Ma sügavan, kon lämbutava kire,
Ümmer aele.
Ma sääl, kon joosva ütte mürgi nire,
Surmal lähene.

Ma tiia küll, et kaugel päevä lääva,
Nii valge, jumalide puhti palgi een;
Ma tiia küll, et igävesti sinnä jäävä,
Kel ihk om karske heljon henge seen:

Kuid jätke mo! Teid vihkap mino korjos,
Ke ihan janup tunda elo.
Ei lepitada suta teda jumalide orjos.

Näitsik, päitsik. Pärga punus
Näitsik.
Võililled! meelest unus
Päitsik.
Päi-päi päike mine,
Et saaks õhtuline!

Pani pärja pääle mätta.
Päitsik
Söömata ei võinud jätta.
Näitsik!
Iu-iu ike, ike!
Päevale sai rike.

Lõhnas ristikhein ja kesa
Laotet
Sõnnik. Põles päikse pesa
Kaotet.
Tsio-tsio, eo-eo!
Tillo peoleo!



Noor-Eestile       
      1901- 1915

            "Hakka pääle oma terava sirbiga
            ja lõika maha viinamäe marjade
            varred, sest selle kobarad on küpsed."
                Joh. Ilm. r. 14 p. salm 18.

                  1

Päev jälle suur, või suuremgi kui siis,
Mil kokku hüüdsid noori sõdalasi,
Kui vaimustusest huilgav sõjaviis
Tõi kokku läänest, idast üksiklasi.

Maa Issand vihan alla hirmsana
Siis oli langetand jo halja sirbi,
See raskelt põimas vilja haljana.
Ei olnud vastu sääda laudu kilbi.

Ja kange viha tõrde Jumala
Siis heideti maa haljad viinamarjad.
Neist veri nõrgus välja kuumana.

Nii raskelt käisid tuulamise sarjad.
Kuid nooruspilgul selge kumana
Sa nägid paistvat tõotet mägiharjad.

Nüüd jälle kisendus on kuuldud maal:
"Aeg täis, et lõika maha küpsed tarjad,
Sest alla vaob aja vaskne kaal!"
Üksteise vastu tõusvad rahva karjad.

Puid, lojuseidki valdab surma hirm,
Metallid pillutavad lihakambid,
Teid, aasu, põlde katab verekirm
Ja kraaven vedelevad haisvad rambid.

Õhk needmist täis. Kui kahepoolne viil
Mu aju ihub mõte sõjast julmast,
Mis veereb üle nagu raudne siil.

Mis tahad tõusta lasta, Issand, surmast?
Näe, lõhki ajab rinna valu kiil:
Kas siiski tõotused uvvest pulmast!

Noor-Eesti! Väike sõdalaste salk,
Sa käinud kahe suure aja vahe.
Nüüd purdeks pandud mälestuse palk
Ja ühendetud aja kärestetud lahe.

Kas põimanguks on vili juba valk,
Mis üle jätnud aja terasrahe
Ja võrsuda on lasknud tuul sul kalk?
Jo maha aet esimene ahe.

Kesk kõlkaid silman raskeid viljapäid,
Näen, kuldseid teri pudistavad sarjad,
Apollol’ ohvriks toodud küpsed tarjad.

Noor-Eesti! Mäletaden päevi häid,
Mis käidud so’ga, soovin sull’, et käid
Sa ikka, silmin kõrged mägiharjad.




Autobiograafia       
          kevadine

Hõbet kallab kuu
Üle visnapuu.
Olen Visnapuu.
    Ssu! Ssu!

Oli jõulukuu.
Musta Tooma suu
Tuiskas jõulupuu.
    Thuu! Thuu!

Lumen helkis kuu,
Kõva maa kui luu,
Hulus peni suu.
    Huu! Huu!

Voone laudan mu
Avas hääleks suu,
Leidis ema suu.
    Ssu! Ssu!

Pärast mõni muu
Vaenlaseks sai puu,
Pani kinni suu.
   Tuu! Tuu!

Magusam kui muu
Siiski naise suu:
Laulan laulusuu.
   Lju! Lju!

Nüüd on lehekuu,
Õitseb visnapuu.
Olen Visnapuu.
   Ssu! Ssu!




Eokene eo-eo       

Sina oled imeline talleken,
Malleken!
Valge, väikse punsund käega,
Väega
Mõistmatumaga sa mulle ütlemata armas.
Ah, sa väike, väike, valge inimese narmas!

Sina oled imeline lilliken,
Tilliken!
Õitsed ainult suve päiksen,
Väiksen
Ilun anemoonega ja sõnajalgadega.
Ah, sa takjas, hakjas väike tatsujalgadega

Sina oled suliseja jõeken,
Õeken!
Vulised ja laulad, hullad.
Kullad
Sinu juuste udemetest pudenevad õhku.
Ajad taga liblikaid ja kardad kurja tõhku!

