Paari eelmise "Loomingu" puhul nurisesin algup. ilukirjanduse, eriti proosa, vähesuse ja värvituse üle. Käesoleva "Loomingu" puhul on aga meeldiv konstateerida ilukirjanduse, eriti ilukirjandusliku proosa väärtust, ilmekust ja tasakaalu artiklitega.

Minu eelmistest kirjutustest "Loomingu" kohta on nii arusaadud, nagu oleksin ma eitanud draamade ilmumist "Loomingu" veergudel ja nagu ei kõlbaks draamad üldse lugeda. Seda pole ma öelda tahtnud. Rõhutasin ainult jutustava ilukirjanduse vähesust ja värvitust teiste alade kõrval, ilma et see oleks tähendanud teistele aladele etteheidet nende esinemise puhul "Loomingus". Kinnitan, et draamat võib ka lugeda, kuid jään ikkagi oma esialgse arvamise juurde, et draama on peaasjalikult lavastustükk, teatritükk, sest muidu oleks ta romaan või novell. Ja kui keegi draamat pakub, siis juhib ta täie teadmisega oma teose peale tähelepanu kui teatritüki peale.

Käesolevas "Loomingus" on ilmuma hakanud uus Mait Metsanurki draama 7. pildis epiloogiga "Kindrali poeg". Tegevus sünnib "ühes kultuurriigis, millele fashismihood peale hakkavad käima." Nii siis nähtavasti (ja seda paistab ka kahest käesolevas numbris ilmunud pildist) — poliitilise tagapõhjaga draama. Ning teda lugedes saabub mulje, et ta tõeliselt lava jaoks kirjutatud, mitte ainult lugemiseks. Vähemalt on nim. kaks esimest pilti üsna teaterlikud ning pakuvad laval vist häid võimalusi enese maksmapanemiseks. Kujud kõik tugevasti karakteriseeritud. Dialoogid elavad. Toon — satiiriline, aga mitte komöödiasse kalduv, ehk olgu pisut mõnes kohas, ning need ei räägi just tüki kasuks, tunduvad liig tendentsilistena. Näiteks lehmade ja inimeste paralleel, tööliste jootmine hurraa-karjumiseks, siis tööliste vastuvõtt kindralist — töörahva esitaja kõne ja tööliste "hõredad hüüded", samuti kindrali vastu. Sarnased kohad on natuke vähese põhjendusega antud, natuke shabloonilised ja selle tõttu vähe uskumatud, kuigi nad elus väga tihti ette võivad tulla.

Pisut ebaloomulik on ka praegusel ajal üldse kirjutada "fashismihoogudest" vallatud riikidest, kuna õieti kogu maailmale kommunismi "hood peale käivad", eriti aga meile, ja fashism ainult paaris riigis end kuidagi veel katsub ülal hoida, kuigi sealgi just temale kangesti "peale käiakse". Aga mõistagi, see on kõrvaline asi. Tüki sisu arenemine ise päästab ja tõendab oma tendentsi. Ja ajad võivad muutuda.

Mis "Looming" nr. 1–ses iseäranis rõõmustab ühe proosakirjaniku südant, see on Aug. Gailiti novell "Pärlite püüdja". Selle novelliga on Gailit tõesti ühe pärli kinni püüdnud, ja loodame, et see ei ole juhuslik püük. Tõsi, see pärl pole just kõige puhtamast veest, temas peegeldub suure Hamsuni vägevat kuju, kuid see ei sega kuigi palju ja iseäranis rõõmustav, et Gailitil selle all korda on läinud omapärasust leida. Selle novelliga on Gailit suurema saavutuse teinud oma senises kirjanduslikus tegevuses ja seda teinud meisterlikult, puhtalt, kirjanduslikult. See kergus, millega Gailit seni ainult paradokse pildunud, on "Pärlite püüdjas" omanud kindla kunstilise, hästi läbiviidud vormi. Mis sisusse puutub, siis pole siin juttu suurtest ideedest ega kandvast eluvaatest. Siin on jutt ühest "santlaagrist", kelle isik aga on sisemise põhjendusega esile toodud, ja see põhjendus valgustab toda santlaagrit kui omamoodi luuletajat, filosoofi, kuid ikkagi kõige rohkem kui santlaagrit. "Lustilik vagabundus", nagu ta end ise nimetab. Aga mitte ainult lustilik — on veel teisigi jooni, isegi traagilisi. Võib öelda, täiesti õnnestunud novell selles shanris, mida Gailit seni harrastanud. Nagu öeldud, suuri sisulisi prätensioone ei ole, aga vormilt selle eest hästi puhas ja stiilne.

