SURUT SUUDLUS LUMME - tähtest otse maha,
Kõigest läbi sööbib - maailm paljas puru,
Tasakstaot rütmid - kosmiline kaha:
                                        Suudlus lumme SURUT.

Tähtelt õppind kaema kõigel’ otse silma,
Kuigi nõrkus - tean- ligimeste juurdlus,
Armastus ja põlgus voolab mu’st maailma:
                                        Lumme surut SUUDLUS.

Kivist olnud ööd ja papist olnud päevad,
Noorust haihtvat mässind jõuetuse summe,
Aga valged vennad - taevatähed - näevad
                                            Surut suudlus LUMME.



EDASIJÕUDNUILE

Värv kollane on kullase vaid laip:
Nii raamat see on kollane kui Hiina,
Kel paljas elu jäänd, sel õige tee on lai
On narmad tema naer ja klaasist tema piinad.

Kõik parem, mis mul teile oli öelda,
Ei ole siia tähtedega trükit;
Kes hingav kivi, kivistunud mõelma,
Sel mõelda luban: poisikese tükid.

Kuid ärge puurige kui kaevu minu hinge:
K a h t  hinge taldadena tallan üle tee;
Ent asjatuks jääb teie pilgu pinge,
Kui pole silmad teie lendvad, nagu vee.

Sest silm ei näe, silm eriteleb ainult -
Ja mis mul sest, mis teil võib minus paista...
Kes huuli kasvatand on joobumuses kainelt,
Sel võim on ant mu luulet - huultel maitsta.

JUST sellepärast tahan mina elada,       
Et meie elu lootusetu on,
Et aidata ei saa meid palved ega jonn,
Et väike kraavike on  i g a  Rubikon,
Ant hingel’ haihtudes vaid hellalt helada...

Just sellepärast tahan armastada,
Et armastus meil’ midagi ei anna,
Et kargeim ta ja julmim jumalanna...
Just sellepärast talle urje kannan,
Et elu  u n e s  tahan unistada...

Just sellepärast tahan mina laulda,
Et luulet kellelegi pole vaja,
Et tulnud hingetud ja luuletumad ajad,
Kui kell kui kubjas inimesi ajab...
Kuid laulik lauluga veel ehib oma hauda!

ON tarvis saada  t ä i t s a  säravaks       
Kui põlev päike,
Kui kauge äike,
Kui õile väike:
Saaks elu igaviku väravaks.

Ant heitlus - joobu,
Ant valu - hoobu,
Saa üleni ja läbi säravaks,
Kuid sihtest loobu:
Sa’i muutuks seotuks ja järavaks.

Kui terast julmi hing tee teravaks,
On surm me saatus,
On liigne jaatus,
Too ellu paatos:
S e e s t  saada valgustet ja säravaks!



POEEDILE
Brjussovist

SUS olgu see uhkus, mis lipus,
Sus teravus olgu, mis mõõgas,
Et leek sust infernolik kipuks,
Mis Dantel kord südames hõõgus.

Külm vaatleja, läbista loorust,
Su pilk saadet kõigele vastu;
Ning olgu su ainuke voorus -
Et võid tuliriidale astu.

Võib olla kõik elus vaid vahend,
Et kõlavaid värsse saaks luua;
Ju noorusest kasvata tahet
Uut ühendust sõnusse tuua.

Noil hetkil, kus kirgedest joobud,
End rahuks ja külmuseks sunni
Ja valule hümnideks hoobu,
Kui tulnud su julmimad tunnid.

Kuis saatus su elu ka litsub,
Sest heledalt-laulvaid tee lehti,
Ja mäleta: on kibuvitsust
Pärg lauliku põline tehtud.



KINNASTET DAAMILE       

ON ainult sõrmi kinnastet
Sul viisiks ulatada.
Nii kauge sinu rada...

Näen sind: Sa peenike vinjett,
Kel südagi on kinnastet,
Galantne aastasada.

Mu silmist siugles hõbekett
Ja sidus sõrmed kinnastet.
Kas suudad takistada?

Meil vahemeheks etikett...
Ent kui sull’ külla tuleb kada,
Tead Sa, et tuleb ulatada -

Kas kõik - või sõrmed kinnastet.