Tilli-lilli illi-line lilliken,
Illiken.
Tiuda-tiuda tiokene,
Ene!
Eokene eo-eo, äokene äo!
Öö koob unekanga, katab sinu valge näo.




Jumalaga, Ene!

Kuldse õhtu kumma
Maha jäi linn.
Pean valima kumma
Jumalikuma neist.
Maha jäi linn.
Armastan teist,
Põlevate silmi ja kuumava ihuga.

Jumalaga, Ene!
Armastusest näe
Und sina, illikene,
Liblikas kurb.
Laotagu käe
Üle sinu urb,
Patju vala juuste ojava vihuga.

Hõbest taevas tahut,
Lillatab maa,
Laiali valguse vahud
Valguvad kõik.
Käib üle maa
Lindude hõik.
Tahaksin südame kiskuda kaheks ma.

Päikse ülemaa vari,
Jõe portselaan,
Puie purpurne hari.
Kihutab rong.
Lähemalle saan
Kihutab rong.
Kahele südamelle olen vaheks ma.

Õhtu kuldse kumma
Maha jäi linn.
Pean valima kumma
Jumalikuma neist.
Und näeb linn.
Kolmas meist
Peab ärkama nutetud silmiga.

Jumalaga, Ene!
Igavesti sind
Armastan, illikene,
Habras Nartsiss!
Nea, armasta mind,
Tee, tahad mis,
Ära lähen sinult nende õitseva ilmuga




Kodumaa laul

Maarahva, talupoege vaba maa,
Jää vabaks sa! Jää seisma sa!
Mis keegi künnab, külvab - lõigaku,
Tööd ainult omaks hõigaku.
Jää vabaks sa! Jää seisma sa!

Tööliste, meremeeste vaba maa,
Jää vabaks sa! Jää seisma sa!
Mis eales keegi loob siin vaevaga,
Või randa juhib laevaga,
On kõigile. Jää vabaks sa!

Töö, mure, laulu vaba kodumaa,
Jää vabaks sa! Jää seisma sa!
Kus kohal eales taevakaartega
Või meredega, saartega
Maa ühineb, jää vabaks sa!




Õudse aja poees       

Õudne, õudne, õud!
Mida jätta, mida võtta armsaks?
Süda kaheks, süda kaheks narmaks.

Verd on täis maa nõud!
Valu läpastab kui leitsak hinge.
Kurat maja mööda hiilib ringi.

Igal pool on surm!
Tapvad punased ja tapvad valged.
Verised on käed ja veren palged.

Täis on raipeid nurm!
Milleks künda, äesta või külva!
Peni võtab kraapi, niutsu, hulva.

Õudne, õudne, õud!
Mida jätta, mida võtta armsaks?
Süda kaheks, süda kaheks narmaks.

Praksa, süda, plaks!
Kui ei pääse, kui ei lõngu, murra:
Parem surra, parem surma surra!

Raksa, rusik! raks!
Raudne ruut ja klaasist aken lõhu!
Õhu tuul vaid, aknast sisse õhu!

Jõledus! õud, õud!
Peab võtma, peab hoidma, kumma.
Kumma nendest, kumma õnnetuma!?




Jääb inimene ikka, ikka meil veel velleks
J. Kuperjanovi mälestusele

Nii valus, valus meel, et tuleb venda tappa,
Verd kuuma nõristada musta mulla kappa.
On ikka, ikka inimene veel meil velleks.

Kui kõrvetus on kurgus, tahaks valju nutta:
Nii kõik, mis unistusest, tallatud on mutta.
Ei tea, mis saab? Ja saand on inimene kelleks?

Nii hirmus mõtelda, et tuleb tappa selleks
Meil vendi lihaseid, et kaoks velle viha...
Ah, ära tuika süda, ära liiga rutta!

Ja tappa tuleb siiski, tuleb rüüsta liha
Neil, kel seesama unistus ja sama iha,
Et elu oleks hää, et elu oleks ilus.

Pea meeles, inimene, kitsan puurin, pilun,
Et eksiden jääb velleks ikka inimene,,
Kas on ta hiinlane või on ta venelane.




Ole tervitet, tervitet
Noorte langenud sõdurite mälestuseks

Nii ilus on surra kui oled noor,
Nii päikesen magama minna.
Su ümber on sõprade leinai koor,
Sa nende südamen igavest noor,
Said ruttu ju jumala linna.

Ole tervitet, tervitet vaba maa!
Ei mineja unusta suuda
Maad seda, mis armastas noorena.
Jää igavest, igavest õitsema!
Haud sureja armu ei muuda.

