1

On tähed taevast tood, kyll mitu sada kuud,
elektripäikseid tulpe zodiaagin
suurlinna tänaval. Kes katsuks syyta muud
tuld minu põvve valgustavan paagin.

Kõik muutub ymberringi, inimsyda jääb,
loeb piinu, valu ikka saman taktin
ja mõõdab verevoolu. Kas kyll korda lääb
elektrisydant näha loomingaktin?

Kuldpulmi tuhat korda pidand hall kultuur,
rauk värisev nyyd kõdunev Euroopa;
on tõelisinimese puudus ilman suur,
tsivilisatsioon on kaotand jooksurööpa.

On jahtund kiirtevaeselt surev loodang - Lääs,
verd inimlikku puserden kui sappi.
Ent Idan vastselt lõõmab tõuseng - ääs - ,
kolm tarka Hommikust, oo, tulge kooljal appi!

2

Papiirusrullin syndind, pysind pergamendin,
käib minu geeniuse elav Ahasveerus
veel praegu hieroglyyfen, piiblin, testamendin,
ent painav igavik mu sydamen ja neerus.

Musttuhat lehekylge peeneimat vaid trykki,
kuis olen kirjatähteg’ - Looja risti pood
ju raamatusse igivanast aast - et lõpmatusse
                                                   lykki - ,
ma märtriks surematuks naisest ilmal tood.

Kuis olen lõhki kist, - tint paberil saand kisaks,
päätykkeks jaotet hing, - täht, sõna, iga rida
on minu kannatuste tunnistajaks visaks,
ent värsijalg, rutm, riim, - see veren tuksuv syda.

Olnd Dante Alighieri, Don Quijote, - ma Hamlet,
Lear, Werther, Don-Juan, Mephisto, Däämon, Faust.
Oo, tehke kirikuin mu hinge eest vaid palvet:
ma surnud surematu inimese kaust.

Mu otsal tinarasked sõudvad kortsepilved
ja halli samblana vaid ripub kulme salk
silmhaude kohal. Harvad ripsme virved
niisama elutud, kui vaade tuhmund kalk.

On minu hingetaevast kurvatused, mured
läind yle rynkadena, katnud rõõmu vaid,
mu kohal pettumuste melankoolsed kured
õudsügisisel lennul - ots’vad vastseid maid.

On minu sisikonnan tuhandete spleengi
ja miljon-miljonite kannatused maet
mu pisarate vihmast melankoolsusseengi
vaid kasvand ajju, myrgiga mis laet.

Mul raske põvven kanda sydameid nii palju,
mind mõõtvad aastasajad, ajaloolik pikkus.
Oo, võtke hing mult ysna, laske olla kalju,
ehk andke tagas isik inimlikkus!

Kun on mu õige nägu? Ryy vaid triibulise
kui Arlekin, Pierrot, naiivim trubaduur
ma pidand selga kiskma. Kun mu tõelik Ise?
Olnd paajats - inime, - ilm näitelava suur.

Kõik tahan heita nyyd, mis minun vale, võlts
mis minevik mu hinge, ajju kuhjand;
on tarvis sydamestki rooki liigne kõnts,
mis vere tõus ja mõõn vaid soontest randa uhjand.

Kõik mis on kopitama läind pika ea kesten,
kuis hapnik värskendab, - tand ajaloo ozoon
taaselustab (sest lyhidalt mu vesten
ja paberuvvestsynnist mõni yksik joon).

3

On nähtud kõik; mind hingestand artistid,
talendi katafalgil kannud ajalukku;
mind lasknud dynamiidig’ õhku anarkistid,
taas hoidis saatus-laps mind mängukanni - nukku.

Seot Ajakalju külge - needit Prometheus,
ma murran ahelad, nad ongi puruks kist!
nyyd jooksen punalipp, mul tõrvik põlev peos, -
leek elav välja tulen neetud paberist.

Ma ammu valmind kisavaks protestiks,
nii mitu korda tõstnud mässav vaim
mind lendu soost ja rabast, - ollen päästevestiks
mu kehal uppujal, kui põhja kiskman laim.

