Lääb hukka kõik... maailm on mädand-pude,
meid ootvad katastroofid... Soodom ja Gomorra...
kõik teotet jumalad... loob Saatan uue korra...
Tood alla kullat troonilt - värisemas all
ka viimne kuningas - kui märgit tapatall...
Lääb hukka kõik... maailm on mädand-pude.

Lääb hukka kõik... maailm on valmind paise,
nõrk heitleb inime... kõik tallab soppa vihas
moraali, väärtused... ja hukkub omas lihas, -
sest pole armastust, on ainult tahtmine,
ja naised, nende hing - öötrahter lahtine...
Lääb hukka kõik... maailm on valmind paise.

Lääb hukka kõik... täis pooduid võllad, palgid.
Ei maksa inimese elu enam püssi pauku,
kui sündind koerapoegi pillutaks neid auku...
Koit veristub... täis loodang hirmsaid nuge, -
vait ajud pääs, kui lombis konnakude...
Lääb hukka kõik... täis pooduid võllad, palgid.

Lääb hukka kõik... reas seisvad katafalgid,
surm jookseb ümber, nagu hullund peni
ja sõjad möllavad, taas tapvad taudid seni,
kui murdub piigi vastu viimne piik,
kui igal sammul verest lomp ja tiik...
Lääb hukka kõik... reas seisvad katafalgid.

Lääb hukka kõik... planeet, kui haisev pomm,
täis raipeid, nagu viirastus veel kõigub
kesk laotust ahastuses päästjat appi hõigub...
Ent lõhkeb siis, kui vahust seebimull,
maast, merest - kaos, jääb järgi minust null,
Lääb hukka kõik... planeet, kui haisev pomm.

Lääb hukka kõik... maailm on mädand-pude,
meid ootvad katastroofid... Soodom ja Gomorra...
kõik teotet jumalad... loob Saatan uue korra...
Tood alla kullat troonilt - värisemas all
ka viimne kuningas - kui märgit tapatall...
Lääb hukka kõik... maailm on mädand pude.




Katastroof 2

Hing põrmus võidetu... Kui tigu limane
mu aju pääluus... surund vastu maad
mind nagu vihmaussi püherdama mutta,
suur jumal, armutu... nii rahva hukka aad, -
sest nõrk on inime, - võib ahastada, nutta, -
lääb, hukkub, tõugat sust, kui peni ilane...

On ehitanud minu pää, mu käed
neid telinguid, mis käed on pistnud taeva,
ma tõstnud läbi pilvist marmorlossid...
Järsk pikse pauk on hävitand mu vaeva,
mu rikkusest jäänd järgi aina krossid,
vaat põrmus vaest mind vedelemas näed.

Oot, tõusen mina veel, kui vuhisev rakett,
kui tulimadu võttes taevaid lõhku,
linn nagu viirastus jääb pimedusse alla,
kui hunt, kes põlevsilmil vahib õhku...
Täis tornid inimesi, piinat, pooduid võlla,
ja saales surma auks on pöörasem bankett.




Katastroof 4

Lõgista hambaid, skelett, hirvita tiirastuses, surm:
tapetuid täis on põllud, korjusist külitud nurm.
Vähe valatud verd, pisku päid purustet - luid?...
Rahvad sadistlisi orgiaid peavad, pimedad hävitusjõõras,
naaber enam naabrit ei tunne, vennale vend on võõras,
enam ei ole, ei sõpru, ei tuttavaid - ligimesi muid...

On’s see mu naaber, ehk vend, sõber kes hävituses julm,
tappa võib ligimest, mind, - meeldib kel verine pulm?
on’s see mu sõber, kes söönd, urkais kui kisendab nälg?...
Vihane aju, nagu kihvtine siug sülitab põlguse suhu
teile, oo, timukad! Ühtki ei taha ma näha...
läheksin... kuhu?...
veristet maakera pind, näha veel tapjate jälg...

Milleks suur viha ja vaen, sõda, milleks vennad ja õed,
kaua veel maakerarahvas, tapmise taudi sa põed?...
Küllalt bakhanaalisi, orgiaid veriseid peet!...
Pean mina lepitama teid, kaelkohtu valgustet saalis,
ühendama, kostma, poeet, teie eest internatsionaalis,
jänunud inimesed verest, kõrvale vendlusteelt veet?!...




Hukkumisbakhanaal

Tantsige, o neitsid, varbad villi,
tantsige, o naised, reied rakku,
iga poodut pühitsege piduga,
kõiki neid, kes haavatud on makku,
sõjas raskeks jäänud surma iduga,...
tantsige, o neitsid, varbad villi!...

Tantsige, o libud, niuded hikki,
tantsige, te vanad, vatsad vahtu,
iga tapetut ta tänuks tervitage,
nõnda kaua, kui te ise’i jahtu,
maitske elu - joobnud hirvitage...
tantsige, o libud, niuded hikki!...

Tantsige, o vagad, hinged hukka,
tantsige, o piigad, puusad paigalt...
möllab uulitsail julm katk ja taud,
ussid raipeis askeldavad laisalt,...
korjuseid täis alles avat haud...
tantsige, o vagad, hinged hukka!...

Tantsige, o süütud, kehad kärna,
tantsige täis piht ja paled paiseid,...
õudselt, kuulake, orkester mürtsub,
maitske meestega veel minutisi maiseid;
surmamarss ju süngelt sürtsub...
tantsige, o süütud, kehad kärna!...

Tantsige, taas lunastajad, kinni
väljul valat veri, hirmsad tapmised,
tantsige kõik võllapoodud taeva,
viige vägivald ja mahalaskmised...
Kui siis kellegil veel tarvis hauda kaeva,
tantsige ta, lunastajad, kinni!...