Ole tervitet, tervitet kodumaa!
Surm kõiki me mehi ei murra:
Kes üle jääb, vabalt võib elada.
Õnn igavest olgu sinuga!
Nii magus on sinu eest surra.

Nii ilus on surra kui oled noor,
Nii päikesen magama minna.
Su ümber on sõprade leinai koor,
Sa nende südamen igavest noor,
Said ruttu ju jumala linna.




Ärge tapke inimest

Mul on valus ja häbi.
Sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest,
Mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.

Mul on valus ja häbi.
Kuidas heidan magama, jättes inimest,
Kui ma tean, et puvvakse jälle inimest,
Süda pistetaks läbi.

Lauliku prohveti suu läbi
Tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järelejätmata hüüda: kaitske inimest.
Mul on valus ja häbi.

Selle teotuse läbi
Kuidas olen alandet, kui te tapate,
Kuidas olen veel teiega, kui te tapate,
Pistate südame läbi.

Mul on valus ja häbi.
Võin ma ka ütelda, tapke inimest?
Võin ma ka õigeks pidada tappa inimest,
Süda torgata läbi.

Hirmsa jõleduse läbi
Olete te petetud tapma inimest.
Tean ühte ma, ärge tapke inimest!
Mul on valus ja häbi.




Sireli

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Sirelin seisis, valvas vaenlast.
Sireli, sireli.
Sirelit kevad puistab kaenlast.
Sireli.

Sirelit kodu akna taga.
Sireli, sireli.
Sirelit Eo! uinu, maga!
Sireli.

Sirelin sõda, sirelit kanda.
Sireli, sireli.
Sireli raua vastu anda?
Sireli.

Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju on sõpru langend hauda.
Sireli.

Sirelit kodu! Sireli tarju!
Sireli, sireli!
Sirelin kodu - sõduri varju!
Sireli.

Sirelist õnne! Kakskorda neli.
Sireli, sireli.
Sirelit sulle võõras ja veli!
Sireli.




Kirjad Ingile

Esimene kiri       

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori.
Vastärgan kärbes, kuulen, ajab jori
Ja peksab tiibuga. On imehää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
Mis miski tõstaks. Pole mingit rõhku.

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga, nii nagu iga aasta.
Kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
Nüüd vuliseden jõkke paastukuu.
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
Viib voorimees. Ah, voorimees, las minna!

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. Õhk nagu viin
Mind joovastab. Kui tulen väljult koju,
Täis päikest juuksed, väsind nagu roju,
Siis oleks nii, kui oleks sina siin,
Et käte vanikutel võtta vastu

Veel enne, kui saan kotta sisse astu.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus.
Kas armastan sind, ei ma seda tea,
Kas armastad, ei selles aru pea -
Kõik olen päiksen, õhun, muun.
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
Mind kannad kevadine. Kahekesi!

Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk
Nüüd väljädelle maha, tänävalle.
Lään, joobund, lahtikäsi vastu talle,
Sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle -
Tee valla! Valla tee nüüd südämelle!



Kolmas kiri

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lille’t hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
Mürr mürr! mürr mürr! trahh! trah!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööpikud on koor.
Saan lututa mo sõrmed sadavilli:
Tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!

Kõik metsad, niidud - ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi.
Kui palju õhtu päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, vangitseb ning veab
Mind laulikut ja sind mo Ing,
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.




Kõnelused Issandaga

                2

Oma ropu suuga sinule kiituseks,
                Issand, lase porisen, lase jorisen
Haiseva kurguga, Issand, lase laulan sulle,
                Sinu meelehääks korisen.

Oma avat suuga, mis on täis mäletsust,
                Issand, luba röögata, luba õhkida.
Näed, olen maoli, Issand, mul on kõht täis hüvä,
                Tahan kiituseks sulle röhkida.

Tead ise, Issand, minul on libujad silmad,
                Ringi vahtijad, lihahimujad.
Tead ise, Issand, minul on penitsed kõrvad,
                Kõike kuulajad, kõike kimujad.

Sa tead ise, Issand, suuga ja kõhuga maitsta
                Liha tahaks ma, liiaks koormata.
Mehe märgid mul on, viin on minule armas,
                Ei saa pidada, naine on hooraja.

Oleks sa lihasööja, Issand, oleksid verikoer,
                Lapse ohverdaksin, naise annaksin.
Oleks sa pühähärg, Issand, söödaks’ sind ja kasiks’,
                Sinu sõnnikut väljä kannaksin.

Aga sind ei ole sambail ega lautaden, Issand,
                Kui sind kisendan, kui sind igatsen.
Sind ei ole, Issand, kui ma hukka lähen,
                 Surren mõnitan, valun sigatsen.

