Talapuu elust läbi murdev energia oli kõvaks jäänud veel silmis, lõuas ja ümber huulte. Kuid silmaalused olid juba kanavarbail püdelaks sõtkut, rasvund põsed nihkusid pehmete kookidena suunurkadeni, ja puguna paisuma hakkav lott lubas tal ainult madalaid kraesid kanda.

Seni kui selle välispidiselt vananeva kolba taga ajukraavid veel ummistunud polnud ja mõte säält nobedana ilma kargas, ei hoolinud Talapuu suurt oma välimuse eest. Ta teadis: rikkus tuleb tarkusest, kui Jumal avitab. Ja Jumal avitas, sest mitte vähesega ei ostnud ta Tema soosingut: esimesena teiste maksude seast õiendas ta ikka kirikumaksud, tellis maale, pererahvale, "Meie Kirikut", ohverdas suurima annuse altari ette marmorkuju muretsemiseks ja oli õpetajaga sinasõber. Mõistust ta siiski ei pidanud kuradist tulevaks, sest tal oli seda palju, ja ometi: mida ta hommiku veel voodis olles palus, selle eest võis ta sagedasti juba sama päeva õhtupalves tänada.

Et mõistus Jumalast on, sai talle päevselgeks sel päeval, mille hommikul ta palus, et ta majake järgmisel ööl kiiresti maha põleks. Ja vaata, mõne kuu pärast võis ta kinnitusrahaga kaks paremat maja asemele osta.

Seepärast ei unustanud ta hiljemgi, kui ta õhtul seliti voodis lamas, käed kumeral kõhul, tänu ütlemata Jumalale, kes muidu nii raske ja vererikka rahva katsumise, nagu seda sõda on, Talapuule ometi oli õnnistuseks saatnud, õigem küll proovikiviks ta mõistusele: juba oli tal kaks talu linna külje all, kuus maja linnas, tema autobussid ristlesid läbi linna ning kolm mootorpaati kihutas kahekümneviieliitriste plekknõudega täis piiritust rannast Soome poole.

Nagu ikka, ei mõistet ta häätegevust sõgeda ja kadeda rahva poolt hinnata: teda peeti neetud vereimejaks. Kuid kes muretses töölistele tööd, kes andis kõrgemate ja vähemate ametnikkude napile palgale tihtigi väikest lisa altkäemaksu näol, kes võimaldas odava hinna eest vaesemalegi ühest linna otsast teise sõita, kes andis piirivalvuritele, kui mitte muud, siis vähemalt tööd ja seega nende olemasolu mõtte?

Oma äritee vaevarikkal algul harjunud rehkendama kopikatega, küünratega ja lootidega, oli ta pärast sõja lõppu ja iseseisvuse saabumist juba miljoneis markades, kilomeetreis, kahekümneviieliitristes astjais, grossides, vaguneis. Nüüd oli ta harjunud en gros mõtlema igal pool, kus asi ei puutunud viljatult enese või teiste pääle kulutet rahasse, ja üksikasjast uhkelt mööda nägema, isegi naiste suhtes. Kui keegi neist risti vastu tuli, võttis ta nii palju kui anti nagu iseenesest mõistetava vastu, pilk väljavaatega hoopis mujal, ning unustas juhtumise tee ääre, ise edasi minnes.

Kui ühel päeval teade tuli, piirivalvurid tõrkuvat ta lähkruid läbi laskmast, asjaomased nõudvat vaheltkasu ja altkäemaksu suuremat kui tulu ise, üks mootorpaat olla kinni püütud, oli Talapuule selge, et kuskil mõra sees pidi olema. Õhtul kurvana end peegli ees lahtiriietades, märkas ta silmades väsimust, ja käiseid üles käärides ning näpuga muskleid katsudes, tundis ta pehmet rasvakorda, mis kordas end kõhu ja säärte ümber ning turjal. Sammal, mõtles ta. Ainult kui ta kolba taha ei pääseks!

Suurema innuga rabas ta ettevõtteist kinni, tõstis omnibusside hinda ja lühendas nende teed, kergitas üüri, pidas palku kauem kinni, avas kino ja tellis väljamaalt kõverad peeglid naerukabinetiks. Kuid inimesed aina nurisesid, ning eestlane oli naeruks liig tõsine.

Topeldet pingutustest ei sugenenud suuremaid sissetulekuid. Oli tarvis tuge ja abi, sest peri mäge läks tee.

Päevi põhjalikult järele mõeldes, jõudis ta lõpuks otsusele: pole mõtet puhtmajanduslikul kompanjonil, kes Talapuu käima pandud energia oma kapitali jaoks ära kulutaks, tugi peaks olema hingelisem, kes mõistaks mõrasid juba oma soojusega kinni kittida, kes oskaks roostetama löövaid vedrusid jälle haljaks ja nõtkeks teha.

Ja pääle muu, on aeg mõelda ka oma nime ja au pärija pääle, enne veel kui jõud soo jätkamiseks kõduneb.

