Eesti Kirjandus 1924, nr. 12, lk. 545-560
Juhan Jaik: Rõuge kiriku kell
Luuletusi 1918–1922.
"Leelo" kirjastus Tallinnas, 1924. 54 lhk. Hind (100 marka)
1.
Eesti luule on üle jõudnud oma hoogsamast
haripunktist ning on laskunud kiires korras kõige madalamale tasapinnale.
Kui möödunud aastal veel ilmusid viis luuletuskogu, kaks tuntud
ja kolm tundmata nimedelt, siis on tegemist tänavu (senini) ainult
ühe luuletuskoguga, ja seegi algaja poolt. Millest see, on teadmatu nende
ridade kirjutajale kui vist muilegi. Arvamine, nagu oleksid arvustajate
kurtmised luulerohkuse üle mõjunud luuletoodangu vähenemiseks,
ei ole siin asjakohased. Nii tundlik pole olnud eesti luule kunagi! Põhjusi
tuleb otsida sügavamalt.
Kõnelda Juhan Jaiki üle, see tähendab
pajatada Võrumaast, selle metsidest, mägedest. Jaik on seotud
orgaaniliselt oma kodukohaga, nagu mõnigi poeet enne teda. Võrumaal
on nähtavasti imelik veetlus ja külgetõmbavus, mis suudab
panna mõtlema enese peale ka kaugemal olijaid ja vanemaid inimesi.
Meil on ju teinegi sarnane poeet- kirjanik Arthur Adson, kes luuletab
ja kirjutab proosat ikka Võrumaast, oma sünnimaast.
Juba Jaiki teose pealkiri "Rõuge kiriku kell"
ning tema esimene ja viimane luuletus kogus näitavad, et Jaik laulab
"Võrumaast":
Mu hällipaik, mu kodu, Võrumaa,
Sa mägede ja laulu kodupaik,
Mu laul on sulle, teisiti ei saa!
Me jääme ühte Võrumaa ja Jaik.
("Võrumaa")
Jaiki luuletusis on tunda niivõrt võõrast mõju,
kui peitub seda kahes mainitud luuletuses. Esimeses valitseb adsonlik hell
ja õrn toon, pisut küll vallatlevam kui Adsonil, selgus ja
plastilikkus, teises taotleb Visnapuu "Kodumaa laulu" oodilist paatost,
tundmust ja rütmi.
Kuid selle järel algab valdkond, kus Jaik on
takistamatu ja piiramatu ainuvalitseja. Need on tutvustused, pajatused
oma kodukoha ümbrusest, tuttavast metsadest, metsaveerudest, pedakapaludest,
liivarandadest, heinamaadest, kevadest, suvest ja talvest, mille silmapiiril
asub igavene mustav Munamägi. See ei ole lai liikumisringkond, kuid
on seda elavam ja huvitavam. Jaiki loodus ei ole elutu, vaikne, vaid temas
on oma oluline hingetõmme: "Norskas unen kuusik, norskas laan."
On kõikjal tegemist ikka hääldamistega norskamine, murdumine,
prigin–pragin. Ikka ümbritseb sind mingi nägematu, ent siiski
elava olevuse ilmutus. "Kostin kaugelt õela naer ja köha" ("Nägemus
II").
Sellega jõuamegi Jaiki peapunkti, ta kõige
ehtsama ja värskema ala loodusemüstika ja fantastika juurde.
Selles liigis on pakkunud ta oma kõige suuremad saavutused: "Kodumets
I" , "Muinasjutt talve tulekust", "Ööteel", "Nägemus" I
j.t., mis kõnelevad Jaiki nägemusrikkusest, erksusest, õnnestunud
sõnastusest ning kergest humoristlikust meeleolust. Siin on tõusnud
Jaiki nägemus kõrgema, kunstilisema väljenduseni. Et
sonett
"Kodumets I" on kõige parem töö terves kogus, siis esitan
selle siin täielikult, näitena Jaiki kõrgemast saavutusest.
Tean metsi sügavaid, tean suuri laani,
Kun kuusesambad pilvi toetavad,
Kuldkäbivihma alla poetavad
Ja oksad kõrgelt ulatavad maani.