Aga sind ei ole siinpool ega säälpool, Issand,
                 Kuskilt ei oska ma sind otsida!
Sind ei ole, Issand, kui ma hukka lähen,
                Surren mõnitan, valun sigatsen.

Aga sind ei ole siinpool ega säälpool, Issand,
                Kuskilt ei oska ma sind otsida!
Teeb sulle häädmeelt, Issand, et sina võid ja suudad
                Lüvvä maha mind, sõtku ja trotsida!

Või ei kuule sina lapselist häälitsust, Issand,
                 Kurba, kartlikku, harrast, halavat,
Ja ei näe sina, Issand, langevat pisarat
                 Minu silmaden vaikist, palavat!




Jõuluöö

Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmätisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.

Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.

Tõusten mäkke, nägin paistma tuld,
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.

Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.

Olin imestet, tulpastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.

Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu"!
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, annin suud.
Hõbeärmätisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.




Üits ränikivi       

                1

Üits ränikivi jäi mu kuvve tasku,
Mul, poisik’sel kui lõppes lingu lask,
All Tõõraste ja kaugel Kambja.

Öö vere jäljed leppa salvand rooste
- See tuleb taevast, tuleb Reola soost -
Eel ikka sinendusen Kambja.
Too sina sääl! Vaon sambla.
Soo pikk, käen väike amb.
Too sina sääl ja mets! Ju olen ramb!

Siit tee läeb kiriku, siit vihalehti
Sai emale. Kas pekstakse ju reht?
Eks ole sina see, mis alla hundab!

Külm pihlamarjadesse purend suhkurt.
Tee siit viib üles, lõpeb soine uhk.
Eel ikka sinendus, mis alla hundab!
Jo kartulit, on tunda -
Jo võetaks, valget lund.
Käen pihlasalk, ma uinun, näen und.

Kus on siis sina!
Kaugel uvved künkad
On uvven sinan.
Last-poisikest öö sünk,
Nutt kibe, saamatuse valu
Viib tagasi, viib unne võõra tallu.



                2

Nüüd on see siin, see mets, see hundai sina.
Asfaldi kosk, bensiini udu,
Musträästad-autod lendvad uttu.
Ei enam Kambja, ilma linna hajumattu sinna
Mind kutsund sügis. Brandeburi ark,
Siit lähem alt, seen Loomaaia park.

Puud laotavad värvilisi vaipu.
Saab lume alla orshabadi vaip.
Nüüd läh’vad haned üle Eesti,
Hall tuleb järgi alla Linnuteest.

Kui äkki üle astet sügispäeva rõht.
Ma eneselle imeline võõras.
Ei ole see Berliin, ei Tõõraste.
Kui kotist puistat, sügisõhtu
Suur rõske ämblik jookseb üle ilma
Ning üle kipitava silma
Ta paneb oma pelutava kämbla.

Ning jahmub südä, rampsab kord
Kui koormat harjumatu hobu.
Maa jalun kõriseb kui kard,
Pää pääle purub taevalogu
Ning tähti sard.

Suur kõlgub linna kohal rist
On valla kist
Maailmuvaheline kriisk.
Oad virmaliste risti-rästi pistvad.
Verd purskub koskedena, piiskub
Mu pähe, näkku. Niiskub
Linn õhetavest tulekahju punast.

Ma karjun lunastust!
Ei, keegi võõras asfaldilt kisendab.
On elajalik hirm,
On viimne häda, viimne hullus, viimne katkeb kirm
Tõelikkuse ja une, täna - eile vahel!
Piim, - vereks, vesi - vereks,
Leib koonlana on süttind tuleks ereks,
Ning lõkendab kui põhk ürgpõhjuste õel ahel.
Ja äkki sisendab:

        Maa õitseb päikse all kui voodav niit.
        Suits sigituse leivavälju varjab.
        Ning tuleb inimene väljult siit,
        Raudkivid vabrikuteks, losseks harjab.

Linn-elläi, peletis ning sõõras
Sööb kõik, sööb kõik ning surma sõõratab,

        Taas tuleb väljult inimene uus,
        Täis punast verd kui oblikas on mahla,
        Saab uvveks söödaks linna-tõura suun,
        Kui rohiablastakse, tõstetmis on kahla.

Linn-elläi, peletis ning sõõras
Sööb kõik, sööb kõik ning surma sõõratab,

Söö, linn! söö tõuras! selleks sulle maa!
Söö, peletis! söö, surma sõõrata!
Maa-sinu laut, su karjamaa, suu põld ja niit.
Linn-lunastai! linn müha
Kui kosk! linn püha
Jumalate tuliriit!


                3

Kus olen, kuhu lähen siit?
Käen pigistan üht väikest räni kildu,
Mis tasku jäi, kui lõppes lingu pild.
Võib elu veel mind siia-sinna pildu,
Mul kaasan noorusest üits räni kild.