Roht on viimasel ajal olnud õige produktiivne. Peale mitmekordset esinemist novellide ja pikemate jutustustega on ta "Loomingus" avaldanud ainsa seni ses ajakirjas ilmunud romaani "Kurgsoo"; just viimane näis tahtvat tõestada teatavat tõusu ja muutust ta loomislaadis: piltides ja iseloomudes esinev värskus ja otsekohesus, maastikkude suhteline värvikus, kerge ja libisev toon andsid aimata, et kirjanik on jõudnud üle surnud punktist, kuigi selleski töös leidus ainult vähe suuri põhielamusi, mis oleksid kannud kogu teost algusest lõpuni ja talle küllalt püstihoidvat energiat annud. Üldmulje oli see, et on tegemist enam romaani visandiga kui romaaniga ja et tuleb veel ootama jääda, millal Roht jõuab täiel määral kasutada tas nähtavasti maaelu vaatlemise mõjul sündinud jõu uuendumist.

Praegu raamatuturule ilmunud pikem novell või pigemini romaani kavand "Väikelinn" ei teosta neid lootusi. Roht on ses kõrvale kaldunud elu vahenditust vaatlemisest ja on esitanud katse satüürilis-paatoslikku kuju anda me ülikoolilinna pisut kitsale elule-olule; rõngas, mille ta näis oma maanovellides murdnud, on taas sulgunud, ja Roht liigub jälle samas Tartus, mis näib olevat inspireerinud ta nooreea fantastilised, natuke veretud, kuid mõnikord ilusad teosed; aga ta on seekord loobunud sümbolismi õiguslikest töövahendeist, fantastikast ja romantikast, ja on kätte haaranud satüürilise naturalisti või realisti piitsa, kes paljastab elu kogu ta alatuses, väikluses ja vastikuses. Vähemalt näib sarnane ta kavatsus – kuidas see õnnestunud, on küsimus, mis nõuaks lähemat arutlust.

Aine on täiesti vana, aga siiski – nagu iga aine – igavese nooruse idusid endas kandev, kui ainult seda käsitleval kirjanikul jatkub elamusvärskust ja kujulikke võimeid sellele mõjuavaldava kuju andmiseks. Keegi mitte väga imponeeriv, kuid romantilisena, väikelinna õhustikust märksa erinevana esitatud teadlane kütkestub kunstiliste pretensioonidega ärimehe vähetähelepandavast passiivsest naisest, kelles arvab leidvat vastukaalu ümbritseva väiklase elu ülespuhutusele ja võltsitusele; sellest ainest võib teha kõik, mis soovitakse ja suudetakse, kui teemi käsitlus satub esmajärgulise kunstniku (näit. sellesamaseist aineist nii sagedasti kirjutanud Knut Hamsuni) kätte; võimalikuks muutuks see vahest humoristlikult kaastundliku või lopsakalt luulelise, armastuse romantikat väärdlikult edasiandva kujutuse tõttu; ka teravmeelne satüür päästaks välja hallusest – üldse igasugune kindlajooneline kujutusviis, nii traagiline kui tragikoomiline või koomilinegi. Kuidas on selle käsitanud Roht?

Õieti satüüriliselt, romantiliselt ja humoristlikult ühel hoobil; ta on püüdnud tabada kõiki toone, on tahtnud anda väikelinnalise armastusromaani ülevad ja naljakad jooned; eksperiment ei näi õnnestunud – äärjooned on segi läinud, stiil ei ole ühtlane, ei ole midagi, mis annaks tervikule kindla ilme – peale teatava halluse ja üksluisuse ja peale targutava tooni, mis ei jäta kõige sümboolsemaid, kõige selgemini mõistetavaidki situatsioone riivamata; segane, kurb ajalehestiil, psükoloogilised arutlused, mis ei too asjasse siiski selgust, sest et ei ole puht-teaduslikult eksaktsed ega puhtkunstiliselt kujukaks pildiks tihendatud, nõrisevad halli vihmana läbi terve raamatu. See ei võta hoogu, see ei saa selgroogu, see venib ebamääraselt lõpu poole.