Ja kui ta siis vahest leiab omale eluseltsilise, hääsüdamlise, rikka, kuid ausa, noorevõitu, ilusa ja tubli, kes keedaks ja turul käiks, õmbleks ja soojad käed ümber ta kaela lööks, peab ta veel oskama saada eeskujuliseks eesti emaks, kes saatuste ühtesulatamisaktis ei näeks liiderlikku lõbu, vaid tõsist isamaalist ülesannet ja kohustust tuleva soo vastu, ning isa raudse energia, visaduse, tarkuse ja tugevuse kõrvale peab ema omalt poolt kätkisse lisama õrnuse, eesti tõu sinised silmad ja valvakad juuksed.

Nende raskete nõuete kohaselt tuli silmi teritada ja jälle en détail vaadelda.

Kui enne Talapuust huvitet olid ainult äriringid, laienes nüüd tema nime tarvitajate hulk ka perekondadesse, kus mehelemineja tütar hääd partiid ootas. Talapuu süda oli saanud üleöö ringraadio saatejaamaks, kuna vastuvõtte aparaatide arv varsi nii võrra suureks kasvas, et ta vältis juba avalikult end näidata, kartes, et ta näolt võis igaüks ära lugeda ta südamelainete pikkust ja suuna.

Ent nii keema kui ta ka ümbruse pani, jäi ta ise külmaks. Ta nägi nooremate pääs tuisku ja vallatust, kuid põrmugi aru, vanemad olid liig pääletükkivad, rikkad inetud, iludused aga edevad.

Juba oli ta mõelnud oma tingimused ajalehes avaldada, kui äkki ühel päeval ta ees seisis sale tütarlaps loteriipiletitega. Talapuu palus, nagu ikka, teinekord tulla. Kui tütarlaps end otsekui mahajäetuna ja haavatuna tagasi tõmbus, hellus mehel süda ja, endalegi ootamata, ostis ta ühe pileti. Raha maksmisel lõi ta silmad üle pruuni seeliku ja, kevade kübara alla vaadates, nägi ta kiharduvate lokkide vahelt kartust mängivaid silmi: ta ostis veel teise, ilma et tal väljaantud rahast nüüd kahju oleks olnud nagu tavaliselt. Kolmanda pileti ostmise ajal sugenes koketeeriv kahekõne. Talapuu paksu lihha ilmus kergus ja nõtkus, jalad said faunliku kepsluse. Üle ta pikaldaste liigutuste virvles tuluke, ta selg paindus kummardustesse, sõnad meelitustesse, ning silmapilgust uimastatuna haaras ta, mõlemaile ootamata, preililt järsku piletiraamatu ja vajutas selle artistliku väledusega kahe näpu vahel oma tasku.

Pahem käsi puusas, parema jala otsaga õhus edasi tagasi vibutades, jälgis ta kaua oma kangelasteo mõju tütarlapsesse.

Esimest korda en gros tujus ka väljaminekuis, ladus ta viissada marka lauale. Kui peri mäge, siis peri mäge!

Tõesti, peatust ei näinud kuskilt tulevat, ja kui ta hiljem, õhtuti leentoolis oma päevaste kulude mõtet tahtis lahti harutada, nägi ta küll kord lilli, kord sokolaadi, kinopileteid, lõbusõite, kord isegi väikest briljantsõrmust, aga sõlm ise istus nii sügaval, et ta iial seda pinnale kangutada ei suutnud, vaid ennem ise unistuste patjadele magama jäi.

Neist unistustest jutustas ta ka oma Nellile. See kuulas, kuidas Talapuu omale maal veel tahab juure osta ühe villaveski ja meierei, ning loodab ka Rootsiga piiritusühendusse astuda, kuid Nelli soovil on ta valmis randa isegi ühe villa ehitama, triiphoones viinamarju kasvatama ja Daanist koka tellima.

Kui tütarlaps Talapuu kõrval vahel jalutades silmi tegi vastutulevaile noortemeestele ning kõnelusse hajameelsuse pause lükkis, tõusis higi Talapuu näkku, ta kartis armastuse haprust ja katsus suuremate žestidega mõjuda. Kui mootorpaadi sõidud ja autoreisid linnas ja linnast välja läbi, vihjas ta midagi lõbulennust, olgugi et tal endal nõrk süda oli ja et ta kõrgusi kartis. Talapuu vihje muutus Nellis sedamaid nõudeks.

Kuna Talapuu tundis, selle naisega võib kõrgele lennata, astus ta julgesti Nelli kõrvale aeroplaani korju. Propelleri vurisedes ja aparaadi maapinnalt üles tõustes, tundis ta ka tõepoolest väikese närvilise erutuse otsatut avarust, mis rinda läbistas. Ta oleks valmis olnud oma südant peo pääle võtma ja seda neitsile pakkuma, kes kahtlemata sel üldise joobumuse silmapilgul selle ka vastu oleks võtnud.