NEIDISE PÄEVIKUST

KAKS poissi mööda jalutand.
Kaks. Blondid mõlemad.
Brünett, pean lahkuma su mant, -
Need valkjad ootavad.

On ühel silmis igal a’al
Kui vägev teras’silmus.
Ja sinab Konrad Mägi maal,
Kui vaatan teisel’ silma.

Ah blond, brünett, šatään - see kaob,
Ah jääks üksainus, hembe,
Üksainus, kes kord kokku taob
Kõik selle suure lemme.

Miks sa, keda ma hellitand,
Nüüd teel mu nukralt seisad?
Brünett, pean minema su mant,
Et kallistada teisi.

Sa ütle kõigil’: kullakang
On täitnud elu tühet...
Ah särang kuum ja valus lang
On killud ainsast ühest.



KOIDULA
(Bareljeef.)

SA rahva meeles heljud kauni müüdina,
Kui priiuskoidu kullatikit lipp,
võlub mind, mu õde vaimus Lydia,
olemise traagiline tipp.

Kui püüab pilk mu hingesiluette
Mu’st mööda läheb eesti Jeanne d’Arc,
Kuid liigutavalt astub minu ette
Sus üksik naine, igatsev ja arg...

Ma’i näe sind Jannsenite "suures toas",
Kus istund Lauluisa, Jakobson ja Hurt,
Vaid kambris öises, kus on tuleroaks
Saand üksik hing ja õnneootus murt.

Ka moonakas näeb seda mis on näha,
Plebs ikka marmorkujudelle hää.
Ei vajutand sul pärga keegi pähe,
Kui niiskel padjal lamas raske pää!

Su elu mõõdud olid hiiglasuured,
Ent milles elasid, ei olnudki maailm.
Nii musta mulda igatsevad juured,
Kui ajab juuri seinal maalit lill...

Kuid tuli tund ja ilmnes sul türanni
Me puise elu palg, ta tumm ja viisas viis:
Sai kõik ükskõik, ja abielu vanni
Su külmast väsind ihu laskus siis...

Ja unes kõndimine vastu eha algab,
Su suurest elust kadund on suur toon,
Su tulevik su mineviku salgab,
Kroonlinna kasarm on su elu kroon.

Veel Ilole on põlend küünla vaha;
Sind lahtiargipäevastand vaid tige surm,
Küll tahtsid, et sind Eestis maetaks maha
Ent veelgi võõrsil puhkab püha urn...

Sul elus õrnu sõnu kingit vähe,
Nii vähe hellitet on sinu käharpää -
On Eesti näind sus ainult mis on näha,
On rahvas ainult marmorille hää.

———

Las’ rahva meeles heljud kauni müüdina,
Las’ teisi kütab sinu hümne paatos -
Mul nõnda kallis, õde vaimus Lydia,
Su inimlikult traagiline saatus.

TEID, vanad lihtsad värsivormid,
Ma tunnistada tahan taas:
Kimp kevadlilli neitsi pihus
Mul armsamad kui roose vaas.

Küll võlund mind on sagedasti,
Mis raffineerit ja pervers,
Kuid huultel olnud kuld ja mesi
Ka Juhan Liivi regevärss.

Öeld samus vormes Anna Haaval,
Kuis eesti naine armastab;
Mis öeld on neis, see öeld on vabalt:
Öö voolav tiibu liigutab.

Lõppkõla skeem, mis üle rea -
Kuuvalge õhtu tõuketuul;
Kui lihtne rütm on lihtsas hinges,
Siis on ka lihtsad laulud suul...



TSÜKLUSEST "VABADUSE KISAD"
1.

SONETT CHILLON’I VANGILE
Byronist

OO, ahelaita inimaru rada!
Oo, Vabadus, mis avar vangikojas,
Sest asukoht sul süda, hõõguv sinu pojas,
Vaid vabadus tad suudab painutada!

Kui sinu pojad ahelaisse visat
Ja nende päevi katab sünge võlv,
Siis nende piinast võidab rahvapõlv,
Tuultiivul kostvad vabaduse kisad.

