Meie kõneleme ajalehis ja omavahel, seltskonnas ja mujal kriisidest. Kriis on kirjanduses, on teatrites, on kunstis, on muusikas, on peaaegu kõigis meie vaimu- ja kunstiilma avaldusis.

Kus aga ei tunta mitte kriisi? — Vastus: Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu– ja ajaviite–kirjastuses, Paul Pinna "Rahvateatris", suuremas osas operettide etendustel ja s. s. Üldse: ettevõte, mis vähegi taotleb kunsti ja millel juures on mingitki eetilist püüdu, peab taganema või varju jääma selle ees, mis kõditab, mürgitab, hasardistab, pahendab, mis maitselage ehk paremal juhtumisel pakub ainult ajaviidet.

Näiteks: Eesti kujutavate kunstnikkude keskühing korraldab Tallinnas ainult ühe näituse aastas, tänavu kestis see näitus kuu aega, vaatamas käijaid oli üle tuhande täiskasvanu ja kolme tuhande kooliõpilase ümber (viimastest hea osa neid, kes läksid mitte oma tahtel, vaid kogu klassi kokkuseades, kooliõpetaja eestvõttel), nii siis kokku nelja tuhande ümber, s.o. kuu aja jooksul haruldasel kunstinäitusel, sama palju publikut, kui ühelainsal järjekorralisel jalgpallivõistlusel, kus lisaks pääsetäht mitu korda kallim näituse omast.

Sinfooniakontserdid "Estoonias" tõid viimasel hooajal umbes 5–6 miljoni puudujääki, nii et "Estoonia" sunnitud oli neid tänavu kevadel likvideerima. "Vanemuise" aiakontserdid on juba mitu suve annud ränku puudujääke. Hippodroomi totalisaatori sissetulekute üksainus protsent aga on annud umbes ühe hooaja kestes Tallinna linnavalitsuse kasuks — nagu lugesime hiljuti lehist — 500 tuhat mk. puhast.

Sageli juhtub, et head teatrietendust käib vaatamas liig vähe publikut, vahel põevad teatrid päris kroonilist publiku puudumise haigust, nagu Draamateater mullu enne jõulu ja "Estoonia" tänavu sügisel, nii et selle vastu võitlemiseks viimane hakkas andma kallimate kohtade lunastajaile peale kauba rahalise loterii tähti. — Olgu tükk ehk etendus hea või halb, aga kui publikusse on tükkinud mingi teatrist eemalehoidmise vimm, siis on teatrid tühjad. Teatrid kiratsevad oma üle kümnemiljonilisest abirahade kogusummast ja lõbustusmaksude ärajäämisest hoolimata. Paul Pinna "Rahvateater" sellevastu ei saa — tänu taevale — abiraha (on küll kunstivastaselt lõbustusmaksust vabastatud), aga toob sisse ja ei kiratse sugugi. Kinod, millede hulk üle riigi mitukümmend korda suurem kui teatrite arv, ja millede kunstiline väärtus valdavas enamikus võrdlemata väiksem kui teatritel, töötavad jällegi hästi; nad ei saa abiraha, vaid maksavad sellevastu suuri lõbustusmaksu summe — aga pankrotti ei jää, ei kiratse, ei kõnele keegi nende kriisist.

Päris pentsik ette kujutada: ühelpool suur ja mitmekülgne ettevõte ja terve kogu elavaid inimesi, kes nädalate kaupa töötavad, kulutades omi närve ühe näidendi ettevalmistuse kallal, paljudel neist on seljataga pikk õppe- ja püüdmisaeg ning lähemas perspektiivis ainult hädapärane äraelamine ja tihtipeale mure homse päeva eest, moraalseist kaardi peale panekuist kõnelemata —, aga teiselpool: üks hakkaja mees ostab projektsioonaparaadi, üürib küüni ning paar ärakulunut ja valmistuskulud juba ammu äratasunut lindilõkatsit, väntab neid sadandeile ja tuhandeile naiividele inimestele, võtab pääsetähtede eest umbes samapalju kui meie teatrid, annab selle vastu demoralisatsiooni, paremal juhtumisel tühja ajaviidet, ning teenib oma ilus kopik; üks masin on rohkem väärt kui hulk elavaid inimesi! Nii on see mujal, nii ka meil. Aga meil on olnud ka teistsuguseid olukordi.

