Villem Ridala (Wilhelm Grünthal) — (1885-1936) luuletaja, tõlkija,
keele- ja folkooriuurija. Lõpetas Helsingi ülikooli mag. phil.
kraadiga, aastast 1923 kuni elu lõpuni töötas Helsingi
ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektorina. Tuntuks sai luuletustega
"Noor-Eesti" albumites. Värsikogud "Villem Grünthali Laulud"
(1908) ja "Kauged rannad" (1914) paistsid silma uudse looduslüürika
ainesega, rannamaastike impressionistlike kirjeldustega. Minevikuromantikast
on kantud poeemid "Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915) ja soomemõjulises
regivärsis kirjutatud "Merineitsi" (1918). V. Ridalale iseloomulikust
rahvaluule harrastusest kasvas välja pikem eeposetaotlustega regivärsiline
poeem "Toomas ja Mai" (1924). Autor on avaldanud "Kalevipoja" ümberjutustuse
(1921) ja lugulaulu "Kullervo" tõlke (1921). Temalt on ilmunud antropoloogiline
essee "Tõu küsimus" (1914) ning kirjandusloolised esseed "Anna
Haava" (1914-1915) ja "Ernst Enno" (1925). Samuti on ta koostanud eesti
keele õpikuid ja kirjanduslugusid koolidele. Ta tõi käibele
rohkesti omaloodud, soome keelest ja murretest laenatud uudissõnu.
Tõlkis Eino Leino, Juhani Aho jt. loomingut. Eesti kirjandusajaloos
on V. Ridala looming jäänud eraldiseisvaks, ta ei leidnud mõistmist
ka oma kaasajal.
PILDID
KÜSIMUSED
RAAMATUKOGU