Omal ajal, kui minu "Kõrve lõvi" esimeses trükis ilmus, vaigiti ta allegooriate mittemõistmise pärast surnuks. Teise trüki ilmumisel tõendati autoriteetliselt poolt, et see ümberpanek olevat, millest vaikides tuleb mööda minna. Selle tagajärjel jäi nimetatud teose kavatsusel olev teine anne ilmumata. Teise allegoorilise töö, "Vaimude oru" saatus oli juba parem. Eelolev töö tahab Vaimude oru järg olla, aga juba laiema ulatusega. Selle töö väljenduseks on kõigile tuttav muinasjutukene Tallinna vanakesest võetud, kuna allegooriatesse olen püüdnud peita neli peamotiivi: Esiteks kõneleb Linda vaim nendega, kes laia ilma on eksinud ja võõra vere ihal perekonda luues Eestile kaduma lähevad, teiseks räägib saatus tõsiseid sõnu neile, kes raskel ajal, kui vahvamad vabaduse eest võitlesid, isamaad naeruasjaks tehes suu ja sulega nooruse kirgesid õhutasid ja elumõnu maitsma õpetasid, kolmandaks on näidatud kurba tagajärge selles, kui need, keda rahva head käekäiku valvama on valitud, oma kohust unustavad, neljandaks, et vere-ohvrita ei ole ilmas midagi suurt korda saadetud ja lõpuks kiidulaul saatusele ja neile, kes meie vabadusvõitlustes on langenud. Et töö niisugusel kujul ja mitmesuguses värsimõõdus on kirjutatud, oli meie heliloojate soov, millele ma püüdsin vastu tulla.

Linna väravate läbi paistab Ülemjärv Linda kiviga. Meeme kõnnib järve rannal.

M e e m e.

    Ududes undamas uimastav lugu
aegades hõljumas hävitav õhk,
miks peab veel tundma kord Kalevi sugu
rängemat valu kui orjaöö rõhk,
enne kui peaseb ta vaevajast valla?
Verise ohvriga vajutab alla
võimud, kes teda on vaevanud ammu!
    Kaua nii unistan hulgun ja jändan,
kõrvus on vahest nii vaigistav hääl,
sageli rannikul rahuta rändan,
petlikud varjud on voogude peal.
Lained mull’ laulavad kurblikku viisi,
tuuled ju tustimas rannikul hiisi:
Vetevaim tusaselt luuramas ringi.
(Näkineiud ilmuvad järve pinnale.)

N ä k k i d e koor.

    Mis sest on, et leinav naine
valas siia silmavee,
nüüd siin läigib vaikne laine
iluks meie kodule.
Keskel lõmmelehtede
vesikuppe valguse
vetepeeglis heljume.
    Lese põlve lepitada
püüdis Linda nutuga,
aga ükskord rõõmurada
tallas ta siin noorena.
Noored jalad nobedad,
õitseajal heljuvad:
Vanad päevad magusad.
    Kalevite kalmu künkal
hüüdmas pillid, pasunad,
lese Linda leina rünkal
kostmas rõõmuhelinad;
sellepärast hõiskega
meilgi tung on heljuda,
Ülemjärvel hüpata.
(Lähevad. Üks jookseb Meeme juure.)

N ä k i n e i u (laiali kätega).

    Tule mu rinnale, tule, mu Meeme,
igatsus hinges, kuis vaevab ta mind!
Millal kord lõbuks me reisusid teeme?
Ihadest põleb mu armastav rind,
Ütle ju korraks! Kui kaua sa tukud?

M e e m e.

    Mu kallim, sind palun, veel oota, veel oota!
Aeg raske, pea jõuab kurb, otsustav tund.
Head pole meil kellelgi enam nüüd loota,
ehk puhkan ma varsti ju igavest und.
Ma palun, sa paremat seltsilist otsi.

N ä k i n e i u.

    Mu Meeme, su paled on valged kui vaha,
sa ütle, mis kartus on koormamas sind?
Kas on sulle räägitud midagi paha,
et sina ei armasta enam nüüd mind?

M e e m e.