Mind senni kinni hoidnud surnud lehekyljed
ja sidund käsist, jalust tähte köidikud,
mind toitnud lauliku liigharilikud muljed,
nyyd seisan uvvestsynni värskel koidikul.

4

Teoorian ma valmind, käärinud artiklin,
traktaaten filosoofilisin, - isaks olnud Marx;
ma tiksund tuleviku kella perpendiklin
ju siis, kui vanailma võitis Artaxerx.

Nyyd nagu kangelane ärkan varjusurmast,
kui Kristus vastne astun ristilt alla.
Kõik selge, - destilleerun läbi elukurnast
ja voolan nagu pais, mis päästet äkselt valla.

Peaks mõni olema veel uskmatu hing - Toomas,
siis tulgu katsugu mu kisendavaid haavu.
Uut Lunastajat praegu kandman - toomas
on naine-ajalugu. Messias, kord saabu!

Nyyd taevast alla tule, surnu, labyrindist,
kes elad mehen, naisen, igan inimesen,
su koht on maa pääl, voola välja tindist,
taasärka ellu looman - ligimesen!

5

Ma jooksen sisse vabrikväravatest
ja kisendan - ekstaasin agitaator,
masssilmest joovastun - elektrisäravatest,
ma voolust täidetud saan - suur akkumulaator.

Ent kannab raadio, elekter kõned õhku,
ööst päeva, öhe huugab Morse, Hughes
ja ähvardab kõik ilma tykkeks lõhku.
Vaat, lendab mässutuvi, õlipuu oks suus.

Ja kartvad mind, kui revolutsiooni imet
täissöönud vabrikandid, kõigub kapitaal,
kui yhes töölistega aab masin mässuvilet,
ju vangub viimne tugi - panke pjedestaal.

Lööb südamalasille vasar - marseljees,
ent tormi lõõtsvad ääsid-inimkopsud
ja tuhmilt kuskil myrtsub mitraljees -
töörahva kättemaks - , pursuide kõrvalopsud.

Poeb varju kodanlane, nagu ehmund kalkun,
kui ymber lehvivad tuulpaisund punalipud,
täis uudishimulisi iga trepp ja palkon,
puuoksil poisikesi - mässuõunu ripub.

Töörahvas voolab, - kärestik, kui jõgi,
on kitsad - uhut yle kõrged kaldad;
võim-meri tagurline seda ära’i õgi,
pea röövit õigused, sa vabaduse valdad!

Põikuulitsaist veel kostvad aralt paugud, -
end peitnud pööninguile keisrikäsilased;
vaid jätvad inimlihha immitsevad augud
meist läbi lennand kuulid - mesilased.

Kui kogupauk käib mässuliste kõrist:
hurra! võit kindel, langend viimne kants;
kun kuuliprits veel äsja surma põrist,
sääl rõkkab juubeldus - ilmrevolutsiooni tants.

6

Nii viimsed kuningad kord saavad tõugat troonelt,
Nõrk - väetim koerapoeg saab lohistet monark,
ja vanad võimumärgid rebit igalt hoonelt,
siis võim on mõistus, syda, soe ja tark.

Kõrk politsei, kui okassiil veel turtsub:
võim lõhkend vägivaldne, nagu seebimull,
kui rusik nina all internatsionaal vaid myrtsub,
jäänd tiivuta nyyd keisri kroonikull.

Kui tolm saab pyhit kantslilt - igand papid,
must kistud seljast kuub - lai variseeri ryyd
ja heidet porri valged lõvvalapid,
las andeksandmisest nad jutlustavad nyyd.

Ent uuteks kiriktorneks saavad vabrikkorstnad,
suits tõuseb taevastesse - antratsiidi must;
oo, kuula, kogudusel kellaks viled kostvad,
näen neelvat palvetajaid schahte määrdind ust.

Siinsaman tööst ja higist - masinate vahel
suur elab aateline jumal - kommunist,
ent langeb inimkonnalt viimne siduv ahel,
võib kuulda punaväe vaib võidusammumist.

Ei kordu enam siis, kui nälgur palub leiba,
tand toitma tänavnurgal säetaks’ kuuliprits,
ehk hirmuks riputetaks nõudjad võllateiba,
ei enam orja peksa isandate vits.

