Ajalehin ilmus järgmine protest:

Herra haridusminister H. Bauer on enesel Riigikogu koosolekul 4. apr. s. a. järgmist lubanud öelda:

"Mis loovate kirjanikkude ja kunstnikkude riiklikku toetamisesse puutub, siis ei ole meil sarnaseid kirjanikka, keda toetada võiks. On ainult "lendavaid sigu". ("T. Teataja" nr. 78, 1922.)

"Heideti ette, et küllalt pole toetatud noori kirjanikke ja kunstnikke. Aga neid pole olemas, pole ühtegi Juhani Aho sarnast, tema asemel on ainult lendavaid sigu olemas." ("Päevaleht" nr. 79, 1922).

Ühtlasi kinnitavad koosolekul viibinud isikud, et ministri kõnes tõesti neile referaadele vastavad laused on leidunud.

Nii on siis kirjanikud: A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, A. Gailit, E. Enno, A. Kivikas, J. Kärner, J. Lintrop, O. Luts, M. Metsanurk, J. Mändmets, E. Peterson, R. Reimann, V. Ridala, R. Roht, K. Rumor, J. Semper, G. Suits, K. E. Sööt, A. H. Tammsaare, A. Tassa, F. Tuglas, M. Under, E. Wilde, H. Visnapuu ja kõik teised ilma erandita hra haridusministri arvates ainult "lendavad sead"?

Mis keegi hra Bauer Eesti kirjandusest teab ja arvab, see ei huvita meid vähemalgi määral. Kuid siin on tegemist Eesti kultuurpoliitika ametliku juhiga, kelle otsus on lausutud parlamendi kõnetoolilt kui valitsuse arvamine. Sarnast harimatut mõnitust pole enesele lubanud vist veel ühegi riigi haridusminister oma maa kogu kirjanikkude pere kohta.

Me protesteerime selle kultuurilageduse ja tooruse vastu!

Te võite jätta Eesti kirjanduse ilma igasuguse ühiskondliku toetuseta, nagu ta seda on seni olnud. Te võite Prantsu ja Truusmanni Eesti kultuuri kohta tähtsamaiks pidada kui Eduard Wildet või Gustav Suitsi, nagu seda seni olete teinud. Kuid kui te kõige lisaks meid veel sarnasel kombel ametlikult mõnitada mõtlete, siis teadke, et me seda vaikides ei taha kuulata!

Praegu õpetatakse koolides haridusministeeriumi poolt kinnitatud ametliku programmi järele ka uuemat Eesti kirjandust s. o. tutvustatakse õpilasi ka "lendavate sigade" loominguga. Kui meie uuem kirjandus pole midagi väärt, siis ei peaks haridusministeerium lubama sellega koolides aega viita.

Kuid me usume, et meil veel inimesi leidub, kes teavad, kui palju Eesti kultuur meie kirjandusele võlgneb. Ja me usume, et vähemalt need kultuurinimesed ka meie haavuse ning protesti tunnet jagavad.

Mitte hra Bauerile, vaid neile, kes kirjanduse tähtsusest kultuurielus aru võivad saada, veel üks märkus. Meil on harjutud ütlema, kui on kõne kirjanduse toetamisest: meil pole suuri kirjanikke, meil pole Juhani Ahot! Lubage sel puhul Aho eluloost midagi meele tuletada: 1889. a. läks Aho riigi stipendiumiga väljamaale, tagasi tulles avaldas ta romaani "Üksi" ja kui 1891. a. maapäevale palve esitati kirjanikkude abiraha asjus, siis pääses säältorm lahti: kas niisuguste "sopakirjanikkude" pääle, nagu on Aho oma "Üksi'ga", peab Soome rahva raha raisatama! Ja ainult sellepärast ei jäänud Aho abirahast hiljem ilma, et maapäeval mitte ainult "Bauerid" ei istunud. Ahole, keda nüüd suurimaks Soome kirjanikuks peetakse, said kord ajakirjanduses osaks kõige tooremad mõnitused. Tema eest hoiatati noorsugu ja "kõlbline seltskond" eitas teda. Kuid et teda algusest pääle ometi ka toetati, see olenes sellest, et Soome ametlikud kultuurielu juhid ise kultuurilisemad olid, kui nad seda meil näivad olevat.

