V. a. "Vaba Maa" toimetus.

Palun teie lehe veergudel järgmisele ruumi lubada:

Mõned päevad tagasi ilmus "Vaba Maas" ArA poolt kirjutus minu romaanist "Üksindus", mis oli niivõrd sihilik ja mahategev ¹⁾, et see vist küll ühelegi teadlikule lugejale arusaamatuks ei jäänud. Paistis selgesti, et arvustaja ArA täie teadmisega oli asunud nim. raamatu naeruvääristamisele, seda eestkätt oma kirjutuse ülesandeks tehes, hoolimata kirjandusarvustuslikust eetikast, mis nõuab, et arvustaja arvustaks erapooletult, õiglaselt ja asjalikult! Erapooletuse, õigluse ja asjalikkuse on ArA nim. arvustuses täie teadmisega ära salanud.

Kui ma ei eksi, on härra Arthur Adson ise ajakirjanduses tunnustanud, et tema ArA nimitähtede all kirjutab. Järelikult langeb vastutus ülaltoodud sihilikkuse eest tema peale. Seda asjaolu konstateerides protesteerin kõige kategoorilisemalt ülalkirjeldatud arvustusviisi vastu. Oleks juba ammu aeg loobuda "Siuru" aegseist isiklikest mahategemistest kirjanduse arvel! ²⁾ Olen varem mitmes avalikus kirjutuses toonitanud, kuivõrd halvav on just see asjaolu meie kirjanduse levinemisele, et kirjanikud ise kirjanduse halvaks teevad ³⁾, teda tihti käsitades kui alaväärtuslikku asja. Milline ka minu romaan "Üksindus" on, missugused on ka ta head või vead (Ed. Hubel "Päevalehes" nimetab teda üheks paremaks ⁴⁾ teoseks käesoleval aastal) – sarnane varjamata norimine, kui härra Adson tema arvel endale lubab, pole sünnis ühegi kirjandusliku teose puhul. Härra Adson võib ju ehk vaidlema tulla, seletades näiteks, et minu teos kirjanduslik polegi, kuid sarnasel juhusel esineks ma härra Adsonile ettepanekuga – vahekohtul ⁵⁾ lasta otsustada, kas mu teos on härra Adsoni "arvustusele" vastav ja kas härra Adsoni "arvustus" on erapooletu, õiglane ja asjalik!

Võin arvata ka, et härra Adson ehk tuleb mulle ette heitma tuntud "ise tegit", meele tuletades aegi, kus minagi ehk olen olnud sihilik ja isiklik kirjanduslikus arvustuses. Aga need ajad on mulle ammu mööda ⁶⁾. Juba mitmed aastad on minu püüe – igas kirjanduslikus arvustuses olla piinlikult õiglane ja erapooletu, rääkimata, et mulle iga kirjanduslik teos püha ⁷⁾ on, nagu peab püha olema inimesele ta elutegevuse ala. Pole mul põhjust olnud näiteks härra Adsonigi vastu mingisuguseid väga sooje isiklikke tundmusi tunda, kuid tema luuletusi mõnikord viimasel ajal puudutades, olen neid nimetanud täieliku erapooletusega ja pole vähemalt nende puhul läinud härra Adsoni peale kaldama omi tundmusi tema vastu. Härra Adsoni abikaasa ⁸⁾ pr. Marie Underi teoseid olen viimaseil aegil käsitanud suure lugupidamise ja kui põhjust, ka kiitusega⁹⁾, kuigi mul härra Adsoni eeskuju ¹⁰⁾ järele käia tahtes, ka ehk põhjusi oleks proua Underiga kirjanduse kaudu leppimatut isiklikku sõda pidada ¹¹⁾. Kas ei ole mind läinud aegil näit. Aug. Gailit küllalt kiusanud omade "pamflettidega" ja följetonidega, mulle palju kirjanduslikku kahju tehes? Härra Adson minu asemel, muidugi, vannuks Gailitile "igavest viha." Mina aga, lugedes Aug. Gailitilt ilusa novelli, kirjutasin (läinud aastal "Päevalehes") sellest avasüdamliselt, tõsist rõõmu avaldades uue väärtuse üle, mis meie kirjanduse üldtasapinda tõstab, – tulgu see kelle sulest tahes. Samuti toimisin ma Fr. Tuglase novelli puhul (jälle arvustus "Päevalehes"), kuigi härra Adsoni süsteemi järele mul Tuglaselegi "kätte maksta" ¹²⁾ oleks paljudegi kirjanduslikkude ja mittekirjanduslikkude tegude eest.

Iga kirjanik peab kirjanduslikes küsimusis olema ainult kirjanik, kõrvale heites kõik muu. Härra Adsoni teguviis aga näitab, et ta seda ei ole, kuna ta kirjanduslikku teost käsitab nii ebakirjanduslikult, et see tundub avaliku mõnitusena.