    Ah jäta, ah jäta kõik kahtlused maha
sa kuula, mis täidab mu südame, rinna:
Suur hädaoht ähvardab kodu ja linna;
sest vetevaim valmistab võitmata paha
ja punub nii kõigile surmavat paela,
et järve vee juhib kord linnale kaela.
Ta kergitab tuntavalt järve veepinda,
et lõhkuda rajasid tormide rammul
ja pääseteid otsida salajal sammul,
mis hirmuga täitmas on hulkade rinda.
Ta linna vist uputaks ammugi juba,
Kuid aegades valminud leping ei luba
tal kuritööd viia nii hõlpsasti täide.
Seks aastas kord meelitab väravavahti,
et ainumaks sõnaks teeks tema suu lahti
ja ütleks, et Tallinn on täitsa ju valmis.
Siis olen ma otsas, siis olen ma hukas!
Nii olen ma tihtigi unes ju näinud,
mu unenäod ikka kõik täide on läinud.

N ä k i n e i u.

Ära usu unejuttu,
ära nuta naiste nuttu.
Jätta ükskord laste komme,
ära küsi mis on homme;
täna elu maitseme!
Mis meil karta järve-Vana,
ennast muuta vaim ei anna
kuni talle ohvrit toome,
seisukorra teiseks loome.
Täna tarvis hõisata!
Miks sa mind ei armasta? (Linda ilmub kivile.)

L i n d a.

    Ära otsusta nii äkki,
noormees, noormees, kannata!
Muidu võtad kaissu näki
inimeste vihkaja.
Lükka ära võõrad võimud,
võta kaissu verehõimud,
siis võid õnne maitseda!
    Mul on sinust kahju, hale.
Valdamas sind raske vale.
Nõnda veetaks ohvritalle
vabalt tapalavale.
Pööra aegsalt koduteele,
muidu muudab ta su meele,
vaene vägistatud Meeme!
Vaenu leek su kodu uhub,
liikvel võitlejate parv.
Kuula, kuidas valjult puhub
läänes, idas sõjasarv.
Sinu hinges on sest aimu,
rinnas kangelase vaimu:
Ära eksi ihades!

N ä k i n e i u (kätega Meeme kõrvu kattes.)

    Kata silmad, kõrvad kata,
ära kuula naiste juttu!
Muremõtted maha mata,
jäta kurbus, keela nuttu!
Unustuse udu ilmas
kurvad kujud kaovad silmas;
tähe hiilgel armukirg.
Lähme lauldes Lasnamäele,
astume sealt Irumäele,
lähme õnnemäele üles,
hoia seal mind hellalt süles,
mehine ja uhke Meeme!

M e e m e  ja  N ä k i n e i u.

    Lähme lauldes Lasnamäele,
Ülemiste voogudele
üles, üles!
Lähme õnnemaale üles,
hoiame üksteist seal süles,
süles, süles!
    Unustame Vaimu viha,
vaigistame hinge iha
ruttu, ruttu!
Ajame seal armujuttu,
õnneaeg läeb mööda ruttu, ruttu, ruttu!
(Lähevad.)

L i n d a.

    Oleks pisaraid ja nuttu,
nutaks suure, laia mere,
et mu Kalevite pere
kergelt usub võõrast juttu.
    Tal ei ole sihti silmas,
vaimu ees tal tume vari,
nagu karjaseta kari,
eksib ta nii laias ilmas.
Võrgutajaks võõras veri,
võõras vald ta kodumaa.
Olgu tuuled vastu, peri,
ikka sõidab nendega.
    Palvetades hüüan: päike,
valgusta ta vaimu öö!
Kaugelt paistev koidu läige
paranda ta eksitöö!

S a a t u s.

    Orja poegi, ema Linda,
asjata sa süüdistad,
nende minevikku hinda;
kütked alles langevad.
    Mina tahan harutada
nende vaimu kütked, paelad,
juhtida neid vaba rada,
kangeks teha nende kaelad,
kutsuda neid kodu looma,
oma riiki rajama;
ei siis ükski enam rooma,
ema, seks neid õnnista!
Võitlemiseks Kalev ärkab,
rahva vaim ju ärevil,
verepõllult üksi tärkab
vabaduse valge lill.

II pilt.
Kujutus endine. Linnavaht väraval.