Ta haaras juba Nelli käest kinni, kes üle ääre alla vaatas, ja sosistas sõnu, mida aga propelleri väitsed sedamaid puruks hekseldasid.

Kuid pea tuli kõiges ootamatu muudatus: allalaskumine õõnestas südamealust, Talapuud valdas ääretu hirm, ta arvas end kukkuvat, pääst ja sisikonnast käis läbi imelik tõmbetuul. Ta ei suutnud end pidada, ja alla jõudes tundis ta end üsna pehmeks tehtuna, kuskil tundus nagu rõskust. Piinlikkusest ei osanud ta midagi kõneldagi, ning ta arvas juba kõik kadunud olevat.

Selle vastu, Nelli oli järgmisel kohtamisel lõbusam, avameelsem, näis kui valmistaks ta Talapuud suurimaks hüppeks ette. Mitu korda märkas Talapuu näitsiku silmis sedasama mängit argust, mida loteriipiletite müügilgi, ning läbi pargi kõndides, tundis ta oma väiksest sõrmest kinni võetavat. Mis see tütarlaps nüüd soovis, oli raske otsustada, sest ta küsis Talapuult, kas see teadvat ja tundvat seda suurt hõimlustunnet, mis ligidaseks teeb meile soomlasi, ungarlasi, veel enam, kas ta olla kuulnud midagi sellest, et ka tatarlased, jaapanlased, hiinlased ja kõik turaanlased ülepää on meie sugulased, ning neid on üle viiesaja miljoni, ja kui veel juure arvata tunguuse, karamõkke, karaiibe ja sellesarnaseid, siis terve ilm!

Terve ilm, lendas Talapuu Nelli fantaasiale järele ja oleks sel silmapilgul, kui talle selgeks sai, et nüüd rahvuste ärkamisajal tõusvas päikses üks sugulane teise järele käe välja sirutab ja teisega ühendust otsib, endagi käed välja sirutanud ja kõik need pooltuhat miljonit oma rinna vastu surunud. Nii agar oli ta Nelli mõtteid oma tundmuste sulasuhkruga üle kandeerima.

Kui Nelli Talapuu südamepinna tundis täiesti pehmenenud olevat, otsustas ta oma kavatsust sinna pitsarina sisse vajutada: tehku ometi see rikas mees vaesele tütarlapsele võimalikuks neid hõimlussidemeid isiklikult sõlmima minna, andku talle raha osavõtmiseks ekskursioonist Ungarisse, selle eest on ta tänulik surmani.

Talapuu mängis uuriketiga ja vaatas, kuidas päike mere taha veeres. Surmani, mõtles Talapuu ja vaatas siis paljutähendavalt Nelli silmi. Jah, ta oli nõus Nellit saatma kas maailma otsa, kui ta aga julgeks loota... Pilguks lõi ta küll kahtlema, merele vaadates, kas nii valgete öödega üle lahe sõit mootoritega siiski hädaohtlik pole, kuid Nelli kõrge idealism lõi ta materjalistlikud mõtted maha, ning ta tundis jälle end armastus-aeroplaaniga kõrgemaisse õhukihtidesse tõusmas. Ja muidugi, hõimlased, sugulussidemete uuendamine, rahvustunde tõus: kuidas ta südameni olnud liigutet juba sellest kahest ungari täkust, keda säälne riigivanem meie omale laulupidu ajal kingituseks maha jätnud ning kelle loodetavad järeltulejad saavad tõelisteks sillataladeks kahe tõu vahel, kahe kauge rahva sõpruse ja armastuse täheks.

Lootuse puhudes Talapuu südamepurjedel, oli ta täna jälle noor ja kerge: ta kontsad ei puutunud kõndides peaaegu maha, pargis jooksis ta puu taha peitu, hõikas siis Nellit hämaras end üles otsima, tõmbas kõhu värvlites koomale, ajas selja sirgu ja ostis esimesest teeäärsest restoraanist jäätist.

Kindlus ei või enam kaua vastu panna, mõtles piiraja sel ajal, kui Nelli ühes teiste kaaslastega ärkavas Ungaris sõpruse ja suguluse sidemeid oli kohendamas. Nii pea, kui reis lõpnud, pidi otsustavaid samme astuma: see oli nii enesest mõistetav Talapuule.

Iga hommiku oli Talapuu esimeseks ülesandeks lasta omale tuua kõik värsked ajalehed ja ajakirjad, ja kui ta säält reisikirjeldusi leidis, ülesvõtteid, väikseid teateid teekonnast, soenes ta hing, ja ta unustas kõige muu. Hõimrahvas pidi tõesti olema tulise südamega ja ülilahke, kui ta nii vaimustusega põhjala lapsi vastu võttis, ja Talapuu oleks neil hetkeil peaaegu valmis olnud üht oma talu ungari laste koduks seadma, kui ainult inimene oleks leidunud, kes talle seda nõu oleks annud.