Gailiti järele esinev J. Ruvesi (küll võetakse nüüd imelikke varjunimesid) ei taha palju öelda oma kahe lühikese laastuga. Need on realistlised pildid elust. Nähtavasti algaja esimestest katsetest. Igatahes, sel algajal on kirjaniku annet.

H. Visnapuu poeem "Inimpuu", millega "Loomingu" sisu algab, ei ole uus poeedi ilmavaates ja käsitlusviisis. Ta viib meid uuesti sellesse Visnapuule omasesse elutraagilisusse, mis meile tuttav "Taliharja" ilmumisest saadik. Nagu poeetki ise tunnustavat näib, on ta armastustraagilise "Amorese" laulik, ja sellena tunneme meiegi teda meelsamini, kui pärastsõja ajalaulikuna. Sellega pole öeldud, et Visnapuu pärast "Amorest" poleks saavutusi teinud. Aga nagu ta omal ajal sattus vormilisse liialdusse, liialdab ta nüüd mõnede sisuliste kordamistega, eriti "taprite" ja "relvade" käsitusega ja kõige selle protestimeeleoluga, mis "relvadega" seotud. Meie peame tapmist ja relva alati jõleduseks, kuid oleme viimasel ajal liig pettunud, et "vennastamisest" usuksime parandust tulevat. See on vana Kerenski metood - ja selle tagajärjeks oli "seltsimeeste" eriline verejanu. Ei aita "ahastuskäsigranaatide" pildumine. Tarvis on teist, ülesehitavat paatost.

"Inimpuu" riivab küll seda kõike ainult mööda minnes. Ta sisuks on teine elutraagika, õieti elamise enese traagika, nähtud "inimpuu" tärkamises ja närtsimises. Eriti ilus on selle poeemi lõpp — "Päramine", kus poeet vannutab, et ta surma järele "peate tõstma mu tõrvaste praksuvale rünkale."

"Ja kui on jäänud
tuhk minust järele ahk ja mure,
joobnuna noorusest, viinast ja armust,

laulja "Amorese"
puistaku hõisaten igaüks peotäis tuhka,

visaku õhku,
veele ja maanteele."

Ka artiklite ala on käesolevas "Loomingus" mitmekesine ja rikkalik.

Neist väärivad eestkätt tähelepanu Läti kirjaniku V. Dambergi artikkel Läti kirjanikust Viktor Eglitist, J. Kärneri Eesti kirjanduse 1924. a. lüürika ülevaade, F. Tuglase "Marginaalia" (paradoksid) ning E. Hubeli kirjutus Fr. Tuglase "Poeedist ja idioodist".

J. Kärner jõuan otsusele, et läinud aasta Eesti lüürika peale J. Barbaruse "Geomeetrilise inimese" midagi silmapaistvat ei ole annud. Põhjused: vanemad luuletajad pole leidnud kirjastusvõimalusi, noored algajad aga on esinenud võrdlemisi kujunematult, värvitult, omapärasuseta.

F. Tuglas harutab paradoksaalseid võimalusi kirjanduslikust kirjandusest — kui nii öelda võib. Kuna uuemal ajal nõutakse, et teater olgu teatri päralt, tants tantsu päralt jne., siis võiks ka nõuda "absoluutset" kirjandust. Ning Tuglas küsib: "Milline on siis kirjandusliku kunsti olemus, milles tema eesmärgid, kus tema piirid?" Ning konstateerib: "Kuid jäädes universaalseks, kõikemahutavaks kunstiks, on ta jäänud ühtlasi olemuselt piirjoonetuks ja esteetilisilt väljavaateilt dilettantlikuks." Nii et mõtted "kirjanduslikust kirjandusest" on: "Paradoksaalsed kujutelmid! Mind aga huvitavad nad ajajärgul, mil kirjandus kunstina ikka enam ja enam ähvardab kaduda, et anda veel rohkemgi maad oma praktilistele kasutamisvormidele."