Kun õitsvad sõnajalad ööl vaid Jaani,
Kui haavalehed müha koetavad
Ja mändi ladvul tuuled soetavad
Kui sulakutsva vile jumal–Paani.
Ja sääl on metsavaimu koduase,
Sääl jaaniussest hiilgab rohelsammal,
Kui tõrvikmiljonitest surnuhavval.
Ei muid ma sinna vii, ei võõraid ligi lase;
Sääl vestlen mina vaid, me sõbrad truud,
Öö, metsvaim, mina ja ei ühtki muud.
Seda luuletust eelistan ma kõige enam ta õige sonetivormi
tabamise pärast (Jaikil on palju sonette, ent kõik jäävad
sellest kaugele maha, nagu näeme hiljemini), kuid teisena avaldab
luuletaja siin kokkuvõtte oma fantastilisest minast: "Öö,
metsavaim, mina ja ei ühtki muud."
Luuletused "Muinasjutt talve tulekust" ja "Ööteel"
on otse jätkuks toodule. Siin tutvustab Jaik meile vaime, sortse,
kes istuvad kartulikuhja otsas või põgenevad okste pragisedes
kuke laulu eest. Fantastikasse kuuluvad veel: "Painaja" ja "Kodumets II".
Esimene on saavutanud oma headuse painajaliku hirmu ja valdavuse edasiande
pärast. Painajat pole näha, ent kõik tunnevad teda, aimvad
ta lähedalolu: penid, kikkad ja kassid. See on õudusevaim,
mis lööb "maa päält hamba pilve kinni". Ning "Kodumetsas
II" siud kerrakerind, rästikud ja siilid ning männid on palukavartes
vahil, kurjastades, kaheldes ning kartes.
See on sama ilmastik, millest vestab Jaik "Võrumaa
juttudeski", mis hiljuti ilmunud ning millele joonistanud kunstnik Viiralt
tabavad fantastilised ilustused.
Teine liik tähtsamaid luuletusi, milles ka
häid asju, on looduslaulud. Need on enam kirjeldavad, segatud küll
isikliku tundega, ent mitte nii otsekohesed ja lüürilised. Paremad
on "Kevväi" I ja II, võrumurdelised sonetid, milles avaldub
juba taluümbruseline miljöö, mitte enam nii algupärane ja eht,
siis veel rida sonette, juba kahvatumad: "Never more" I–VI, läbi
imbunud lahkumishärdusega. Loodusluule hulka kuuluksid veel kaks tertsiini
(ainsad sellelaadilised) "Pühapäev" ja "Lahkumine"; esimene üllatab
oma vulgaarse naturalismiga, teises on ära peidetud lahkumise resignatsioon
iroonilise muige taha.
Leidub veel mõningaid seda liiki luuletusi,
ent möödugem neist ja puudutagem Jaiki luule kõlmandat
elementi "Sõjasonette" ja "Hunti", mille heroiline paatos on paisatud
esile mõistuslisest inspiratsioonist. Selles avalduks Jaiki filosoofia,
suhtumine kaasaega. Nii "Sõjasonetes" kui "Hundis" heliseb hässitus:
tapa! murra!...
Imelik inimsuse murdmist, eitust tõlgendavad
pessimistid, aga Jaik kui optimist vallandab ülistuslaule sõjale!
See on ikka selle ilma seadus, et jõulised ja aktiivsed on valmis
võitlema, kuna nõrgad anuvad kaastundmust!
Kuid tahame uskuda, et see pole Jaiki tõeline
tundmus, see on nii rohkem pinnapealne, kuna enam võiksime usaldada
ta ükskõikset ja enesega rahulolevat väljendust luuletuses
"Pühapäeval".
Ei taha olla põrgun, taevalaen,
Ei ülista ma seda, teist ei nea,
Ma igaühe näkku süütuil silmil kaen...
Nii rahu jumalal ja minulgi nii hea.
2.