Chillon! Su vanglas näen ma püha leegi,
Su hale põrand altar on! Sind Bonniward
Kui kannataja talland; näha kaar,

Mis jalad kivvi vajutand, veel nüüd.
Ei märke neid saa kustutada keegi:
Türanniast nad taeva poole hüüd!



NEED SIIN
(Kuulajalle kammertoon.)

ZARATHUSTRITSEVAD noored mehed,
Ah-ahitavad vanad naised,
Need siin on teised lehed,
Neis mainegi lahtimaistund.

Mu poeesid, mu laulud, mu ükskõik mis
Ei mõõda tuba soliidilt.
Kuid kuulahta: kas ei kuule sa hõikamist
Säält, kus kandlekeeliks  k õ i k  niidid.

Sul kaelasidemed - pole kurja.
Kuid - kas sa siis nägu ei näe,
Kui tärgeldet krõbuskad - kus kurat!
Ja need, mil rinnad lahti, kraed.

Käed siruta - kevadvihmade sülem;
Ära karda, et raske! Ole visa!
Ma olen - kui vesi on külm veel -
Ma olen: "ma hüppan sisse!"



KEVADVÄRIN
(Uus riimimäng)

TAAS kevad hüppab nagu vasik,
Päev - äsja puhtaks hõõrut vask,
Öö - päeva vahel pole vahet,
Õhk - joobund vahuveini vaht.

On taevas täna uvvest sinatet -
Ja täna kohtasin ma "sind"...
Korrektsuse ju rebit linik,
Su silmis nägematu ling.

Sa, tüdruk, armastusest lorad,
Su kõnnak meelitav ja varm,
Kuid mina - hämmastunud lord,
Kus olin ma, kus olin varem?

Tean, ootvad valged surnulinad
Tean, tige tali haudab mind...
Sest kevadistu, maine minut,
Ja elu läbista kui lind!

Sind tühjaks joon ma, kõikja karik,
Sind heidan ma, kultuuri kark...
Las’ luuleks muutub iga okas
Ja kandlekeeleks iga oks!



THE IMPORTANCE OF BEING EARNEST
(Poeet ja keelmeister.)

SUL pole mingit järjekindlust:
Kord - "nud" on sul, kord lihtsalt - "nd",
Teed nurkadeta luulekindlust...
Mis sihukese luule hind?!

- Hää olla sinul, keeletargal,
Kui on sul "tatud" - pole "tet",
Poeedil aga, päevavargal,
Ei ole terve ilm brünett.

Probleem küll tähtsaim minu silmas,
Kas "tet" või "tatud" - muu on tolm!...
Ent pääle selle on maailmas
Veel asi üks, või kaks (või kolm).

Ma mängin ümber-ilma-reisi,
Näen ringe: Aavik, Loorits, Põld...
Kuid peale nende on veel teisi -
Meil Wilde, inglastel Wilde.

Ann’ andeks, põhjus pattu teta
On kaaluv: eilne tête-à-tête:
Sääl ütles armsam, kes ei peta,
Viis korda "tatud", viis kord "tet"!



KAASAEGSEILE NING KAASRUUMSEILE POEETELE

EI salli ma poeete,
- Neil nimi legioon -
Kes nagu kaunis flööte
Ja musikaalne toon.

Nad kerged on ja kaunid
Kui laste plekk-trompeet;
Neist paljud klounid, faunid -
Kuid kes neist on poeet?

Kes nendest Ilo vendest
Järsk-vahetu kui raps,
Kes olla julgend nendest
Kui prohvet ja kui laps?

Kel laulud olnud elu,
Kes annud südant meil
Ja kelle mõtiskelu
On hinge leegi leil?

Ah, flööted ja trompeedid
On riistad imelised:
Õhk nendest läbi seedib,
Kuid õõnsad on nad ise.



LUULE

SA’I ole mulle hõbekuljus
Ja ilusõnaline mäng,
Ei neitsi loori sinihuljus,
Ei uhkelt ootev rõõmusäng

- - - - - - - - - - - - - - -
- - - - - - - - - - - - - - -
- - - - - - - - - - - - - - -
- - - - - - - - - - - - - - -

Ei õde luule muinasloole
Silmkattev päikse kullarätt,
Vaid selle tühja taeva poole
Kaks väljasirutatud kätt!



