Eesti Kirjandus 1925, nr. 5, lk. 164-171.
Eesti luule 1924
Vahetumalt kui ükski muu kirjandusliik oleneb
ajajärgu üldhingest teatavasti
lüürika . Kas otsekohesemalt
või kaudsemalt, kas positiivsemalt või negatiivsemalt, kas
varemalt või hiljemalt, kuid tavalisesti ikka peegeldab ta juba oma
olemusega seda "aja vaimu" siiski erksamalt kui
eepika või
draama ,
mis juba oma vormigi poolest sunnitud on olema enam püsivad ja objektiivsed.
Nii ei ole vist mitte ainult paradoks öelda,
et uue lüürika vastu huvi tunnemegi tihti enam psühholoogilist
ja sotsiaalpsühholoogilist kui puht–esteetilist. Kui nimelt selles
ei leidugi palju sarnast, mis lugeja enda pakitsevaid tundeid aitaks väljendada
ja selle rõõmuga meile esteetilise naudingu looks, huvitavad
meid siiski lüürikas paljastuvad isikud kui isikud ja kui
olgugi alati mitte just tüübilised ümbritseva ühiskonna
liikmed. (Sellest seletub ka, miks luuletusi tavalisesti loetakse nii palju
vähem kui puhast teotsus- ja vaatlusrõõmu võimaldavat
eepikat ja draamat: eeldab ju lüürika lugemine ühtlasi
palju enam puhtkirjanduslikku, puhtvormilist- ja puhtpsühholoogilist
huvitust, mis on palju enam eelharidust nõudev ja harvemalt esinev.)
Nii siis, küsitakse, kes on möödunud
aastal oma isiku ja selle elamused meile näha ja kaasa tunda pakkunud,
millised on need elamused ja nende põhjaks olevad, luuletama–kihutavad
ajed ja motiivid, ükskõik kas emotsionaalsed või intellektuaal–voluntaarsed,
s.o. ideelised, misvõrra need olenevad üldisest ajajärgu
vaimust ja seda peegeldavad, ja lõpuks, mis tähtsaim, kuidas
nood isikud selles on õnnestunud vormilise sisendavuse suhtes, kuivõrra
nad on annud häid üksikluuletusi ja nendega, või ka mõne
oma loomingu üksiku elemendiga, toonud uut eesti kirjandusse?
*
Ühenduses meie pealesõjase elutempo
üldise tasanemisega valitseb, nagu tuntud, juba mitu aastat ka meie
kirjandusilmas teatav vaiksem ajajärk. "Et tulnud hingetud ja luuletumad
ajad" üldse, selles võib küll kahelda, eriti mis hingetusse
puutub, sest on ju väliselt looval elul samuti oma "hing", kuid vist
on küll see, ning siis ka selle luule, mitmeti erinev eelmiste, murrangu–aastate
omast. On tulnud ja kestavad, lihtsalt, jälle igapäevase argitöö
ajad, kogu oma argipäevase askeldusega, oma väikeste rõõmude
ja muredega. Juba hakkavad ununemagi ilmasõja ahastused, revolutsiooni
pulmad ja pillerdused, iseseisvussõja pingutlused, esimeste vabadusaastate
mesinädalad ning sellega kaasas käivad pettumused ning filippikad
teisel pool, kus enam oli loodetud. Revolutsioonide stiilistki ollakse sama
tüdinud nagu neist endist, sõjakused ja manifestid, kus neid ka
on proovitud ("Lilulii", "Peninukid"), ei näi enam mõjuvat.
Argielu rühmamised on vähem luulelised ja vaimustusest leekivad,
nõuavad aga seda enam tahtepüsivust, süvenemist ja reaalsuse
õigemat hindamist.
Nii sellele vastavalt tundub ka kirjanduses juba
mõnd aastat teatavat instrumentide ümberhäälestust,
uute süvenemisalade, uute ainete ja uute ideedegi otsimist. Kahjuks
ei lase selle tagajärgedest veel täit pilti saada peale muu ka
ikka teravnev kirjastuskriis, mis ilmumata hoidvat mitu luuletuskogu (Underilt,
Visnapuult, Kärnerilt j. t.). Kuid ka selle järgi, mis on ilmunud,
võime juba osalt tähistada arengu suuna. Ajalaulude sotsiaalsuse
juurest liigutakse taas enam isiklikkude elamuste juurde, seejuures neisse
enam n.–ö. filosoofiliselt süvenedes (nii Visnapuu, nähtavasti
ka Under) ja ühtlasi elu üldküsimustest mitte enam eeskätt
erootiliste motiividega inspireerudes, nagu "Siuru" ajal.
