Läinud aasta lõpp tõi pea ühel ajal neli luuletuskogu, milledest ainult üks on juba vanemasse põlve kuuluvalt autorilt, kuigi temagi kõige moodsam oma väljendusviisis. Kolm teist kogu on noortelt algajatelt, kahel nende esikteosed eriraamatutena.

Johannes Barbaruse "Geomeetriline inimene" on 5. kogu värsse autorilt, seekord "Propelleri" kirjastusel.

Barbaruse luules oli ja on praegugi jõulisi kohti, kuid need on ikka uppunud kirjanduslikku ülimoodsusse. Kõik uus, kõik näiliselt omapärane, frapperiv, karjuv, kõik rahulikku kodanikku jalust rabav, see on ala, mille järele jänuneb Barbaruse luuletaja hing. Kuid tundub, et see tung epateerida, on mingi enese rahulduse abinõu. Tundub[,] et autoris on käimas mingi heitlus iseenesega, oma tõsise loomu lihtsate nõuete vastu on tahete kihutusel käimas revolutsioon. Ühel pool väikelinna eeskujulik intelligents, mõnulev ja mõnutunnet äratav juba oma välisegi ilmega, keda kohates arvad, et kui ta veel linnapea ei ole, siis kas majanduse või vähemalt veevärgi komisjoni esimees linnavolikogus. Aga välimus on petlik. Kui toitev õhtusöök möödas, kui sellele tarviline puhkus järgnenud, kui majas juba vaikus, sünnib veel enne tontide tundi linnapeas mingi metamorfoos, kui ta on süüdanud lambi oma kirjutuslaual ja toolil aset võtnud. Nagu "Mamselle Nitouche'is" kloostri jumalakartlikust organistist öö tulekul saab opereti vallatu autor, nii on väikelinna rahulikumatest rahulikum kodanik nagu pühitud ja kirjutuslaua taga istub suur revolutsionäär, tuleviku inimene, kelle hinges mässanud kõik pahed, suurprohvet Ninive vallil, kelle huuled kuulutavad kadu kõigile, kes siplevad igapäevase elu mudas ja täis ekstaasi kostab ohke:

"Pole sündinud nagu Krist
          sean pudulojuste, eeslite,
elama pean aga vist
          keskel viimaste, eelmiste, –
                  üksik taim:
          Issand, hukub nii su vaim."

("Geomeetriline inimene" lhk. 13).

Siis aga ärkab korraga väikelinna atavism, leides väljendust, nagu loomulik peale väikest karahvini ja head õhtusööki: olla vähe ihar, vähe rõvegi:

"Naine on ruum mu sydamelle iharalle, —
    pind — käid', käimatuile armastuse radadelle,
    joon — tee looklev, mis käimiseks sadadelle,
oled vorm — kest mulle patuselle lihavalle".

Kuid on jällegi kadunud see silmapilkne unustushetk ja meie ees istub luuletaja, kes maalib pilte ja kujusid kodanlise ilmakorra vastikumatest nähtustest, selle kandjate tüüpe, elu silmakirjalikkust ja selle kehastajaid kõrtsis ning kantslis. Siin on luuletaja annud oma paremad värsid, millede kohta võiks pea õigustatuks tunnistada autori enesehinnangu:

         "Aju sisemiku vormin ma harmooniliseks,
et mu sõnad kui heliredel
         tõuseksid, liituksid, ast-asteliselt,
et mu värss poleks tyhi sedel, —
         mõjuks ideegi värskelt — kasteliselt."

 Oleviku majanduselu harilikumad esitajad, maksva kiriku silmakirjalikkus, – seda näha ja seda kirjeldada on ala, millel sündinud Barbaruse paremad värsid, milledes ei tundu sisemine heitlus enesega, vaid neid luues on autor nähtavasti olnud juba täielises transis ja lausub meediumina sõnu, mille rütmilist voolavust salata ei saa.

"Panken, kontoriten, kantslin, kõrtsin, pargin –
         kõht balloonina ja jalad hargin,
börsil, tänaval näen seisvat rasket kuju,
         vaim tal kerge – roosiline tuju."

Selle pildil ei puudu plastilikkus, nagu paljudel teistelgi Barbaruse luuletustel, mis käsitavad vastavat ala, olgu et luuletaja kirjeldab, kuidas

"ametlikul ballil,
                       ymbert kinni hoiab kallil –
ei jäta jonni:
                       tonn veeretab tonni".

"Geomeetrilise inimese" kaunistused on meie kubistide juhilt Jaan Vahtralt ning mõjuvad ühtlasemalt kui Barbaruse luule kubistlikud käänakud, sest esimestes tundub rohkem kunstilist tõde. Nähtavasti on Võrus parem pind kõige moodsama hinge avaldusteks, kui Pärnus, sest Võru eraku elust on pärit ka Kreutzwaldi unustamata read kirjavahetuses Koidulaga.

