Richard Roht "Väikelinn".
Tallinna Eesti Kirjastus Ühisus. 1924. Hind 80 marka.

Sellega oleks ilmunud siis R. Rohti kuues raamat, ilmunud suure hiljaksjäämisega, kas olude sunnil või autori heaksarvamisel, sest nii raamatu algul kui ka lõpul seisab märkus, et käesolev teos on kirjutatud 1920. aastal, seega siis juba nelja aasta eest ja varem veel kui "Hümnid Paanile". Lugeja hinnaku vääriliselt seda märkust; see oleks temale võtmeks raamatus esinevate tegelaste mõistmisel.

Kergema südamega kui teiste R. Rohti teoste lugemise lõpetamisel paned selle raamatu käest. See on nii lage kirjanduslikkusest, et ei või kellelegi kahtlusaluseks jääda tõsiolu, et raamat kirjanduslise väärtuslikkuse peale ei prätendeerigi. Ja nii siis ka tulebki teda võtta, võtta mingisuguse satüürina, följetoonina, mis omab, kui üldse omab, mingisuguse väärtuse ainult õigel ajal, s. o. siis, kui kõik teoses esinevad väikelinna kodanikud veel vaevata äratuntavad.

Nüüd, nelja aasta järele on ta mõju juba tublisti kahanenud. Hoop on antud, aga kellele, ei tunne vähemalt asjasse pühendamatu väikelinna kulisside tagustega võõras enam õieti ära.

Vast sellega seletatavgi see hool, millega autor teose algul ja lõpul meele tuletab tema sündimisaastat. Mäletagem ikka, et kangelased on pärit 1920. a. ja eelkäivast ajast. Teadagi tunneksid raamatus jäädvustatud kangelased kõige kergemini oma näopildid ära, kuid kahjuks pole seal seda ülearust kommet lugeda ja muretseda raamatuid, kuigi selle hind oleks ainult 80 marka.

Ei tea, missugused motiivid on olnud autoril mõõduandvad teose kirjutamisel: kas tahtmine võimalikult ruttu jälle uut raamatut kirjutada, kas lust väikelinna elu–olule kirjanduslist vitsahirmu anda, või soov rikastada meie kehvakest kirjandust kord ometi tootega, mida võiksid maitsta, pärast lõunasööki muidugi ka need Paljasmaad, Veeberid, Lised jne. jne. Lugejal aga, kes oma vaimulaadilt just selle väikelinna kultuuri õhkkonda ei kuulu, on põhjuseid enam kui küllalt autori peale vihastada. Peab olema eriliselt tugev kõht, et niisugust tooreskraami ära seedida, ilma sealjuures enesele liiga tegemata. Kui olekski teos ka autori poolt vähenõudlikuna võetud (välimuselt ja paberilt on ta seda), kuid kirjanikul on ju lugeja vastu ometi ka teatud kohustused, mida nii hoolimatult ei tohiks ignoreerida. et seda ühele kirjanikule isegi ta kuuenda raamatu ilmumise puhul ikka veel meele peab tuletama!

Tuleb meele Saksa kirjandusest Heinrich mann'i samanimeline töö — "Die kleine Stadt", tüse umbes 500 leheküljeline romaan. Peab imestama, missuguse meisterlikkusega, missuguse lõikava ja hammustava irooniaga H. Mann, viimase aastakümne üks Saksa loetavamaid romaniste on osanud anda niisuguse plastilise, mittemidagi soovidajätva pildi väikelinnast, selle elanikkudest, nende ideoloogiast, kultuurist, kunstiharrastusest, ühistegevusest, omavahelistest tülidest, võitlustest esimese kodaniku koha pärast, abielu rikkumistest ligimese naisega jne. Ja seda kõik nii tagasihoidlikult, otsejoones pealetükkimata (nagu teeb seda Roht); ning otse kui kontrastiks, väikelinna räpasuse ja närususe allakriipsutamiseks asetab sellele foonile kahe abitu ja saamatu noore inimese puhta, kirglise armastuse, kes hukkuvad mõlemad (tegevustik on Itaalias) armukadeduse ohvritena.

Rohti "Väikelinnas" esineb umbes kõik seesama, ka armastusromaan ei puudu, kuid mulle jääb arusaamatuks, mis põhjused sundisid kirjanikku ümbertöötamata suruma kokku kõik selle aine 80 räpasele leheküljele. Ärgem olgem oma vastu ometi nii vähenõudlikud. Nelja aasta jooksul, mis teose lõpetamist tema ilmumisest eraldab, oleks võinud hea tahtmise juures palju teha. Arvan, oleks vist ülim aeg juba kord loobuda mõnekümne leheküljeliste raamatute juurde vabritseerimisest ja iga kirjanik peaks kas või menu pärast ikka rohkem rõhku panema oma toodangu kvalitatiivse kui kvantitatiivse külje peale.

Selle vaga sooviga lõpetangi need kehvad read, mida ei tule mitte võtta kui ühe kutsutud ja seatud kirjandusarvustaja tarka ja teaduslikku hinnangut, vaid ainult kirjandusest, eriti ka Eesti kirjandusest ja selle tulevikust huvitatud mõtteid ja arvamisi ühe 80–ne leheküljelise "teose" ilmumise puhul.