7

Seks olen elustand mu tarretanud pilke, -
uut ilma rist’mist näha - olla vaderiks;
ma väsind kehal annud pulbreid, tilke
ja lasknud vaimu ellu, saand mis paberiks.

Veel inimsaatusest mu otsal ilmamure, -
kes võiks mul näidata maailma lõppu - hukku,
see saaks ka kustuta mu silmen hõõg’va tule,
et võiksin kivina ja mättana ma tukku.

Veel pean ma nägema, kuis elu elust tärkab
(ei iial naine väsi lapsi ilmal’ toomast!)
ent tõelist inimest mu silm nii harva märkab,
pean ikka mõtlema tast - kahejalgsest loomast.

Mees mehe veristuseks ikka ihub nuga,
oo, millal vihaterad armujahuks jahvad
suur ilmasyda-veski; kosmostelge suga,
mil põimid yhte vaenulikud rahvad?

Kes suluks pikemaks vaid ajaks naiseysa
(peab inimlunastajat kandma aastasajad)
et ykski piima’i annaks, imeta’i saaks nisa
ja ärdast lapsekisast võõrduksid kord majad.

Tuul kiunuv, lõõtsuv ennustab meil tormi, -
nii sõdu kuulutab vaid liigne lapsenutt:
ei ole synnitusel enam miskit normi,
ent isaks saamiseks on kõigil hiiglarutt.

8

On leitud kõik, veel valmib prooviklaasin
uus inimene-koit, uut tõde kuulutav,
kord tuleb aeg, kun pehkind naise taasin
mässinimene synnib - õhku tuulutav.

Siis tuleb aeg, kun hiigla ventilaator,
kui monstrum huugab, lendab tolm ja kõnts;
saab pyhit ajaloost, mis võlts’ja registraator
on märkind syndmusist (ta aju puine tönts)!

Siis saabub aeg, kun kiirte tulist vihta
võib päikselt laenata, et limast puhtaks pesta
planeedi pehkind-haisvat, kärnasaastast pihta
ja teha läikivaks maakera tuhmund kesta.

Siis koppind taevast langeb jumal-vaim
(ent iseenesest ka kaob saatan - põrgu)!
ja igan inimesen mõistusidu - taim
võib viljakandjaks puuks nyyd kasva - sirgu.

Veel sadakymnes isa pyhaks pidas
merd, päikest, palvetas, puujumalate ehen;
poeg kymnes märasaban kuju jõkke vedas,
ent leidis jumala taas isan, pojan mehen.

Said raiut vaiksed hiied, paisat tuliriidad
(vaid heidet ohvrikivid maanteeks killusteti)
said võiet Lunastaja ootel uksepiidad, -
ei tulnd (et olgugi - teed rohkest ilusteti).

Ja kui siis silmapiiril tekkis mõni eesel,
sest oli kyllalt usklikul profaanil,
ent vaganeitsi lamp, - see põles päeval, öösel,
kuid päästja, uskuge, meil saabub aeroplaanil.

9

Kakstuhat aastat läind, nii ootame Messiast,
pankrot on Kristus, - jumal byrokraat,
neist tahaks vabaneda hing kui koormast liiast,
seks tarvis taeva saata võitja punakaart.

Papp kantslin kahvataks, ent taevaliste pere
peaks tunnistama, - elagu nõukogud,
jooks sõdur ära Lunastaja vere,
maakeral puruneksid kirikute logud.

Ent tungiks paradiisi, kes säält välja aet,
öökullid kohkuksid ja kisaksid nahkhiired;
saab keerubiks mees, pyss kel käen on laet,
ja säraks oreool pysstikkel - päiksekiired.

Ehk kui siis väikekodanline demokraatia
kõik sandarmid ja nuhid kutsuks appi,
ei aita sotsiaalne homeopaatia,
ei räbalatega saa katkist ilma lappi!

10

On saabund Valekristus, ma ta valeprohvet, -
murdsyndmuste julm jõhker ennustai;
ta autol näete mind - raudkylmalt juht’vat
                                                   schoffert, -
ta jynger esimene - vaimun tunnustai.