Pärnu aga tungib otse ürgjõuliselt luules esile, kuna läinud aastal sealt on tulnud kõige suurem ja kõige väiksem luulekogu, vähemalt väliselt: Barbaruse kogu almanak-kausta kõrval on Eduard Nukki "Trioletid Amorile" päris kääbus.

"Trioletid Amorile" on õieti jutustus armuloost naisega, mis on omas käigus päris harilik lookene.
 Naiste suhtes näikse Pärnu luuletajatel mingi põllumajanduslik lähtekoht ühine olevat. Barbarus ütleb naisest:

"oled must muld kire õiele nuppuvale
    rammusam põld, nagu kevadiselt ootev"

ja E. Nukk lausub "Proloogis":

"Mees – põldur; naine see on nurm,
kel osaks kanda külvat seeme,
kui oli maitset külvi hurm!
Mees – kündja; naine – ainult nurm.
Ja selleks armukündi teeme:
kui valmind vilja lõikab surm,
et seemne uue annaks nurm, –
nurm – naine! viljaks uus saaks seeme!"

 Luuletuskogu ise jätab õige hariliku, sagedasti korduva, osalt banaalsegi mulje, nii et selle poolest asjata oleks nende laulude juures pikemalt peatada, kuna nad ka värsitehniliselt midagi tähelepanu väärivat ei esita. Ei või küll iseäralisi suuri eksimusi ette heita neile laulukestele, aga ka väärtusi otsib lugeja asjata.

E. Nukkiga oleme jõudnud nõndanimetatud noorpoeetide perekonda, kelle hulka kuulub ka "Kangastused" nimelise luuletuskogu autor M. Raud. Tundes huvi noorte vastu, tahaks neis näha vähemalt nooruse hoogu, tuld, jõudu, mis pakitsemas, mis otsib pääsu, olgugi et abinõud on saamatud. Nooruselt oleme õigustatud ootama mingi uusi toone, uue otsimistki, pealegi kui nende esinemine sünnib luule alal. "Kangastustest" otsid seda aga kahjuks asjata. Üksikult loetuna rahuldab mõnigi luuletus enam-vähem, kuid lugedes neid üksteise järele tunned pettumust. M. Raudi luuletustes ei ole kõigepealt sisemist rütmi. Olgugi, et Raud pole nii monotoonne kui Nukk, kuid ka tema tunnete variatsioonid pole küllalt rikkad, et meid võluda.

Vilmar Adams, kellelt on neljas luuletuskogu "Suudlus lumme", ei kuulu vist noorpoeetide hulka, ta seisab nähtavasti eraldi. Kuid igatahes väärib see kogu, kui läinud aasta parem, erilist tähelepanu.

V. Adamsilt on viimasel ajal "Üliõpilaslehes" ja "Loomingus" paar luuletust vilksatanud, mis aga ei suutnud suuremat tähelepanu äratada. Veel varem on ta esinenud ühes teistega venekeeliste luuletustega kogus "Via sacra" ("Püha tee") ja kuuldavasti ollagi ta alles paari viimase aasta kestes Eesti keele ära õppinud, olles sünnipäraselt venelane.

Iga uut luuletuskogu hinnates küsime, missugused uued helid ta enesega kaasa toob: sisaldab ta rikastumist uute ainete poolest või jälle ainete valdkonna laienemist, või on luuletused vanade ainete käsitamisel omapärased või jälle seisab uue kogu peaväärtus uutes riimides, värsitehnikas. Neilt kolmelt seisukohalt vaadeldes ei tähenda Barbaruse "Geomeetriline inimene", võrreldes tema eelmiste kogudega, uusi võitusi. Ei paku midagi uut ei Nukki ega Raudi kogu. Küll aga on värskust Adamsi kogus. Siin leiame kõigepealt kaunis eleganti, kergelt ülelibisevat väljendust, mis poantillichlikult ära märgib meeleolu üksikud väljapaistvamad kohad, kuna kogupilt ise nagu looritud on ja selleks ka jääb, näiteks "Kinnastet daamile" ja "Neidise päevikust." Võiks nimetada veel mitu teistki luuletust, mis oma meeleoluvärske väljendusega sümpaatliselt mõjuvad.

Värsitehnikas on Adamsil uuendusena riimiliik, mille autor nimetab irdriimiks (laip : lai; pikad : plika; müüdina : Lydia; mardus : madrus). Ei või salata, et see uuendus meie luule tehniliseks rikastuseks kaasa ei mõjuks, kuigi sellele ei või anda revolutsioonilist tähendust meie luule tehnikas.

Algajate luuletajate kolmest kogust on Adams kahtlemata kõige parem, kuid isegi meie praegu juba vanema põlve luuletajate kõrvale võib autor väärilisena astuda: ta toob uut ja värsket sinna, kus oli karta klisheeks muutumist.