Veereb jällegi ajaaasta lõppu. Enne uuele vastuminemist vaatab aga igaüks tagasi käidud teele ja annab enesele aru, mis saavutatud, mis saavutamata. Ühes ajaaastaga loojeneb kirjanduslik aastagi. Kirjanikud, kirjandussõbrad vaatavad raamaturiiulile, mõtlevad, mis aasta jooksul ilmunud, missugustel teostel kunstiline väärtus, ja milline see on. Alljärgnevad read ei taha veel kokkuvõtte tegemiseks ega ka kriitilisteks hinnanguteks olla, selleks pole vast veel aegki, vaid nad tahavad lühidalt tähistada aasta jooksul ilmunud algupäraseid kirjanduslikke teoseid. Kõige pealt tahavad nad aga nimetada neid teoseid, mille lugemine soovitav. Ei või öelda, et meie tänavune kirjanduslik toodang väike oleks. Kuid ei või sedagi öelda, et ta suur oleks. Jah – päris keskpärane. Aasta algul oli küll väga vaikne, suvel päris surnud, kuid nüüd, enne jõule, on uute raamatute ilmumine seda elavam. Eriti palju ilmub raamatuid "Noor Eesti" kirjastusel. Ilmunud raamatute hulgas on mõnigi tähelepanu vääriv teos, millel oma kindel koht meie kirjandusajaloos.

Kui meie läinud aasta luuletoodangust kaht tähelepanu väärivat luuletuskogu võisime eraldada, siis seda kahjuks tänavu nii ei saa. Ei või ennustada Henrik Visnapuugi ilmuvast "Ränikivi" nimelisest luuletustekogust midagi erilist head, mida kõrvu võiksime Barbaruse "Geomeetrilisele inimesele" asetada. Käesoleva aasta väärtuslikum ja parem luuletuskogu on Jaan Kärneri "Lõikuskuu", mis sisaldab luuletaja viimaste aastate paremaid luuletusi. "Lõikuskuus" esineb Jaan Kärner kunstniku ja inimesena. Melankoolne eneseavaldus, hinge haiglane janu järel maiste ja taevaste jumalate on "Lõikuskuus" nii ainelt kui ka vormilt täiuseni viidud. Jaan Kärneri "Lõikuskuu" on luuletaja parem luuletuskogu. Henrik Adamsoni "Inimene" on nõrgem kogu. Tast ei peegeldu nii tõetruult ja ustavalt autori hingelaad, vaimline profiil kui eelnimetatud Kärneri raamatul. Ma ei taha aga sellega veel öelda, et H. Adamsoni "Inimene" halb raamat oleks; ta sisaldab nii mõnegi meeldiva ja omapärase luuletuse. Eriti kenad on Adamsoni murrakulised luuletused tsüklist "Mulgimaa intermezzo" (näiteks — "Vihmane"). Ka Mart Raudi "Äitsmikku" võib lugeda. Kuigi see vast nõrgem ja ilmetum kui autori "Kangastused", väärib ta kui algaja esikkogule järgnenud raamat nimetamist ja lugemist. Vormilisest küljest vaadeldes, selgub, et "Äitsmiku" autor nii mõneski asjas omapärast leidlikkust esile toob, kõige pealt just selles, mis puutub keelelisesse musikaalsusesse.

Aug. Alle poeem "Laul helesinisest kleidist ja roosast seelikust", mis juba varem ühes "Murrangu" numbris ilmus, on nüüd "Noor Eesti" kirjastusel ka eriraamatuna ilmunud. See raamat on otse luksuslises välimuses. Ado Vabbe stiilsed illustratsioonid selgitavad poeemi. Poeem ise on aga jõuline, lopsakas just kui päikeses ja rammusal mullal kasvanud taim. Ralf Rondi "Liblikad" on küll kõige nõrgem teos tänavuses luuletoodangus. Seal ei leidu absoluutselt midagi, millel kirjanduslik olemasolu väärtus. Nende viie nimet. raamatuga piirdubki meie tänavune luuletoodang. Kuuldavasti ilmuvat veel ka Henr. Visnapuu "Ränikivi" "Looduse" kirjastusel.

