lüürika — (kr. k. lyrikos, lüüra saatel lauldav) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).