Kui saaksime lõpetada seni–öelduga,
siis peaksime tunnistama Jaiki kahtlemata teretulnud poeediks, kuid et
me peame jätkama kirjutust, ja see paljastab Jaiki nõrgemat
külge, siis on lõpp–otsused juba veidi teist sugused.
Ei saa mööduda ääremärkuste
tegemisest Jaiki luuletuskogu värsitehnilise külje kohta, sest
selle puudulikkus torkab eriti silma. Näib, et Jaik on teinud siin
üle jõu käivaid pingutusi, valides oma kujutluste ja meeleolude
väljendusvormiks soneti, mis on kõige nõudlikum ja suurimat
virtuositeeti vajav luulevorm. Tal on selles kogus 17 sonetti, mis moodustab
tervelt poole kogu luuletusist, kuid neist on vististi üks ainult
korda läinud; see on "Kodumets I", mille avaldasime eespool.
Nagu teame, vajab sonett kõige pealt puhtaid,
ühesuguseid
riime, ent riimitunne on Jaikil kahjuks arenematu. Olen
üksikasjaliselt läbi vaadanud iseäranis ta sonetid ja pean
tunnistama, et tulemus on halbakuulutav. Jaik teeb täiesti vigaseid riime, ja kui
taotlebki vahel näiliselt puhtaid vorme, siis on need saavutatud peamiselt
üleskistud käände– ja pöördelõppudest.
Näib, nagu poleks jõudnud Jaik kaugemale meie vanemate sonetitarvitajate
tõetundmisest ning pole õppust võtnud vastsemailt
sonetimeistritelt, nagu Marie Underilt, Jaan Kärnerilt või
teistelt.
Toome näiteid Jaiki tavalise riimi kohta kohe
esimestest sonettidest kogus, ilma et tarvitseksime neid hakata otsima:
põlislaan sinavan; südamelle lootuselle; kätte ette;
pühaks tahaks (kõik esimesest nimetust sonetist); taga
kaselatvadega; kevadise õnnelise (Never more I); sammal havval
(Kodumets I, parim sonett kogus); tihe roheline; palukaid kaharpäid
(Kodumets II); lainetama painutama; viis viib; põgenema ema;
vaikus vaiku; kõlin heli, mis ei olegi enam riim
(Kodumets III). Mis sonetid on need, milles leidub
juba nii palju riimilisi eksimusi?
Täiesti puhtad riimid moodustuvad Jaikil peaasjalikult
ühesilbilistest sõnadest (tund lund särahtund und,
nimetu sonett), vähemal määral kahesilbilistest (laani pro
laasi) maani Jaani Paani; ase lase, Kodumets I), kuna on haruldased
kolmesilbilised riimid (toetavad poetavad koetavad soetavad, Kodumets
I; surema purema, Muinasjutt talve tulekust).
See, mis öeldud siin riimi suhtes sonettide
kohta, tabab ka teiste luuletuste iseloomu. Kuid teatavasti on olemas headel
sonettidel veel neljakordsed riimid, nagu näeme seda Jaiki enese "Kodumetsast
I"–sestki; seda silmas pidades alles selgub, kui palju puudusi tuleb ette
Jaikil sel alal. Tal on taoteldud seda neljakordset riimi teisalgi, kuid
suuremalt osalt on see ebaõnnestunud. Osutuvad ainult poolsarnasused,
nagu näeme näiteks "Kodumetsast II ja III".
Säherdustest riimidest näeme, et just
siin peitub Jaiki suurim nõrkus. Tahaksime küsida: Kas on võtnud
ta seda külge hooletult või on tal puudunud arusaamine siinse
suure selguse vajadusest? Mida kokkukõlalisem, riimitum luuletus,
seda enam kutsub lugejais esile muusikalist illusiooni.
Sonetivorm nõuab veel mõttelist üleminekut
kahe neljarealise ja kahe kolmerealise salmi vahel, mida on tarvitanud
Jaik peaaegu alati. Ent soneti viimasesse ritta surutud mõtte kokkuvõte,
väljendus puudub Jaikil suuremalt osalt Mainitud nõuded on
teostatud kõige selgemini sonetis "Kodumets I".
