Palun väga austatud "Päevalehe" toimetust järgmisele kirjale oma lehe veergudel lahkesti ruumi lubada.

"Päevalehes" nr. 48. s. a. kirjutab hra Ago Liigolta artiklis "Näokatted on heidetud, kinnas visatud" m. s. järgmist: "Kuid Tuglas oli ära unustanud, kas sellest (s. o. et Visnapuu enese kohta ise olla arvustuse kirjutanud – F. T.) ka enne 1923. a. kõneldi. Siin võiks auväärt herra Tuglasele meele tuletada, et ka tema ise neid jutte edasi andis ja kaks aastat tagasi sellest on kõnelenud."

Nii palju kui mäletan, ei tunnud ma neid noori kirjanikke, kelle asja A. Liigolta ajab, ühtki enne "Loomingu" asutamist kevadtalvel 1923. Tutvunesin mainitud kirjanikkudega enamasti aasta jooksul pärast seda. A. Liigoltat olen näinud kord või paar möödaminnes ja temaga vaevalt Visnapuust üldse rääkinud, veel vähem käesoleva süüdistuse üle.

Kust võtab siis Liigolta oma kahtlustuse minu vastu? Mitme suu kaudu on see klatsh arenenud temani? Sest ka teised vanema kirjanikupõlve liikmed ei tunnud vist paari aasta eest kõne all olevaid noori kirjanikke – sel lihtsal põhjusel, et viimaseid siis kirjanduses veel peaaegu ei tegutsenud.

Luban enesel siin kohal meele tuletada, millest konflikt H. Visnapuu ja M. Raudi vahel õieti alguse sai. Läinud aastal avaldasin "Loomingus" paar Raudi arvustust. Visnapuu heitis mulle ette nii nende kui ka mõne teise algaja töö avaldamist ajakirjas. Vastasin Visnapuule, kaitsedes oma seisukohta. Hiljem segunes poleemikasse ka Raud. Ma arvan, et kogu konfliktis just noorte seisukohta kaitsesin ja nende sõnavabadust pooldasin. Kuid protsessialuse üksikasja puhul olin ma kohtus sunnitud tunnistama ometi seda, mida pean õigeks südametunnistuse järele, olgu see kasuks või kahjuks kummale poolele tahes. A. Liigoltal, kes protsessi ise nähtavasti pealt ei kuulanud, pole põhjust mulle midagi "meele tuletada", veel vähem mu südametunnistuse poole apelleerida.

Edasi kirjutab A. Liigolta: "Mõnede pealekäimisel sulutakse "Looming" noorte eest ainult sellepärast, et nad noored."

Palun teatada, kust võtab A. Liigolta selle väite, et "Looming" noorte eest oleks sulutud? Kogu "Loomingu" kestvuse ajal on pea igas n-ris ilmunud noorte töid, mõnes mitugi, ja nõnda tänapäevani. Praegu juba trükitud "Loomingu" veebruari n-ris on terveni neljalt noorelt autorilt kaastööd.

Olen olnud alati võimalikult vastutulelik noortele, nii "Loomingu" toimetamise ajal, kui ka varem. Olen parandanud põhjalikult, olen isegi ümber kirjutanud nende käsikirju, et need aga ilmuda võiksid. Rohkem on võimata kelleltki nõuda.

Enesestki mõista, ei saa ükski toimetaja kõiki ajakirjale saadetud töid avaldada, tulgu need siis noortelt või vanadelt. On maksvad ometi teatud kirjandusliku tasapinna normid, mida ei saa ignoreerida ka suurima heatahtlikkuse puhul. Nii olen ka mina "Loomingu" toimetajana sunnitud olnud tagasi lükkama nii noorte kui ka vanemate kirjanikkude töid. Et sellest konfliktid võivad järgneda, on niisama selge. Näit. on A. Liigolta töödest mõned "Loomingus" ilmunud, teisi ei ole ma võinud avaldada. Kuid ma ei usu, et sel puhul mind süüdistades peab pateetlikult hüüdma: "Näokatted on heidetud, kinnas on visatud!" Võetagu nähtusi natukenegi kriitilisemalt.

Ma ei taha puudutada A. Liigolta kirjutuse mõtteid ja tooni, vaid ainult soovitada, et kui ta tulevikus veel ägedalt süüdistavaid artikleid mõtleb kirjutada, siis vähemalt omi informatsiooni allikaid paremini valiks.