See on kõige toredam raamat, mis meil kadunu[d] Juhan Liivi "Luuletustest" saadik ilmunud. Kalli, paksu, koreda paberiga ei ole kokkuhoidlik oldud, illustratsioone on rohkesti, kaas värvitrükis — ja hind 112 suure lehekülje eest kõigest 250 marka! Raamat on ilmunud "Propelleri" kirjastusel, mis nähtavasti J. Barbaruse ettevõte. Miks ei ole meie kirjanikud kõik nii jõukad, et igaüks omale "Propelleri" võiks soetada ja selle abil oma teoseid nii toredal kujul ja nii odava hinna eest rahvale läkitada!

Barbaruselt on seni juba 4 kogu värsse ilmunud, käesolev on viies; aga arvustus on temast vähe kõnelenud. Ei ole põhjust arvata, et arvustajad temast pahatahtlikult vaikida püüavad, ei taha ka uskuda, et nad tema värsse nii tühisteks peavad, et neist kõneleda ei maksaks. On neid ometi avaldatud "Loomingus", "Päevalehe" kirjanduslises lisas j. m., järelikult kui väärtusi kirjandusbörsel "koteeritud". Aga neist kõneleda on tänamatu, veel tänamatum neid hinnata. Nad on kui "vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis heliseb", nad jätavad meid külmaks, nad on meile võõrad... Aga see ei keela nende omadustest kõnelemast ega ka muljest, mis nad lugedes jätavad. Vaikimine öeldakse igale raamatule kõige halvem arvustus olevat.

Barbarus on oma V värsside kogus kubist. Kubistlik luule on kubistliku maalikunsti kõrval ja vist selle mõjul tekkinud, mis Prantsusmaal selle aastasaja algul moodi läks. Juba Cézanne (1839–1906) on kord öelnud: "Looduses tuleb alati põhivorme otsida: tsilindrit, kuubust, ellipsi, nii et asja iga külg või iga pind ühele keskpunktile koonduks." Cézanne katsus selle mõtte alusel uut pildiarhitektuuri leida. Palju kaugemale läksid aga Picasso ja Braque ja ehitasid Cézanne'i tsiteeritud mõtte põhjal uue süsteemi maalikunsti jaoks. Nad heitsid pildilt loodussarnasuse kõrvale ja destilleerisid igast vormist, mis loodus annab, geomeetrilise algvormi: kolmnurga, nelinurga, sõõri, kera, kuubuse, tsilindri, kuhiku jne. Siis seadsid nad need algvormid rütmiliselt pinnale ja "kubistlik" pilt oli valmis. Nagu sellest selgub, oli uue voolu teooria väga lihtne ja mõistusega tabatavam kui ühegi teise senise maalikunsti teoreetiline põhjendus. Leidus varsti hulk teoreetikuid, kes uue voolu reeglid ja määrused kodifitseerisid ja kõik teised maalikunsti viisid kubismi kõrval tühisteks tunnistasid.

Õnneks ei lasknud aga maalikunst end sellest heidutada ja suured, individualiteediga anded läksid oma rada. Tähtis maalikunstnik Matisse, kes kubismile õige lähedal seisab, öelnud kord: "Picasso on osav poiss. Ta on meid õpetanud algvorme rohkem silmas pidama. See on üks abinõu kunsti lihtsustamiseks. Aga ühele kunstivahendile tervet süsteemi ehitada — see on mõttetus."

Picasso ise on puhtale kubismile hiljem selja pööranud ja akedemismi juure läinud, aga mitmed tema jüngritest hoiavad kubismi põhimõtetest kinni.

Eestis on kubismi vist kõige esimesena kunstnik Jaan Vahtra esitanud. Tema on ka Barbaruse "Geomeetrilise inimese" illustreerinud. (Need illustratsioonid olid Tallinnas hiljutisel "Kunstnikkude rühma" näitusel välja pandud. Vaata Hanno Kompuse arvustus sellest näitusest "Päevalehes" nr. 311 s. a. 16. nov. ja mõned ülesvõtted "Nädalas" nr. 33 s. a. 24. nov.). Mis Vahtra joonte, värvide ja vormide abil väljendab, seda püüab Barbarus sõnadega öelda. Tema "geometriseerib" inimest (mitte ainult keha, vaid ka hinge), elu, kogu maailma, pursuisid, plebeisid ja Pariisi linna. Missugune on "geomeetriline inimene"? Barbarus kirjeldab sellena iseennast: "Olen ruumi tõmmat ruum, keha — pinna pääl pind" (lehek. 13). Ja hing on tal "sõõriline, eliptiline", mis "sulut, kujundet isiku ruutu... joon kokku mis teisega'i puutu, — paralleelne..." "Minu vaimu raadiks lõpmatusse joonistet, olen miinus, vahest plus — dissonansina toonistet..." (lhk. 14). "Nägu ööris, nina kolmnurk terav — sirge hypotenuusiga" (lhk. 18).