Soneti kõrval on nõudlikumaist värsest
tertsiin, mida leidub Jaikil kahes luuletuses: "Pühapäeval" ja
"Lahkumine", kuid siingi on tunduv riimiline puudulikkus. Tertsiini iseloomustavad
teatavasti kolmerealised salmid, ühe reaga luuletuse lõpus;
salmiread riimivad järgmises skeemis: aba, bcb, cec jne., kuni lõpeb:
mnm, n.; kuid Jaiki riimid siin (külle' pille kuradille) aina pahandavad.
Ülejäänud osas esinevad neljarealised
stroofid ja vabavärsid, mida on kõige kergem tuletada ja mida
oleks enam soovitanud Jaikile, kuna ta on saavutanud sel alal kõige
enam rütmi.
Rütmiküsimus on meetrumiküsimus.
Sellepärast puudutame pisut värsimõõtu. Kõige
sagedamini esineb Jaikil
jamb, mis on saanud uuema ajal iseäranis
tarvitatavaks endise saagiva
trohheuse asemel. Sest ta annab värsile
hoopis suurema voolavuse ja ta tarvitamine on kerge, tarvis vaid asetada
värsijala ette ühesilbiline sõna, mille esinemist sel
kohal kutsutakse anakruusiks, ja meil ongi käes jamb, endise trohheuse
asemel:
È / È
/ È / È
/ È / È /
On hoopis teine õhk sääl liivapalu taga.
Kõige enam hoogu ja hõljuvust on saavutanud Jaik küll
vabavärsis, mis värsijalgade poolest vahelduvad. Vaatame kas või
ta "Eleegiat", milles vaheldub
daktül trohheusega.
Kõrvun veel nüüdki too mändide heli,
Silmin punavad tüved...
Olid kenad need ammuläind suved,
Mäletad, veli?
È È
/ È È
/ È È
/ È /
È / È
È / È
/
È / È
È / È
È / È
/
È È
/ È /
Daktüli ja trohheuse ühenduses on väljendatud ka luuletuse
"Kaks varju" rütm, millest näeme, et rütm on seda huvitavam,
kergem ja musikaalsem, mida enam tas hõljuvat daktüliveeret,
segatud mõningate trohheustega, mis nagu puhkuseks, hoovõtmiseks
uue rütmilise hõljungi jaoks. Ent kui lähevad sagedamaks
trohheuslikud taktiliiked, ja kui need on tuletatud veel ühesilebilistest
sõnadest, mille iseloomuks ikka enamasti raskus, rõhk (),
siis kaotab ka rütm oma veetluse. Mainitud luuletustest toome näitena
esimese ja viimase stroofi, mille kõlavuse üle võivad
lugejad ise otsust teha.
Minevail naisil tuul liigutab rätti,
Kaovad kaugele lagedal
Õhtuse taeva all
Kaks siluetti.
Sinist hämarust pudenend õhku,
Näha veel vaid kaks pääd
Milleks veel sääl
Läksid nad lahku?
Tahaksin veel juhtida tähelepanu selle peale, et Jaikil leidub ka
veel üks
amfibrahh, värsimõõt, mida eesti keeles
õige harva esinemas. Amfibrahhi toonitamine on seda kasulikum, et
ta võimaldab ühinemist kõigi värsijalgadega. Jaiki
luuletuses "Sügisilo" peitubki see kombinatsioon
amfibrahh,
daktül,
trohheus,
katkestatud meetrum, kuna puudub
anapest (È
È ), mille tarvitamisega eesti keeles
harva katset tehtud (J. Bergmann). Esitelen siin luuletuse alguse
ühes meetrumiga:
Helk kollane lahkumisleinan
Väriseb veel
Sääl kaugen metsa seinan.
Ja sügise aeglane samm,
Rahutu meel
Ja peidet kevadeigatsus... Oo
È È
/ È È
/ È È
/
È È
/
È È
/ È / È
/
È È
/ È È
/ È
È È
/
È È
/ È È
/ È /
Kolmas element, millest tahtsin kõnelda Jaiki
värsi puhul, oleks sõnastuse piltlikkus ja elavus (
epiteet,
võrdlus,
metafoor jne.).See ala on tähtsamaid igas luuletuses,
see on üks neist tegureist, mis lähendab luuletust luulele. Loomulik,
et leidub neid Jaikilgi õige rohkesti. Vaatame esmalt võrdlusi,
mis tavaliselt kõige tuttavamad.