Kui meie proosa ja luule üldiselt juba küllalt välja arenenud, siis pole seda veel kahjuks näitekirjandus. Tõsi küll, meil on häid, otse klassilisi näitekirjanduslikke teoseid Aug. Kitzbergilt, Ed. Vildelt ja teisteltki. Kuid teiste kirjandusaladega võrreldes on näitekirjandus veel arenemise astmes. Igal aastal ilmub võimatu vähe näitekirjandust. Näiteks tänavu vaid kolmelt autorilt à 1 teos. Kõige kaaluvamal kohal seisab Mait Metsanurga "Kindrali poeg", mis oma revolutsioonilise idee ja sündmustikuga sügisel kirjanduslistes ringkondades tähtsaks kõneaineks oli. Nimelt lavastas selle "Vanemuine" ja otsekohe peale esietendust tõmmati ta repertuaarist maha, missugune teguviis erinevaid lahkarvamisi nii ajakirjanduses kui ka seltskonnas esile kutsus. Mait Metsanurga "Kindrali poeg" pole mitte ainult autori loomingus, vaid kogu meie uuemas kirjanduses kaaluvamal kohal. Sündmusrikas ja kiirelt arenev tegevus oma huvitavate ja omapäraste kandjate – tegelastega on meie olevikust. Ta peegeldab meie tänapäevast poliitilist ja vaimlist õhkkonda, selle voorusi ja ebavoorusi. Rud. Reimani ekspressionistlik draama "Painaja", mille aine meie rahva minevikust, peegeldab sedagi laitmatult. Reimani esimene katse näitekirjanduses draama "Painajaga" pole halb. Ka Al. Antsoni ühevaatuslist "Lapsed" võib soovitada, kellel huvi noorte kirjandusliste algajate vastu ei puudu.