ELU
Lord Byroni järele.

JU võlu kadund on ja lõhut muinasjutt.
Me elu nagu palavikutõves heitlik!
Me naeratame hullult, kohane kus nutt,
On unustus me kõige parem sõber peitlik.

Meil osaks jõuetus ja mõistus kark
Vaid on. Norg saadab arutehet...
Kes elab nii, kuis elama peab tark,
Sel elu tuliriit, kus surid pühad mehed.

NII raske on olla, nii raske on ella, nii raske on usku,
Kui õnne ei ole, kui sisu ei ole, kui hinge ei ole -
Ja koguneb kurbust, ja koguneb sappi, ja koguneb tuska:
Maailm on nii võõras, maailm on nii tühi, maailm on
                                                                    nii kole.

Silm silmasse vaadata tarve on ikka veel, tarve on ikka
Veel küsida kõigilt: "Kes oled? Kus oled? Kas oled?"...
Ah, otsisklen silmi ma, olgu nad mehe, või naise, või
                                                                     plika,
Kus vaadata sisse mul põlastust, häbi ei oleks.

Ja mina ei leia, ja mina ei usu, ja mina ei looda,
Ja kuis mina võiksin, kui kõik teie teod on paljad
                                                                     refleksid,
Kui kõik, mis teis parem, kui kõik, mis teis õilsem, on
                                                        pulber kui sooda,
Kui armastust, armastust isegi juhivad näärme-
                                                            kompleksid!...

Taas nüüdisse päeva ma laulude terava küünega puurin.
Tean, laulda teil päiksest ja lemmest ja kõigest, mis
                                                    seedib, on komme,
Tean, tumm olen teile, kel võõras, kel lapsik on traagika
                                                                        suurim:
Et üksi on inime täna, kui eila, kui homme.

Taas teist hiilin mööda, kui teie must möödute ikka.
Ent mürki maailmale kord ma kui rotile tahaksin anda,
Siis tarretand sääreluud murraksin korjusel pikal,
Et kosmose valu ei tuleks mul ketina kanda.

LAHTINE LEHT
PLIIATSIGA KIRJA PAND — SAATEKS

Seistes oma maksvate kaasaegsete ridade vahel on eeloleva ütleja teadlik, et tema sõnade saatus on — olla kukutet pääliskaudsusse ja vaikimisse. Ja seda mitte sellepärast, et ta on väiksem või suurem, (ainult iga mõõtatahtmine asetub tast palju madalamal), vaid sellepärast, et siin tähistet kõlad, kõige nende vähenõudlikkusele vaatamata, on niisugused, millele meie haritlaskonnas peavad puuduma resonaatorid. Seda ütlen tugedes tõele: troostitud ja paratamatud on poeedi ja kuulaja kommunikatsiooni seadused ja vaevalt lahtiahvistund inime on ikka veel liig lihtsate tegurite produkt. Ent kõik, mis tõeliselt on, on sellega õigustet ja kui on ultra–violet kiiri, mi[k]s ei tohiks olla ultra–aja– ja kohakohaseid hingerütme.

Nood rütmid, tähistet eelseisvatel lehtedel, on olnud mu hinge päevil, ja selles — paratamattus, et see, mis kristalliseerunud sõnas — on hõige, millel pole ant maanduda, suudlus lumme... (Ettevaatust: öeldus pole mingit pretensiooni, mingit "viskan sulle lohe…", ennemini kurbust).

Muidugi ka:

"Mu paremat laulu ära küsi:
Veeret, kuju saanud pole see"

või, mis küll vähem klassiline, kuid täpselt sama (jäetagu mulle see lähenemine):

"Värv kollane on kullase vaid laip
Nii raamat see on kollane kui Hiina."