Selle kirjutuse puhul ei saa Tuglasele vastuvaidlemata jätta ta vaadetes opereti kohta. Et ooper täiesti iganenud ja ebateaterlik kunstiharu on, selles ei ole kahtlust. Kuid Tuglas mõõdab ka operetti, ta teaterlikku päritolu hinnates, nähtavasti ainult muusikaliste mõõdupuiega. Seda ei saa pooldada. Uuemal ajal ei ole operett enam "lõbusaks koomiliseks ooperiks". See kvalifitseerimine on samasugusest vana konservatooriumi õperaamatu sordist, nagu Tuglasest naerdud kirjandusteooria õpetus. Opereti käsitlus on nüüd niisuguseks kujunemas, mis muusikalise külje ainult üheks neist paljudest abinõudest jätab, millega teatris end isik maksma paneb, teaterlikult loov isik, kelle esinemine on ta looming. Tuglas on järelmõtlematult "läinud selle liimi peale", millega meie "entelligendid" operetti põrgu põhja sajatavad ta "patuse" sisu pärast, mille pärast operetil nende meelest midagi ühist ei ole "püha kunstiga". Kuid seegi on eksitus. Sisuliselt võib operett praegu tihti olla liiderlik, labane, madalamate tundmuste teenistuses, kuid need vormid, mis operetis ikka rohkem ja rohkem maksma hakkavad, need elemendid, millest operett koosneb, on täiesti teaterlikud ja vastavad uuematele teatri–püüetele üldse. Praegusel ajal on õieti operett kõige moodsam teatrikunstiharu: ta annab näitlejale väliselt kõige avarama tegutsemisvõimaluse, näitleja enese võimised peavad siin kõige rohkem esile lööma kõigi abinõudega — kõnes, laulus, tantsus, liigutusis, liikumises, miimikas, kogu oma lavalises individualiteedis — ja see ongi moodsa teatri ideaal: täielik andumise võimalus laval, isiklik looming kõigi kehaliste ja hingeliste võimistega. See on teater, nimelt just teaterliku teatri ideaal. Ja kõige lähemal seisab väliselt sellele operett. Teised teatrikunstiharud alles teevad esimesi katseid leida ka oma sisule sarnaseid teaterlikke väljendusviise, kui see operetil juba olemas. Sellega lõppkokkuvõte: sisuliselt on operett madalal, aga ta väljendusviisid on täitsa ajakohased. Jääb üle ainult loota, et ta ka sisulisi saavutusi teeb, niipalju kui seda tena shanris üldse vaja, ja sellega kujuneb ta üheks täiesti vastuvõetavaks kunstiharuks, kuigi, nagu öeldud, ainult omas shanris. Mõistagi ei või kõike seda vastuvõetavaks pidada, mida meil praegu operetina igal pool pakutakse. Kuid ammugi ei saa operetti üldse kui teatrikunstiharu maha matta: tal on rohkem eeldusi tulevikus, kui see paistab pealiskaudsel silmitsemisel.

Et lõpetada ülevaadet, peab veel nimetama teisi artikleid, mis "Looming" nr. 1–ses ilmunud. Need oleksid: J. Zeigeri kirjutus "Modern komponistid", A. Vaga "Puvis de Chavannes", A. Vaga "Arvustuslik omavoli", A. Alle "Kunst ja arvustaja", J. Aaviku "Rahvalauluvärsi lugemise küsimus", A. Orase "F. R. Kreutzwaldi mõttesalmide algupärasusest."

Neist pakub muusikakunsti harrastajaile huvi J. Zeigeri kirjutus. Teised on (peale A. Vaga "Puvis de Chavannes'i") võitlused.

Üldse peab konstateerima käesoleva "Loomingu" numbri erilist elavust ja huvitavust. Ta on üks paremaist kogu "Loomingu" ilmumise ajal. Eriti kandvad aga on Visnapuu, Metsanurki ja Gailiti teosed.