Mis Talapuus nende ootenädalate jooksul oli veendumuseks pahtunud, tõdenes Nelli tagasijõudmisel: tänust reisi võimaldamise eest näis neitsi lahkus peaaegu armastuseni kasvanud olevat. Või oli temasse midagi külge hakanud ja külge jäänud säälsest lahkusest, soojusest? Endise kelmi tujukuse ja tõrksuse asemel nägi Talapuu nüüd vaikist elutarkust ning tõsidust, ja see meeldis talle veel enam. Kahtlemata oli Nelli oma teekonnal õppinud ilma nägema ja tundma, et elu pole pillamine, vaid töö ja vaev.

Aeg oli kõigiti küps.

Terve öö lehitses Talapuu kirjavahetuse käsiraamatut, otsides kohast vormi oma tundmuste ja ettepaneku jaoks, kuid kui ta kirja viimaks postikasti oli visanud ja tagasi koju tuli, läksid ta sammud järjest aeglasemaks ning raskemaks: kes teab, kes teab, kas tema suudabki veel kõike seda pakkuda, mida noorus tahab, sest ta ei mäletanud isegi enam, millal ta viimast korda võis oma suuteist tarvilikku tunnistust anda.

Nõnda kaheldes jäigi ta oma leentooli magama.

Nelli näis oma neitsipõlve küljes rippuvat õige habrast kiudu pidi: vaevalt sai Talapuu teda riivatagi, kui ta küpse viljana pihku langes.

Polnud menu Talapuu ettepanekuil pulma sügiseni edasi lükata, et seda suurejoonelisemalt ette valmistada ja kas või kortergi abielu kohaselt sisse seada. Nellisse oli nähtavasti teekonnalt lõunapoolne veri ja temperament külge hakanud, ta nõudis kiiremat tempot, mõnest nädalast jätkuvat, arvas ta ja oli valmis kohe õpetaja poole sõitma.

Talapuu pidi kõigega leppima, sest vaimud oli ju tema ise välja nõidunud. Ka kahtlusvaimud, sest niipalju kui ta Nellit ka ihaldas ja vahel ka argsi puutus, märkas ta ometi: üks asi on ihaldada, hoopis teine asi ihaldusi rahuldada. Teadmatus oma jõududest tegi talle palju hingelist piina, kuni ta ühel õhtul enam välja ei kannatanud: ta otsustas oma jõudu proovida, et altari ette astudes sama kindel olla oma ihulistest varadest, nagu ta igal ajal teadis oma ainelise varanduse suurust.

Varustet kõigi ettevaatusabinõudega, sammus ta pimeda tulekul läbi kõrvalistest tänavaist ja seisatas lõpuks madala, luugitet akendega maja ees, mille ukse kohal väike latern punast valgust tuule käes kõigutas. Südame tuksudes tõmbas ta kella.

Ta argus lendus, kui ta nägi, kuidas tal ka siin menu on, ning ta lõi omad silmad ühe pääle, kelle nina Nelli oma meele tuletas.

Kui sel korral Talapuu katse ka nurja läks, ei heitnud ta veel meelt, vaid teades, et esimene kook lääb käkki, tõotas tagasi tulla mõne päeva pärast, andes oma partnerile eriti raha veel selleks, et ta oma juukseid edaspidi lokki keeraks nagu Nelligi.

Ja ennäe, viiendal korral õnnestas kõik. Ning nooruse ülekeevast jõust paisunud, tahtis ta veel samal ööl Nelli poole minna. Suure vaevaga sai ta ennast veel taltsutada, sest aega oli ju küllalt ees.

Öösel kandis ta nüüd jälle vurruhoidjaid, hommikul vaatas ta peaaegu väljakutsuvalt oma näovolte ja kortse peeglis, kuna kätesse, jalgadesse iseteadvus kasvas, suurem kui iialgi enne.

Kui nad järgmisel päeval oma teist mahakuulutamist kirikus päält kuulasid, pöördusid kõigi silmad esimesel pingil istuva paari poole. Talapuu tundis, nad imestavad kõik ta haruldast noorenemist, ja et ennast igalt poolt selle väite kinnituseks näidata, pidi ta juba üles tõusma, kuid õpetaja karistav pilk ülevalt sundis teda maha istuma.

Et õpetaja lihtsalt kade oli Talapuu õnne pääle, selles polnud miski kahtlust, ja väljas Nellile seda tunnustades, näpistas ta teda käsivarrest. Õpetaja jahedus olla juba paar nädalat vana, ning see olla tekkinud varsi pääle otsust abiellu astuda.

