Päev enne mainitud esingut kirjutasin ma järgmised read:

Henrik Visnapuu on lõbus poiss. See paistub nii tema välimusest kui töödest. Mingi kergemeelsus ja idee pealiskaudsus on omane ikka ta olemusele. Ent selle eest on ta strateeg ja poliitik, ta katsub nende alade abil saavutada seda, mis luuletajana jääb võlgu. Propageerib uusi teeavajaid ja teid eesti kirjanduses (Enno, "Peninukid"), mis sisaldavad aga tõepoolest vähe uut.

Ikka on armastanud ta olla juht, ent ta juhtimise tee on lühike ja viib pea rappa. Korra juhtis ta Rohti, Heibergi j. t. tundmatu suurusi (Roheline moment), hiljem taas Rohti ja Barbarust (Looming I), nüüd tahab ta hakata jälle juhtima ("Peninukid") ja korjab mööda maad enesele juhitavaid. On huvitav, kes langevad ta püünisesse, usuvad ta suurt ideed ja Eesti kirjanduse päästmist.

Seni oli Richard Roht ikka ta lähem mõttekaaslane, ent nüüd asutataval löögirühmal ("Peninukkidel") ei ole muud sihti kui olla ainult antirealistline. Kui kõik voolud võivad tas olla esitatud, siis külarealism mitte. Kui Visnapuu tegi vanasti peaasjalikult ainult Rohti seltsis skandaali, siis tahab ta teda teha preaagu ainult Rohti vastu (peale Rohti ja Kivikase meil teisi külarealiste ei ole, kelle vastu maksaks alata opositsiooni)... Issanda teed olla imelikud, ent veel imelikumad on mõne Eesti kirjaniku teed!

August Gailit on kahtlemata algupäraseim kirjanik Eestis. Värske ja uus isikliselt kui kirjandusliselt.

Oma loomingus puskleb ta kui noor sõnn, keerutades taeva poole sõnnikut ja heinu. Ei leidu sulast, kes seda kasiks. Tema juures lonkabki see "värske sõnnik", mille vajadusest laulis Visnapuu mõni aasta tagasi. Ja nüüd on leidnud Visnapuu otsitava:

Kahekesi tahavadki nad pöörata pahurpidi Eesti kirjandusilma taeva ning riputavad nähtavale kohale Gailiti kollase kuu ning Visnapuu sõnniku hargi.

Elagu see imelik kirjaniku paar, kelle algupärasus võrratu ning kelle ideed geniaalsed! Elagu Gailiti esimene reaalne abielu, elagu tema järel tulejad – kollane tõbi ja purpurne surm! Elagu Visnapuu endine sõnniku hark ja nüüdne geniaalne juhi idee!

Päev pääle esingut märkisin ma paberile järgmised read:

Saabusin koju ja ei saanud magada terve öö: tehakse nalja, nalja tehakse suurte ideede üle! Visnapuu on saanud humanistiks, sotsialistiks ja revolutsionääriks! Kas see pole ime? Sest läbi iga ta sammu ja võtte paistab koomiline poos ning lõbus shest. See rikub kõik, see rikub suured sõnad ning veel suuremad ideed.

Juba siis, kui ta asus kõnetooli ja laskis kuulda oma venitatud paatost ja tehtud poosi (See rusikaga kolkimine lauale oli küll meisterlik, ent nähtud liig koomilise prisma läbi: Keegi ei suutnud vist hoiduda naerust, nähes seda), ning pakkus väga tuntud mõtteid, siis valdas meeli raske pettumus. Ja see kasvas alatasa.

Ta kõne iseäralik rõhutus Eesti kirjaniku truudusest kunstiprintsiibile, ta lahutamatu kokkukasv kirjandusega, Eesti kirjanduse ühiskondlik tagapõhi (puudus eesti aadel, kogu meie vaimlise arenematuse vili seisis selles! Vaat' kus lõpp. Uuelt revolutsionäärilt seda kuulda oli uskumatu.) Suured sõnad tuleviku Eesti kirjandusest, kõik need olid paljad sõnad, ilma reaalse tagatis tundmuseta.

Ja kui lõpuks esitab oma argumentide tõenduseks mõne tsitaadi Tuglaselt, siis polnud pettumusel piire. Ei midagi uut. "Peninukke" kui uut kirjanduslikku rühmitust arutada ei millegi pääle, see on pentsik. Visnapuul on lihtsalt Tuglase ja "Loomingu" programm. Ent kaht Tuglast ja kaht "Loomingut" meie ei taha. See oleks jõudude killustumine ja vaimuvaesuse tundemärk.

Gailit esines ainult oma "Laatsaruse" ettekanniga, mis osutus algul oma piibliliku ja võimsa paatose tõttu õige sümpaatiliseks, ent lõpu poole hakkas venima seegi. Näis nagu oleks Visnapuu venitustõbi temalegi hakanud külge.

Ettekande programm omas lõpuks järgmise kuju: Visnapuu, jälle Visnapuu, Gailit, Visnapuu ja jälle Visnapuu. Võib olla lõpuks veel mõni Visnapuu, tulin ära enne lõppu...

Igakord, kui tullakse mõne uue loosungiga, siis on selle ilmest läbistatud ka pakutav looming. Visnapuu esitas poeemid "Inimpuu" ja "Tartu oktoober", luuletuse "Kodumaa" j. m. t., milles lõi läbi üldise meeleoluna mingi koomiline ja naljatsev ilme, vemmalvärsilik toon. Kas tahes või tahtmata, ent nalja tehti tõsiste asjade üle. Ei tehta revolutsiooni naljaga, ei võideta massi südant sellega, et lastakse jooksta inimmahla jalge alla! (Inimpuu) Kes nii arvab, see on kabineti revolutsionäär. Meie olud vajavad parandust, ent sedaviisi ei parandada neid mitte!