Henrik Visnapuu, ainuke Eesti Vene keele tõlgitud poeet ja kohviku kultuuri eriteadlane, on "Postimehes" (nr. 239) "Loomingu" käesoleva aastakäigu esimest poolaastat arvustades kangesti kohkunud, et Eestis tekkinud vastne ning seni tundmatu tõug inimesi – isehakanud arvustajaid, kellede hulka liigitab erilise tähelepanuga minu, ja et "Loomingu" toimetaja need, kes julgevad ise arvustama hakata, on lasknud kohtulaua taha.

Pole olnud saladus, et teinekord mõni kirjanik, kes end usaldab meelsamini reklaami, kui oma ande ja võime tiivule, oma raamatule arvustaja nimetab, (et keegi ei saaks ise hakata...), või koguni ise oma raamatule arvustuse kirjutab, nagu Visnapuu omal ajal oma "Amores'e" üle ja laseb sõbral (käesoleval korral Richard Roht'il) vaid alla kirjutada, aga hämmastav on see, et sarnane kirjanik nagu Visnapuu, teistsuguse arvustuse ja arvustaja puhul, kes ise, ilma autori käsuta julgeb arvustama hakata, ahastades käsi laotab: "Nii kaugele siis oleme juba jõudnud."

Pole minulgi selle puhul muud öelda, kui et nii kaugele oleme siis juba jõudnud!