Vahetumalt kui ükski muu kirjandusliik oleneb ajajärgu üldhingest teatavasti lüürika . Kas otsekohesemalt või kaudsemalt, kas positiivsemalt või negatiivsemalt, kas varemalt või hiljemalt, kuid tavalisesti ikka peegeldab ta juba oma olemusega seda "aja vaimu" siiski erksamalt kui eepika või draama , mis juba oma vormigi poolest sunnitud on olema enam püsivad ja objektiivsed. 
    Nii ei ole vist mitte ainult paradoks öelda, et uue lüürika vastu huvi tunnemegi tihti enam psühholoogilist ja sotsiaalpsühholoogilist kui puht–esteetilist. Kui nimelt selles ei leidugi palju sarnast, mis lugeja enda pakitsevaid tundeid aitaks väljendada ja selle rõõmuga meile esteetilise naudingu looks, huvitavad meid siiski lüürikas paljastuvad isikud kui isikud ja kui — olgugi alati mitte just tüübilised — ümbritseva ühiskonna liikmed. (Sellest seletub ka, miks luuletusi tavalisesti loetakse nii palju vähem kui puhast teotsus- ja vaatlusrõõmu võimaldavat eepikat ja draamat: eeldab ju lüürika lugemine ühtlasi palju enam puhtkirjanduslikku, puhtvormilist- ja puhtpsühholoogilist huvitust, mis on palju enam eelharidust nõudev ja harvemalt esinev.) 
    Nii siis, küsitakse, kes on möödunud aastal oma isiku ja selle elamused meile näha ja kaasa tunda pakkunud, millised on need elamused ja nende põhjaks olevad, luuletama–kihutavad ajed ja motiivid, ükskõik kas emotsionaalsed või intellektuaal–voluntaarsed, s.o. ideelised, misvõrra need olenevad üldisest ajajärgu vaimust ja seda peegeldavad, ja lõpuks, mis tähtsaim, kuidas nood isikud selles on õnnestunud vormilise sisendavuse suhtes, kuivõrra nad on annud häid üksikluuletusi ja nendega, või ka mõne oma loomingu üksiku elemendiga, toonud uut eesti kirjandusse? 

