On ilmunud järjekordsed etteheited "Loomingule", seekord Henrik Visnapuu poolt (Postimees nr. 238 ja 239). Olen sunnitud ümber lükkama väärväited, mida pakutakse laiemale publikule, kes ei tunne lähemalt asjaolusid. Ei ole meeldiv see poleemika, kuid mind kohustab ettevõte, mida juhin.

Visnapuu kirjutab "Loomingust": "Ühine on mitterahulolemine temaga. Seda mitterahulolemist jagavad kirjanikud kui ka publikum."

Ma ei tea, kuna on Visnapuu pannud toime ankeedi kirjanikkude hulgas või rahvahääletuse lugijate keskel. Kuid ta räägib autoriteetlikult kõigi nimel. Ja tema kategoorilistel väidetel võivad olla ainult need järeldused: Ei maksa tellida seda ajakirja, millega pole keegi rahul! Ei maksa riigil toetada seda väljaannet, millest on pettunud asjaosalised kirjanikud isegi!

Mis puutub kõige pealt publikusse, siis räägib enese eest juba see asjaolu, et ükski teine kirjanduslik ajakiri pole meil leidnud nii rohket osavõttu kui "Looming". Niisama pole ükski teine leidnud arvustuse poolt nii palju heatahtlikku tähelepanu. Ehk on need paremad tõendused kui Visnapuu umbropsu väited.

Kui aga Visnapuu räägib rahulolematuist kirjanikest, siis mõtleb ta nähtavasti neid, kes vana rutemini unustavad kui uut juurde õpivad. Alles paari aasta eest kurdeti: Meil pole avaldamisvõimalusi, ajalehed ei hooli kirjandusest ega maksa korralikult honoraare. Meil peaks olema oma ajakiri, kuid rühma ettevõttena ei püsi see püsti. Sellepärast leppigem kokku ja asutagem ühine ajakiri. Sel parlamentlikul ettevõttel on pahed, kuid niisama ka voorused. Ta poleks nii aktiivne kui rühma häälekandja kuid ta peegeldaks täielikumalt meie kirjanduslikku kultuuri. Sellega leiaks ta laialisemat osavõttu publikus ja saaks ka riigitoetust, mis võimaldaks jatkuvat tegevust.

Nüüd on kõik need tõed unustatud. Neid unustajaid pole palju, kuid neid on, ja nad ei pea oma unustamisvõimet vaka all. Vist kõik on nad juba oma agitatsiooni-kirjutused "Loomingu" vastu lendu lasknud, kord oli nüüd Visnapuu käes.

Ja ometi pole meie kirjanduse väline seisukord selle paari aasta jooksul kuidagi paremaks läinud, pigemini pahemaks. Ajalehed on kirjandusele veelgi vähem vastutulelikud, ei ole mingisuguseid reaalseid aluseid rühma ajakirja asutamiseks ja kirjastaminegi kängub ikka enam ja enam. Kuid mis hoolitakse neist tõsiasjust, kui saab aga teoretiseerida ja oma "käremeelsust" avaldada!

Kahtlemata, igal kirjanikul võivad olla omad soovid "Loomingu" suhtes. Kuid kui nendega tahetakse saavutada positiivseid järeldusi, siis ei väljendata neid avaliku agitatsiooni kujul ühise ettevõtte vastu. Nende avalduskoht on Kirjanikkude liidu koosolekul, kus võib ühiselt otsida abinõusid leitud puuduste kõrvaldamiseks. Liit võib ka muuta oma senist vaatekohta ajakirja suhtes, loobuda viimase parlamentlikust laadist ja välja anda seda teiste põhimõtete järele. Kuid nii kaua kui see pole sündinud, ärgu süüdistatagu "Loomingut", et ta püüab jälgida kord vastu võetud ja seni muutmatut otsust. See võib tuua ainult kahju ühisele ettevõttele. Ja kui jatkub sarnane anarktiline mõtteviis, siis ei või ka ükski teine toimetaja tulevikus täita segamatult talle asetatud kohustusi.

Kuid unistajaile ei maksa rääkida loogikast. Nad tunnevad ainult üht jonni: Meie ei kannata kompromissi, meile ei meeldi "Looming"! Publik ja meie ihkame ainult rühma ajakirja, mil pole ühtki pahet, vaid ainult voorused!

Väga hea, asutatagu siis katseks jälle sarnane ajakiri ja antagu paar numbrit välja (rohkem juba ei suudeta!). Kuid igatahes ärgu sülitatagu vana kaevu, kuni pole uut ega teata veel selle kohtagi. Kirj. Liidu mõne liikme praegune agitatsioon liidu enese häälekandja vastu on liig loogikavaene.