Tantsige, o neitsid, varbad villi,
tantsige, o naised, reied rakku,
iga poodut pühitsege piduga,
kõiki neid, kes haavatud on makku,
sõjas raskeks jäänud surma iduga..
tantsige, o neitsid, varbad villi!...




Meie aeg

1.

Kui kirstest karussell, täis koolnuid teljel käänleb
maakera - väli, külit raipeid täis,
taas uues sünnituse valus, krampes väänleb...
Niisama tarvilik kui elu - surm meil näis’, -
Ei kustu hirmsad mõtted inimeste päis...

Ei ilma vereta ei miski sünni, sure,
kõik meie elu, see on verimärk,
Ja veres leotet nüüd, kõik meie rõõmud, mure,
revolutsioone imed, mässe tulivärk,
kõik võitud verega, kui sünnitaja särk.

Ei saa nüüd laulda kuust ja monotoonsest päiksest,
kaks tantsijannat, kes joobnud julmis keerus
maast tantsvad üle, haisvast, veriläiksest
ja jäävad külmaks omas tõusus, veerus -
on kustund halastus, kui tuli vettind peerus...




Laul enesest 1

Aeg tallab mind veriste jalgega,...
aju nagu viinamarjad surutõrre pressit,
pääluus pakitseb - nirisev paise, -
siug, kes põlgusest kerra on mässit...
veri on rüvetanud elamise maise:
inimesi tapetakse koidiku valgega...

Aeg tallab mind veriste jalgega,...
üle nagu piinaratas veereb minu lihast,
teiega, tapetud, ühte aab auku
kõiki, kes tabatud inimeste vihast...
Karjatust kuulen... surmavat pauku,...
Kuhu ma, mees, lään pisarais palgega?!...




Öine linn

Kuu hiilib läbi pilve nagu tapja,
kui timuk ronib linna, astub majja,
kus magajad kui kooljad vajund unne.
Kui matja hauamulda raiub ristivaija,
taob tornkell surnuks pöörasemaid tunne...
kuu hiilib läbi pilve nagu tapja.

Kui nõdrameelne riietunud lahti,
lääb naerdes üle uulitsate, turu,
kui joobnud naine joomarite naljaks
suu avand trotsvalt - inetuma uru,
end kiskund alasti, end rebind paljaks,
kui nõdrameelne riietunud lahti.

Kuutõves linn ja rahvas läheb hukka, -
ju tõusvad mõrtsukad ja röövel ihub nuga,
näe, kaovad nurga taga mustad varjud...
Sa’i tunne muud, käib rinnust läbi juga,
kui talleke veel surmahirmus karjud...
kuutõves linn ja rahvas lähab hukka.

Kõik rahutud nüüd haudvad uusi mõtteid,
kuupiimas valgeks ligund kiristavad hambaid
kõik nälgind, kahvatud, ei ükski surma karda,
ent kõigutavad torne, õõnistavad sambaid
ja säevad mässulipu kisendama varda...
kõik rahutud nüüd haudvad uusi mõtteid.

Kõik põlatud nüüd jooksvad urkaist välja,
kõik vargad, libud, töölised ja sandid
on häkki sõna leidnud, mis neid seob, -
nüüd esimest täis jõudu liikmed - vandid,
linn öine kurnajate veres haiseb, leob...
kõik põlatud nüüd jooksvad urkaist välja.

Kuu hiilib läbi pilve nagu tapja,
kui timuk ronib linna, astub majja,
kus magajad, kui kooljad vajund unne.
Kui matja hauamulda raiub ristivaija
taob tornkell surnuks pöörasemaid tunne...
Kuu hiilib läbi pilve nagu tapja.




Epiloog

Inimene, vaata elule näkku
hirmsale, armsale! Pisaraist rakku
nutet palgega, vaata neid veriseid päivi ja öid,
purpuris kisendavaid hommikuid,
                   safranis halastamatuid õhtuid,
ahastuses viska oma leegitsev aju ja
                   värisev süda katastroofide suhu!..
põgeneda tahad nagu varas, mööda
                   tast hiili?... Ei!... Kuhu?...
Ei,... ei!... pead nägema nüüd kõik,
                   mis sünnib ümberringi,
ei ole pääsmist - kõrvalhoidmist!
                   keegi ei tohi saatusega tingi...
Oo, vaata, inimene, eneselle silmi!
Kas tunned sa neid tinast pilke külmi?...
Vaat, vaat, se sina sääl, kes sõdib, tapab, poob,
kes venna veres käsil jõhkralt sööb ja joob,
see sina alatu!... Oo, ära otsi põrgut, see
                   on maa pääl, - siin
on siin kõik märtri kannatused,
                   vaevad - põlemise piin...
Ei ole halastust, ilm hukkub, hävineb...
                   lööb viha kõrgeid laineid,
kui sõnnik inimesed, mida mulda segi,
                   me ajame kui värskeid väetisaineid.
Oo, vaata, inimene, inimesel näkku,
sa kohkud, et on põgenenud pakku
kõik voorused, reklaamiks veel
                   sääl kõlgub inimsuse mask
kui raibe poodud, lehkav; südameis sadism,
                   meil ajudeks on vask,
sääl saatan hirvitab, ha-ha-ha-ha!
                   julm trotsiv põrgujõõras...
Kaastundmus - armastus, oo ei, oo ei!...
                   see mõiste kõigil võõras,
vaat, püssid, haubitsad, mortiirid pand, kõik
                   inimese pihta sihit surmahoobid,
ei hoia kõrva ma, sest õitseb häving mus ja
                   valmind ammu oodet katastroofid...