Teiselt poolt on viimaste aastate jooksul tugevamaks
tõusnud vool, mis sihiks seab poetiseerida ka seda argipäevast
elu", rahulduda ka selle väikeasjade kujutamisega, seejuures tarvitades
stiiliski peaaegu endist realistlikku meetodit; nii eriti proosas (Luts,
Roht, Kivikas j.t.), aga ka luules võib sinnapoole kalduvust märgata.
Kuid lähemegi edasi üksikute teoste eneste
juurde.
Kõne on Barbaruse, Jaiki, Adamsi, Raudi ja
Nukk’i luuletuskogudest; põlvede järgi jagatult, kui tahetakse,
siis üks vanema ja neli noorema põlve esindajat. Peale selle
tuleb veel mainida V. Ridala samuti 1924. a. daatumit kandev lugulaul "Toomas
ja Mai", mis küll lugulauluna kuuluks õieti eepikasse, aga
sisult siiski pigem vist käesolevasse rubriiki, koosnedes peaasjalikult
lüürilis–eepilisist rahvalaulest. Veel oleks siin mainida ka
Visnapuu "Valit värsid", mis sisaldab kaunis kohaselt tehtud valikus
paremad kõigist autori seni–ilmunud luuletustest, kuid viimastena
pole seega asja siin neist pikemalt kõnelda, samuti mitte E. Hiire
juba liiga miniatüürseist brosüürest ("Arlekinaad"
ja "Huhu merituulen") ega Jakob Liivi j.t. tähtsusetuist asjakesist.
Nii siis: Barbarus
ja tema luksusvälimusega "Geomeetriline
inimene". On arvatavasti juba tuntud
tolle autori senine arengukäik. Kuuludes "nooreestlaste" (võiks
öelda) kõige ligemasse järelpõlve, on ta kannud
endas osalt ka nende intellektualismi ja estetismi, suuri kultuuriapetiite
ja seega, nagu needki, kergesti kalduv n.–ö. "ülearuse inimese"
traagikasse meie kitsas ja umbses ühiskonnas. Nii annavad tema esimese
kogu, "Fata Morgana" esteetilis–erootilised endameelisklused varssi juba
teises kogus, "Inimene ja sfinks", ruumi apaatiale, kahtlustele ja enam
sotsiaalseile kibedaile ja jõhkraile satiiridele. Kolmandas kogus
("Katastroofid", 1920) on sotsiaalne element juba peaaegu valitsev, kuulutades
kadu kogu vanale ilmale, juubeldades äärmisest "hukkumisbakhanaali"
anarhiast. Et aga too ennustatud maailma–lõpp siiski tulemata jäi,
jõuab Barbaruski mingi moraalse "uuestisünnini" ja püüab
Tarapiita–aegses neljandas kogus, "Vahekorrad", otse süstemaatiliselt
kindlaks määrata, "välja laulda" kõik oma suhted
olevikuga, tulevikuga, oma isikuga, sotsiaal-eluga ja selle "kodanlise
elemendiga", isamaaga, naisega jne. Selle kogu värsivormi, stiili
ja sisu iseloomustab küllalt (kuigi pisut liiga koomilisest küljest)
ainus pool lauset sellest
...teil kõrvu kisendan ja komandan kui mõni
ohvitseer,
noor leitenant paraadil:
oo, saage inimesiks, muistsed paganad Euroopa nurka
eksinud
mongoolid! (85).
Nüüd on siis nähtavasti see kaunis
mõjutu "saa inimeseks" komandamine, kärkimine ja manamine juba
igavaks läinud ka autorile enesele, kes ju peab alati nagu "ähkiv
vedur" (lk.109) edasi tormama.
Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks
võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale
oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada,
trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on
talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera,
rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud
ja nimelt
kubismist . Nüüd kõlavad ta "dernier cri’d"
aina geomeetriliste pealkirjade all: "Horitsontaalne!", "Paralleelne!" jne.