K o o r.

    Ei liginevas hädaohus
või õnnetus meid tabada,
sest vahimehe hool ja kohus
ei lase linna langeda.
Ju oma terve eluaja
on olnud meie julgustaja
ta hoolas väsimata vaim.
    Nii tahab ta meid nüüdki kaitsta
ja julgustada arga meelt,
et võime kaua õnne maitsta
ja laulus laksutada keelt.
Ei hirm nüüd meie rõõmu sega,
sest hõiske ajal kevadega
peab ärkama ka rahva vaim.

(Lähevad.)

E n d e l (vahi juure tulles.)

    Vanaisa, vanaisa!

L i n n a v a h t.

    Tasa, Endel, pojukene,
ära siin nii valjult kisa!

E n d e l.

    Mis sa teed siin, vanaisa?

L i n n a v a h t.

    Linna valvan, pojakene.
Tule ligemale, Endel!
Tule siia, jutusta!
Kas su isal, emal, vendel
rääkimist on minuga?
Miks sind siia saadeti?

E n d e l.

    Keegi nad ei saatnud mind.
Ise tulin, vanaisa,
tahtsin muidu näha sind.
Sul vast hõlpsam minuga
ühes linna vahtida.

L i n n a v a h t.

    Vaata väikest pojapoega,
tema juba valvab linna?

E n d e l.

Valvan, valvan. Sa võid minna
väheks ajaks puhkama.
Mõõk sa köida mulle vööle,
kaela pane sarve-lutu.

L i n n a v a h t.

    Sellega ei ole ruttu,
sa ei kõlba vahitööle:
Mõõk on pikem kui sa ise,
sind võin pista sarve sisse
nagu hälli magama.

E n d e l.

    Sarve jäksan võtta sülle,
mõõga tõmban õla üle.
Vanaisa, kui sa sured.
Jäävad linnavahi mured
muidugi ju minu kanda.

L i n n a v a h t.

    Tubli, tubli, Endel väike,
sinu tahtmist tahan täita.
Oma osavust nüüd näita,
kuula krõbinaid ja käike,
et ei keegi pease linna.

(Seob Endlile mõõga vööle ja sarve kaela.)

S a a t u s.

    Nõdra vanakese valesammu
paljudele eksituseks teel,
lapse mõte, valmimata rammu
suurteks töödeks nüüd ei kõlba veel.

E n d e l.

    Vanaisa, hääli kuulub
kostub minu kõrvu valjult.

L i n n a v a h t.

    See on tuul, mis hiies hulub,
laente löögid Linda kaljult.

S a a t u s.

    Kellel tugevus on turjas,
see võib teha tähtsat tööd,
laps ei kaalu heas ei kurjas,
ei või kanda mõõgavööd.

E n d e l.

    Vanaisa, keegi jälle
eemal hakkab rääkima.

L i n n a v a h t.

    Ära jampsi! Ole väle!
Vahiks ennast valmista!

E n d e l.

    Noh, siis vahilaulud mulle
praegu selgeks õpeta,
muidu ma ei kõlba sulle
asetäitjaks astuma.

L i n n a v a h t  ja  E n d e l. 

    Siin suure laia linna sees
On tähtsal paigal vahimees:
Niihästi päeval kui ka ööl
on tema puudumata tööl.
Kui terve linn näeb vaikselt und,
on linnavahil tähtsam tund:
ta vastab linna rahu eest
ja kaitseb hoolsalt igameest.
On hädaohtu aimata,
siis puhub tema sarvega:
traraa, traraa, traraa!
Traraa, traraa, traraa!

E n d e l (kõnnib).

    "Traraa, traraa, traraa!"
Nii puhun mina ükskord ka,
kui olen ise vahimees
siin linna väravate ees.

N o o r t e m e e s t e  k o o r (ilmub).

    Vetepaisul paisub põue,
tunded käivad kõrget teed,
elavaks läeb aas ja õue,
eemal kohisevad veed.
    Nägust neiu nägu näitab
kena kevadine ilm,
nooremehe südant täidab
armastava neiu silm.
Eluihast kaasik kajab,
salakõne sahiseb,
ööpik armujuttu ajab,
pääsu hoolsalt pesa teeb.
    Nüüd on armas, nüüd on ilus
juttu vesta neiuga,
puhkavate puude vilus
magususi maitseda.

