belgia–prantsuse kirjanik. Alustas loomingut luulekoguga "Flaamitarid", mis sisaldab naturalistlikke, lopsakaid ja elurõõmsaid kirjeldusi maaelust. Edasises arengus jõudis läbi hingelise kriisi tumemeelsete sümbolistlike nägemusteni triloogias "Õhtud", "Murrangud" ja "Mustad tunglad" (1887-1890). Hilisem luule avardus maailma ning elu optimistlikuks ülistuseks, elurõõmu kultuseks ja panteistlikuks joovastuseks kogus "Elu palged" (1899).