Mis sellest, et ta isegi möönab: "hing pole nii nagu keha geomeetriline"
ja luuletus ju ikka vist hingele lähem peaks olema, mis sellest:
aga "geomeetrilised" terminid on ju nüüd uudsed ja moes kui
mitte enam Pariisis ja Berliinis, siis Pärnus ometi.
Ent ei pea ironiseerima sellegi uuduse üle,
kuigi alguses seks end tunned olevat vägisi provotseeritud. Ei või
salata, et Barbaruse iselaadis tõesti sellele voolule näib
olevat enam vastavust kui vist ühelgi teisel eesti kirjanikul ja et
nii siis ka see uusim välisvõte mõndagi puht–isiklikku
sisaldab. Barbaruse intellektuaal–voluntaarne loomus pole iial hoolinud
erilisest hingelikkusest, peenemaist emotsioonest ega nende varjundeist.
"Lüüriliselt annikat" luuletust lugedes ta "nägu venib pikerguseks
aigutuseks" (lk. 80) ja ta on ikka otse poseerinud oma jõhkrusega,
oma hiiglavägevate ürginstinktidega, mida ükski pidur ei
tohtivatki taltsutada, oma, kui mitte just päris metsmehe, siis igatahes
sellele kaunis läheda "matadoori kirgede ja soovidega" jne. Nii siis,
omades loomuslikult ja jaatades veel enam tahtlikult ainult tugevaid ja
lihtsajoonelisi algtundeid ja –kirgi, pole ime, kui ta ka nende väljenduseks
tahab tarvitada kõige algelisemaid kujusid ja võrdkohti
ning ta nendeks usaldab võtta isegi mehaanilise välisilma kõige
mehaanilisemaid: geomeetrilisi algelemente. Kuid muidugi, tahta võib
ju paljugi, kuid tegelikult on asi siiski nii, et lõpuks ka neile
algelementidele, lihtsaimaile joontele ja konstruktsioonidele meie,
inimeste jaoks tähenduse annab ikkagi ainult meie endi tunne, meie hing, sellega me siiski kunstis kõige pealt temale peame mõjuma
ja temasse mõjumise seadusi arvestama. Ning seal on igatahes
ilmne, et nende geomeetriliste algelementide nägeminegi väga
ruttu jääb monotoonseks ja seega mõjutuks, seda enam siis
veel mõjutu on ainult nende mainimine, s.o. nende kasutamine luules. Nii ongi siis suurem osa neist geomeetrilistest terminitest, mis Barbarus oma laulus tarvitab, ilma suurema tundelise, s.o. ka luulelise väärtuseta
ja tunduvad tihti lihtsalt sissetorgituina. Metaaferliku väärtuse
saavad nad nähtavasti alles siis, kui nad n.-ö. on "ära seletatud",
kui teiste mittegeomeetriliste
metaaferite abil on nendelegi antud mingi
tundeline joon ja tähendus, loodud assotsiatsioonid nende (joone,
täpi, paralleeljoonte jne.) ning võimalikkude inimtunnete vahel.
Seda vajadust tunneb ka autor, ja nii on kogu raamatu
esimene (ja ainus päris "geomeetriline") tsükkel õieti
ainult sarnane geomeetriliste mõistete psühholoogilise tähenduse
seletamine, analoogiate otsimine nende ja inimtunnete vahel. Sest oleks
võinud saada üsna täielik geomeetrilispoeetiline oskussõnastik,
oleks ta jätkunud...
Igatahes, algus on hea: On antud termin "perpendikulaarne".
Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või
võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad
ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale.
"Horitsontaalne" Noh, kui mees on pikali, eks
ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik
maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et
horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat,
edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist?
Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline
iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust
"geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki!
Või veel: "Paralleelne"? Vastus: Välis- ja
sise-elu jooksevad paralleelselt, ilma iialgi puutlemata, jne. Sarnase meetodiga
võiks terve geomeetria oskussõnastiku "läbi luuletada",
ja mitte üksi selle, vaid ka näit. matemaatilise, keemilise,
botaanilise, zooloogilise, patoloogilise jne., saades iga sõnastiku
järgi samanimelise "inimese" ja vaevalt halvema, kui on geomeetriline!
Miks peaks nende jaoks vähem inspiratsiooni jätkuma kui siin?