S a a t u s.

    Tormis mässab viha meri,
viigi peal on võidu kaal,
jõena voolab vahva veri,
katse-aeg on kodumaal.
    Jätke magusused, mõnu,
tuleviku tunnile,
aeg nüüd räägib raskeid sõnu,
kurba hüüdu kuulake.
    Mis teid kutsub murdma ikkeid,
juta rihme rikkuma,
parandama aja rikkeid,
muidu jääte koduta.

K o o r.

    Noorus vähe kodu vajab,
kirg ta hoiab koidu teel.
Nendest sõnadest siin kajab,
vastu puru-vanameel.

S a a t u s.

    Kel on ainsaks aateks ihad,
mõnususte maitseks ööd,
nõrgaks jäävad nende pihad
teha väärtuslikku tööd.
(Lähevad. Linnavaht jääb värava juure istudes tukkuma. Endel kõnnib eemal.)

J ä r v e-V a n a k e (tuleb).

    Vaata kena linnavahti,
tal on aega tukkuda...
Väravagi jätnud lahti,
nüüd saan korda temaga
                            (Silmab Endelt.)
Mis see lapsukene liigub
öösel linna väravas?
Last ei leidu magamas,
ema tühja hälli kiigub.

E n d e l.

    Kesse rääkida nii julgeb?
Eks sa näe, et vahimees
seisab praegu sinu ees?

J ä r v e-V a n a k e.

    Oled sina vaht, siis vasta:
kas on Tallinn juba valmis?

E n d e l.

    Imeline küsimine!
Mida mul siis kaitsta oleks,
kui linn mitte valmis poleks?

J ä r v e-V a n a k e.

    Tallinn valmis! Kuulge, kuulge!
Kuulge, lapsed, rõõmusõnu!
Tulge, näkid, tulge, tulge!
Tantsige ja tehke mõnu!
Juba aastasajad nõudsin
järve voode vaba teed,
nüüd ma vahi võita jõudsin...
Kohisege rõõmsalt veed!
                        (Näkid koguvad.)

E n d e l (vastu astudes).

    Minge ära, minge, minge!
Kas te kuulete kord juba?
Siia tulla ma ei luba
öösel ühtki võõrast hinge!

J ä r v e-V a n a k e.

    Ära meie rõõmu sega,
poisikene, hoia eest!

E n d e l.

    Vägivalla tegudega
sa ei kohuta veel meest.

N ä k i d (lauldes ja tantsides).

    Hõiskame ja lööme tralli,
laulame siin lahked lood,
varsti linna kindla valli
uhuvad siit vetevood.
Varsti näeme surmasõitu,
pea kõik elu hingusel,
pühitseme tähtsat võitu
uhke linna varemel.

E n d e l (linnavahti äratades).

    Tõuse üles! Tõuse, tõuse!
Tõuse üles, vanaisa!
Tule nüüd mind aitama!
Siin on laulu, tantsu, kisa,
võõraid kogub hulgana.

L i n n a v a h t.

Mis siin on? Mis? Endel, räägi!

J ä r v e-V a n a k e.

    Linn on valmis. Sul on teada,
Mis nüüd selle järgi tuleb.

L i n n a v a h t.

    Sinu meel vist tühja luuleb;
narr, kes seda usub, kuuleb.
Ausa mehe sõna andes
kinnitan ma sulle vandes,
et linn pole kaugelt valmis.

J ä r v e-V a n a k e.

Mis mul asja magajaga?
                            (Näitab Endelt.)
Siin on vaht, kes teatas seda,
et on täitsa valmis Tallinn,
ennem usun ma ju teda.
Kaua ma siis ikka sallin,
et siin pühal leinapinnal
lustipidu peetakse,
ärajahtund Linda rinnal
piiritumalt priiskate.
Vetesooned peastan valla,
juhin Ülemjärve alla
uhket linna uhtuma.

L i n n a v a h t.

    Usun et sa andeks annad
lapse nõtrust, muidu jõuga
tuleb tüli lõpetada.
Astu välja võitleme!