Ent mõni päev hiljem aimas selle põhjuseks midagi muud. Kui ta paar päeva enne laulatust veel viimast korda tuli otsustavat selgust ja hinnangut saama oma suuteist, leidis ta kambri ukse, mis muidu ikka lahti oli, seest riivis olevat. Seest mehe häält kuuldes, kihvatas temas viha nii oma rivaali kui ka selle naise vastu, kelle truuduse ta oli paariks nädalaks küllaldaselt kinni maksnud. Üleni teguvalmis, koputas ta tugevasti, mille pääle ukse vahele kähar pää ilmus. Enne kui see sõnagi sai lausuda, oli uks pärani ja Talapuu kesk läve kui ingel Gabriel tulise mõõgaga paradiisi väravas. Kuid see tuline mõõk kustus ja langes alla, kui ta Aadamat ennast nägi. See oli õpetaja. Talapuul jäid sõnad kurku kinni. Seda kasutas õpetaja ja hakkas noomima: mõelgu Talapuu, kes paari päeva pärast Jumala palge ette tahab astuda oma noore pruudiga, mõelgu ta ometi oma patu pääle; kuhu olla ta sattunud; kuhu peaks ta omad silmad häbi pärast panema; ja veel kui terve ilm seda kuulda saaks.

Talapuu vastuväited, õpetaja ise olla ju siin patuurkas, aimaks seda ainult kogudus või ta abikaasagi, tegi õpetaja selle läbi nägematuks, et ta veel suuremad süüdistused esitas, mille kõrval ta enda süüd varju jäid.

Kui Talapuu oli seletanud, et ta kõike ilma pahade tagamõteteta teeb ainult oma tulevase abielu õnne kindlustamiseks ja ise hingelt täiesti süütu on, — tõenduseks, et ta oma pruuti üle kõige armastab, näitas ta preili lokkidele — ja kui õpetaja jälle omalt poolt oli päevselgeks teinud, kuidas ta siia pole tulnud oma himusid täitma, vaid hukkaminevaid hingi päästma, lepitas mõlemaid seesinane hukkaläinud hing.

Hiljem kolmekesi klaase kokku lüües, vandusid nad mitte kellelegi oma saladusi edasi kõnelemast. Õpetaja ja Talapuu andsid selle märgiks suud ning pigistasid teine teisel tugevasti kätt.

Pühapäevase pulmarongi pikkust oli ühel hoobil raske mõõta, kuna linna uulitsad nii kõverad olid, et rong iialgi ühte sirgesse jätku ei mahtunud. Jälle oli üks neist haruldastest pidupäevist, mil rahvas jälle nagu üksainus suur ja ühemeelne pere oli, sest nii hästi pulmarong ise, milles valitsuse liikmeid, professoreid, kooliõpetajaid, ärimehi, üliõpilasi, maamehi võis näha autodes, troskades, maa vedruvankreis, kui ka päältvaatajad aknail, tee ääres, kiriku esisel olid nähtavasti unustanud kõik omad seisuse ja klassi vahed, ning oli ühemeelselt kokku tulnud osa saama Hümeeni pidulikust jumalateenistusest. Meie maa lootusrikkama ettevõtja isiklik elu oli laienenud terve vabariigi õnnekuse sümboliks, ning igaüks elas peigmehe ja pruudi õnsas ja tähtsas näoilmes läbi kogu rahva ärkamist ja valmisolekut suurema sünnitamiseks. Isegi elukutseliste laulatuselkäijate pisarais oli enam rõõmu kui leina.

Talapuu oli täiesti teadlik oma kõrges ja vastutusrikkas osas, ning tundes tuhat silma enesel viibivat ja südameid ärevuses seisma jäävat, aitas ta oma kaaslase nõtkel käel kiriku ees autost välja.

Talle näis, et isegi loorberid ja mürdipõõsad kuni altarini omad ladvad harduses nende poole kummardasid, näitsik valges õhulises siidis pika järellainetava looriga, mees frakis, mille liidukseist lootusrikas ümarus välja paisus roosinupuna õiekarikast.

Vahest ainult ükskordses lendutõusus aeroplaanil oli seda avarust ja kõrgelolu maisest, mida nüüd pühast ümbrusest tundus. Kuid selle vahega, et Talapuul nüüd karta ei tulnud äkilist allalaskumist, võis oodata vaid tasast tuuletut liuglemist abielu rahulikku sadamasse. Ja seepärast võis igaüks ta võimsas "ja"-sõnas kuulda kapteni käsku ärasõiduks. Koguni kodusena tundus ümberringi aimatav inglitiibade lehvimine läbi pühakoja, kui õpetaja omad laiad varukad tõstis, et õnnistada.

Tagasi jõudes pulmamaja ette, arvas Talapuu sellest veel vähe olevat, et ta kogu tee oli autost kummardusi teinud paremale ja pahemale poole, lahkelt tänades selle ühemeelse ja liigutavalt suure osavõtu eest ta saatusest: maja trepil võttis ta veel silindri pääst, keele pakitsedes öelda midagi rahva häälest kui Jumala häälest, kuid noorik oli kärsitu ning tõmbas mehe uksest sisse, enne veel kui ta suudki sai avada.