Ta tulnud stiihhiline tormin, kõvven,
ent risti asemel pyss kanda - automaat;
koer hakkab haukma kodanlisen õvven,
ja karjub - politsei! arg, ehmund diplomaat.

Lääb yle kylade ja linne uragaan:
end tormin painutavad puud ja põõsad maani,
ei hoia, vaigista tand ohelik - arkaan;
kui nisakaotand last näen nutvat kohkund paani.

Veest muusid põgenevad ära, näkineitsid,
kaob viimne unistus ja hellitet idyll,
mis lyyrilised mehed põvve põhjan peitsid.
Legendest, myytest, - neist on juba kyll!

Sest vahib vastu kõikjalt kylm reaalsus,
on lahkund mystika ja kadund sinilind,
ent tarbeasjaks saanud geniaalsus, -
on igal inimesel yks - seesama hind.

Ja sääl, kun rahutusen myhab suurim miiting
järsk vaimustuse iil ekstaasi laineid lööb,
ma olen isiklaeval viimne vaht ja viiking:
ma massiks sulan - inimmurd mind sööb.

Arm voolab minust - altruismi laava,
ma otsin ylesse ja aitan mässuohvert,
seon, puhtaks pesen iga saadud haava
ja ruttan kõikjale, kun tarvis arsti - tohtert.

11

On lihtne õopetus - uus evangeelium:
maakera yheks sula, rahvaks, pereks!
See pole sakrament, ei kuiv mysteerium,
vaid paber valge saanud lihaks, vereks.

Ta kuulutab uut tuleviku riiki,
uut pääsmist - ylestõusu elavinimesest.
Las surnud surnute eest tõsta mässupiiki, -
ilm värske seltsimehest võrsub ligimesest;

Teed valmistab mu värss - poeemi diktatuur
(võib olla lyyriline terror - hirmuvalitsus).
On haige maakera retsepti signatuur:
geograafiliste kaarte yhtepalistus.

Sest Hädaorust - soost, meid kuhu tyyrind
võim valge, sysimust. Võim veripunane
taas päästab (Kosmosnäo kui kõntsast puhtaks
                                                          kyyrind)
oo, vaatke, pimedad: ilmtulikahjust taevas kumane!






VAHEKORRAD


Ironett eitamisest, jaatamisest

1

Ma rändai rahutu - ma Peregriinus,
kord syda - plus, kord on ta miinus.

Kord pääluu pigistab kui väike king,
kaks elektroodi - nii mu hing.

Kas ytleb trotsiv aju ei ehk ja,
ma ikka kokkukõlan oma Minaga.

Ehk trambib mass ka, kisendaden: ei!
Ma ise sandarm - oma politsei.

Ent väga meeldib mul, kui rahvamurd
sest vaimustub, mis null - absurd.

Kui äkselt variseb, mis peetud tõeks,
saab pordunaine jälle Maarjaks - õeks.

Kas pole imetegija ma maag - poeet?
mis sest, et iga teine rohkem lugupeet!

2

Ma oma naerukuljust pilkeks tilistan
ja kõigi pyhaduste pääle vilistan.

Niisama häbematu on mu ironett,
kui pyynel kleiti tõstja muigav schanssonett.

Kaks rida, - need ta naervad hambad,
kui äsja pestud talled - lambad.

Ent kleepub paberille yksik rida - riim,
kui kahe huule veetlev suudlusliim.

Ta säärte tantsisklevi hõljuv siluett, -
nii minu värsijalge kerge piruett.

Suun mõnitavalt suitseb pabeross, -
mu pilge - lendu tõusev Albatross.

Ent rahulolemattus - põrisev propeller,
võib plahvata, kui pyssirohu keller.

3

Ma vihkan nuttu, ylistan vaid naeru,
mees hirnugu, kui hobu, kes saab kaeru.

Ent usun - sooje valab pisaraid
laps imeja, kes kaotand nisa vaid.

Ka paistab mul, et pyham armastus
naiivide naiivim unistus.

Kirg tärkab nii, kuis seedib kõht
(kord aastan vaid, kel toiduks põhk!).

