Jakob Liiv — (1859-1938) luuletaja ja näitekirjanik, Juhan Liivi vanem vend. Järelärkamisaegses ümbruses, XIX sajandi lõpul paistis Jakob Liivi luule silma ladusa luulekeele ja värsitehnilise hoolikusega. Kuigi Jakob Liiv jätkas värsside kirjutamist veel 1920. aastatel, ei suutnud ta ajaga kaasas käia. Alustas ajakirjanikuna C. R. Jakobsoni ajalehe "Sakala" juures, esimesed luuletused ilmusid 1880. aastate algul. Avaldas luulekogud "Viru kannel" I-III (1886, 1891, 1900), "Leina-lilled" (1894) ja lugulaule. Suurem osa värssidest on kogutud väljaandesse "Jakob Liiv’i kirjatööd" I-II (1906, 1910). Varasemas loomingus domineeris idülliline, Peipsi ümbrust poetiseeriv koduluule, nukrad lembelaulud ja reflekteeriv looduslüürika. Hiljem kasutas tsensuuri tõttu rahva raskest saatusest rääkides mõistukõnet. Jakob Tamme eeskujul kirjutas rohkesti lugulaule, näiteks "Kõrbelõvi" (1898) ja "Püha kuju" (1900). Sajandivahetusel ilmusid realistlike juttude kogud "Vihud" I-III (1901, 1903, 1908), mis sisaldasid rohkesti elulisi tähelepanekuid. Jakob Liivi dramaturgia oli mõeldud väikestele seltsilavadele, kus tema tükke ka mängiti. Tänu ühiskonnakriitilisele hoiakule pääsesid mitmed neist raskete tsensuuriolude tingimustes trükki alles hiljem. Tuntuim teos on olustikukomöödia "Kolmat aega vallavanem" (1904).
PILDID
RAAMATUKOGU