Aine põhiidee, see, mille ümber kõik liigub ja millest kõik oleneb, ei ole ebarahuldava kujutusviisi tõttu saanud uskumapanemaks; ütleksime, et see piitsutab väikelinna; sellele seatakse vastu nähtavasti positiivsena kavatsetud dotsent Werner Moll, kuid ei ole tehtud millegagi usutavaks, et Moll tõesti seisaks tähelepandaval määral sellest väikelinnast kõrgemal: ei tundu mingit sisemist intellektuaalset kirge, mingisugust ideed, mille poolest see "meie aja kangelane" paistaks ümbruse keskelt silma; see on ainult inimene, kes on saanud laialise hariduse ja on hakanud pidama n. n. "intelligentset" elukutset – ilma et sisemine kutsumus tundukski olevat haruldaselt valdav ja eralduvale seisukohale õigustav. Geniaalsust on ses mehes vähe; ta on elanud väljamaal ja selleläbi väikelinna terminoloogias saanud "haruldaseks tüübiks"; ta kõige silmapaistvamad romantilised omadused on need, et ta ei armasta seltskonda, elab kuski puiestikus linna veerel omaette majas ja käib – horribile dictu – ööseti väljas ratsutamas ning julgeb vahete vahel tõrkuda väikelinna korralikkusnõudeile täieliselt allaheitmist. "Te sõidate ratsa metsades ringi, vaatlete tornikambrist tähti, mõtlete oma huvitavat minevikku (sic! see huvitav minevik seisab ülikooli lõpetamises, mõneaastastes teekondades, võrdlemisi hoolsas lugemises – ei milleski muus; kuid sellest jatkub juba isiku tõusmiseks üle tavalise tasapinna; pealegi – lugege, mis järgneb ja mis vahest on kõige kõmuäratavam joon:) ning te elate üksikus ilusas väikeses majas, just kui mõni riigist tagandatud hertsog. Meie, harilikud surelikud ei saa teile ligi." Sarnane on see Rohti sügav romantik, ideaal, millega kirjanik näib olevat nõus ja mis just sellepärast mõjub veidi koomilisena, kuna ju need peategelase iseloomujooned peavad olema aluseks tervele raamatus kirjeldatavale draamale. Kuid sarnase kangelase vastu raugeb huvi ja teosest kaob tuum ja seda jälgima sundiv põnevus; selle psükoloogilise romaani psükoloogiline südapunkt on õige vähe aukartustäratav.

Ette heita tahaks Rohtile ta kaudse esitamisviisi, ta võimetuse kindlaid kontuure ja selgeid situatsioone leida, ta nõrkuse sisemistele elamustele väliste sümbolite andmises. On juhtumisi, mil üldisest udutavast üksluisusest tõotab esile tõusta mingi teravjooneline dialoog, mõni ilmekas tegelaste rühmitus, mõni paljuütlev liigutus. Kuid kirjanikul ei jatku püsivust – või oskust? – selle väljakoorimiseks, ja see, mis oleks võinud kestva esteetilise muljena meele kiinduda, kaob ja upub üldisse lausete lainelööki.

Ei ole soovi raamatut ainult eitavalt arvustada. Tahaks sellest leida jaatavaidki jooni. Kui aine käsitlemine on ebaõnnestunud, võiks loota menu stiilis, puht-keelelises kujus, üksikuis hästitabatud kirjeldusis; ega võigi salata, et on mõningaid lehekülgi, mis mõjuvad otsekohestena ja usutavatena, milles keel hakkab veerma ja jooksma ja milles kuulatled kirjanikku; kahjuks on neid ainult vähe; üldiselt ei esine pea kuskil huvitavaid epiteete, ei leidu samuti ka realistlikult mõjuvaid voorusi, nagu murde tarvitamine "Kurgsoos"; harjunud, tuttavad lausevõtted käivad oma tavalist, ajalehtede joonealustele enam-vähem õigusega omast, ilukirjanduslikkudes teostes sellevastu sihist õige kaugelt möödaviivat rada edasi. Puudub naturalistlik teravus, puudub aga samal määral ka romantiline ülevus ja peenus. Kus näib pakitsevat romantilist hoogu, on seegi enamasti kulunud ja vähemõjuv ja oma "uimastavate lillede", "muinasjutuliste mägede" ja "teiste maailmade uduste mägestikkudega" liig ilmselt pärit Rohti esimesist sümbolistlikest kirjaniku-mesinädalaist, mille aroom kahjuks juba lahtunud.

On selge, et Roht ei küüni satüürikuna võrduma näit. Semperile, kelle küll kuivavõitu "Sillatalad" ja muud viimasel ajal ilmunud novellid on siiski vähemalt sündmustikult ja situatsioonidelt vaimukad ja huvitavad. Rohti nõrgad alged sel alal ei ole saanud vähegi viimisteldud vormi, nad tunduvad juhuslikkudena, kasutamatutena, ja lõppsooviks ei või jääda muud, kui et autor hoiduks langemast samale teele, millele nii kahetsetavalt sattunud Oskar Luts, ega satuks lõplikult ohvriks kirjanduslikule följetonismile, milleks ta annil pealegi liig vähe sädelust ja ootamatuid julgeid võtteid. Roht ei ole intellektuaalne kirjanik, ta on neist, kes peavad tähelepanelikult kuulatama oma intuitsiooni häält ja püüdma selle sisendusi võimalikult täieliselt kujuks muuta, sest ülevoolavat ja absoluutselt algupärast andi aimub ta kirjutamislaadis liig vähe. Mitte ainult publiku, vaid iseenesegi vastu on kirjanikul kohustusi tunnuliseks tööks.