Ei kannata loogikarohkuse all ka Visnapuu detailsemad süüdistused "Loomingu" vastu. Nii kurdab ta, et "Loomingu" sisu polla küllalt elav, ilma et näitaks, kus siis mujal avaldub meie kirjanduse eriline elavus. "Loomingu" toimetus ei saa avaldada töid, mida pole üldse kirjutatudki. Visnapuu küsib: "Aga kus on meie lüürika nimed? Neid ei ole. Kui küsida tohib, miks?" Jah, miks! Sellepärast, et "Loomingu" toimetaja või trükiladuja ei suuda nende "nimede" asemel luuletada. Visnapuu isegi kuulub vist nende "nimede" hulka. Kuid temalt pole käesoleval aastal muud ilmunud "Loomingus", kui üks Propertiuse tõlge, veel vähem mujal. Ei maksa Visnapuul ja tema mõtteosalistel teistele etteheita "elava, revolutsioonilisema" loomingu vähesust, kui ise ollakse veelgi loomevõimetumad!

Niisama kurdab Visnapuu, et "Loomingus" on vähe ilukirjanduse arvustusi. Täitsa tõsi, neid on meie kirjanikud-arvustajad tõesti vähe kirjutanud. Kuid peetagu siiski meeles, et Visnapuu pole ühtki kirjutanud. Peale selle võiks Visnapuu olla ometi niigi objektiivne ja mööndada, et "Loomingus" siiski on ilmunud ka Ed. Hubeli ja nende ridade kirjutaja arvustused, ega mitte ainult tema poolt nimetatud kolme algaja omad.

Üldse: kui Kirj. liidu liige süüdistab "Loomingu" sisu vähesust, siis süüdistab ta teiste hulgas ka ennast. Üksi siis võidaks süüdistada toimetajat, kui võidaks tõendada, et ta ühegi väärtusliku töö välja on jätnud, et nõrgemale ruumi anda. Meie ajakiri suudab pakkuda üheskoos ainult seda, mis ise eraldi suudame korda saata. See peaks ükskord ometi selge olema. peab hindama õiglasemalt reaalseid võimalusi. Ja — lõppeks — peab pisut õiglasem olema praegusegi "Loomingu" vastu, mis on siiski vist sisukam kui mõnegi teise rahva paremad kirjanduslikud ajakirjad.

Siirdudes praktiliste küsimuste juurde, kurdab Visnapuu, et "Loomingule" riigitoetusest juurde makstakse. Ta soovitab selle vastu ajakirja hinna tõstmist. Kuid niisama hästi võiks ta soovitada, et riik teatritele abiraha ei annaks, — las tõstavad piletihindu! Ja loogiliselt, miks peab riik koolegi üleval, — las kergitavad kooliraha, et tuleksid omadega läbi!

Kuid riigi huvides pole mitte ainult teadusliku uurimise edendamine, vaid veelgi rohkem rahva üldise hariduse tõstmine. Niisama mitte ainult kunstilise loomingu soodustamine, vaid ka esteetilise hariduse levitamine selle loomingu abil. Kohe "Loomingu" asutamisel asetati ka küsimus: mis sihiga toetab riik kirjanduslikku ajakirja? Ning vastus oli: esiteks selleks, et kirjanikud leiaksid avaldamisvõimalust oma töödele; ja teiseks, et publik neid töid kergemini kätte saaks.

Ka teatrite toetamisega toetab riik ühteviisi nii näitlejat kui publikut. Riigitoetuse tõttu pääsevad kehvemad rahvakihid üldse teatri või sinfooniakontsertidele. "Loomingu" hinda võidakse ju tõsta, kuid selle järelduseks on lugijate vähenemine, ja see pole kirjanduse enesegi huvides, kõnelemata lugijast.

Ühelt poolt ei taheta "Loomingule" juure maksta, teiselt poolt aga unistatakse rühma ajakirjast! Kas peab aga veel meele tuletama, et rühma ajakirjad veelgi suuremat juuremaksu nõuavad? Kogu traagika on selles, et pole allikat, kust maksa. Seniste rühma ajakirjade saatus peaks olema küllaltki õpetlik. See juuremaks tuli vahel kirjaniku taskust, kes viletsalt sai honoraare või üldse ei saanud; või kirjastuselt, kellele see aga kuigi kaua ei valmistanud rõõmu. Järeldus oli igatahes üks ja sama: ajakirja virelemine ning surm. Nüüd tahetakse olla äärmiselt äriline, kuid unistatakse tagasi ometi noid armetuid aegu!

