!

Kuid siiski peris kenad mehed need kirjanduslikud kurnipoisid! Nad peaks aga rohkem looma ja vähem targutama, sest nende filosofeerimist on lõpmata igav ja rumal lugeda.