Veel kord oli Talapuul kokkupuutumist rahvaga. See oli juba hilja öösel, kui põlevaist tõrvikuist, sõjaväe orkestri mängust, rakettidest, avat piduaknaist tulevast kõminast võlut rahvas ikka veel all seisis ja midagi ootas. Äkki ilmus palkonile Talapuu ja, nähes all austavat rahvast ja kuuldes kuskilt, seest või väljast, hurraa hüüet, hellus ta viinast pärmitet süda nii, et ta, silmad niisked, oma rahapunga sisu ülevalt alla külis ja siis veel käemusu tervele ilmale järele saatis. See oli kui viimne lehvitus poissmehe minevikule ja kõigile mahajääjaile. Sest ligines ärasõidu tund.

Kui hommiku vidukses Talapuu abielukambri ust lukku keeras, pää uimane ja pööritav kõigest läbielatust ja sissejoodust, ning keset tuba nägi laia valendava voodi virvendamas, läks tal viivuks kõik segi ja ta pääst sähvatas läbi: ta oli ju oma "ja"-sõna ärasõiduks annud, kuid see valge laev sääl seisis ankrus ja ootas neid pääle, ning, oo Issand, neil polnud ju veel pileteid!

Ja sedamaid kadus Talapuu kätest jõud, mis lendvana läbi keha ja jalgade põrandasse surises. Enne veel, kui ta põlvedest kokku nõksatas, oli Nelli appi tulnud ja talutas teda toolile. Eksitus kõik, eksitus, naeris Talapuu, võttis karbist näpitsad ja vaatas siis julgemalt läbi klaaside voodit. See seisis liikumata ja ootas. Eksitus, kordas ta võidurõõmsalt Nelli paituste vahele, tõusis ja võttis sängitulbast kinni.

Väline tasakaal käes, nõksatas tal midagi sees: lauakõnede kõrge toon ja mäetippude õhk oli ta pää pööritama pannud, tal polnud sääl, lauas, võimalust vastata, ta oli vaid end kokku tõmmanud ja kuulanud, kuidas kiidukõnede laviinid üle ta pää vuhisesid. Nüüd sellest kõigest toibudes, leidis ta tarvilise olevat oma naise ees lahti lüüa oma ilukõne vedru ning sellel esitada omad kõikumata printsiibid. Abieluvoodi olgu puhas, ja abielu olgu abi elu, mitte lõbu elu.

Talapuu seisis püsti ja vaatas mõtlikult maha. Need kaks põhimõtet olla ka kõik.

Tänu taevale, et mitte enam, hakkavat juba igav, arvas Nelli tujukalt.

Silmi pilgutades tuli nüüd Talapuu sängitulba juurest Nelli juure, võttis ta ümbert kinni, naeratas mahedalt, vaatas tagasi minevikku kuni loteriipiletiteni ja ligemasse tulevikku, mil nad kahekesi nurgakivi panevad uueks põlveks. Kuid Nelli oli vait, kaine ja õnnetu, ta paitas mehhaaniliselt oma mehe punast kukalt.

Esimene laps peab poeg saama, jätkas selle tasase paitamise hüpnoosis Talapuu, poeg, kuid ema lokkide, nina ja taljega, kuna pää võib täiesti isa hoolde jääda.

Mis see oli? Nelli nuttis!

Talapuu tõusis püsti, vajutas oma naise pää vastu tärgeldet särgikilpi ja hakkas teda omapuhku paitama ja vaigistama. Ta mõistvat kõik, ta saavat ju aru, kui raske on lahkuda neitsipõlvest, aga see silmapilk pidavat kord igaleühele kätte tulema; uus elu olla endisest palju rõõmurikkam, olgugi et Talapuu ei armastavat seda pillamist, mis kurnavat ihu ja hinge. Rõõm tulla juba vastutustundest tuleva soo ees.

Ent naine ei näinud hoolivat ei puhtast tõust, pojast ega rõõmsast elust tulevikus, vaid viskas end kummuli voodile ja nuuksus edasi.

Mis pidi Talapuu tegema? Kas naisel aidata riidest lahti võtta? Enesel ajas ta juba fraki maha. Kuid Nelli oli tõrges ja kapriislik.

Käed ümber naise piha, tõstis ta silmad abitult akna poole. Kardinate veere vahelt nirises juba vastikut hommikupiima tuppa. Talapuule ei meeldinud see: oleks kui piirivalve kallale saanud.

Nüüd ärkas temas viha, mehelik viha kõige selle vastu, mis nägemata teel ees seisis ta abielumehe õigusi ja kohuseid tarviliselt läbi viia. Kuid Nelli ajas end üles, naeratas läbi nutet silmade ja lausus: läheb üle, läheb üle! Ja muidugi, ja muidugi, pehmendas Talapuu.