Kõige rikkalikum nii arvult kui ka väärtuselt on meie tänavune kirjandus jutustavas proosas. Aasta toodang on annud kolm suurt romaani, kuus novellikogu ja mõned üksikud novellid eriraamatuis. Peale nende on ilmunud "Loominguski" üksikuid häid novelle. Aasta algul ilmunud Alb. Kivikase romaan "Mihklipäev" on autori eelmiste romaanide — "Jüripäeva" ja "Jaanipäeva" järg. Ta on enese ette tervik, kõik kolm kokku aga asunikkude elu triloogia, või n. nim. "talurahva epoos". Kivikas on sedagi romaani kirjutanud elavalt, kaasakiskuvalt ja võluvalt. Juba kiirelt arenevasse sündmustikku süvenedes ununevad teose stiilsed ja tüüpide karakterlised puudused. Alb. Kivikase "Mihklipäev" — see on raamat, mis kirjutatud laiematele rahvahulkadele, ta on ka seal loetav teos, kus kirjandust vähe, ehk üldse ei loeta. Veel "põnevam" ( — kus just seda otsitakse!) kui Alb. Kivikase "Mihklipäev" on Mait Metsanurga romaan "Valge pilv". "Valges pilves" kajastub Eesti maarahva elu, Eesti psüühika üldse. Autor algab oma kiirelt, peaaegu filmiliselt arenevat sündmustikku uue ilmasõja algust, see areneb kuni lõpeb meie hilisemas minevikus. Kogu teosest läbistub terav, pinguli olev huvi arenevate suursündmuste vastu. Nagu autori draamas "Kindrali poeg", nii on "Valges pilveski" esiletükkiv sotsiaalne ilmavaade, mis romaanis võidule pääsedes naispeategelasest peegeldub. Kompositsioonilise konaruse ja osalise psükoloogilise põhjendamatuse peale vaatamata on "Valge pilv" Mait Metsanurga toodangus kaaluvamal, eesrinnas oleval kohal. Rich. Rohti äsjailmunud romaanil "Üksindusel" pole kahjuks seda kirjanduslist väärtust, mis varem ilmunud "Kurgsool". "Üksinduse" algus lubab küll head eeldada, kuid mida algusest kaugemale, seda nõrgemaks, hõredamaks muutub tegelaste teguviis ja suhted üksteise ja välismiljööga. Romaani peategelase Helmuth Haabi isik, kes tahab kangelane olla, on kahvatu näoline, jõuetu ja liig lüüriline. Igatahes Rohti "Üksindus" ei rikasta ei autori toodangut ega meie uuemat kirjandustki ei mingisuguste pälvivate väärtustega. Rohti "Roim" on samuti nõrk, isegi väga nõrk. Aine, mis kohane romaaniks, on niivõrd kokkusurutud, et lugeja ei saa temasse sugugi süveneda. Kogu olukord ja peategelase tegevus on psükoloogiliselt põhjendamata. Parem on Rohti novellikogu "Neli juttu", mis ilmus "Sõnavara" kirjastusel. Neis realistlikes maaelu käsitlevates novellides on Roht kodune, mitte literaarne. Kaaluvamal kohal kogu tänavusest proosa toodangust on Fr. Tuglase novellikogu "Hingede rändamine", mis sisaldab juba varem ilmunud 4 novelli ja 4 miniatüüri. Selle raamatuga on Tuglas annud huvitava ja väärtusliku osa oma hilisemast toodangust. Loen neid novelle juba Tuglase stiili pärast, sest eks ole ju temale stiil kõik: — "Stiil, see on inimene." Henr. Adamsoni novellikogu "Roheline sisalik" on väärtuslikuks lisaks autori luuletoodangu kõrval. Oma pikema omapärase novelliga "Metsatalus", mis "Rohelise sisaliku" raskuspunktist tõestab autor, et ta ka proosat ja pealegi head proosat kirjutada võib. Adamsoni "Kuldblond neitsil" ("Wiroonia" kirjastus) — jutustused ja poeemid — puudub kirjanduslik väärtus. See on labane, tüütuseni korratud ainete kogu, mida haritud inimesel piinlik lugeda. R. Soari jutustus "Loiguääre" on keskpärane realistlik teos. Autori esikteos oli aga siiski parem. "Loiguääre" tegelased on liig karikatuurilised, sündmustiku käikki otsitud ja mitte küllalt usutavalt põhjendatud. Villem Raidla esikteos — novellikogu "Mürgistatud inimkonnas" tahab küll enese eest palju, võib olla koguni rohkem kui palju kõnelda, kuid ei suuda seda kuidagi teha. Autori esimesed katsed on naiivid, täis kõrvalmõjusid ja ei suuda eneste eest kuidagi rahuldavaltki kõnelda. "Noor Eesti" kirjastusel olevat ka Peet Vallaku novellikogu "Must rist" ja Liisa Peerandi "Vabanaine" ilmunud. Et aga nende ridade kirjutajal seni võimalus nende lugemiseks puudunud, ei saa ma ka kahjuks neist midagi öelda. Aug. Kitzbergi "Tuuletallaja" II jagu on väärtuslikuks lisaks mitte ainult autori noorepõlve mälestuste esimesele jaole, vaid meie kehvale memuaarilisele kirjandusele üldse. Tänavu on meil kaks reisikirjeldust ilmunud. Nii Bern. Linde "Tõusva päikese mailt" kui ka Jaan Latiku "Lõunamaale" on rahvalikud, kergelt loetavad raamatud. Neid võib lugeda, ilma et selle juures väsimust tunneks, nagu see kahjuks paljude meie raamatute juures esile tuleb.

Eelmistest aastastest on tänavune kirjandusline toodang sellepoolest huvitavam, et aasta jooksul mitu kriitilist teostki on ilmunud. Jaan Kärneri kriitiline ülevaade "Eesti uuemad luuletajad" on esimene sellane ja üldiselt hea vastuvõtu osaliseks saanud. Samuti ka kaks M. Sillaotsa raamatut: "Ed. Vilde naistüübid" ja "Aug. Kitzbergi toodang". Nimetamist väärivad ka Aug. Anni broshüür "Meie kirjandusoludest ja kirjanduskultuurist", Villem Ridala essee Ernst Enno üle, luuletaja 50-da sünnipäeva puhul ja Koidula-Almbergi kirjavahetus Aug. Anni toimetusel. Ka J. Kärneri "Estoonia kroonika" on teatri vastu huvitundjaile kenaks raamatuks.

Võib olla on mõni raamat nimetamata jäänud, võib olla ilmub veel mõni enne aasta lõppu, kuid üldiselt vist ei muuda see olevat kirjanduslikku seisukorda. Pole seda teinud seni nimetamata Hiir–Schütz–Jürna "Koguteos", "Sang", ei tee seda ka kindlasti nende enne jõule ilmuv "Bummerung". Nagu toodud märkustest näha, pole meie kirjandusline jõululaud just mitte väga tühi. Raamatu sõpradele leidub nii üht kui teist õige väärtuslikku. On tarvis vaid ostjaid.