"Eesti Kirjanduse" 1924. a. detsembrinumbrist leidsin Juhan Jaiki luuletuskogu "Rõuge kiriku kell" arvustuses Arthur Roose poolt riimide puhul märkuse, et sõnavormid südamelle — lootuselle, kevadise — õnnelise, põgenema — ema ei moodusta riimi. Leian oma kohuseks avalikult välja astuda niisuguse eksiõpetuse vastu, mis Roose on kellegi modernistlikult tühjapeenutsevast värsiteooriast omandanud. Selle teooria järele on ainult täied sõnad riimid. See aga on tarbetu ja otse kahjulik liialdus, mida ükski eesti luuletaja ärgu tõsiselt võtku. Vastupidi: sõnad südamelle — lootuselle, kevadise — õnnelise on täiesti puhtad ja õiged riimid. Sest ka sõnade kõrvalrõhulised lõpud on küllaldased riimi moodustama; ainult tühi ja õõnes peenutsemine võib nende riimivust eitada. Kui niisugused sõnalõpud tunnistatakse mitteriimideks, siis tehakse seega juba muidugi küllalt riimivaene eesti keel veel riimivaesemaks ja luuletamine temas tarbetule raskemaks. Vastuoksa: et riimivõimalusi luuletajale rohkendada, tuleb meil, samuti nagu ungari keeles, ka teatavad ebapuhtad riimid lubatuks tunnistada. Nii võiks sallida kahesilbilisi riime, mille rõhulises silbis on erivokaalid, kuid siiski võimalikult lähedased (e–ä, i–ü, o–u: kera — sära, sina — küna, olu — kulu). Sest — huvitav ja otse paradoksaalne asjaolu — riimitunde tekkimiseks on tähtsam teise, rõhutuma silbi vokaali samasus. Seepärast on vala — sula enam riimid, s.o. tekitavad enam riimitunnet kui vala — vale seega on kahesilbilistes riimides kõige vähem olulise tähtsusega rõhulise silbi vokaal; sellele järgnevad häälikud aga peavad olema identsed. Muidugi n.n. puhtas riimis peab ka see vokaal identne olema.

Et nii kitsaks määratud riim tegelikult ebaotstarbeline, seda näitavad modernistid ise, sest nad on sunnitud ka halbu, koguni lubamata halbu riime appi võtma. Ja seda õigustatakse siis jälle mingi uue riimiteooriaga ( nii Adamsil "uusriimid"). Küll on aga need modernistlikud poeedid kavalad: ühelt poolt äärmiselt kitsapiirilise riimivõimaluse nõudega antakse endast väga vorminõudliku ja vormiosava luuletaja ettekujutus, kuid teiselt poolt samal ajal võetakse endale kõiksugu "uusriimide" lubamisega kõik võimalused lohakaks ja tehniliselt kergekunstiliseks luuletamiseks!

Meil tuleb aga, hoidudes kummastki äärmusest, käia ses suhtes kuldset keskteed: käsitada riimideks ka kõrvalrõhulised sõnalõpud ja teataval määral ka koguni eelmise rõhulise silbi erineva vokaaliga sõnad, teiselt poolt aga mitte minna assonantsriimide ja "uusriimide" vabadusteni.