Kirjaniku suurus pole midagi absoluutset ja objektiivset. See oleneb ta rahva kultuurilisest arenemisjärgust. Sellepärast ärgu võrreldagu erinevail kultuuriastmeil olevate rahvaste kirjandusi. Isa Jannsen pakkus kahtlemata kõige suuremat, mis tema ajal oli võimalik, nagu teevad seda praegusedki kirjanikud. Nagu tema meie vaimuelu edasi viis, nii loodab seda teha ka oleviku kirjanikkude põlv. Ajalugu alles otsustab iga üksiku kirjaniku lõpuliku suuruse küsimuse. Olevikus on aga tähtis, et kirjanikkude suuruse üle vaieldes kirjandust ennast ei unustataks.

Ylaltood protesti pääle vastas haridusminister Bauer järgmise kirjutusega:

Kirjanikkude keskkomitee leiab tarviliku olevat "kirjanikkude au kaitseks" ajalehtedes teravalt protesteerida ühe minu üteluse vastu Riigikogus, sellest välja lugedes, et mina olevat uuemaid Eesti kirjanikke "lendavateks sigadeks" nimetanud. Kui keskkomitee vaevaks oleks võtnud oma protesti mitte ajalehtede teadete peale rajada, vaid Riigikogu stenogrammi natuke suurema tähelpanekuga lugeda, siis oleks sarnane arusaamatus vist küll ära jäänud. Ma usun ka, et meie haritud publikumil, iseäranis aga kirjanikkudel, Eesti uuemate kirjanduse toodete hulgas nimetused, nagu A. Kivikase "Lendavad sead", "Ohverdet konn" jne. mitte nii tundmata ei ole, et mul tarvis oleks olnud oma ütelust lähemalt kommenteerida. Et aga laiemad eksiarvamised juba tekkinud, tuleb seda nüüd teha.

Tahtsin ainult ütelda, et suur osa meie "hüpermodern" kirjanikkudest mitte enam rahvakirjanikud ei ole, nagu Juhani Aho seda oma rahvale on, vaid meie rahva iseloomule ja hingeelule täiesti võõraks jääb, temaga ühist keelt ei kõnele, mitte rahvast oma poole — kõrgemale — tõsta ei püüagi, vaid selle asemel rohkem haiglast erootikat käsitab ja oma ekstsentrilisi kalduvusi ülevaltähendatud sensatsiooniliste pealkirjade taha ära peita katsub, mis ehk kino reklaamile kohane oleks, mitte aga ilukirjandusele. Et rahvas niisuguste "sigade" ja "konnade" vastu (palun seda jälle mitte personaalselt mõista!) niisama eitava ja ironiseeriva seisukoha võtab, nagu mina seda tegin, on arusaadav ja ainult niisuguse haiglase voolu vastu meie uuemas ilukirjanduses oli minu pilge sihitud, mis mina ka praegugi täiesti õigustatuks pean ja mille vastu ka Lääne-Euroopa, kus analoogilised voolud olemas, seltskond õige kuuldavalt häält tõstab.

Sellest aga välja lugedes nii haavavat järeldust meie terve uuema kirjanikkude korporatsiooni kohta, sealjuures meie paremaid kirjanikke nimepidi ette tuues, nagu kirjanikkude keskkomitee seda teeb, oleks asjaolude täiesti pahempidi pöörmine, ja kui mõnelt poolt juhtumist ehk teadmisega selleks tarvitatakse, et haridusministeeriumi või minu isiku vastu teatavais ringkondades meeleolu luua, siis ei või ma seda teisiti nimetada, kui inetuks jesuiitliseks abinõuks, mille vastu ma kõige kindlamalt protesti avaldan.

Ilma et oma poolt hra Baueriga põhimõtteliselt vaidlema hakata, tähendame ainult yksikutesse asjaoludesse:

Hra Bauer soovitab, et kirjanikud Riigikogu stenogramme loeksid, kuna ajalehtede referaadid valed olla. On imelik, et hra Bauer nii palju päivi kuluda lasi, ilma et vähematki tarvidust oleks leidnud neid kirjanikele haavavaid referaate avalikult õiendada. Kuid nii pea kui kirjanikud protesteerisid, vastas hra Bauer otsekohe seletustega. Ja pange tähele: ta ei teata ka nyyd, mis ta siis Riigikogun õieti on öelnud. Kuid meil on andmed oleman, et ajalehtede referaadid tõesti hra Baueri kõne sisu vastavad.

Hra Bauer seletab, et ta mitte Eesti kirjanikke endid "lendavaiks sigadeks" pole sõimand, vaid nende teokseid. Väga viisakas temast. Kuid me usume, et ka kirjanikud nii hra Baueri sõnu on mõistnud, nagu nyyd nende autor tagant järele seletab. Sest hra Bauer peaks teadma, et vastasel korral aumõiste kirjanikke hoopis teisiti oleks sundind reageerima, kui nad nyyd tegid. Kuid leiab siis hra Bauer, et ta selle seletusega tõesti oma harimatut syydistust on vähendand?