    Ühenduses meie pealesõjase elutempo üldise tasanemisega valitseb, nagu tuntud, juba mitu aastat ka meie kirjandusilmas teatav vaiksem ajajärk. "Et tulnud hingetud ja luuletumad ajad" üldse, selles võib küll kahelda, eriti mis hingetusse puutub, sest on ju väliselt looval elul samuti oma "hing", kuid vist on küll see, ning siis ka selle luule, mitmeti erinev eelmiste, murrangu–aastate omast. On tulnud ja kestavad, lihtsalt, jälle igapäevase argitöö ajad, kogu oma argipäevase askeldusega, oma väikeste rõõmude ja muredega. Juba hakkavad ununemagi ilmasõja ahastused, revolutsiooni pulmad ja pillerdused, iseseisvussõja pingutlused, esimeste vabadusaastate mesinädalad ning sellega kaasas käivad pettumused ning filippikad teisel pool, kus enam oli loodetud. Revolutsioonide stiilistki ollakse sama tüdinud nagu neist endist, sõjakused ja manifestid, kus neid ka on proovitud ("Lilulii", "Peninukid"), ei näi enam mõjuvat. Argielu rühmamised on vähem luulelised ja vaimustusest leekivad, nõuavad aga seda enam tahtepüsivust, süvenemist ja reaalsuse õigemat hindamist. 
    Nii sellele vastavalt tundub ka kirjanduses juba mõnd aastat teatavat instrumentide ümberhäälestust, uute süvenemisalade, uute ainete ja uute ideedegi otsimist. Kahjuks ei lase selle tagajärgedest veel täit pilti saada peale muu ka ikka teravnev kirjastuskriis, mis ilmumata hoidvat mitu luuletuskogu (Underilt, Visnapuult, Kärnerilt j. t.). Kuid ka selle järgi, mis on ilmunud, võime juba osalt tähistada arengu suuna. Ajalaulude sotsiaalsuse juurest liigutakse taas enam isiklikkude elamuste juurde, seejuures neisse enam n.–ö. filosoofiliselt süvenedes (nii Visnapuu, nähtavasti ka Under) ja ühtlasi elu üldküsimustest mitte enam eeskätt erootiliste motiividega inspireerudes, nagu "Siuru" ajal. 
    Teiselt poolt on viimaste aastate jooksul tugevamaks tõusnud vool, mis sihiks seab poetiseerida ka seda argipäevast elu", rahulduda ka selle väikeasjade kujutamisega, seejuures tarvitades stiiliski peaaegu endist realistlikku meetodit; nii eriti proosas (Luts, Roht, Kivikas j.t.), aga ka luules võib sinnapoole kalduvust märgata. 
    Kuid lähemegi edasi üksikute teoste eneste juurde. 
    Kõne on Barbaruse, Jaiki, Adamsi, Raudi ja Nukk’i luuletuskogudest; põlvede järgi jagatult, kui tahetakse, siis üks vanema ja neli noorema põlve esindajat. Peale selle tuleb veel mainida V. Ridala samuti 1924. a. daatumit kandev lugulaul "Toomas ja Mai", mis küll lugulauluna kuuluks õieti eepikasse, aga sisult siiski pigem vist käesolevasse rubriiki, koosnedes peaasjalikult lüürilis–eepilisist rahvalaulest. Veel oleks siin mainida ka Visnapuu "Valit värsid", mis sisaldab kaunis kohaselt tehtud valikus paremad kõigist autori seni–ilmunud luuletustest, kuid viimastena pole seega asja siin neist pikemalt kõnelda, samuti mitte E. Hiire juba liiga miniatüürseist brosüürest ("Arlekinaad" ja "Huhu merituulen") ega Jakob Liivi j.t. tähtsusetuist asjakesist. 
    Nii siis: Barbarus ja tema luksusvälimusega "Geomeetriline inimene". On arvatavasti juba tuntud tolle autori senine arengukäik. Kuuludes "nooreestlaste" (võiks öelda) kõige ligemasse järelpõlve, on ta kannud endas osalt ka nende intellektualismi ja estetismi, suuri kultuuriapetiite ja seega, nagu needki, kergesti kalduv n.–ö. "ülearuse inimese" traagikasse meie kitsas ja umbses ühiskonnas. Nii annavad tema esimese kogu, "Fata Morgana" esteetilis–erootilised endameelisklused varssi juba teises kogus, "Inimene ja sfinks", ruumi apaatiale, kahtlustele ja enam sotsiaalseile kibedaile ja jõhkraile satiiridele. Kolmandas kogus ("Katastroofid", 1920) on sotsiaalne element juba peaaegu valitsev, kuulutades kadu kogu vanale ilmale, juubeldades äärmisest "hukkumisbakhanaali" anarhiast. Et aga too ennustatud maailma–lõpp siiski tulemata jäi, jõuab Barbaruski mingi moraalse "uuestisünnini" ja püüab Tarapiita–aegses neljandas kogus, "Vahekorrad", otse süstemaatiliselt kindlaks määrata, "välja laulda" kõik oma suhted olevikuga, tulevikuga, oma isikuga, sotsiaal-eluga ja selle "kodanlise elemendiga", isamaaga, naisega jne. Selle kogu värsivormi, stiili ja sisu iseloomustab küllalt (kuigi pisut liiga koomilisest küljest) ainus pool lauset sellest 

      ...teil kõrvu kisendan ja komandan kui mõni ohvitseer, 
                                                        noor leitenant paraadil: 

   oo, saage inimesiks, muistsed paganad — Euroopa nurka eksinud 
                                                                                            mongoolid! (85). 

