Lüürika näib puhkavat sennistel võitudel: ei ole olnud märgata edasipüüdvaid otsinguid, ja just noorem lüürikute põlv on teind oppositsiooni tunnustet põlvele mitte vasemalt nagu oleks loomulik, vaid paremalt poolt oma käsitusega. Vorm olevat viid täiusse, nüüd olla vaja süvendada sisu, öeldakse säält poolt. Kuid senni sääl pole olnud märgata ka püüet sisu poole. Ei saa panna lootusi selle apostaatliku epigonismi pääle, sest tegelikult ollakse keskmise põlve epigoonid, ja ometi pretendeeritakse millekski sisukamaks.

Seda enam tähelepanu äratab J. Barbaruse raamat, mis oma vormiotsinguilt kui ka muis suhteis eemaldub rohkesti senniseist eesti lüürika saavutusist. Vormiideaal ei ole nii kergesti saavutetav, et siin ei võiks olla enam uusi eksperimente. "Geomeetriline inimene" on Barbaruse uus staadium eestkätt vormi alal, kuid ei ole huvitusetu jälgida siin sisulistki külge.

Et Barbarus on arenend vormi suunas, tõendab kümnenumbrine tsükl tiitelnimega. Päälkirjad: Geomeetriline inimene, Perpendikulaarne, Horizontaalne, Paralleelne, Sirgjooneline, Konstruktiivne, Vertikaalne rõhutavad seda juba. Sarnaselt ka tsükl "Inimene ruumin", kus esineb jällegi päälkirju nagu Koordinaadid, Tung ruumi, Inimene ruumin, Ruum inimesen. Järgnev tsükl — "Inimene ajan" koguni võiks täiendada eelmisi — neljanda mõõdu suhtes. Ning sellega "Geomeetriline inimene" oleks häälestet vormiraamatuna — sisuks ja vormiks ruumilised suhtumised. (Selle kõrval muidugi ka kõlalisi, nagu märkame pea.)

Kirjandus praeguses olemuses ei pääse mööda ruumist. On teat mõju juba sõnade, värsside ja stroofide paigutuses eriti luuletusis. Samuti kirjadelgi. Ei ole vist enam aeg teha leidust, et graafiline arhhitektoonika on tähtsamaid elemente luuletuse tekkimisel. On vaja vaid arendada see mõte ühte äärmusse — ja luuletusest jääb ainult luuletuslikult paigutet sõnade kuhi. Vaja harutella mõistuslikult — ja hakkame kõnelema vormist. Vormist kõnelemist tundub Barbarusest, kui ta ütleb (Sirgjooneline):

Meeldiv on inimene arhitektooniline
                iseloom tahuline — hooneline,
elu konstruktiivne — polifooniline.
                Armsam vikerkaarist sirgjooneline
mees-pilvelõhkuja New-Yorgin õhuline,
                naine-Notre-Dame Pariisin kimääriline.

Või (Geomeetriline inimene):

Olen ruumi tõmmat ruum,
                keha — pinna pääl pind;
sisu — väärtuslikum tuum —
                süda lõõritav lind, —
                                        ekstaasiline,
                olen kõrben oaasiline.

Julgen oletada (rõhutan: oletada!) nende luuletuste tekkimist: teoreetiliseks toeks luuletuse loomisel on kujutav kunst — nimelt selle "loodusest" kaugelleminev, vorme lihtsustav suun, tavaliselt nimetatav kubismiks. Selle põhjendustega nõus olles satutakse sõnul ülistama neid lihtsaid, ürgseid vorme. Siis samm kunstiteooria poole värssides.

Eriti huvitav nii ideelt, sisult kui vormilt on neljamõõduline luuletus "Ürgelemendid" (neljamõõduline seepärast, et siin on arvestet ka aeg):

"Geomeetrilises inimeses" on teataval määral kasutet kvantitatiivist metrumit — siin tugev ühesilbine sõna on sama kaaluv kui nõrgem neljasilbine. On tabat rohkesti rütmieffekti värsimõõdu vaheldusega (kui värsimõõdust võib olla juttu). Nii "Laul ajast mööduvast":

Aeg liikumine, aeg on lend,
aeg vurisev propeller tiibadega
                    igaviku viivatega.

Alguses kaks värssi algab rõhutu silbiga, seejärgi värsid algavad rõhuliste silpidega. Kuna siin luuletus on jaotund kindlaisse stroofesse, jaotus on seda järjekindlam. Kuid on mõnigi luuletus järjekindlalt arendet üle värsimõõduga. "Geomeetrilise inimese" tugevamaks küljeks aga on rütmivahelduse õige kasutamine.