Jaikilt kui fantastikult oleksin oodanud võrdluse
alal õige suurt algupära ja lopsakust, kuid kahjuks leidub
tal õige banaalseid võrdlusi. Näiteks: "Ja hiiglamänd ...
sind saadab pilguga, kui süütu neid, oks
huulil sõprusvine alatine ("Kodumets II"), kus männi
võrdlus süütu neiuga kaotab metsa üldise salapärase
ja hirmutava ilme, sest veidi edasi on säherdune võrdlus: "Siud
kerrakerind, rästikud ja siilid, kui küla penid kurjad, vahil
palukvarten."
Üldiselt armastab Jaik võrrelda kõige
sagedamini keha üksikute osadega. Samas luuletuses on väljendatud
pilliroogude ning palukate ja kuremarjade kokkupuude järgmise võrdlusega:
"Kun suudleb pillirooge käharpäid okshuulilt rippuv habe roheline".
Mitmes luuletuses on võrdlusi süle ja sülelemisega:
"Põhjataevas lõi selgeks kui jää,
punetus ruttu ta süle" (Nägemus I); "Tuul oksi varestega süleleb
kui ema" ("Kodumets III").
Kui veel nimetada vängeid, vulgaarseid võrdlusi,
nagu leidub neid luuletuses "Pühapäeval" (kösterõllemagu;
kaeb päike... kui itsitai; kirikkõht) või järgmisi: kõvaks
kui graniit, pilveriit, valgeid kasejalgu, siis näeme, et Jaiki võrdluste
ala pole kuigi suur. Selleks on tarvitada teatav arv sõnu ja needki
on tarvitatud teiste poolt kulunuks.
Mitte parem pole lugu
epiteediga või metafooriga.
Toome mõningaid näiteid: Kui sügiskullan leinas murupind,
Munamägi mustav, mustan kuusõn, valget lund, vaikist und (epiteedid),
miks kõrged kuused kehitavad õlgu?; Oss tund, et käekene värisäs;
vast riivab harva päiksekiirte niit (metafoorid) jne.
Leidub küll ka huvitavaid võrdlusi,
epiteete, metafoore, nagu näiteks: "Olli tähed pilvi küllen
ripun", "Tõstis virmaliseit metsast üle verisärava koleda
pää", "Lei õudus maa päält hamba pilve kinni
ja üükull uigas mõtsan nigu kuulja", "Ja tähed vilkusid
kui väiksed piibud" jne., kuid neid on ikkagi vähe teiste, kulunud
võrdluste kõrval. Jaik oleks pidanud näitama just siin
oma algupärast, fantastilist ilmet!...
Jaik ei ole sarnane individuaalne ja lopsakas fantastik
kui näiteks August Gailit või Fr. Tuglas, tema käib rahvaluule
teed (mille omaduseks muu seas näiteks teatud võrdluste alatine
tarvitamine). Ta ei taha taotella pöörasemaid olukordi, traagilist
süngust (nagu Tuglas) ega naturalistlikku fantastikat (nagu Gailit),
vaid ta otsib sõprust ja leplikkust muhelevate ja omapäraste
vaimudega. Sellena on ta küllalt huvitav.
Jaik tarvitab vaheldamisi kirjakeelt ning võru
murrakut, kusjuures viimane annab nagu mingi humoristliku, muheleva, kelmliku
ilme. Ent lõunaeestilise seesütleva n–lõpu tarvitamine
domineerib temal kõikjal. Suurema kõlavuse taotlemiseks luuletuses
on see igatahes kasulik.
Oleme öelnud, et Jaikil leidub algupärasust
ja huvitavust, kuid ei või salata, et temas on ka teiste mõjusid
ning puudusi. Ja need viimased on kunstiliselt Jaikile õige kahjulikud. |