Rida luuletusi kannab "geomeetrilisi" pealkirju: "Perpendikulaarne", "Horisontaalne", "Paralleelne", "Sirgjooneline", "Konstruktiivne I: vaim", "Konstruktiivne II: keha", "Vertikaalne", "Koordinaadid" jne. Need tahavad kõik olla "geomeetrilised", aga kui neid lugeda, siis selgub, et alati kubistlik olla luules õige raske on. Tuleb "geomeetriat" otsida, taga ajada, välja mõelda, mõtteid ja kujusid vägivaldselt "geomeetriasse" kiskuda. Mis aga veel pahem — niisugune luule, kuigi ta viimaks laitmatult rütmiseeritud, riimitud ja geomeetriliste algvormide peale viidud, on igav, on ühetooniline, on kuiv ja ilma maiguta, nagu puhas vesi. Ehk teda võiks ka võrrelda toiduga, mis koosneks ainult algelementidest — munavalgest, rasvast, söehüdraadist j. t., võetud puhtal kujul. Mis meile ka ei kõneldaks niisuguse toidu kasust, meie jääks selle juures nälga.

Peab siiski tähendama, et Barbarus alati pole suutnud kubistlik olla ja et need tema luuletustest soematena ja luulerikkamatena tunduvad, kus ta "geomeetria" unustanud.

Üldse selgub, et "geomeetriat" võimalik on tarvitada kergemini välisilma kirjelduseks, kui hingeliste elamuste edasiandmiseks. Ütleb ju luuletaja ise ka: "hing pole nii, nagu keha — geomeetriline" (lhk. 17). Selles see kubistlikult luuletamise raskus ongi!

Kubistliku maalikunsti kõrval tekkis küll ka Prantsusmaal kubistlik luule, aga selle esitajad ei suutnud midagi kongeniaalset Picasso, Braque või Léger' piltidele luua. Nende luuletajate "loomingu" kohta öeldakse, et see väljamõeldu, külm intellekti produkt olevat. Ka Barbaruse luuletused tunduvad teoreetilise ehituse tulemusena, vähemalt selles osas, kus nad "geomeetrilised" püüavad olla. Ta ise küll räägib kubistlikust intuitsioonist: "Rõõm, vaat tornikuna — pyramiid, vorm-jumal häkselt minnu suubus. Mul kuuldus sygavusist hyyd: "kolmainsus = kera, rull ja kuubus!" Aga küsitavaks jääb, kas see "vorm-jumal" luulejumalate hulgast oli.

Kubistlikult võiks ehk luuletada mõni matemaatika professor, kellel luuleand muidugi puududa ei tohiks. Temal ei tarvitseks vaeva näha "geomeetriliste" võrdluste, epi[teeti]de, metaferide ja sümbolite otsimisel, tema võiks kergesti maailma geomeetriliste kehadena näha ja matemaatilistes vormelites kujutella. Visa tahtmise juures ja igapäevase treeningu tagajärjel võiks vist iga luuletaja "geomeetriliselt" või isegi "keemiliselt" värsse tegema õppida, aga see poleks muud kui algupäratsemine ja enesekitsendamine. Kui maalikunstis kerge on inimese keha algvormides edasi anda, siis paistab luuletajal või kirjanikul hinge "geometriseerimine" asjatu jõupingutus olevat: hinge elemendid pole ei täpp, joon, kolmnurk, sõõr, kera ega koonus, vaid ürginstinktid. Tahab kubistlik luuletaja inimese hingega tegemist teha ja selle elamusi kirjeldada, siis peaks ta, "kubistlik" olla tahtes, kõik tundmused ja elamused ürginstinktideks "destilleerima". Aga niisugune "destilleerimine" või abstraheerimine ei oleks muud, kui Peegasuse tiibadelt sulgede kitkumine, tagamõttega, et ta paljaid tiivakonte vehkides kõrgemale suudab tõusta.