Et hing on ylem, keha alam tõug,
sest räägib mõni (võbiseb kel lõug).

Ma austan mõlemaid - kaht antipoodi
seon vooluks - yhendan paar hõõgbat elektroodi.

Aur vedurist, - nii tõukab minu vaim
ja et ta vähem veaks, - see pahatahtlik laim.

Mu järel inimesed - jooksvad vagunid,
ei hoia pyssitikk neid, sõdurpagunid.

Ent huugab mässuvile hullund veduril,
ei yhtki tärnimeest näe võimupiduril.

Kui vasar alasille - rusik laskub raskelt
ja kisub viimsed paelad inimmaskelt.

Siis paljastub vaid õige näostik - lõust,
ei ole kahtlust, et see ahvi tõust.

5

Ma jumaldan kõikvõimsat stiihhiat,
kultuuri maaks pean ainult Skyytiat.

Mul meeldib merivete tõus ja mõõn
ja inimesen voogav viha, rõõm.

Ent hindan kõrgemalt, kui puhast kulda,
yht päiksekiirt, mis soendab sydammulda.

On taevast-muuseumist maa vaid tähtsam
elektrituli tähtesäras ehtsam.

Soliid ja veetlev vahel mõttetus,
moment vast suurem, kui pikk lõpmatus.

Sest olgu ylistet hetk - silmapilk,
kui silmin loomingrõõmust särab pisartilk.

Kui paistab, et ka kunstnik - kyndja, traktor
jäet sööti põllul tähtis tegur - faktor.

Kui näed, et hästi söödet täkk ja mära
ei jõvva Eesti vaimul anda sisu - sära.

Kui taipad, - isesõitja - lokomobiil
kultuuri suhten pole immobiil.

Pank - õhuloss, null - rahamehed-toed
(oo, andke andeks, kes teist seda loeb!)

Kõik, vatsagloobusel kes veate kullast uuri,
kas usute, et lykkate kultuuri?

Sest porsund nägu, liigne kukla volt
me elun yyrike kyll - tõusikute sort.

6

Ma joobun sest, kui saan kord inimtonni
liigpaksult kohalt lyvva veidi lommi.

Kui äkselt kodanikul minu värsirida
jääb kurku kinni nagu kalakida.

Ja tantsib silme een tal iga silp,
kui ähvardava vaenlase must kilp.

Ent ytelge, kas seda varem näht,
et lõhkeb pommina ka yksik sõna, täht?

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Ma rändai rahutu, ma Peregriinus,
kord syda - plus, kord on ta miinus.





Usutunnistuslik poeem

Pean uskma 7-puudalise mehe ja naise fyysilisse
                    olemisse
käidavan uulitsan lihapoe letilaua taga;
Pean tunnistama tuhandeid kompromisse, -
kauplema kahe naela beefsteaksi pärast, nagu kiri-
                    kun jumalaga,
kellele patuse liha, mu märatseva hingekese lunas-
                    tuseks 
viimased pennid panen altarille (enese punastusesks).


Pean uskuma suvesse, talvesse, sygise tulekusse,
                    maisse,
ihade õitsengusse, närbimisse sydame soojusen;
pean uskuma saatusse - karutantsitajasse,
kes meid hypata laseb ja huluda hoovide, tänavate
                    roojusen, 
et oleksime rikkaile pilkamiseks, naeruks ja naljaks,
ehk tuleb neil tuju - meid nahastki teevad veel paljaks.


Pean uskuma veel vähemagi tõesse - politsei myt-
                    simärgisse,
mis minu elu nii hoolikalt silman peab - juhib,
et ma ära ei eksiks varanduseomanduse imevärgisse.
Vaadake ometi, kuidas see kaitseingel ajuvoldid läbi
                    mul nuhib,
kui tahaks oma isikut päästa inimkonna vägistusest,
luuletaja vabadusen minna majade, uulitsate kägis-
                    tusest.