    Nüüd on siis nähtavasti see kaunis mõjutu "saa inimeseks" komandamine, kärkimine ja manamine juba igavaks läinud ka autorile enesele, kes ju peab alati nagu "ähkiv vedur" (lk.109) edasi tormama. 
    Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt — kubismist . Nüüd kõlavad ta "dernier cri’d" aina geomeetriliste pealkirjade all: "Horitsontaalne!", "Paralleelne!" jne. Mis sellest, et ta isegi möönab: "hing pole nii nagu keha — geomeetriline" ja luuletus ju ikka vist hingele lähem peaks olema, mis sellest: aga "geomeetrilised" terminid on ju nüüd uudsed ja moes — kui mitte enam Pariisis ja Berliinis, siis Pärnus ometi. 
    Ent ei pea ironiseerima sellegi uuduse üle, kuigi alguses seks end tunned olevat vägisi provotseeritud. Ei või salata, et Barbaruse iselaadis tõesti sellele voolule näib olevat enam vastavust kui vist ühelgi teisel eesti kirjanikul ja et nii siis ka see uusim välisvõte mõndagi puht–isiklikku sisaldab. Barbaruse intellektuaal–voluntaarne loomus pole iial hoolinud erilisest hingelikkusest, peenemaist emotsioonest ega nende varjundeist. "Lüüriliselt annikat" luuletust lugedes ta "nägu venib pikerguseks aigutuseks" (lk. 80) ja ta on ikka otse poseerinud oma jõhkrusega, oma hiiglavägevate ürginstinktidega, mida ükski pidur ei tohtivatki taltsutada, oma, kui mitte just päris metsmehe, siis igatahes sellele kaunis läheda "matadoori kirgede ja soovidega" jne. Nii siis, omades loomuslikult ja jaatades veel enam tahtlikult ainult tugevaid ja lihtsajoonelisi algtundeid ja –kirgi, pole ime, kui ta ka nende väljenduseks tahab tarvitada kõige algelisemaid kujusid ja võrdkohti — ning ta nendeks usaldab võtta isegi mehaanilise välisilma kõige mehaanilisemaid: geomeetrilisi algelemente. Kuid muidugi, tahta võib ju paljugi, kuid tegelikult on asi siiski nii, et lõpuks ka neile algelementidele, lihtsaimaile joontele ja konstruktsioonidele meie, inimeste jaoks tähenduse annab ikkagi ainult meie endi tunne, meie hing, sellega me siiski kunstis kõige pealt temale peame mõjuma ja temasse mõjumise seadusi arvestama. Ning seal on igatahes ilmne, et nende geomeetriliste algelementide nägeminegi väga ruttu jääb monotoonseks ja seega mõjutuks, seda enam siis veel mõjutu on ainult nende mainimine, s.o. nende kasutamine luules. Nii ongi siis suurem osa neist geomeetrilistest terminitest, mis Barbarus oma laulus tarvitab, ilma suurema tundelise, s.o. ka luulelise väärtuseta ja tunduvad tihti lihtsalt sissetorgituina. Metaaferliku väärtuse saavad nad nähtavasti alles siis, kui nad n.-ö. on "ära seletatud", kui teiste mittegeomeetriliste metaaferite abil on nendelegi antud mingi tundeline joon ja tähendus, loodud assotsiatsioonid nende (joone, täpi, paralleeljoonte jne.) ning võimalikkude inimtunnete vahel. 
    Seda vajadust tunneb ka autor, ja nii on kogu raamatu esimene (ja ainus päris "geomeetriline") tsükkel õieti ainult sarnane geomeetriliste mõistete psühholoogilise tähenduse seletamine, analoogiate otsimine nende ja inimtunnete vahel. Sest oleks võinud saada üsna täielik geomeetrilispoeetiline oskussõnastik, oleks ta jätkunud... 
    Igatahes, algus on hea: On antud termin — "perpendikulaarne". Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale. 
    "Horitsontaalne" — Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist? 
    Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust "geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki! 
    Või veel: "Paralleelne"? Vastus: Välis- ja sise-elu jooksevad paralleelselt, ilma iialgi puutlemata, jne. Sarnase meetodiga võiks terve geomeetria oskussõnastiku "läbi luuletada", ja mitte üksi selle, vaid ka näit. matemaatilise, keemilise, botaanilise, zooloogilise, patoloogilise jne., saades iga sõnastiku järgi samanimelise "inimese" ja vaevalt halvema, kui on geomeetriline! Miks peaks nende jaoks vähem inspiratsiooni jätkuma kui siin? 
    Kuid olgugi, et seda meetodit vaadeldes taas tahtmata irooniliseks kipud, ei tapa see intellektualism Barbaruse luulet siiski mitte täiesti. "Minu vaade on perpendikulaarne ümbrusele hulktahulisele, paljupinnalisele" — sarnasest suhte konstateerimisest ei tunne hulk inimesi küll vist ei külma ega sooja, aga mõnele tüübile võib see siiski toota teatavat intellektuaalset rõõmu. Ja ega sedagi salata saa, et nende geomeetriliste oskussõnade "poetiseerimisega" eesti luule ikkagi on uute metaaferitega ja uute ainetega rikastatud. Ainult ei maksa loota, et nendega võib kesteab mis palju pakkuda või koguni uut "-ismi" luua. Kergesti läheb ta monotoonseks ja igavaks ikkagi, juba nähtavasti B–le enesele — ja õieti maitstav vahest ainult intellektuaalsele tüübile. 
    Samuti puhtmõistuslikud on kahes järgmises tsüklis antud poeetilised definitsioonid isiku suhteist ruumi ja aega: kõik otse Kanti süsteemi järgi ja ka Kanti individualismiga. Põhi-idee: isik ise on kõige ilma keskpunkt, päike, kes kogu ilma enda järgi koordineeristab ja ajastab. Jällegi meil kaunis uus ja, vähemalt nende ridade kirjutajale, üsna sümpaatlik idee isegi nii abstraktse filosoofia poetiseerimisest. Aga igatahes on see ka väga raske ülesanne, ning ei või öelda, et Barbarusegi hoog oleks seda täitnud ilma kuivusse, kordumisse ja igavusse langemata. 
    Sootu teine ja mitu korda elavam ilm esineb järgmises tsüklis "Elavad monumendid". Siin on Barbarus jälle endine ja omal erialal; siin kaob maadlemine abstraktsete mõistete rägastikuga; siin on isegi selgust, plastilisust, tabavust, vähemalt üksikuis kohis. 