Kuid olgugi, et seda meetodit vaadeldes taas tahtmata
irooniliseks kipud, ei tapa see intellektualism Barbaruse luulet siiski
mitte täiesti. "Minu vaade on perpendikulaarne ümbrusele hulktahulisele,
paljupinnalisele" sarnasest suhte konstateerimisest ei tunne hulk inimesi
küll vist ei külma ega sooja, aga mõnele tüübile
võib see siiski toota teatavat intellektuaalset rõõmu.
Ja ega sedagi salata saa, et nende geomeetriliste oskussõnade "poetiseerimisega"
eesti luule ikkagi on uute metaaferitega ja uute ainetega rikastatud.
Ainult ei maksa loota, et nendega võib kesteab mis palju pakkuda
või koguni uut "-ismi" luua. Kergesti läheb ta monotoonseks
ja igavaks ikkagi, juba nähtavasti B–le enesele ja õieti
maitstav vahest ainult intellektuaalsele tüübile.
Samuti puhtmõistuslikud on kahes järgmises
tsüklis antud poeetilised definitsioonid isiku suhteist ruumi ja aega:
kõik otse Kanti süsteemi järgi ja ka Kanti individualismiga.
Põhi-idee: isik ise on kõige ilma keskpunkt, päike,
kes kogu ilma enda järgi koordineeristab ja ajastab. Jällegi
meil kaunis uus ja, vähemalt nende ridade kirjutajale, üsna sümpaatlik
idee isegi nii abstraktse filosoofia poetiseerimisest. Aga igatahes on
see ka väga raske ülesanne, ning ei või öelda, et
Barbarusegi hoog oleks seda täitnud ilma kuivusse, kordumisse ja igavusse
langemata.
Sootu teine ja mitu korda elavam ilm esineb järgmises
tsüklis "Elavad monumendid". Siin on Barbarus jälle endine ja
omal erialal; siin kaob maadlemine abstraktsete mõistete rägastikuga;
siin on isegi selgust, plastilisust, tabavust, vähemalt üksikuis
kohis.
.....kuidas kasvada saaks muidu kõhukene
küllalt tööline kui pole õhukene...
.....Altarristil nälgind Kristus kõlgub,
kantslin nuumat papp, kõik muu tal mõtten mõlgub,
vaid mitte rist ja häda.
Halleluja!
.....Apoteoos:
ametlikul ballil,
ümbert kinni hoiab kallil
ei jäta jonni:
tonn veeretab tonni.
Eks ole, need kujud ja
võrdlused on juba
vahest liigagi "konkreetsed".
Oleme nõus, "igaüks on näinud raskejalgset
meest", kelle kallale autor tahaks tormata nagu matadoor härja kallale.
Selle viha luulelist mõju vähendab aga palju enam see, et oleme ka
juba enne kuulnud Barbaruse sõimu tema vastu, ja nii see kui samus
laules avaldatud muud motiivid tunduvad juba kordumisena ja fraasidenagi.
Iseasi on muidugi veel nende vaadete vastuvõetavus.
Viimases tsüklis ("Pariis") on autor viimaks
pääsnud oma neetud pisilinnast välja ammuigatsetud maailmalinna.
Milline rõõmu karjumine!
... Edasi, edasi!
Linn lõõtsub,
hing õõtsub,
sest nõnda elu ongi:
õnnest kisendavast kuhjat,
tundmus tundmus’ otsa uhjat.
Edasi, edasi!
Laulud "Pariis 1", "Pariis 2" ongi ühed kogu
paremaist, viimases on isegi välisvõte Pariisi ja väikelinna
elu paralleelselt esitamine omal kohal.
Ka "Olla" on autorile üsna iseloomulik oma
elurõõmuga:
Ah murda sisse kümnest uksest
kui võiks ekstaasiga pupillid säravad,
kord kista pärani kõik ihu väravad
ja visku hukatusse ainsast südamtuksest!
Ekstaas tormijooks hoit kõrgel lippudega
linn taevatõusev torne tippudega.
Siin näib olevat taga tõesti jõutunnet
kuigi see tihti kipub avalduma ainult karjumises.
Juba liigagi vängelt tungivad aga need autori
ürgjõulised, n.-ö.Tarzani instinktid ja apetiidid esile
"La danse du ventre’i", s.o. kõhutantsu ropendustes. Siin ja nii
mitmel kohal mujal tundub küll, nagu viiks see vedur, millega
autor end sarnastab, mitte tulevikuriiki, vaid džunglisse. Igatahes oleks hirmus vist see uus ilm, mille talgusesse autor
end lõpus ütleb tõttavat!