Arvustades "Loomingu" käesolevat aastakäiku kaebab Visnapuu, et "Soome kirjanikkude novellid" tulla palju maksma. Enne kui ta hakkas nii kokkuhoidlikuks soomlaste kulul, oleks ta aga võinud järele vaadata, kas ajakirjas on ilmunudki ühtki "Soome kirjaniku novelli". Tänavu pole üldse avaldet ühtki proosatõlget, püüdes pakkuda võimalikult ainult algupäraseid töid. Misjaoks on Visnapuu nii "õpetlik", kui tal pole viitsimist niigi lihtsa asja kohta selgust muretseda? Kogu "Loomingu" kestvuse ajal on ilmunud üksainus autoriseeritud ilukirjandusliku töö tõlge — "Barbara von Tisenhusen", mille autor kuulub ometi niisama hästi Soome kui Eesti kirjandusse.

Sama vähe järjekindlust on selles, et Visnapuu soovitab ainelistel põhjustel üldse loobuda väliskaastööst. Ühelt poolt on ju Visnapuulegi selge, et meil oma arvustust peaaegu ei ole või on see võtnud följetoonilise kuju, mille mõju publiku esteetilise maitse ja teadmiste tasapinna tõstmiseks on minimaalne, teiselt poolt tahetakse aga lõigata needki niidid, mis ühendavad meid välisilma esteetilise eluga. Kuid "Looming" pole ükskord juba paljas äriline ettevõte, vaid ta eeskava peab olema suurem. me peame avardama oma horisonti, meile on tarvis lihtsalt teadmisi, võrdlusvõimalusi, muidu kängume meil praegu valitsevas õhupuuduses!

Visnapuu annab nõu, et "Loomingus" ilmunud töödest tehtaks äratõmbed, ja soovitab selleks R. Rohti "Kurgsood". Hea nõuanne, kuid pisut hiljaks jäänud. "Kurgsoo" äratõmme on juba ammu trükitud ja samuti ilmuvad ka paarist teisest pikemast tööst äratõmbed. Kõige selle kohta oleks Visnapuu /– – –/ saanud kergesti informatsiooni, ilma et ta avalikult oleks tarvitsenud "nõu" anda.

Kokkuvõtteks, kõik need Visnapuu etteheited ja nõuanded on seda laadi, et nende õige esitamiskoht oleks olnud Kirj. Liidu koosolekul, kus oleks kergesti selgunud, et nad põhjenevad arusaamatusel. Sellest pole mingit kasu, et neist laiemale publikule kurdetakse.

Miks aga seda siiski tehakse?

Vastus selgub Visnapuu enese kirjutuse lõpust: tehakse propagandat rühma häälekandja heaks. Siin on koer maetud. Selleks see meeleolu loomine. Selleks see "kirjanikkude ja publiku ühine mitterahulolemine."

Sest vinklist võttes on ju asjad kõigiti korras. Kuid mulle ja vahest muilegi oleks huvitav kuulda, milline on siis see rühm, kes peab enese "Loomingus" maksmapanema või uue ajakirja asutama, mis oleks "keeleliselt ning sisuliselt edasiviiv, kirjanduslikult revolutsioonilisem?"

Kui otsustatakse "Loomingu" vaimlise ilme üle, siis ärgu tehtagu seda siiski mitte kaastööliste nimestiku, vaid selle järele, kes ajakirjas tõepoolest kirjutavad. Eks esine siin suures enamikus ikka seesama Noor–Eesti — Siuru — Tarapita põlv, kuna teised autorid on juhuslikumad. ja samale põlvele peab nähtavasti rajanema ka uus ajakiri. Kuid kui see ringkond praegusel silmapilgul tundub olevat väheproduktiivne ja ideeliselt laialivalguv, siis aitab vähe, kui teda tuhat ja esimene kord uuesti ümber rühmitatakse. Kirjanduslik looming pole poliitiline võitlus, kus kindlama distsipliini maksmapanu annab paremaid järeldusi. Ainult ajutist mürglit ja sensatsiooni võib sellega saavutada, mis aga kirjandust tõeliselt ei rikasta. Selleks on ikkagi vaja sisemist loomingutarvet ja loominguvõimet, mida aga Visnapuu ja tema mõttevennad praegusel silmapilgul ei avalda.

Auväärt unistajad, paljast tahtmisest revolutsiooniline olla on siiski vähe!