Barbaruse kubistlikult luuletamise katsete positiivseks tulemuseks jääb ehk see, et ta meie luules kunstiliste abinõude ja võtete valda geomeetriaga laiendanud ja rikastanud. Temagi kohta võiks öelda, nagu Matisse Picasso kohta ütles: "Ta on osav poiss. Ta on meid õpetanud algvorme rohkem silmas pidama... Aga ühele kunstivahendile tervet süsteemi ehitada — see on mõttetus."

Barbarus on üks moodsamatest meie nooremate luuletajate hulgas; teda võiks ka kubofuturistiks nimetada, sest ta on mõndagi futuristide isalt Marinettilt õppinud: sõnastik, kujutused, ained ja dünaamika, paiguti ka vorm vastavad futuristide programmile ("Vilistav rong: jaamast jaama, London, Jokohama, Hongkong — aeroekspresside vurisev kiiruse vaimustus surisev", lehek. 40). Kõnelolevas värsikogus ei ole ta enam kaugeltki nii jõhker ja rõve kui eelmistes. Aga sagedasti langeb ta veelgi sarnasesse tooni: "pyksivärvlite" kohalt rõhukad mehed ähvardavad minna lõhki, daamid tissikad, kõhukad..." (lehek. 79). Tema luule tahab olla protest praeguse ühiskonnakorra vastu, ja oma mõnitava, sapise iroonia kallab ta enamasti kodanluse kaela; aga ka naine saab oma osa ja inimene ning elu üldse.

Ta ise karakteriseerib end: "Kõrvun internatsionaal... põvven revolutsiooni integraal..." (lehek. 18) "Ei! — poeet-plebei!... Verist sydame roosi kannan nööphaugun hoolikalt!" (lehek. 80). "Kokkuvõte: mul veduri tõte, — silmapaar neelav. Metallise hingega, raudse pingega sööstun hämarusest valgusesse. Eest luuletaja keelav! tõttan uvve ilma loomise talgusesse." (lehek. 109). Nii siis: "raudse pingega" revolutsiooniline vaim. Aga ärgu nüüd kaitsepolitsei rahutuks saagu: kes oma revolutsioonilise "pinge" korralikult värssidesse taob, pealegi nii moodsatesse, et tööline nende mõtet deschifreerida ei suuda, kes parabellumitest, granaatidest, pommidest ja kahuritest kubofuturistlikult luuletab, see on igapäevases elus rahulik kodanik ega põlga kodanlise korra elumõnususi. Kui aga revolutsioonilise "pingega" vaim vaikib — siis on iseasi; siis otsib "pinge" väljendust tegudes. Anvelt ja Kingisepp näit. ei ole vist kunagi värsse teinud.

Barbaruse värsid on vormilt laitmatud. Ja ka sisu ei taha ma ühe silbigagi laita. Mõte, refleks, sentents on sageli vaimukas, teravmeelne, omapärane, iroonia on värske. Schablooni ei leidu kusagil.

Aga maitsta neid värsse luulena minusugune ei saa. Nad on minule ja minusugustele liig moodsad, liig mõistuslikud, liig kunstlikud (Vaata näit. "Värss parenteesidega", lehek. 67, "Värss kontrastidega", lehek. 97, "Värss analoogiatega", lehek. 101 j. t.). Neis puudub see, mida oleme harjunud luuleks nimetama, mis meile sellekohast elamust annab. Nende koht on peenes salongis, kus kunsti viimast, s. o. kõige moodsamat "kisa" armastatakse. Tööline, kellest neis luuletusis nii kaastundlikult kõneldakse, ei oska neid värsse hinnata ega saa neist arugi.

Muidugi ei või luuletajalt nõuda, et ta oma kunstilise maitse ja avaldusviisi suure hulga maitsele ja arusaamisele ohvriks peaks tooma. Aga sama vähe võib luuletaja nõuda, et suur hulk seda lugema peaks, millest ta aru ei saa, mis talle võõras, mis tema külmaks jätab.