Hra Bauer tuletab meele, et A. Kivikas kord on avaldand broðyyrid "Lendavad sead" ja "Ohverdet konn". Kaaluvad siis need paarkymmend lehekylge yles "Sookaelad", "Verimusta" ja "Jüripäeva", nii et ainult Kivikasegi kohta see mõnitus oleks põhjendet? Veel enam, kaaluvad siis need brošyyrid yles "Mahtra sõja", "Mäeküla piimamehe", "Rahvavalgustaja", "Tuulte pöörises", "Vahesaare Villemi", "Pikad sammud", "Juuditi", "Kevade", "Tuulemaa", "Sonetid", "Taliharja" ja kymned ning kymned teoksed, nii et hra Bauer kogu Eesti kirjandust võib mõnitada: lendavad sead!?

Mis hra Bauer Juhani Ahost teab, peaks nyyd kõigile selge olema. Kuid ta kasutab veel kord seda varem tarvitet võtet. Uskugu ykskord hra Bauer: temataolised on ka Ahot "haiglasen erootikan" syydistand. Ja on siis jällegi mõne yksiku erootilise sisuga raamatu olemanolu Eesti kirjandusen nii tooniandev, et see kirjandus igasuguse väärtuse kaotab? Juhatagu hra Bauer, millisen kirjandusen ei näeks me niisama yksikuid teokseid, millen avaldub erootiline tendents? On siis sellega need kirjandused tervena vääritud?

Hra Bauer peidab enese nyyd mingi "hüpermoderni" kirjanduse taha. On siis kogu Eesti kirjandus ainult "hüpermodern" ja kas on kõneld kunagi ainuyksi selle "hypermoderni" toetamisest? Ja pange tähele: hra Bauerille ei meeldi nyyd ainult "suur osa" sellest "hüpermodernist". Tähendab, ta teeb nyyd erandeid isegi sen "hüpermodernin" ja räägib ainult mingist "haiglasest voolust". Mis õigusega yldsustab ta siis, kui sarnane "haiglane vool" leidukski, seda kogu Eesti kirjanduse kohta ja eitab riigi toetust meie kirjandusele?

Eriti huvitav on hra Baueri kirja lõpp:

"Sellest aga välja lugedes nii haavavat järeldust meie terve uuema kirjanikkude korporatsiooni kohta, sealjuures meie paremaid kirjanikke nimepidi ette tuues, nagu kirjanikkude keskkomitee seda teeb, oleks asjaolude täiesti pahempidi pöörmine, ja kui mõnelt poolt juhtumist ehk teadmisega selleks tarvitatakse, et haridusministeeriumi või minu isiku vastu teatavais ringkondades meeleolu luua, siis ei või ma seda teisiti nimetada, kui inetuks jesuiitlikuks abinõuks, mille vastu ma kõige kindlamalt protesti avaldan".

Tuleb välja, et meil siiski on mingisugused "paremad kirjanikud". Millised need kyll võiksid olla, kui hra Bauer parlamendin kõigi teokseid ilma erandita "lendavaiks sigadeks" sõimab ja mitte yhtegi toetusvääriliseks ei pea? Kui ta kedagi oleks hindand, siis oleks ta vähemalt põhimõtteliseltki nende toetamist pooldand. Ta vaidles aga just toetamise vastu, kinnitades, et meil ykski seda väärt pole. Kui aga Kirjanikkude Keskkomitee hra Baueri haavuste vastu protesteerib, siis nimetab haavaja seda "asjaolude täiesti pahempidi pööramiseks" ja "jesuiitlikuks abinõuks". Öeldagu, kummal pool on siin tõeliselt asjaolude pahupidi pööramine ja kes tarvitab jesuiitlikke abinõusid?

Vaevalt midagi mustemat jääb meie kultuuriajalukku, kui meie praeguse haridusministri toores mõnitus Eesti kirjanduse puhul. Oleme eland ajajärguni, kun meie kunstielu yle ametlikult vaenulikumalt otsustetakse, kui õndsail tsaariajul: siis ainult ignoreeriti, nyyd mõnitetakse lisaks. Sellepärast nõutakse asjata, et me vaimustust tunneksime meie praeguse kultuurpoliitika, selle sihtide ja juhtide vastu. Kõige päält peaks aga hra Bauer teadma, et ta koht mitte haridusministeeriumin pole.