Pean veel tunnistama karjakrantsi nukrust, veolooma
                    ilmamuret,
pean uskuma, et inimenegi inimese mao ette ra-
                    kendet: 
palju on neid, kelle pennid saavad isandsuist puret;
rahameeste ahnus kui draakoni suu meie õgimiseks
                    pärani akendet;
pean uskuma kapitaali templisse - pankade
                    sammastesse,
kiskuja inimkassi kyyntesse, vihase lõukoera
                    hammastesse.
Pean uskuma kõikide religioonide mõttetusse, -
                    saamatusse,
pääle religiooni mida tytarlapsed raha eest
kuulutavad tänavail, kirjuten Vooruse raamatusse
syngeid päätykke. Oo, ostke ka mind, luuletajat-
                    meest, 
kodanlised daamid, oma hinge lupanaariumi,
kui haruldast taime te sydamakvaariumi!


Pean uskuma sõdade, taudide, tiisikusbatsilluste
                    reeglipärasusse
nagu usun raadiosse, voorimehesse, automobiilisse;
pean uppuma ära ärimeeste, tõusikute närususse,
kogu nende aktsiaisse, välisvaluutasse, - määratu
                    totruse immobiilisse...
Ei! parem usun saapaviksijasse, jumalasse, tuju-
                    kasse - lollakasse,
klounisse, tsirkuse tolasse, hullumaja särgisse
                    määrdinud kollakasse.


Pean uskuma syndimiste, suremiste, enesetapmiste
                    vajadusse,
Siifilisspiroheedi, saatusliku gonokoki tarvilikkusse,
ja kui Darwini õpetust mõista vaid teisiti,
ahv inimesest saabuda võib, lääb karvaseks jällegi
                    uvvesti.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Vaid ma lõhun puruks sydamhaamriga enne väär-
                    jumalad segi,
et las nad tunda kord poeedi superioriteeti,
siis pean kindlasti uskuma iseendassegi,
näen, kui pääle luuletaja päästjat pole ainukestki
                    autoriteeti;
olen siis päikese ymber keerleval maakera aero-
                    plaanil seni aviaator,
kuni pilpaiks lääb all. Lindlennu mõte jääb, -
                    mina selle uus plagiaator.





Poeem vajadusest näkku syllata

Et tõprad inimesed - mind ei yllata,
(ei ole raibet, milleg’ sarnasta)
sest suurim vajadus nyyd - näkku syllata.
Ei maksa vihata, ei maksa armasta,
vaid tarvis näita keelt, ent kaela kallata
kord igal tõusikul mu sulest tindi solki,
mees, naine reaga porri tallata,
kun rytmi, riimiga taas alandlikuks kolki.

Et võta siis, poeemi talaga
löö kodanluse lagipähe auk
ja myksa makku värsijalaga,
silp raksu, sõna yksik padrunpauk
kuulpritsin - salmikute jooksvan lindin
mu põlgus lõhkegu, kui last rakett,
pyyt kärbsed hukkuge vaid mõtte tindin
mu sydamsoolveen totrate bukett;
ent ytlen veel - ei taha yllata,
vaid suurim vajadus - teil näkku syllata.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

1

Mun kannatus kui Kristus ristilt kisti,
kyll ootand ylestõusu viha võllapuun,
mu mõnitus - jalg jalal visat risti,
ja pilge - pabeross nii istva libu suun.
Ju langeb värsikäsi rindu, nuga - riim,
teil maokad vabrikandid, miljonääre kari,
lööd haavast restoraane vahuviin
vaid voolab, - sydant pole, - tuksuv kuremari.
Meil inimtaksiks määrat kindlad summad,
on tsaar valuuta, rahamärken võim.
kel aju asemel pääluun vaid aina gummad,
see Eesti Vabariigi koe + lõim.
Ep ole riigimehi - kõik on aktsionäärid,
ministriks saada - tarvis nägu lai,
sa musta mustemaks mu sõnapintsel määrid,
poeet, miks arvustad, sa prohvet - ennustai?
See laulab mässukukk - läind punaseks tal hari,
mu needmismuukraud avab põusalongid,
kun sydamtunnistus kui röövel - hiiliv vari
ja töölis’ kyljest lõik’mata talongid




Analayydiline värss

Kes olen ma? Skeem - ainult inimvormel,
mehhaaniline olend, pysiv jalge harkel;
ma masininime, ma ryhkiv automaat, -
ma mõistatus, suur kysimus veel tarkel;
ent päevast päeva teatab kõnetraat,
mis teen ma - laastuke vaid kõigutada tormel.