Nii, see eilse vihkamine ja kirg homse järgi,
mille kuulutamine Barbarusele otse maneeriks näib saanud eks ole
see ju iseenesest sümpaatlik põhi–idee? Nii küll, aga
eks ole sellest kirest ja sest oleviku vihkamisest on üksi ikkagi
vähe. Muidu aga näib autor endas kandvat küll minevikku ja selle
sõimatud "raskejalgse mehe" verd, tema huvisid ja ihasid enam, kui
meile kangastuva tulevikuinimese peenendatud, reguleeritud ja siiski
tundeküllast ja tugevatahtelist geeniust. Jah, ei saa isegi Barbaruse
kiirusevaimustust kuuldes tagasi suruda iroonilist mõttevälgatust
provintslase trammijoovastusest ja kabareevaimustusest. Tulevikuinime
hindab vist küll enam teissugust kiiret ja tõttavat, niisamuti ekstaatilistki
elu, mis ka pisilinnas võimalik, kui ainult isik ise kord juba
on saanud seesmiselt rikkaks, tundepeeneks, sotsiaalseks ja aktiivseks
ega mitte otsi seda tõttamist ainult välises, mehaanilises
ilmas! Kuivõrra teiselaadne Barbaruse omast on just sarnaste suurlinlaste
eneste
A. France’i ,
Rolland’i ,
Wells’i ja
Verhaeren’igi homseiha!
Kuid pigem mitte võrrelda!
Vastavalt sisule on Barbaruse luule vormgi
välispidiselt tõtlev,
otse edasikihutav oma "geomeetrilistes"
laules tunnustabki ta ainult rütmi, ei enam
meetrumit , arvestades
ainult sõnade pearõhke. Näit.:
olen oma silmadega peegel
– È – È
– È È
È – È
elule vahelduvale, tuksuvale, tormilisele.
– È È
– È È
È È
– È È
È – È
È È
È
Seesmiselt aga on ta tihti kaunis ebarütmiline,
kordav, auklik ja venitav. Näilise virtuoosluse annavad puhtad ja
äärmiselt pikad
riimid , mille hulk otse haruldus Eestis;
mõned laulud on peaaegu puhtalt neljasilbiliste riimidega ("Sirgjooneline"),
tuleb isegi ette viiesilbilisi: "paljupinnalisele, – kitsarinnalisele"
("Perpendikulaarne") j. t .
Teiselt poolt aga kahandab tihti nende riimide poeetilist
väärtust äärmiselt suur ridade pikkus (riimide vahe
tihti kuni 30–40 silpi), mille jooksul riimi kõla kõrvust
siiski juba ununeb. Igatahes on Barbaruse vormi-virtuositeet selles kogus
kasvanud üle kõigi eelmiste kogude oma.
Kokku võttes: mõnelegi puudusele,
sagedatele maitsetustele (muidugi sõna subjektiivses mõttes),
kõige pealt liigsele mõistuslikkusele ja seega külmusele vaatamata on "Geomeetriline inime" siiski üsna isikupärane
luuletuskogu. Ja see isik, keda ta paljastab, on samuti, kõigile
vasturääkimistele vaatamata, mida ta esile kutsub, siiski küllalt
jõuline, mõtterikas ja ideeline (peetagu meeles meie
oludes!).
Kui palju need mõtted ja nende hoog ka lugejais
hoogu sünnitavad (meeleolu seda luuletaja ei taotlegi see on temale
vaid armetu "lüüriline võileib"!), kuivõrra need
elamused reprodutseerudes sama elavaks saavad, see on muidugi teine küsimus.
Aga siin ripub palju ka lugejast. Teatavate eeldustega igatahes pakub sellesse
kujunenud ilmavaatega ja omapärasesse isikusse sisseelamine ikkagi
küllalt naudingut, et selle süvenemise raskusi tasuda.
"Aeg on kasin:
Sajan südamen korraga loita,
tuhanden tõusangun hommikul koita"
see kõigiti uueaegne ja siiski ühtlasi igivana luuletaja
tung on siin leidnud sõnastuse, mida, võrreldes, ei saa nimetada
muuks kui meie läinud aasta luules siiski kõige tähelepandavamaks.
|