            .....kuidas kasvada saaks muidu kõhukene 
            küllalt tööline kui pole õhukene... 
 
            .....Altarristil nälgind Kristus kõlgub, 
            kantslin nuumat papp, — kõik muu tal mõtten mõlgub, 
            vaid mitte rist ja häda. 
                                                                        Halleluja! 
 
            .....Apoteoos: 
                            ametlikul ballil, 
                                            ümbert kinni hoiab kallil — 
                                ei jäta jonni: 
                                                          tonn veeretab tonni. 

    Eks ole, need kujud ja võrdlused on juba vahest liigagi "konkreetsed". 
    Oleme nõus, "igaüks on näinud raskejalgset meest", kelle kallale autor tahaks tormata nagu matadoor härja kallale. Selle viha luulelist mõju vähendab aga palju enam see, et oleme ka juba enne kuulnud Barbaruse sõimu tema vastu, ja nii see kui samus laules avaldatud muud motiivid tunduvad juba kordumisena ja fraasidenagi. Iseasi on muidugi veel nende vaadete vastuvõetavus. 
    Viimases tsüklis ("Pariis") on autor viimaks pääsnud oma neetud pisilinnast välja ammuigatsetud maailmalinna. Milline rõõmu karjumine! 

                                        ... Edasi, edasi! 
            Linn lõõtsub, — 
                                                hing õõtsub, 
                                                sest nõnda elu ongi: 
                                    õnnest kisendavast kuhjat, — 
                                    tundmus tundmus’ otsa uhjat. 
                                                                              Edasi, edasi! 

    Laulud "Pariis 1", "Pariis 2" ongi ühed kogu paremaist, viimases on isegi välisvõte — Pariisi ja väikelinna elu paralleelselt esitamine — omal kohal. 
    Ka "Olla" on autorile üsna iseloomulik oma elurõõmuga: 

    Ah murda sisse kümnest uksest 
    kui võiks ekstaasiga — pupillid säravad, 
    kord kista pärani kõik ihu väravad 
    ja visku hukatusse ainsast südamtuksest! 
                                             Ekstaas — tormijooks hoit kõrgel lippudega 
                                             linn taevatõusev torne tippudega. 