Kui ma siiski ja siiski riputan trükitähtede ühtlaseid kette oma nägemustele, siis mitte sellepärast, et oleksin nõuks võtnud karata noore žestiga: "te hulka laulikud ma julgest' tulen" eesti Parnassile. Ei, jumal temaga — sääl isegi kitsas olla. Kui ma siiski ja siiski riputan oma meeleolude hiinalaternaid sõna peenikesele niidile, sii[s] on selles võib olla palju sisemist korraarmastust: tahet pakkida oma ilma pakki, võib olla jõulupakki. ja ma ei mõtle, et ma kunagi loobun jõulupuud ootamast…

Tean, et iga väljasaadetav raamat on kink, ühtlasi on ta aga ka nõudmine. Nii ka see vihjete raamat. Mitte et ma nõuaksin mulle ulatada köit, mis mind parnassile tõmbaks: tule, võõras, siia kohta, kus sõjakamad surematuist teineteise allatõukamisega, andantemad malle kukkumisega omale suremattuse pensioni teenivad.

Minu nõudmine on teisesuunaline.

Palun kõige alandlikumalt mitte naeratada elutäädleja kõikskematiseeriva naeratusega. Oletage kord suuremeelselt, et Ameerika on olemas (oma vahel rääkida, teate ju, kogenud, et mingit Ameerikat pole). Ja siis tuletage meele: võib ju olla ka nõudmisi, mis ei leia täitmist, kuid mis pole sellepärast veel vähem tõelised, vajalised ja tähtsad.

   Eelpool: mitte et ma nõuaks …
Aga
   "Silm silmasse vaadata tarve ikka veel."

Tarve socius'e järele, kuulaja järele (kuigi ühe, vast kujuteldava), kellele võiks lapselikult ja suurelt vaadata näkku, tarve, mille tarbetust küll tean, kuid mida hellitan ja hoian, nagu hoiab kass–ema omi uputamisele määrat kassipoegi.

Ja mu elu suuremaks sooviks jääb, et mind kord ometi ke[e]gi läbi näeks, ilma et ta häbi tunneks, mind vihastaks või hurjutaks, nagu ma ise ei saa end vihata, hurjutada ja häbeneda…

II. PAAR SÕNA VORMIHARRASTAJAILE.

RIIMIMISTEHNIKAS olen käind veel lõpetamata "Riimiõpetuses" tähistet põhimõtete järele.

Täpse pärisriimi kunst on lakanud olla kunst. Saabub ebatäpse riimi kunst, vabam maitstavam ja raskem eelmisest. Traditsionaalne sõnakõlksutamine on liig primitiivne akkordeerimine, selle kord hõbedase kord seatinasekuljuse asemelletuleb uusriimi raffineerit meloodia.

On aeg dekanoniseerida opitziaegset pärisriimi ja kanoniseerida ebatäpset riimi luulekeelt organiseerivana häälikukordusena. Tuleviku värss pärisriimivaeses, aga vokaalirikkas ja täiskõlalises eesti keeles tarvitab värsikompositsioonilise epifoorina vabas vahetuses assonantsriime, seniseid ortodoksaalseid pärisriime, alliteratsioonriime ja nende vahepäälseid vorme.

Käesolevas kogus on veel väga mõõdukalt tarvitet uusriime, sest minule on võõras iga tahe "sünnitada revolutsiooni", ent siiski on seda tehtud kunstikavatsuslikult sääl, kus raffineeritum, närvlikum, disharmoonilisem või määramatum sisu ei võind saata traditsionaalse pärisriimi kuljus.

Eriti on tarvitusle võet riimiliik, mille nimetan irdriimiks (laip : lai, Hiina : piinad, loore : Amores, vaja : ajad, janu : anum, pikad : plika jne.) ja teisi liike, mis minu arvates annavad nii valit ja maitstava lahkkõla samakõla foonil (müüdina : Lydia, saatus : paatos, mardus : madrus, okas : oka, kainelt : ainult, puurin : suurim jne.).

uusriimi tarvitamine on lubat ainult tõsiselle luuletajale, seda tuleb tarvitada diskreetselt ning ainult siis, kui ta orgaaniliselt kasvand luuletaja isikust ja ainest.

Ta tulgu rikkusest, mitte kehvusest, lihtsusest, mitte maneerlikkusest, valjusest, mitte loidusest ja Taara hoidku meid selle eest, et see kallis mänguriist ei kukuks karjapoisikeste kätte…