Kes olen ma? Ei ykski teoreem
mind suuda lahenda mu sajan lisandin,
pääd murrab hystoloog, anaatom, matemaatik,
ent tahab kokku võtta värvevisandin
mind taidur - unistai, mees kahvatu - fanaatik.
Ma endan otsatu - poeemide poeem.

Kord selgun, tuhmun, värvun prooviklaasin,
kord kergem gaas, saan raskemaks kui tina
biokeemiline ollus - nitroglitseriin,
ehk oktaeedriks vast kristalliseerub Mina;
siinsaman sulan taas, ent käärin nagu viin,
ehk olen vesi voolav, karastav oaasin.

Kes olen ma? Hing kehaklambri vahel
kui hiinatari jalg puukingan kitsan rõhut
ja valun pigistet; sest ebamäärased
kontuurid, jooned vägivaldselt lõhut,
sest on mu armastus ja viha säärased,
kui hoiaks mõlemaid neid miski ankur - ahel.

Kord paistab: kogu inimeste oma
mu armastus. Siinsaman vihkan naist
(ta hinge’i ihalda mu liha ropp ja must,
ent kehagi vast himu hylgab maist).
Siin tunnen: armastan vaid ainult armastust,
ent igal teisel tundel lõpuks punkt ehk koma.

Vast tahaks sytti - plahvatusen lõhku
ma keha-kirstu, paiskaks hingelaiba,
et sööbuks kosmosse kui vuhisev rakett,
ehk laotaks laiali hingrohelise vaiba;
säält hoolsad mesilased kärgedesse mett
mu õitelt viiksid, tõusten koormag’ õhku.

Kes olen ma? Kas ainult kahejalgne
kes synnib, synnitab, sööb, joob ja vaikselt sureb,
ei tea kus tõelikkus, kun irreaalse piir.
Uss - inimvaim, kes enda saba pureb, -
see päikse kyljest vallund lõke - kiir
veel ikka peeruvalgus lõukel esialgne.

Kes olen ma? Kas rakukeste toode,
amööb vaid jagunev ja pysiv protoplasman,
ma suurim infusoor, ma siginev mollysk,
nii oma ihuga ma igavikku kasvan,
et yha - päevast päeva kannab naise ysk
ja valmib aastast aasta mehest inimloode.

Nii kavva vaid, kui saabub hommik, õhtu,
ent päike sädelev suur õitseb taevaaian,
kui värske tuliroos, - tast haihtub kiirtetolm, -
nii kavva synnipäev maakera saalin laian,
ent hoidvad mindki alal elementi kolm:
maa, tuli, vesi - uhtuv kalda kõhtu.




Poeet estraadil

2

Kas nii ma sinuga, mu rahvas, paari pant,
kui naine mehega - yksteisel täitsa võõrad?
Mult nõuda armastust, - seks on sul õigus ant,
ent taotan seda sult, - siis uhkelt selja pöörad.

Mult nõvvad, - syda et sul aina tuksuks,
mu mõttesaavutusin olla peremees
sa tahaks, - naisena, et mehe jalgen luksuks,
hysteeriliselt anduks - silmad pisarvees.

Mu aju sinilinnu pyyad, puuri pistad,
nii takistet saab minu vaimulend, -
kui vaevalt maisest hinge lahti tõstad,
ju eetrikõrgusist pead laskma alla end.

Mult nõvvad - alistusen et ma jumaldaks
maakera tervikust soist, rabust lõigat lappi,
ja kui mu armastus on pikem mõni vaks,
siis tekitab see sinun viha - sappi.

Kuis saan ma olla nõnda väiklane,
mu hingel korsetiks on vanglaks väike Eesti:
maakera laps, - ma vaid planeetlane,
võin ummikun veel ennast seega tröösti.

On ilma tykkeks lõikund rätsepp-geograaf,
mu töö - taas traageldada yhte iga laid.
Võiks põvve raadio - mu sydamtelegraaf
kord armun läbistada ookeaane - maid!