Riimi on tarvitet järjekindlalt, ega ole siin luuletust riimita. Suurem osa riime on puhtad, mis suhtes Barbaruse värss on palju võitnud, tihti pikemad kui harilikult tarvitetavad. Nii riimuvad: rukki|lilleline — kloro|fülliline — idülliline; söödiline | flöödiline; murduvaile — kurduvaile; noolitaja — poolitaja; ki|määriline — vääriline; arhitek|tooniline — hooneline; riim ulatub koguni viiesilbiliseni: liikumisega — kiikumisega.

Sellane pikk riim, mida Barbarus on tarvitand palju, mulle isiklikult näib ebasündsana ses kogus, mis on siirdund ometi matemaatiliselt kainelle vormile. Hoopis vastuoksa sisule, need pikad riimid annavad sillerdusmuusikat. Hoopis muud on kategooriliselt kõlavate meesriimidega — mis täiesti valitsevad luuletust "Ürgelemendid", mis mul eelpool tervena tsiteerit. Sellaseid näiteid võib leida teisigi, nii "Inimene ruumin".

Puhaste ja täpsete riimide kõrval kogus asetseb veel teadlikult ebapuhtaid riime, mis vastavad muusika dissonantsele. On kardet juba varem, et riimide tagavara Eestis varsi kulub ära, ja et seda ei juhtuks, peaks hakkama tarvitama ebapuhtaid riime (H. Visnapuu). Et ebapuhas riim — tavaliselt irdriimiks nimetet — on hästi võimalik, võiks olla osutand eriti uuem vene lüürika — Blokist pääle. Kuid venelased on läind hoopis kaugelle — meil ei jõuta nii pea järelegi. Väikeseks näiteks loetlen mõned riimid Ilja Ehrenburgi 1922. aastal ilmund kogust Звериное тепло; otse klassiline ses suhtes üks luuletus (5): послушай — душат; где же ты — нежность; беды — дым; паро|возом — розов; клочья — почерк; любовью — повесть; утра — утрат; скрип — зари; беден — по|следней. Ning muidu riime nagu: тезис — в же|лезе; смерть — зверь; палуб — скандалы jne. Hariliku riimiga harjund lugeja ei näe siin mingeid riime, siin võib ainult kõrvaga otsida riime. Eesti lüürikas irdriimid on alles vähe kultiveerit, ning väheseis katseis on veel vähem kaugelleminevusi.

Kuid Barbaruselgi esieneb hulk irdriime. Kirjutan välja suurema osa: eeslite — eelmiste; süsteemi — teeni; uned — kured; sõna — kõla; kõrts — võlts; iharalle — lihavalle; tulvalised — urvalised; sünnib — künnil; tiibadega — viivatega; haaran — Kaanan; sööstub — trööstun; paratamattus — halastamattus; sinist — kivist; välgatav — märgatav; sinkjas — minkmas; rööki — nööpi; sõrmega — õrnega; kuld ketitet — etikett; jutlust — nuhtlust; voolab — hoovab; almusest — valgusest; mõtetega — võtmetega.

Võib kohe näha, et riimes ei ole erilist radikaalsust. Osa neist kiiresti lugemisel tunduvad riimidena, milledena aga mitte ei tundu näiteks venes ohtrasti tarvitetavad meesirdriimid, sama vokaaliga, üks kinnise, teine lahtise silbiga, või J. Semperilgi Bloki "12" tõlkes esinev ootamattus — ühesilbine koon riimub kahesilbisega hoonen.

Näib siin, et Barbarus ei ole tahtnud valmistada riimiuudismaad, vaid võtnud ettepuutuvad. Kuid prosoodiliselt küllalt ettevalmistet, ta siin ei komista irdriimidegi otsa. Viktor Šklovski keeli see küll on pisut "Paavel Saulovici" töö, sest on kasutet teat uuendust poolest saadik. Kuid mingi poeetiline võte absoluutsena ei võiks vist anda seda, mis just teiste omasarnaste võtete kõrval — nagu siingi irdriim puhasriimide keskel.

Paaris kohas on teht liiga keelele riimi pärast (leot pro leotet), kord on hää riim silmale, kuid kõrvale teps mitte: oherdunud — verdunud, sest arvatavasti hääldame mitte ohérdunud vaid óherdunud.

Kõige kaaluvamana tundub küsimus: mis uut luuletuse kompositsioonis on toond "Geomeetriline inimene"?

Olgugi luuletus lühim kirjanduslik vorm, siiski — või otse sellepärast — tema kompositsioon on kaaluv. Ja Barbarus siin on esitand tuntavalt mitmekesisusi.