Sellele juhin kogu Eesti kirjanikkude ja kirjanduse harrastajate pere tähelepanu ja kutsun kõik, kellele kallis on meie kirjandus, võitlema sarnaste nähtuste vastu nii eneses kui ka teistes. Peab kord lõpp tulema sellele inetule nähtusele, et kirjanikud kirjanduse kaudu ¹³⁾ omi "arveid õiendavad", mis lõpmata kahju on toonud meie kirjandusele.

Kui härra Adson selle kirja peale ehk siiski tõendama ¹⁴⁾ tuleb, et ta pole muud teinudki, kui ainult avaldanud omi muljeid, siis oleks see ainult uus veesegamine ¹⁵⁾, kuna, kordan, härra Adsoni "arvustus" igale teadlikule lugejale mõjub varjamata sihiliku norimisena.

(R. Rohti "Protestile")

1) Ma pole öelnud sõnagagi, et "Üksindus" on halb, pahn, vaid üksnes tsiteerisin (oma vaimustusavalduste saatel), refereerisin ja loetelesin; kui tsitaadid ja mained "Üksindusest" on mahategemine, siis on "Üksindus" end ise maha teinud. Olgu siis peale "Üksindus" halb, kui R. Roht seda nii soovib.

2) Ja algada "Siuru"-aegseid isiklisi ülistamisi à la Roht ja komp.

3) Nagu p. 1-sest selge, on Roht ise oma kirjanduse halvaks teinud. Enesepeks.

4) "Väljapaistvamaks" pardon, härra Roht. "Väljapaistev" ja "parem" pole mitte üks ja sama; ka halvem võib välja paista. Pealegi tõstab Hubel "Üksinduse" väljapaistvamaks tänavusest toodangust (mitte üldse Eesti kirjandusest), jättes hindamata ka selle, nii et võrdlus on väga relatiivne.

Läbipaistva "habemepai" (nagu Oks ütleb) Hubel'i arvustuse lõpus võtab R. Roht puhta rahana, jättes ülisihilikult mainimata nimetat. arvustuse kaunikesti mittepooldava sisu ja üleoleva tooni.

5) Läksime kas või päris kohtusse, kui soovite ka konsistooriumi – minu arvustuse advokaadiks on "Üksindus" ise.

6) Õnnis, kes usub.

7) Eks kuulutanud siis kohe "Üksindus" tema ilmumisel pühaks – et tsiteerimine, refereerimine, arvustamine ja valjusti lugeminegi on keelatud!

8) Nüüd muutub R. Roht juba alevinaiseks! – Heidab mulle ette isiklikkust, aga läheb ise – perekondlikuks.

9) Täname väga! Kahjuks ei saa teid selle eest kohviklatschile kutsuda, ma ei korralda neid. Aga meil on väga piinlik, et ei ole teie teeneid väärikalt hinnanud ja et ei ole taibanud käsitleda teie poolset "suurt lugupidamist" ja "kiitust" nii nagu see nähtavasti teie poolt mõeldud: avansina, mille mina, ArA, oleksin pidanud sisse lunastama R. Rohti vastukiitmisega.

10) Millal olen annud sarnast eeskuju? Kus ja kunas olen "leppimatut isiklikku sõda" pidanud R. Rohti abikaasa, Tartu operetidiivaga? Ma pole teda "Vanemuises" isegi vaatamas käinud. – Aga – ah, milline fau pas, oleksin pidanud tingimata vaatama ja vastukiitma, nagu nõuab R. Rohti rida ülemal vilksatanud diplomaatlik arvustaja "eetika" ja perekondlik "loogika!"

11) Nii siis, ähvardus tulevikuks!

12) Kättemaksmise asemel maksetakse Rohti talus vahel ka ette.

13) Kuna R. Roht juba asja "kirjanduse kaudu" on viinud perekondlikule alusele, siis – mul on veel lähemaid inimesi – kiskugu sekka ka näit. minu ema, jooksku tema juure kaebama, et "Adsoni-ema, Arthur teeb maha ja mõnitab!" – ehk teeb veel vanainimese südame haledaks oma nutuga.

14) Võta näpust, ei tulnud.

15) Et inimene sest veesegamisest kord ka lahti ei saa: R. Roht on juba varemgi avalikult tunnistanud, et ta vett on seganud.

R. Roht ei ole omas pikas järjekorralises protestis, mis täis on enesekiitust ja enesehaletsemist, üheainsa sõnagagi põhjendanud omi etteheiteid minu vastu. Ta on asjast täitsa kõrvale kaldunud. Asjalikkuse piiridesse jäämine oleks teda sundinud vaikima (tema "asjad" ise on tema vastu). Kuid millal on R. Roht jätnud lamenteerimata, kui teda arvustatakse? Sellega oleme juba harjunud. ArA.