Enne sõda ja revolutsiooni olid meil ka elukutselised teatrid, aga riiklist abiraha mitte üks kopik. Teatrid eksisteerisid siiski. Ja maksid lõbustusmaksu. Neid mõningaid tuhandeid, mis paar ühistegelist ja rahvuslist rahaasutust ning ettevõtet iga aasta muude kultuuriliste ettevõtete toetamise juures annetasid teatritele, ei saanud ju võtta kui päästjat kätt; need summad olid juhuslikud, nad võisid ka ära jääda, neid ei saanud eelarvesse võtta kindla punktina. Aga teatrid elasid ja edenesid. "Vanemuine" näiteks oli omal haripunktil. Sest et vähe oli pahu võistlejaid. Kinosid oli palju vähem, nad ei olnud veel nii "vajaliseks" saanud. Ja kino vastu võitles ajakirjandus — nüüd enam mitte. — Jalgpallivõistlusi ei olnud. Puudusid ka "Rahvateatrid", kabareed, tingel-tangelid, või kui oli mõni õige üksik, siis Eesti rahvas tarvitas teda vähe — seal istus saks, kadakasaks ja korporant. Nii oli see asjade loomulik käik, vaatamata meie kitsaste olude peale, — ja teatrid elasid.

Nüüd on meie ühiskond läinud kõige loomulikumat käiku (ei taha ju keegi meie iseseisvust nimetada ebaloomulikuks), aga asjade käik on ebaloomulikum — ja teatrid kiratsevad; ime, et mõni veel hingusele pole läinud.

Toona jõudsime asutada mitte üksi teatrid, vaid kõik meie teatrimajad on ehitatud noil kitsail ajul — nüüd ei ole me püstitanud ühtegi sellelaadilist ehitust omast kuueaastasest iseseisvusest hoolimata. Tallinna konservatooriumi maja sugemed on ainult kibe pilge meie ühiskondlise kultuur-ettevõtlikkuse ja ohvrimeelsuse peale — sealsamas kõrval on uhke, võrratult kallim laenupanga maja, justkui kujukaks näiteks, mida jõuab ning tahab erakapitaal omas majanduslikus edasirühkimises ja mida suudab riik ning seltskond kultuurialal.

Mainisime eelpool toonaseid ühistegeliste ning rahaliste asutuste summade määramisi kultuurilisteks tarveteks. Igal kevadtalvel ilmusid teated ajalehis: see ja see asutus on määranud Kirjanduse seltsile, "Vanemuisele", "Estooniale", Bergmanni abirahale, Noorsoo kasvatuse seltsile, sellele ja teisele haridusseltsile nii ja nii palju omast puhtast kasust. See iga-aastane annetamine noil kitsail ajul, mil meil ei olnud rahvuskultuurilist autonoomiatki, sai kombeks ning laienes aasta-aastalt. Nüüd ei taha silm nagu kuidagi leida sellaseid teateid ajalehis. Nüüd veeretatakse kõik riigi selga. Iga spordiselts, igad käsitöö- ja keedukursused ning näputöökoolid koputavad nüüd riigikassa kaanele ja — tagajärjekalt, hulga tagajärjekamalt kui kirjandus ja kunst. Nii mõnegi provintsilinna näputöökursused ja spordiväli ning sporditarberiistad saavad kergesti haridusministeeriumist samasuguse toetussumma või suurema kui kunstinäituselt riigi jaoks ostetavad piltide kogud ehk "Loomingu" abiraha kaudu Eesti kirjanikkudele minev honoraari kogusumma. Ei tea, mis nüüd veel seltskonnal vedada jääb? Mis jääb siis üle seltskonna heategevuse ja hoolitsuse osaks? Kas herradel tegelastel ainult toetussummade hankimine riigi- ja omavalitsuse kassast ning daamidel ainult kohvijutu vedamine? Vist küll. Omad kaukad ja oma hool pühendatakse ainuüksi majandustööstusliste ettevõtete kasuks ja huvi on pöördunud enam kino, spordi, opereti poole, kui kirjanduse, kunsti, teatri, muusika peale. Faktid kõnelevad nõnda.

Majandus ja tööstus on ainuüksi meie programm ja hüüdsõnad, kogu meie iseseisvuse aeg. Enne ilmasõda olid meie hüüdsõnad idealistlikumad.

