Mart Raud Looming 1924, nr 4, lk 250
Siis, kui valgus väsib õvven, mustub, kustub taeva ääs, tummub, summub lõklev lääs, tunnen päikse pilku põvven.
Siis ma enda leian endan tumma, kummalise öön, tiirlen, viirlen tähti vöön, läbi lõpmatuste lendan.
Ööl nii ikka helgitumal kattub, mattub maine ilm, kustub, mustub mureilm, tuleb minu maija Jumal.