Kuid kõle, tühi, luuletu ja verevaene oli see algus Nellile! Nagu kuum laine lõi ta üle mälestus Budapestist ühes tõmmu madjaarlasest üliõpilasega: kuidas siis kõik oli teisiti! Lillede, laulu ja lustiga oli ekskursante juba jaamas vastu võet; soojade, pea põletavate ugrilaste pilkudega magama saadet; serenaadidega üles äratet; kostitet rahvusliste toitude, maiustuste ja ideaalidega. Kahe kauge rahva jälleleidmise rõõm oli nii ülev olnud, et ei märgat, kuidas pidulaua taga päevast öö, ööst hommik oli kasvanud. Pime pidi see olema, kes ei näinud, kuidas kuumadest vastastikku pilkudest põhjala neidude ja lõunavereliste ungari noortemeeste vahel, põlvede puudutustest, käte pigistustest, ah, süüta suudlustestki valmines tugev sild kahe turaani haru vahel. Igaüks tõi seks materjaali kaasa ja aitas, kuidas oskas. Alles ärasõitvas rongis ärkas Nelli silla ehituse joovastusest, ja, pää uimane, mõistis ta, et ta oli toonud selleks terve enese. Läbi hämara mäletas ta veel hulkumisi kahekesi mööda tänavaid, alleid, vestlusi: õhk oli sooje tähti täis tumesinises öös, Donau laienes all, kuna sildade kumerad käsivarred kaldaid ühendasid. Siis oli kuskil mokka likööriga. Iga lonksuga levines loidus ja anduvus. Järgmine päev oli kui unenägu põlevate huultega, roidunud kehaga, ilm oli kui teisiti, kuid see oli ärasõidu päev äripäevadesse.

Muidugi, muidugi, läheb üle! kordas Talapuu. Kuid mis, seda ta ei teadnud. Kas minevik? Ah mingu ta! Laps ja minevik!

Nelli ei suutnud kuidagi oma koormat maha raputada.

Äkki turgatas midagi Talapuule meele: naine hakkab mehest alles siis lugu pidama, kui ta kiskjaks loomaks muutub! Nüüd ajas ta ennast sirgu, mängitas Nellile käsivarre muskleid, võttis peoga tooliseljast kinni ja sirutas selle ettepoole ning tahtis järsku oma naisega sedasama korrata, temaga kuristiku kaldal mängelda nagu kass hiirega, kuid nähtavasti oli lihaste rammus enam rasva kui kiudusid, hing jäi kuhugi kinni.

Naine, kohkunud ootamata kallaletungist, käänas end väledalt Talapuu käte vahelt välja ja põgenes. Nüüd vast alles avanes mehele lai väli oma hagijaid lahti lasta: ta viskas vesti seljast, tõmbas krae kaelast ja tormas ülestõmmat käistega üle toolide, öölaudade ja lauakeste.

Kui ta viimaks, ise üleni higine, lõõtsutades Nelli jooksult tabas, kärises selle pulmakleit. Kuid saak oli ikkagi käes ja vajus nüüd pehmelt käte vahele.

Sel silmapilgul lõnkus ukselink: taga võtmeaugu rabeles kaks uudishimulist vanapoole naist koha pärast, ohked rinnus ja sülg kurgus. Mis Talapuul sellest oli! Terve ilm oleks pidanud päält vaatama, kuidas Talapuu talitas ja teisi oma mehisusega ületas. Kuidagi rabas ta oma Nelli sülle, kuid komistas siis koormaga ootamata vaibale.

Ses allalangemises näis jälle jalgealune kadunud olevat, kuid nüüd tuli Nelli ise appi. Ta arvas, et aeg on juba magama minna. Äkki tuli tal aga tuju kohvi likööriga juua. Talapuul tuli minna käskusid andma. Ta viskas fraki üle õlgade, lükkas teel veel mõned toolid nagu kogemata ümber, et kohvitoojad näeksid, kuidas kindlustele tormi joostakse. Taga ukse jälle kobinat kuuldes, oli ta rõõmus, sest ta meeleheitlikku võitlust päält kuulates pidi ikkagi otsusele tuldama ta kangelusest.

Kui ta tagasi tuli, oli naine juba voodis, nähti ainult kahlus pääd vaiba veere alt.

Hommikuse kohvi ja likööri lõhn mahendas Nelli, ja kui Talapuu ta kõrval, istuli omal asemel, unimüts pääs, oma tassi ja likööriklaasi lauale pani ja siis oma naisele otsa vaatas, nägi ta sellel nii äraseletet ja unistava näo, et ta arvas, see on vaikus ja andumus pärast tormi.

Kuid peagi muutus see vaikus piinlikuks. Et Nelli ikka veel midagi ootas pääle armsate sõnade, pani Talapuu üleni lõdisema. Higist, alkoholist, kuumast kohvist, pääletõmmat palitust hoolimata, naisest kõnelematagi, oli tal nii külm, kui seisaks ta paljajalu jääl.

Abitult, kärsitult kobas ta ümber, silmad kartusest pärani, nägu surmtõsine. Näis kui oleks tast siia sängi pärast nii hulka läbielamisi, pingutusi, musklinäitamist, rabelust alles jäänud vaid hingetu kest, külm laip. Iga kallistus langes puudutusel sügise lehena puult.