Kriisid ja kriisid. Kriisid ei ole mitte niivõrd kunstide loomingus, kui nende tarvitamises. Ei või kinnitada, et meie teatrid halvemad oleksid kui varem, üldiselt on nad edenenud, nende eriline kriis on rohkem kassas kui laval. Kunstnikud ei produtseeri mitte sugugi kehvemalt kui varem — nende eriline kriis on näituselkäijate vähesuses ja teoste ostjate puudumises. Kirjanduse eriline kriis on õieti kirjastuste kriis. Iga-aastased jõulueelsed kirjanduse ülevaated konstateerivad umbes 1921. a. saadik müügi loidust ja ilukirjanduslikkude toodete vähenemist, tänavu jõuluks saab nende arv väiksem olema kui kunagi varem Miks? Turg on täis. Mitte ilukirjandust. Noorsoo, kirjanduse peatarvitaja, kõhetud rahapungad on viimase võimaluseni rakendatud kooli õppe- ja käsiraamatute ostmisse, ilukirjanduse jaoks enam raha ei jatku. Päriselt kohutav on meil õpperaamatute kasvamine, iga-aastane vahetamine ja nende kallidus. Kui vanasti õpperaamat käis klassilõpetajalt klassi sisseastuja kätte, vahel isa käest poja kätte, nii et viimase võimaluseni raamat ära kasutati, narmasteks kulutati, siis nüüd ei saa ükski raamat kuludagi: iga aasta ilmub uus ja iga aine kohta on mitu-mitu raamatut, neid vahetatakse järjest ja neid sigineb raamatu ostja kurnamiseks alatasa juure. Kirjastused on endid õpperaamatutega enamasti kõik "sissekirjastanud", nii et ilukirjanduse trükkimiseks õige vähe huvi, usaldust ja ainelist energiat järele on jäänud. Lugeja suure osa tarvidusi täidavad aga küllaldaselt kõmu- ja põnevad tõlkeromaanid ning igatsorti tõlgitud vahelugemised; mitte üksi et täidavad tarvidusi, vaid madaldavad ka maitset; nii siis üleproduktsioon kirjastuses ja alaväärtuslik tõlkekirjandus on kirjanduse kriisi erilised tekitajad.

Need on erilised kriisid, üldine kriis vaimlistel aladel oleneb aga huvide kiindumisest majanduslistesse ja maisetesse asjadesse ning pahadest võistlejatest (kino, rekordsport jne.).

Kuidas võidelda nende kriiside vastu? Mitte produktsiooni, s.o. kunstiloomingu, suurendamise abil nagu see nii mõjuv oleks majandusliku kriisi juures, küll aga osalt nii ütelda tollide abil, ja päämiselt õige ja õiglase toetamise teel.

Produktsiooni vähesuse üle kunstides ei ole meil põhjust kaebada, teda on rohkem kui meie ära tarvitame, kuid siiski mitte nii rikkalikult, et sellest meie kultuurile mingit hädaohtu oleks; lihtsalt, meie üldsusel on ülekohtuselt vähe huvi vaimliste-kunstiliste produktide vastu.

Tollide all tuleb mõista kunstide loomingu kaitset mainitud pahade võistlejate eest. Kaitsetoll ja võimalikul korral keeld pahade võistlejate peale. Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika. Nii oleks olnud näiteks väga tervitatav, kui siseministeerium oleks ära keelanud Saksa teatrisse Saksamaalt trupi toomise, sest sellega oleksid Saksa teatri ruumid vabamaks jäänud ja teatrimaja omanikul mitte seda võimalust olnud Draamateatrit ruumide üüri abil nii ruineerida — ja head truppi Balti sakslased väljast juba ei too, nende maitse ja kunstiline arusaam on liig hästi tuntud.

Maksu või tolli alla oma kirjanduse kasuks peaks panema tõlkekirjanduse, see maks võiks olla nii suur, kui suur on vahe algupäralise ja tõlkekirjanduse honoraari vahe, mis praeguse korra juures läheb kirjastajate tasku.

Peaasi, riikline toetus olgu mõjuv ja õiglane, s. o. toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.).

Teoksil on ju kultuurkapitaali seadus, see peaks ainuüksi loovaid kunste ja kirjandust edendama ja soodustama ning nende tooteid levitama, mitte seda rada käima nagu seni, kus umbes 20 miljoni kultuurkapitaali summadest on juba välja antud ja selle hulgas kirjandusele ja kunstidele mitte midagi.

Kuid ega selle kultuurkapitaaliga asi nii libedasti lähe. Näit. H. Baueri ettepanekul on riigikogu hariduskommisjonis vastu võetud seisukoht: et laiendada kult.-kapitaali tegevust ka rahvahariduse peale. Sellega on üks ülearune punkt ja kuluallikas juures, mille abil kas või kogu koolide võrgu võib viia kult.-kapitaali alla kunstide kahjuks, kindlasti aga toetada igasugu asjaarmastajate pidusid maal. Täiesti ülearune punkt. Et kult.-kapitaali esimeses paragrahvis selgesti on öeldud, et "kapitaali ülesandeks on luua, üleval pidada ja toetada asutusi, mille ülesandeks on teaduse või kunstide edendamine, tutvustamine ja populariseerimine", sellest on hra Baueril ja tema mõtteosalistel veel vähe! Populariseerimine on ju "kultuuri edendamine meie riigis" ja ka "kõige pimedamates nurkades" või mitte?!