Eraldan siin sisukompositsioonilised võtted graafilisist ning märgin kummaltki alalt silmapaistvamad näited.

Kolmes luuletuses on kasutet enam-vähem järjekindlasti luuletuse jagamist programmsõnna ning selle seletusse. Nii "Tung ruumi":

Kala kudev:
                  himude merest jõkke,
                  üle paisu, tõkke, — 
ruum on pudev:
                  kosmose minutiga läbistan,
                  kilpkonna roomavat häbistan.

Teataval määral see jaotus esineb luulatusis "Poeet elu vaekausil" ja "Suhted kodanlise elemendiga". Sarnaselt paralleelse käsitusega on ka "Laul ajast mööduvast", kus igas stroofis eelmised värsid osutuvad teoretiseerimiseks, viimased tegevuseks. Puhtparalleelne käsitus, s. o. kahe objekti vastusäädmist samal ajal on tarvitet "Pariis 2"-ses (värss kontrastidega) — väikelinna ja Pariisi kontraste. Ei saa leida siin palju enneolematut, küll aga eesti uueaegsem lüürika on tarvitand vähe neid võtteid, mistõttu need luuletused on värsked. Eriti "Pariis 2" on võrdlemisi radikaalne oma kompositsioonilt, seda õieti seepärast, et suhe kontrastide vahel ei ole tähendet sõnadega vaid graafiliselt.

Ja graafiliselt kompositsioonilt raamatul on palju väärtusi. Eelpool väljendin oma arvamise luuletuse arhhitektoonikast. Barbarus näib pooldavat seda seisukohta ning on pöörand rohkesti tähelepanu värsside paigutusele. Küll mitte kõikjal, siiski mitmes luuletuses arhhitektoonika on tulnud abiks luuletuse idee väljendamisele. Muide olgu tähendet, ses luuletuskogus vist esmakordselt Eestis esinevad matemaatilised märgid + ja = ning {. See on ju graafiliselt elustav võte, ega me või ette häbeneda, et Marinetti oma järgnevas bülletäänis võib lugeda selle oma arvelle, nagu ta kõik uue loeb futurismi mõjutuseks. Märgid on vaid lugemise hõlbustamiseks, ja interpunktsiooni teisendamine vist ei tohiks olla mingi suur küsimus (nagu meil y ja ü küsimusest on teht ühtedel kultuuri, teistel lubat või lubamatu ortograafia küsimus). Tähtsamaks pean juba kahesuguse trüki tarvitamist: mõnes üksikus luuletuses esineb põhitrüki kõrval petit (tsüklis "Inimene ajan" ja "Pariis"), mis jällegi on õieti täpsem märkimine lugemiseks.

Graafiline jaotus on läind kaugemalle "Pariis 2"-ses, mida mainisin eelpool. Sisule vastavalt siin lehekülg on jaotet kaheks vertikaalkriipsuga, samal ajal väikelinna ja Pariisi osad esinevad paralleelselt, kuna luuletuse eri osad oma korda on ühendet (või lahutet) vertikaalkriipsudega. See osutab juba mitte enam graafilise kunsti propageerimist sõnus, nagu mitmete luuletuste terminoloogia ja sõnaline käsitus üldse, vaid selle teostamist.

Ning miks ka graafilist selgust ei või olla luuletusel. Ja usun, see luuletus ei ole võitnud ainult uuduselt. Sest ega luuletuse graafiliselt paigutamise printsiip olegi nii uus leidus, et ta mõjuks omaette. Peab olema vaid õnnelik kujutamine.

Ma ei käsitle siin iga luuletust üksikult ega nende üldmõju. Raamat jätab oma mulje, ehkki ses leidub üksteisest hoopis eralduvaid luuletusi nii sisult kui vormilt. Pean siiski üldiselt vähem tervikulisiks luuletusi, mis kirjeldavad inimest j. m. geomeetria terminite abil: need on ettevalmistused vormiideoloogia alal. Neis tundub reaktsiooniaja paratamattust enam või vähem elavast sisust siirduda ainuüksi vormile. (Ning eks ole paljugi üldreaktsiooni nähtusi viimaseaja kirjanduses.) Seevastu elav sisu väga hästi võib sobida uue käsitlusega, nagu seda näeme reas teisi luuletusi. Ja tundub: Barbarus on ise jõudnud üle ürgvormide kuulutamisest ja asund nende konstrueerimisele luuletusis. Tohiks olla midagi saavutet — on astut lähemalle kindeljoonelisele sõnakonstruktsioonile.