J ä r v e-V a n a k e.

    Selleks oleme ju vanad,
kes kõik otsustavad nõuga.
Noorus kipub ähvardama
sõnadega sõitlema. (Läheb.)

L i n n a v a h t.

    Endel, Endel, seda sõna,
et linn valmis, poleks sina
iial tohtin’d ütelda.
         (Võtab mõõga ja sarve ära.)

E n d e l.

    Vanaisa, miks sa mulle
varem sest ei rääkinud?

L i n n a v a h t.

    Unustasin öelda sulle,
kallis Endel, uputud
saab nüüd Tallinn, jookse linna,
ärata kõik une seest,
et võiks rahvas ära minna
ligineva häda eest.

E n d e l (joostes).

Tõuske üles! Häda, häda!
Ähvardamas uputus,
Ülemjärv läeb üle paisu!

(Linnavaht puhub sarve. Linnas hakkavad sarved hüüdma ja kellad helisema.)

L i n n a v a h t (mõõga najale toetades.)

    Rahva needmine mu südant rõhub,
et ma kohusele polnud truu,
linna ahastus mu hinge lõhub,
sajatab mind surres iga suu!
    Maa, mind elavalt siin ära neela!
Saatus, kui sa võid, siis veel kord keela
Järve-Vanakese hirmus töö!
Enne siiatulemist ta nõidus
unekoorma minu laugele,
nüüd ta hõiskab varastatud võidus,
mis tal toonud nõder poisikene.
Häda! Hävinemas kindlad majad,
mis on seisnud juba aastasajad,
selles kannan mina üksi süüd. (Endel tuleb.)
Mis on linnas kuulda, Endel?

E n d e l.

    Hirm on teinud rahva araks,
terve linn on erutud,
lein on meilgi kodu varaks:
Ülemjärve uppunud
täna öösel onu Meeme.

L i n n a v a h t.

    Kas ka seda? Raske polnud
muidu vist mu elukoorem...
Karikas vist täis ei olnud,
et mu viimne võsu, noorem,
pidi voodes surema.
Laine alla langema.
Minu vaimu valdas nõrkus,
halvas hoolde antud tööd,
võõra armuiha võrgus
vaevles Meeme päevad-ööd.
Need kõik on kui vanded, laimud,
nagu kättemaksjad vaimud
takistuseks võiduteel.
Meeme! Meeme!

(Linda ilmub kivile.)

N ä k i n e i u (tuleb).

    Ära ahasta nii palju,
ohver vaenu lepitas,
Linda kuju ehib kalju
koit on taevast kuldamas.
    Võitlus vajab vaeva, higi,
sala roomab madalus.
Ohvrita ei iial sigi
vaenus võit ja vabadus.
    Minu õed on Meeme toonud
vaigistama vetevalda,
liia vee on päike joonud,
järv ei paisu üle kalda.

L i n n a v a h t.

    Leinav süda, vaevatud, -
valu sees nüüd veel kord ärka;
vaenlane on võidetud,
suure päeva algust märka!

L i n d a (kivilt).

    Vägev vabaduse hüüe
kostab üle kodumaa,
Kalevite püham püüe
kumab juba koiduna.
Tallinn, saatus raudne, kole,
leppinud on sinuga,
Eesti linnadele ole
juhataja emana.
Hiilga üle oma valla,
uinujad kõik ärata,
Põhjapoegi tiiva alla
kogu ilmast kotkana!

Ü h i n e k o o r.

    Sinule, saatus, kes õnnistust toonud,
valanud vaenlaste võimule valli,
Kalevi sugule kodu on loonud
vaba ja kauni, ja ilusa, kalli.
Sinule laulud, mis õrnad ja hellad,
hümnused, hõisked ja tornides kellad
kiituseks kõlagu täna ja homme.
Kuigi meid võitlus ja eluvaev tüütas,
püüdis kõik julguse murda kord maha,
isamaa armastus südamed süütas,
aitas nii võita kõik halbtused, paha.
Kõlagu laulud, mis õrnad ja hellad,
hümnused, hõisked ja tornides kellad,
neile, kes veriseid ohvrid on toonud.