Mul pole tallitunnet, nagu neljajalgsel, -
mu laut ja aidu - isamaa on kõikjal,
(nii on see olnd ka ajal esialgsel,
yrgisal - esimesel ilma mõistjal - võitjal).

Mu ema ilma tuvva oleks võinud mind
niisama Afrikan, Ameerikan, Euroopan
ma syndind kogemata, nagu oksal lind,
ehk metsloom-pesitseja Põhja kylman koopan.

Mu hälliks troopika ja kiigeks palmipuud,
kun esivanem ahv veel oksel hiilis, rippus,
kun pärdik pärdikulle andis armun suud,
orangutang naist vägistama kippus.

Mind näha Aasia ja kanda Himalaid
niisama oleks võind, kui meie aher rannik.
Kas Buddha, Muhamed mul soetand jumalaid,
või oleks ise nende leidja - annik.

Mu vennaks neeger, samuti kui hindu,
õeks võinud olla samojeed, buschmeen, -
yks - sama syda pant meil kõigil rindu,
eurooplane, ehk asiaat, - kumb suurem gentleman?

Kas on germaani rass, ehk viikingite veri,
mun Hamlet nukrutsev ehk slaavi elurõõm, -
see kõik - kui ookeaaniks suland järv ja meri,
ent nahal rahvuslus, kui haigusline kõõm.

On saatus - ajalugu meid kui kalu rappind
(mongooli veri segat - lahtund ära).
Aeg rahvuskuvve sajast rõõvast lappind,
ei tea vaid isegi, kun võlts, kun algupära.

Kui ymber kisendab vaid tõusikute luksus,
kui nuumat vabrikandid, nälgind tööline,
kas saab siis sigineda vendus - vereyksus,
kui kestab inimeste veel vaid söömine?

Kun on siis minu rahvas, olen kelle laps?
Salk riigimehi - spekulante diplomaatiaturul,
on’s isaks angeldai, kel inimsuse taks
väärtpaberin - muun haisvan rahapurun?

Ent otsid asjata mind - ärakadund poega,
su verest syndind põldur - talunik,
kes tahad lykata kultuuri kõhutoega, -
progressi näitajaks vaid raske tagumik.

Mu rahvas vabrikseinte, masinate vahel,
veel ikka orjamärk tal häbiks otsa een,
ent ymber kasarmute, pyssitikke ahel,
vaid Lunastai - säälsaman sõime seen.

Syypinki asetad mind - rahvas? Tulev põlv
mu kohtunik, ent austet ajalugu
mu tunnistai. Ei kaak, ei nöörist sõlm
mind heiduta. Oo, ole tervitet uus rahvatõug -
                        yldsugu!





Antipatriootilised värsid

Maa väikse lapi kyljen ripume,
kui lapsed emakojan poodud nabanöörel,
ent asjata siit välja kipume:
kõik uksed lukustet, raudväravad on pöören.

Kun põlat kunstnik, taidur, luuletai, -
see maa on Eesti (Riia-Soome-lahen)
ei kyyni pikkusen, ei ole kuskilt lai,
ta merest kiigutet - loid tukub hällin kahen.

Kun vihat kirjandus, - tand koerteg’ puretai
on mass, on arvustus (kuis siis veel ellu jääd?!
see - Eesti - pikapääle väljasuretai,
neid, kes on uhkelt kannud - sirgelt kaela, pääd.

Meil aus on angeldai ja tabamatud vargad,
kes tagas’ miljonitega vaid riigitööst
päev päevalt tulevad, ent tõusvad taeva pangad
ja lossid säravad meil vastu näljaööst.

Ei ole iial enam sinu tervitai
poeet. Vaid vaikse põlgusega kõikjalt piiran
end: et ei pääseks manu hirvitai,
kes võhik kunstin - "asinus ad lyram".

. . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . .

Miks kõikjal inimese vaim on lugupeet,
vaid ainult meil ta ripub syngen võllan?
Kord kehal, sõpre kulul hauda veet,
on kitsas puhata sen kylman Eesti mullan!