    Siin näib olevat taga tõesti jõutunnet — kuigi see tihti kipub avalduma ainult karjumises. 
    Juba liigagi vängelt tungivad aga need autori ürgjõulised, n.-ö.Tarzani instinktid ja apetiidid esile "La danse du ventre’i", s.o. kõhutantsu ropendustes. Siin ja nii mitmel kohal mujal tundub küll, nagu viiks see vedur, millega autor end sarnastab, mitte tulevikuriiki, vaid — džunglisse. Igatahes oleks hirmus vist see uus ilm, mille talgusesse autor end lõpus ütleb tõttavat! 
    Nii, see eilse vihkamine ja kirg homse järgi, mille kuulutamine Barbarusele otse maneeriks näib saanud — eks ole see ju iseenesest sümpaatlik põhi–idee? Nii küll, aga eks ole — sellest kirest ja sest oleviku vihkamisest on üksi ikkagi vähe. Muidu aga näib autor endas kandvat küll minevikku ja selle sõimatud "raskejalgse mehe" verd, tema huvisid ja ihasid enam, kui meile kangastuva tulevikuinimese peenendatud, reguleeritud ja siiski tundeküllast ja tugevatahtelist geeniust. Jah, ei saa isegi Barbaruse kiirusevaimustust kuuldes tagasi suruda iroonilist mõttevälgatust provintslase trammijoovastusest ja kabareevaimustusest. Tulevikuinime hindab vist küll enam teissugust kiiret ja tõttavat, niisamuti ekstaatilistki elu, mis ka pisilinnas võimalik, kui ainult isik ise kord juba on saanud seesmiselt rikkaks, tundepeeneks, sotsiaalseks ja aktiivseks ega mitte otsi seda tõttamist ainult välises, mehaanilises ilmas! Kuivõrra teiselaadne Barbaruse omast on just sarnaste suurlinlaste eneste — A. France’i , Rolland’i , Wells’i ja Verhaeren’igi homseiha! Kuid — pigem mitte võrrelda! 
    Vastavalt sisule on Barbaruse luule vormgi välispidiselt tõtlev, otse edasikihutav — oma "geomeetrilistes" laules tunnustabki ta ainult rütmi, ei enam meetrumit , arvestades ainult sõnade pearõhke. Näit.: 

            olen oma silmadega peegel 
            – È – È – È È È – È 
            elule vahelduvale, tuksuvale, tormilisele. 
            – È È – È È È È – È È È – È È È È 

    Seesmiselt aga on ta tihti kaunis ebarütmiline, kordav, auklik ja venitav. Näilise virtuoosluse annavad puhtad ja äärmiselt pikad riimid , mille hulk otse haruldus Eestis; mõned laulud on peaaegu puhtalt neljasilbiliste riimidega ("Sirgjooneline"), tuleb isegi ette viiesilbilisi: "paljupinnalisele, – kitsarinnalisele" ("Perpendikulaarne") j. t . 
    Teiselt poolt aga kahandab tihti nende riimide poeetilist väärtust äärmiselt suur ridade pikkus (riimide vahe tihti kuni 30–40 silpi), mille jooksul riimi kõla kõrvust siiski juba ununeb. Igatahes on Barbaruse vormi-virtuositeet selles kogus kasvanud üle kõigi eelmiste kogude oma. 
    Kokku võttes: mõnelegi puudusele, sagedatele maitsetustele (muidugi — sõna subjektiivses mõttes), kõige pealt liigsele mõistuslikkusele ja seega külmusele vaatamata on "Geomeetriline inime" siiski üsna isikupärane luuletuskogu. Ja see isik, keda ta paljastab, on samuti, kõigile vasturääkimistele vaatamata, mida ta esile kutsub, siiski küllalt jõuline, mõtterikas ja ideeline (peetagu meeles — meie oludes!). 
    Kui palju need mõtted ja nende hoog ka lugejais hoogu sünnitavad (meeleolu — seda luuletaja ei taotlegi — see on temale vaid armetu "lüüriline võileib"!), kuivõrra need elamused reprodutseerudes sama elavaks saavad, see on muidugi teine küsimus. Aga siin ripub palju ka lugejast. Teatavate eeldustega igatahes pakub sellesse kujunenud ilmavaatega ja omapärasesse isikusse sisseelamine ikkagi küllalt naudingut, et selle süvenemise raskusi tasuda. 

        "Aeg on kasin: 
                    Sajan südamen korraga loita, 
                    tuhanden tõusangun hommikul koita" — 

see kõigiti uueaegne ja siiski ühtlasi igivana luuletaja tung on siin leidnud sõnastuse, mida, võrreldes, ei saa nimetada muuks kui meie läinud aasta luules siiski kõige tähelepandavamaks.