Kuidas see ometi võis tulla? Tema, kelle autobusside hommikune põrin alt uulitsalt juba tuppa tungis ja maja ühes voodiga värisema pani; tema, kelle käeviipe järele sajad inimesed sedamaid liikuma hakkasid; tema, ettevõtete, äride, talude, majade omanik Talapuu, kelle võimu ees isegi ministrid aukartusest värisesid; tema kellel proovide järel otsustades pidi ikkagi midagi soontes olema, oli siis nüüd iseenese üle võimetu!

Äkki tõusis ta voodist, kustutas laualambi ja süütas üleval punase öölambi. See tuletas talle midagi meelde, kuid ka see ei aidanud midagi.

Abielulaev oli merehädas, lained tungisid juba kapteni kõrri, Talapuu tahtis appi kisendada: polnud häält, süda peksis, ihu värises. Ta puudutas sõrmega Nelli õlga, kuid see ei vastanud. Hoopis selle vastu, naise seljast hoovas tema poole niisugust põlguse külma, et ta jääpurikaks külmes.

Ta kuulatas hinge tagasi hoides, nagu postikandjat oodatakse põneva kirjaga, kuid täna oli postil streik.

Üleval põles punane öölamp: Issand, kas ka need viis proovi oli asjatu raharaiskamine!

Kui vastikult see hommikune reaalsus kardinate pilude vahelt sisse immitses!

Nelli oli vait. Kas ta magas või ikka veel ootas? Raske vaevaga sai Talapuu viimaks oma laiali lendlevaid mõtteid ühte hunniku kokku riibuda, et ennast Nelli ees kuidagi õigustada. Nad olla enne pulmi teineteisest liig kaugel olnud, tunnustas ta, liig kaugel, et kohe esimese korraga hingeline ühtesulamine täielik saaks, et kehad ka kaasa sulaks; ja et olla tarvis kaua teineteist tundma õppida, kõrvu käia, istuda ja ülepää olla, enne kui taevalik inspiratsioon tulla, mis tõesti sigitab.

Selle pääle viskas Nelli hoolimata käega talle okkalise kastanina näkku: ta olla lihtsalt vana! Talapuu virutas ägedusega selle süüdistuse kõrvale: see olla vale, ta teadvat, tal olla tunnistajad; kõik tulla ainult harjutamisest nagu neljakäe mäng klaveril. Ta jutustas kõik, jäi siis vait ja lisas: Nelli olla liig noor vast, et sarnastest asjadest ülepää aru saada.

Nüüd sai ka Nelli ägedaks. Ärgu arvaku, et nüüdne noorus veel nii naiivne on; noorus ei nõudvatki harjumisaega, ja selle asemel, et ujumisharjutusi kuival teha, hüppavat ta otsekohe ülepääkaela vette. Ka Nelli olevat omad tunnistajad. Ning ka tema jutustas kõik.

Polnud kahtlust, nii diametraalselt vastupidised ilmasuhtumised täiendasid teineteist jumalikult. Ainult selle arusaamise juurde jõudmiseni vältas kaua aega, ning tee oli kitsas, auklik, mõlemal pool kohutavad kuristikud.

Hüpati koguni voodist välja, oldi valmis kõigi piduliste ette ilmuma kohtumõistmist paluma, lukutati uksi, peideti võtmeid, taheti aknast välja karata: abielukamber oli liig väike endasse mahutama kõiki neid ägedaid liikeid, millega kummaltki poolt mineviku sahtleist musta pesu välja tõmmati, nende arvu ja väärtust hinnati.

Ainult Talapuu ohvrimeelsus ja ääretu hirm häbi ja üleriiklise skandaali ees oli nii raskeks vihiks, et vaekausid tasakaalu vagunesid.

Oli küll vist juba keskpäev, kui Talapuu viimaks oma lokkjuukselise kõrval seliti lamas ja käed kõhule sai kokku panna, et Jumalat tänada, kes oli lasknud mõlemat abielu poolt minevikus ühepalju pattu teha, et selle läbi, pärast nii raskeid vintsutusi ja katsumisi, uude majja rahu istutada.

Vaevalt sai Talapuu oma tänupalve lõpetada, kui väljast platsilt sõjaväe paraadi porilaste marss sisse kostis, ning kohe selle pääle ukse tagant:

Ärgake, nii vahid hüüdvad!

Kaks vanapoole tädi, kes äsja ukse taga ja läbi võtmeaugu oma teist noorust olid kuulamas ja nägemas olnud, võisid, esimestena voodit üles tegema rutates, omalt poolt täitsa ühemeelselt kinnitada kaht Talapuu printsiipi: abieluvoodi on puhas, ja abielu pole lõbu elu, vaid abi elu.

Kuid needsamad tädid ei tulnud kuidagi ühele otsusele, kui nad seitsme kuu pärast kajatsisse tulid: üks arvas poisikese suu, nina ja kõrvad on emma, kõrge otsaesine ja lõug on issa, teine pooldas risti vastupidist.

Ainult ühes kohas ei saanud kuidagi kahte arvamist olla: väikse pruunid silmad olid tulnud vanavanaemma, kes mustlane olnud.